Читать книгу Valmistub esimene mängija - Ernest Cline - Страница 6

Püssilasud läheduses ehmatasid mu ärkvele. Laskudele järgnes paar minutit summutatud röökimist ja karjeid, siis tuli vaikus.

Tulistamised polnud siinkandis just haruldased, kuid see häiris mind siiski. Teadsin, et tõenäoliselt ei suudaks ma uuesti magama jääda, nii et otsustasin veeta viimased koidueelsed tunnid arvutimängude seltsis. „Galaga“, „Defender“, „Asteroids“. Need mängud olid muinasaegsed digidinosaurused, mis kuulusid muuseumi juba enne minu sündi. Aga kuna ma olin mütt, ei pidanud ma neid kehva graafikaga vanaks pahnaks, minu silmis olid need väärtuslikud muistised, templi tugisambad. Ma mängisin vanu mänge pühendumuse ja austusega.

Tõmbasin end kerra vanas magamiskotis treileri pisikeses pesuruumis, praos seina ja pesukuivati vahel. Tädi toas teisel pool koridori polnud ma teretulnud ja sellest polnud minu jaoks lugu. Eelistasin niikuinii pesuruumi. Seal oli soe, ma sain mingil määral omaette olla ning wifi oli enam-vähem okei. Pealegi lõhnas ruum pesuvedeliku ja riidepehmendaja järele, samas kui ülejäänud treileris valitses kassikuse ja armetu vaesuse lehk.

Enamasti magasin omaenda peidupaigas. Ent viimastel öödel oli temperatuur langenud alla nulli ja kuigi ma vihkasin elu tädi juures, oli see parem kui surnuks külmuda.

Tädi treileris elas viisteist inimest. Ta ise magas kõige pisemas kolmest magamistoast, Deppertid elasid tema kõrvaltoas ja Millerid kõige suuremas magamistoas koridori lõpus. Neid oli kuus ja nad maksid kõige suurema osa treileri üürist. Meie treiler ei olnud nii ülerahvastatud kui enamik teisi. See oli teistest kaks korda laiem, nii et ruumi jätkus kõigile.

Võtsin läpaka välja ja panin käima. See oli suur kohmakas elukas, ligi kümme aastat vana. Leidsin selle prügikastist mahajäetud poe taga kiirtee ääres. Suutsin arvuti taas ellu äratada, pannes talle uued mälukiibid ja uuendades opsüsteemi. Tänapäeva standardite järgi oli see aeglasem kui laiskloom, aga mulle sellest piisas. Läpakas oli minu kaasaskantav raamatukogu, mängusaal ja kodukino. Selle kõvaketta täitsid vanad raamatud, filmid, teleseriaalid, muusikafailid ning enam-vähem kõik arvutimängud, mis kahekümnendal sajandil loodud.

Lükkasin emulaatori käima ja valisin mängu „Robotron: 2084“, mis oli üks mu lemmikutest. Mulle meeldis selle palavikuline tempo ja toores lihtsus. „Robotronis“ olid olulised ainult kõhutunne ja refleksid. Vanad arvutimängud aitasid mul alati pea mõtetest puhtaks lüüa ning ennast mugavalt tunda. Kui olin masenduses või ärritunud, pidin vaid vajutama nuppu kirjaga ESIMENE MÄNGIJA ja kõik mu mured kadusid, samas kui meeled keskendusid halastamatule pikseldatud rünnakule ekraanil minu ees. Mängu kahemõõtmelises maailmas oli elu lihtne: ainult sina üksi masina vastu. Liigu vasaku käega, tulista paremaga ja püüa võimalikult kauaks ellu jääda.

Veetsin mõne tunni, kõmmutades Ajusid, Sferoide, Kvarke ja Hulke lõputus lahingus Päästa viimased inimesed!. Kuid lõpuks tõmbusid mu sõrmed krampi ja hakkasin rütmi kaotama. Sellel tasemel tähendas see kiiret läbikukkumist. Mõne minutiga kaotasin kõik elud ja ekraanile ilmusid kaks kõige vihatumat sõna: MÄNG LÄBI.

Panin emulaatori kinni ja sirvisin videofaile. Olin viimase viie aasta jooksul salvestanud iga filmi, seriaali ja multika, mida „Anoraki almanahhis“ mainiti. Muidugi polnud ma neid kõiki veel vaadanud – see oleks võtnud mitu aastakümmet.

Valisin ühe osa seriaalist „Peresidemed“^[1.]. See oli komöödia Ohio osariigis elavast keskklassi perekonnast. Olin sarja alla laadinud, sest see oli üks Halliday lemmikuid ning ma arvasin, et mõnes selle osas võib peituda vihje Jahile.

Sattusin kohe sarjast sõltuvusse ja olin nüüdseks kõik 180 osa mitu korda ära vaadanud.

Pimedas istudes ja läpakast sarja vaadates kujutlesin iga kord, et mina elan tolles soojas, eredalt valgustatud majas ning nood rõõmsad, mõistvad inimesed on minu perekond. Tolles maailmas polnud midagi nii valesti, et seda poleks ühe pooletunnise episoodi jooksul korda saanud (või kui asi oli väga tõsine, kulus probleemi lahendamiseks kaks osa).

Mu enda kodune elu polnud kunagi meenutanud midagi „Peresidemete“ sarnast, mitte ligilähedaseltki, ja ilmselt sellepärast sari mulle nii väga meeldiski. Mina olin kahe teismelise ainus laps. Nad mõlemad olid põgenikud ja kohtusid parklas, kus ma üles kasvasin. Oma isa ma ei mäleta. Ta lasti maha, kui elektrikatkestuse ajal toidupoodi rüüstas. Olin siis paarikuune. Tean temast ainult, et ta armastas koomikseid. Leidsin tema asjade kastist mitu mälupulka, kus olid kõik „Ämblikmehe“, „X-meeste“ ja „Rohelise laterna“ osad. Ema ütles ükskord, et isa oli andnud mulle kõlava nime Wade Watts, sest tema meelest oli see nagu superkangelase varjunimi – nagu Peter Parker või Clark Kent. Sellele mõeldes tundus, et ta võis olla päris lahe, hoolimata sellest, kuidas ta suri.

Mu ema Loretta kasvatas mind üksi. Elasime väikeses furgoonis sama parkla teises otsas. Tal oli OASISes kaks ametit: telefonimüüja ja eskorttüdruk veebilõbumajas. Tavaliselt käskis ta mul kõrvatroppe kasutada, et ma ei kuuleks kõrvaltoas, kuidas ta teistes ajavööndites elavatele klientidele nilbusi räägib. Aga kõrvatropid ei aidanud eriti, nii et ma vaatasin selle asemel vanu filme, heli põhja keeratud.

OASISega tutvusin juba päris pisikesena, sest ema kasutas seda lapsehoidja asemel. Niipea kui olin küllalt vana, et virtuaalprille ja -kindaid kanda, aitas ema mul esimese OASISe avatari teha. Siis pani ta mu nurka istuma ja läks tagasi tööle, jättes mind avastama tervet uut maailma, mis erines täielikult sellest, kus olin üles kasvanud.

Tollest hetkest peale kasvatasid mind suuremal või vähemal määral OASISe haridusprogrammid, millele lapsed tasuta ligi pääsesid. Veetsin suure osa lapsepõlvest, jõlkudes „Sesame Streeti“, virtuaalses versioonis, lauldes koos sõbralike Muppetitega ja mängides mänge, mis õpetasid mind kõndima ja kõnelema, liitma ja lahutama, lugema, kirjutama ja oma asju teistega jagama. Kui olin need oskused omandanud, ei läinud kuigi kaua, kuni avastasin, et OASIS on ka maailma suurim avalik raamatukogu, kus isegi minusugune ühegi sendita laps pääses ligi igale raamatule, laulule ja filmile, seriaalile, arvutimängule ja kunstiteosele, mis oli eales loodud. Seal ootasid mind kogu inimkonna teadmised, kunst ja lõbustused. Aga ligipääsul kogu sellele infole olid ka varjuküljed. Sest just seal avastasin ma tõe.

* * *

Ma ei tea, võib-olla erinevad teie kogemused minu omadest. Minule oli kahekümne esimese sajandi Maal üles kasvamine korralik nätakas vastu hambaid, puhteksistentsiaalselt kõneldes.

Laps olemise juures oli halvim, et mitte keegi ei rääkinud mulle tõtt minu olukorra kohta. Tegelikult tehti täpselt vastupidi. Jumal küll, mu aju polnud isegi veel täismõõtu kasvanud, kust pidin mina siis teadma, et täiskasvanud mulle kogu aeg hülgemöla ajasid?

Nii et ma neelasin alla kogu mulle sissesöödetud loba pimeduseaegade kohta. Aeg möödus, ma kasvasin suuremaks ja hakkasin vaikselt taipama, et enam-vähem kõik olid valetanud mulle enam-vähem kõige kohta sellest hetkest peale, kui emaüsast ilmavalgele tulin.

See oli üks häiriv avastus.

Edaspidi oli mul raske kedagi usaldada.

Hakkasin hirmsat tõde aimama kohe, kui OASISe tasuta raamatukogudesse kaevusin. Faktid olid otse minu ees, peidetud vanadesse raamatutesse, mille autorid ei kartnud olla ausad. Kunstnikud ja teadlased, filosoofid ja luuletajad, paljud neist ammu surnud. Kui lugesin neist maha jäänud tekste, hakkasin lõpuks olukorrast aru saama.

Oma olukorrast. Meie olukorrast. Sellest, mida enamik inimesi nimetas „inimeseks olemiseks“.

Need polnud head uudised. Mulle oleks meeldinud, kui keegi oleks rääkinud mulle tõtt kohe, kui olin selle mõistmiseks küllalt vana. Keegi oleks võinud lihtsalt öelda:

„Asjalood on sedasi, Wade. Sa oled miski, mida nimetatakse inimeseks. See on üks päris nutikas loom. Just nagu iga teine loom sellel planeedil, oleme meiegi arenenud üherakulisest organismist, mis elas miljoneid aastaid tagasi. See juhtus protsessi käigus, mida nimetatakse evolutsiooniks – sa õpid seda hiljem lähemalt tundma. Aga usu mind, just täpselt nii me kõik siia saimegi. Selle kohta on kivistunud tõendid üle kogu maailma. Ja see lugu, mis sa kuulnud oled, kuidas meid kõiki lõi mingi ülivägev kutt nimega Jumal, kes elab üleval taevas, on täielik möga. Kogu see jumalavärk on tegelikult vana muinasjutt, mida inimesed on üksteisele aastatuhandeid jutustanud. Me mõtlesime selle välja, täpselt nagu jõuluvana ja lihavõttejänku.

Ah jaa, muide… Jõuluvana ja lihavõttejänest pole ka olemas. See on kah möga. Kahju küll, põnn. Saa üle.

Arvatavasti mõtled nüüd, mis juhtus enne, kui sina siia jõudsid. Õigupoolest jube palju asju. Kui me ükskord inimesteks arenesime, muutus elu päris põnevaks. Me leiutasime, kuidas toitu lauale saada ja loomi kodustada, nii et meil polnud enam vaja kogu aeg jahti pidada. Meie hõimud kasvasid aina suuremaks ja me levisime üle kogu planeedi nagu viirus, mille vastu ei ole vaktsiini. Siis, kui olime pidanud omavahel maha hea hulga sõdu maa, loodusvarade ja väljamõeldud jumalate pärast, suutsime lõpuks ühendada kõik oma hõimud „ülemaailmseks tsivilisatsiooniks“. Ehkki ausalt öeldes ei olnud me ei väga hästi ühendatud ega ka tsiviliseeritud ning jätkasime üksteisega sõdimist. Aga me nuputasime ühtlasi välja, kuidas teha teadust, mis aitas meil välja töötada tehnika. Suutsime leiutada mõned päris vägevad asjad – karja karvutute ahvide kohta. Arvutid. Arstiteaduse. Laserid. Mikrolaineahjud. Tehissüdamed. Tuumapommid. Saatsime isegi paar kutti Kuu peale ja tõime tagasi ka. Lisaks lõime ülemaailmse suhtlusvõrgu, mis laseb meil üle kogu maailma iga kell üksteisega rääkida. Muljetavaldav, kas pole?

Nüüd siis halvad uudised. Meie ülemaailmne tsivilisatsioon maksis soolast hinda. Selle ehitamiseks kulus jubedalt energiat ning me saime seda põletades fossiilkütuseid, mis olid tekkinud maasse maetud surnud taimedest ja loomadest. Juba enne sinu tulekut kulutasime enamiku sellest kütusest ära ning nüüdseks on enam-vähem kõik otsas. Nii et me pidime üht-teist kärpima. Päris palju kärpima. Me nimetame seda ülemaailmseks energiakriisiks ja see on kestnud juba hea tükk aega.

Kõigele lisaks selgus, et kogu selle fossiilkütuse ärapõletamisel olid mõned vastikud kõrvalmõjud, näiteks planeedi temperatuuri tõus ja keskkonna tuksikeeramine. Nii et praeguseks sulavad pooluste jääkilbid, merepind tõuseb ja ilmastik on omadega pekkis. Taimed ja loomad surevad karjakaupa ning paljud inimesed on näljas ja kodutud. Ja me pole ikka veel lõpetanud üksteisega sõdimist, enamasti nende nappide loodusvarade pärast, mis veel alles on.

Põhimõtteliselt tähendab see, põnn, et elu on palju karmim kui vanadel headel aegadel enne sinu sündi.

Elu oli äge, aga nüüd on see üsna kole. Ja kui aus olla, ei ole ka tulevik eriti helge. Sa sündisid ajaloo ühel viletsamal hetkel ja tundub, et edasi läheb ainult halvemaks. Inimtsivilisatsioon käib alla. Mõned ütlevad isegi, et see variseb kokku.

Tõenäoliselt mõtled sa nüüd, et mis sinust saab. See on lihtne. Sinuga juhtub sama, mis on juhtunud iga inimesega, kes on kunagi elanud. Sa sured ära. Me kõik sureme. Nii need asjad käivad.

Mis juhtub, kui sa sured? Noh, seda me päris täpselt ei tea. Aga tõendid viitavad sinnapoole, et ei juhtugi midagi. Sa oled lihtsalt surnud, su aju lakkab töötamast ning siis pole sind enam siin, et tüütuid küsimusi küsida. Kõik need jutud, mida sa oled kuulnud imelisest paigast taevast, kus pole enam valu ega surma ja kus sa elad igavesti lakkamatus õnnes, on samuti täielik jura. Just nagu see jumalavärk. Taeva olemasolu kohta pole mingit tõendust ja pole kunagi olnudki. Me mõtlesime ka selle välja. Soovmõtlemine. Nii et nüüd pead sa elama kogu ülejäänud elu teadmisega, et ühel päeval sa sured ja kaod.

Vabandust.“

Okei, kui nüüd järele mõelda, siis võib-olla poleks ausus ikkagi olnud kõige parem valik. Võib-olla ei ole kõige parem mõte öelda värskelt siia ilma saabunud inimesele, et ta sündis maailma, mis on täis kaost, valu ja vaesust, sündis täpselt õigel hetkel, et näha seda kõike laiali lagunemas. Mina avastasin selle ajapikku ja mul oli ikkagi tahtmine sillalt alla hüpata.

Õnneks oli mul ligipääs OASISele, mis oli justkui pääsetee paremasse reaalsusse. OASIS hoidis mind mõistuse juures. See oli mu mänguplats ja lasteaed, maagiline koht, kus kõik oli võimalik.

OASISest pärinevad mu kõige õnnelikumad lapsepõlvemälestused. Kui mu ema ei pidanud töötama, logisime koos sisse ja mängisime mänge või võtsime ette interaktiivse seikluse. Ta pidi sundima mind igal õhtul välja logima, sest ma ei tahtnud kunagi pärismaailma tagasi tulla. Pärismaailm imes.

Ma ei süüdistanud kunagi ema selles, et asjad olid, nagu nad olid. Ta oli julma saatuse ja asjaolude ohver täpselt nagu kõik teisedki. Ta sündis külluslikku maailma ja pidi seejärel pealt vaatama, kuidas see kõik vähehaaval kadus. Ennekõike oli mul temast kahju.

Ta oli kogu aeg masenduses ning tundus, et ei nautinud tegelikult midagi peale narkootikumide. Muidugi need lõpuks ta ka tapsid. Kui olin üheteistaastane, süstis ta endale midagi halba ja suri meie närusel lahtikäival diivanil, kuulates muusikat vanast MP3-mängijast, mille olin ära parandanud ja talle eelmisteks jõuludeks kinkinud.

Siis pidingi kolima ema õe Alice’i juurde. Tädi Alice ei võtnud mind vastu lahkusest või vastutustundest, ta tegi seda igakuiste toidutalongide pärast. Suurema osa ajast pidin endale ise süüa otsima. Tavaliselt ei olnud see probleem, sest mul oli annet vanade arvutite ja OASISe konsoolide leidmiseks ja parandamiseks, mille siis pandimajja müüsin või vahetasin toidutalongide vastu. Teenisin piisavalt raha, et mitte nälga jääda, mis tähendas paremat elu kui enamikul naabritel.

Aastal, mil mu ema suri, veetsin hulga aega aeledes enesehaletsuses ja meeleheites. Püüdsin näha elu helgemat külge ja pidada meeles, et olgugi orb, elasin ma ikkagi paremini kui enamik lapsi Aafrikas. Ja Aasias. Ja Põhja-Ameerikaski. Mul oli katus pea kohal ja toitu enam kui küll. Ja mul oli OASIS. Mu elu polnudki nii halb. Vähemalt püüdsin ma ennast selles veenda, üritades asjatult peletada tohutut üksildust, mida nüüd tundsin.

Aga siis algas jaht Halliday lihavõttemunale. Ma arvan, et just see mind päästis. Äkitselt leidsin midagi, mis oli tegemist väärt. Unistuse, mida tasus järgida. Viimased viis aastat oli Jaht andnud mulle eesmärgi ja sihi. Mul oli ülesanne, mis tuli täita. Põhjus, et hommikul üles tõusta. Midagi, mida oodata.

Hetkest, kui asusin aardejahile, ei tundunudki tulevik nii tume.

* * *

Olin „Peresidemete“ minimaratoni neljanda episoodiga poole peal, kui pesuruumi uks avanes ja sisse marssis tädi Alice, kitlit kandev nälginud harpüia, küüniste vahel korv musta pesuga. Ta tundus rohkem teadvusel kui tavaliselt, mis oli halb uudis. Kui ta oli laksu all, oli temaga palju kergem hakkama saada.

Ta vaatas mind tavalise põlgusega ja hakkas riideid pesumasinasse laduma. Siis ta ilme muutus ja ta kiikas kuivati taha, et mind paremini näha. Tema silmad läksid mu läpakat nähes suureks.

Panin arvuti kiiresti kinni ja hakkasin seda seljakotti toppima, kuid teadsin juba, et on hilja.

„Anna see siia, Wade,“ kamandas tädi ja sirutas käe läpaka järele. „Ma saan selle panti panna, et üüri maksta.“

„Ei!“ karjusin ma ja keerasin talle selja. „Kuule, tädi Alice, mul on seda kooli jaoks vaja.“

„See, mida sul on vaja, on hoopis natukenegi tänulikkust!“ käratas tema. „Igaüks siin peab üüri maksma. Mul on kõrini sellest, et sa teiste kulul liugu lased!“

„Sa võtad kõik mu toidutalongid endale. Sellest on üüri jaoks küllalt ja jääb ülegi.“

„Kuraditki sest jääb!“ Ta üritas uuesti läpakat minu käest ära kiskuda, ent ma ei lasknud sellest lahti, nii et ta pööras ringi ja marssis tagasi oma tuppa. Ma teadsin, mis järgmiseks tuleb, nii et andsin arvutile kiiresti käsu klaviatuur lukustada ja kõvaketas kustutada.

Mõne sekundi pärast tuli tädi Alice tagasi koos oma kallima Rickiga, kes poolenisti alles magas. Rick oli alati ilma särgita, sest talle meeldis oma muljetavaldavate vanglatätokatega uhkustada. Sõnagi ütlemata astus ta minu juurde ja tõstis ähvardavalt rusika. Tõmbusin kössi ja ulatasin talle läpaka. Siis jalutas ta koos tädi Alice’iga välja, arutades juba omavahel, kui palju arvuti eest pandimajas saada võiks.

Arvuti kaotus ei olnud suur probleem, mul oli peidupaigas kaks tagavaraarvutit. Aga need ei olnud kaugeltki nii kiired ja ma pidin kõik failid neile tagavaraketastelt uuesti peale laadima. Kohutavalt tüütu. Samas oli see kõik mu oma viga. Ma teadsin, millega riskin, kui siia majja midagi väärtuslikku toon.

Tumesinine koiduvalgus hakkas pesuruumi aknast sisse ronima. Otsustasin, et ehk tasub täna natuke varem kooli minna.

Panin riidesse võimalikult kähku ja tasa. Tõmbasin jalga kulunud koortriidest püksid, selga lohmaka pusa ja kõige peale jope – see oligi kogu mu talvegarderoob. Vinnasin seljakoti selga ja ronisin pesumasina peale. Kui olin kindad kätte tõmmanud, lükkasin jäälilledega kaetud akna lahti. Jäine hommikuõhk torkis mu põski, kui vaatasin välja üle künkliku treilerikatuste mere.

Mu tädi treiler oli oma „virnas“, kus oli ülestikku laotud 22 treilerit, kõige ülemine, nii et see oli korrus või paar kõrgem kui teised virnad selle ümber. Alumise korruse treilerid toetusid maapinnale, kuid ülemisi hoidsid üleval aastate jooksul jupphaaval täiendust saanud metalltellingud.

Me elasime Portlandi avenüü virnades, mis oli kiirtee I-40 ääres laiutav pleekinud plekk-karbivirnade väli. Seal kõrgus enam kui viissada virna, mis kõik olid omavahel kuidagiviisi vanade torujuppide, kandetalade, prusside ja sillakestega ühendatud. Üha laieneva treilerilasu ümber kõrgus tosina jagu muistseid ehituskraanasid (millega treilerid olidki kunagi virnastatud).

Virnade ülakorrust ehk „katust“ katsid lapitekina vanad päikesepaneelid, mis andsid allolevatele eluasemetele lisavoolu. Voolikute ja roostes torude kimbud vonklesid virnade külgi mööda üles-alla, andes igale treilerile vett ja juhtides minema solki (luksus, mida ei nautinud sugugi kõik mööda linna laiali laotunud virnad). Alakorrusele (ehk „põrandale“) jõudis väga vähe päikesevalgust. Kitsaid tumedaid pinnaseribasid virnade vahel ummistasid hüljatud autode ja veokite skeletid, nende paagid tühjendatud ja väljapääsuteed blokeeritud juba ammu.

Üks naabreist, härra Miller, seletas mulle kord, et sellistes treileriparkides nagu meie oma oli algul vaid mõni tosin furgooni. Kuid pärast naftakrahhi ja energiakriisi algust uppusid suurlinnad eeslinnadest ja maalt saabunud põgenikesse, nii et linnades oli äärmine puudus elamispinnast. Suurlinnast jalutuskäigu kaugusele jääv kinnisvara muutus väga kalliks ja nii tuli kellelegi kaval mõte, kuidas maapind võimalikult hästi ära kasutada ja „vellod virna laduda“, nagu härra Miller selle kohta ütles. Mõte levis nagu kulutuli ja treileripargid üle kogu riigi kasvasid kiiresti samasugusteks „virnadeks“ nagu meie oma, nii et neist kujunes midagi agulite, skvottide ja põgenikelaagrite vahepealset. Nüüdseks ümbritsesid need enamikku suurlinnu ning igaüks neist oli tulvil samasuguseid kodutuid maamatse, nagu olid minu vanemad, kes – igatsedes tööd, toitu, elektrit ja kindlat ligipääsu OASISele – olid põgenenud surevaist väikelinnadest ning kasutanud viimaseid bensiinijääke (või koormaloomi), et vedada oma perekonnad, furgoonid ja treilerid lähimasse metropoli.

Iga virn meie pargis koosnes vähemalt viieteistkümnest treilerist – vahelduseks sekka mõned furgoonid, laevakonteinerid, haagissuvilad ja väikebussid.

Viimastel aastatel olid paljud virnad kasvanud kahekümnekorruseliseks või kõrgemakski. See tegi hulga inimesi närviliseks. Virnade kokkuvarisemine polnud kuigi haruldane ja kui tellingud murdusid vale nurga all, võis doominoefekt kiskuda maha veel neli-viis naabervirna.

Meie treiler oli virnastiku põhjaserva lähedal, mis küündis mureneva kiirteeviaduktini. Oma vaatenurgast pesuruumi aknal nägin kitsast rivi elektrisõidukeid, mis roomasid mööda pragunenud asfalti, viies linna kaupu ja töötajaid. Kui heitsin pilgu süngele silmapiirile, piilus üle horisondi ere päikesetriip. Selle laienemist vaadates sooritasin mõtteharjutuse: iga kord päikest nähes meenutasin endale, et vaatan tähte. Üht enam kui sajast miljardist tähest meie galaktikas. Galaktikas, mis on vaid üks miljarditest galaktikatest nähtavas universumis. See aitas mul hoida asjad perspektiivis. Omandasin selle harjumuse, kui olin vaadanud 1980ndate alguse teadussarja „Kosmos“.

Pugesin aknast välja nii vaikselt kui võimalik ning libistasin end aknaraamist kinni hoides üle treileri külma metallkülje. Terasplatvorm, millele treiler toetus, oli ainult natuke pikem ja laiem kui treiler ise, nii et igas küljes jäi selle ümber umbes poolemeetrine serv. Langetasin ennast ettevaatlikult, kuni jalad toetusid servale ning sain sirutada käe üles, et aken enda järel kinni lükata. Haarasin köiest, mille olin sinna vöökõrgusele riputanud, et oleks millestki kinni hoida, ja hakkasin nihkuma mööda serva platvormi nurga poole. Sealt võisin edasi laskuda mööda redelilaadseid tellinguid. Läksin peaaegu alati seda teed, kui tädi treilerisse tulin või sealt lahkusin. Virna küljele oli keevitatud ka kipakas metalltrepp, kuid see kõikus ja kolises tellingute vastu, nii et ma ei saanud seda mööda liikuda nii, et kõik minu kohalolekust teadlikud polnud. See polnud hea. Kui vähegi võimalik, oli virnades mõistlik jääda nähtamatuks ja kuuldamatuks. Seal liikus tihti ohtlikku ja meeleheitel rahvast – sellist, kes su paljaks röövib, vägistab ja lõpuks organid mustal turul maha müüb.

Metalltalade võrku mööda laskumine meenutas mulle alati vanu platvormikaid nagu „Donkey Kong“ ja „BurgerTime“. Haarasin mõttest paari aasta eest kinni ja progesin oma esimese Atari 2600 mängu (see oli müttide rituaal, just nagu jedidel esimese valgusmõõga ehitamine). See oli „Pitfalli“ koopia nimega „Virnad“, kus sul tuli liikuda treilerivirnade vahel, koguda katkisi arvuteid, näpata toidutalonge ning vältida kooliteel amfetamiinisõltlasi ja pedofiile. Minu mäng oli märksa lõbusam kui päriselu.

Alla ronides tegin peatuse Airstreami treileri juures meist kolm korrust allpool, kus elas minu sõber proua Gilmore. Ta oli seitsmekümnendates eluaastates tore vanatädi, kes tõusis alati jaburalt vara. Piilusin ta aknast sisse ja nägin, kuidas ta hommikusööki valmistades köögis askeldas. Mõne sekundi pärast märkas ta mind ja ta silmad lõid särama.

„Wade!“ hõikas ta akent avades. „Tere hommikust, kulla poiss.“

„Tere hommikut, proua G,“ vastasin mina. „Loodetavasti ma ei ehmatanud teid.“

„Oi ei,“ ütles ta ning tõmbas aknast sisse puhuva tuule tõttu hommikumantli koomale. „Seal väljas on jube külm! Tuled ehk tuppa ja sööd hommikust? Mul on natuke sojapeekonit ja see munapulber polegi nii jube, kui küllalt soola panna…“

„Aitäh, aga täna hommikul ma ei saa, proua G. Ma pean kooli minema.“

„No hästi. Kui ei, siis ei.“ Ta saatis mulle õhumusi ja hakkas akent sulgema. „Ära siis seal turnides kaela murra, eks ole, Ämblikmees?“

„Okei, ei murra. Näeme, proua G.“ Lehvitasin talle ja jätkasin laskumist.

Proua Gilmore oli väga nummi. Soovi korral võisin ta diivanil magada, ehkki tema kassid ei lasknud mul magama jääda. Proua G oli superusklik ja veetis enamiku aega OASISes, istus ühe hiiglasliku veebikiriku koguduses, laulis koraale, kuulas jutlusi ja käis virtuaalretkedel Pühal Maal. Iga kord, kui ta muinasaegne OASISe-konsool läbi kõrbes, parandasin ma selle ära ja vastutasuks vastas tema mu lõpututele küsimustele selle kohta, mis tunne oli 1980ndatel üles kasvada. Ta teadis kaheksakümnendate kohta kõiksugu ägedaid asju, mida ei leia ühestki raamatust ega filmist. Ja ta palvetas minu eest kogu aeg, andes oma parima, et mu hing päästa. Mul ei olnud kunagi südant talle öelda, mis ma kogu sellest religioonisogast tegelikult arvan. See oli mahe muinasjutt, mis andis talle lootust ja aitas tal edasi elada, just nagu mind hoidis käimas Jaht. Ehk nagu almanahh ütleb: „Inimesed, kes ise klaasmajades elavad, peaksid lõuad pidama.“

Viimase kihini jõudes hüppasin tellingutelt alla ja maandusin meetri-paari kaugusel maapinnal. Mu kummikud vajusid krudinal lörtsi ja jäätunud mutta. Siin all oli veel üsna pime, nii et kraamisin välja taskulambi ja suundusin hämaras labürindis teed otsides itta, püüdes jääda nähtamatuks ja vältida samal ajal koperdamist ostukärude, mootorijäänuste ja muu kitsastel treilerivirnade vahelistel teedel vedeleva prahi otsa. Nii vara hommikul nägin harva kedagi. Ühistransport liikus vaid paar korda päevas, nii et need õnnelikud, kel oli kuhugi tööle minna, ootasid juba kiirtee ääres bussipeatuses. Enamik neist sai päevakaupa tööd linna ümbritsevates tööstuslikes hiidfarmides.

Pärast poolemiilist kõndi jõudsin vanade sõidu- ja veoautode vallini, mis ääristas treilerivirnade idapiiri. Mitu aastakümmet tagasi koristasid kraanad parkla nii paljudest mahajäetud sõidukitest puhtaks kui võimalik, et treilerivirnadele ruumi teha, ning vrakid heideti parkla ümber hunnikusse. Paljud neist kuhilatest olid sama kõrged kui treilerivirnadki.

Jalutasin kuhila servani ja pärast ümbrusele heidetud kärmet pilku – olemaks kindel, et keegi mind ei jälgi ega jälita – pugesin külg ees läbi kahe lömastatud auto vahelise prao. Sealt liikusin küürakil, koperdades ja külitsi üha edasi väändunud metallimäe sisemusse, kuni jõudsin tillukese vaba maalapini kola alla mattunud kaubiku taga. Ainult selle tagumine kolmandik paistis rämpsu seest välja, ülejäänut varjasid teised autod selle peal ja ümber. Kaks kummulikeeratud pikapit lebasid kaubiku katusel, kuid suuremalt jaolt toetusid need küljel olevatele autodele, moodustades võlvi, mis ei lasknud sõidukimäel lömastada väikebussi enda all.

Tõmbasin põuest võtme, mis rippus ketiga kaelas. Õnneks oli see olnud endiselt kaubiku süütelukus, kui ma selle leidsin. Paljud neist sõidukitest jäeti maha täies töökorras. Omanikel polnud lihtsalt enam kütuse jaoks raha, nii et nad jätsid masinad parklasse ning jalutasid minema.

Torkasin taskulambi taskusse ja keerasin kaubiku tagaukse lukust lahti. See avanes umbes poole meetri jagu, nii et mahtusin napilt sisse pugema. Tõmbasin ukse enda järel kinni ja panin lukku. Tagauksel polnud aknaid, nii et küürutasin hetke pilkases pimeduses, kuni leidsin vana pikendusjuhtme, mille olin lakke teipinud. Lülitasin selle sisse ja vana laualamp ujutas pisikese ruumi valgusega üle.

Auku, kus oli olnud tuuleklaas, kattis pereauto kortsuvajunud roheline katus, ent viga oli saanud ainult bussi esiots. Ülejäänud sisemus oli korras. Keegi oli tassinud ära istmed (arvatavasti mööbliks), nii et alles jäi poolteist meetrit lai, poolteist meetrit kõrge ja kolm meetrit pikk „tuba“. See oligi minu peidupaik.

Avastasin selle neli aastat varem, kui otsisin mahajäetud arvutiosi. Kui esimest korda ukse avasin ja furgooni hämarasse sisemusse piilusin, teadsin kohe, et olin leidnud midagi hindamatult väärtuslikku: privaatsuse. See oli koht, millest keegi midagi ei teadnud, kus ma ei pidanud muretsema tädi ja tema luuseritest kallimate kiusamise ja togimise pärast. Võisin hoida siin oma asju muretsemata, et need ära varastatakse. Ja mis kõige tähtsam, siit pääsesin rahulikult OASISesse. Kaubik oli minu peidupaik. Batmani koobas. Supermani kindlus. Siin käisin ma koolis, tegin kodutöid, lugesin raamatuid, vaatasin filme ja mängisin arvutimänge. Siin pidasin ma ka jahti Halliday lihavõttemunale. Olin katnud seinad, põranda ja lae vahtplastist munakarpide ja vaibatükkidega, et furgoon oleks võimalikult helikindel. Nurgas seisis mitu kastitäit läbikõrbenud läpakaid ja arvutiosi, nende kõrval virn vanu autoakusid ja ümberehitatud velotrenažöör, millega ma akusid laadisin. Ainus mööblitükk oli kokkupandav rannatool.

Poetasin seljakoti maha, viskasin jope seljast ja hüppasin rattale. Akude laadimine oli tavaliselt ainus füüsiline trenn, mida iga päev tegin. Väntasin, kuni mõõdik näitas, et akud on täis, siis istusin tooli ja lülitasin sisse väikese elektriradika selle kõrval. Tõmbasin kindad käest ja hõõrusin käsi radika ees vastamisi, kuni ribid hakkasid oranžilt hõõguma. Ma ei saanud radikat kuigi kauaks sisse jätta, muidu oleks see akud tühjaks tõmmanud. Avasin rotikindla metallkasti, kus hoidsin oma toiduvarusid, võtsin sealt veepudeli ja paki piimapulbrit. Segasin need kausis kokku ja kallasin sinna sisse korraliku portsu Fruit Rocksi hommikukrõbuskeid. Kui olin need sisse kühveldanud, otsisin välja vana „Star Treki“ plastkarbi, mida hoidsin peidetuna furgooni lömmi vajutatud armatuurlaua all. Selles olid mu koolist saadud OASISekonsool, puutekindad ja VR^[2.]-prillid. Need olid absoluutselt kõige väärtuslikum osa kogu mu varast. Kaugelt liiga väärtuslikud, et neid endaga kaasas kanda.

Tõmbasin painduvad puutekindad kätte ja liigutasin sõrmi kontrollimaks, et kõik liigesed ikka toimivad. Siis haarasin konsooli, pehmekaanelise raamatu mõõtu musta nelinurga. Sel oli sisseehitatud wifi-antenn, kuid võrgulevi furgoonis oli hädine, kuna see oli maetud suure metallihunniku alla. Nii et olin meisterdanud väliantenni ja kinnitanud selle kuhila kõige ülemise auto katusele. Antennikaabel siugles välja august, mille olin furgooni laest läbi torganud. Lükkasin selle konsooli küljel olevasse pessa ja panin prillid pähe. Need istusid mu silmade ees tihkelt nagu ujumisprillid, peites kogu välise valguse. VR-prillide külgedelt turritasid kaks väikest kõrvaklappi, mis sobitusid automaatselt mu kõrvadesse. Prillidesse oli ehitatud ka kaks stereomikrofoni, mis püüdsid kinni iga mu sõna. Panin konsooli tööle ja alustasin sisselogimist. Nägin punast valgussähvatust, kui prillid mu silmakestasid skannisid. Siis köhatasin kurgu puhtaks ja laususin parooli: „Sind võeti Täheliiga teenistusse, et kaitsta eesliini Xuri ja Ko-Dani armaada vastu.“ Parool verifitseeriti ja mu prilliekraanile ilmus kiri:

Identiteet kontrollitud.

Tere tulemast OASISesse, Parzival!

Sisse logitud: 07:53:21 OST–2.10.2045.

Tekst haihtus ja asendus kolmesõnalise lühiteatega. Selle lisas sisselogimisprotseduuri James Halliday ise, kui ta OASISe programmeeris, austusavaldusena oma virtuaalmaailma otsestele eellastele, arvutimängudele, mida mängiti mänguautomaatides. Need kolm sõna olid viimane asi, mida OASISe kasutaja nägi, enne kui ta lahkus pärismaailmast ja sisenes virtuaalmaailma:

VALMISTUB ESIMENE MÄNGIJA

1 Orig „Family Ties“ [ ↵ ]

2 VR – virtuaalreaalsus [ ↵ ]