Читать книгу Valmistub esimene mängija - Ernest Cline - Страница 7

Minu avatar materialiseerus mu hoiukapi ees keskkooli teisel korrusel – täpselt samas kohas, kus olin seisnud eelmisel õhtul keskkonnast välja logides. Vaatasin mõlemale poole koridori. Virtuaalne keskkond tundus peaaegu (ehkki mitte täielikult) reaalne. OASISes oli kõik kenasti kolmemõõtmeline. Kui sa just ei keskendunud sellele, et ümbrust lähemalt uurida, oli kerge unustada, et kõik, mida näen, on loonud arvuti. See oli nii isegi minu armetu koolist antud konsooliga. Olin kuulnud, et kõige uuemate ja ägedamate seadmetega on simulatsioonis raske OASISel ja reaalsusel vahet teha. Puudutasin kapiust, see avanes vaikse metalse klõpsuga. Kapi sisemuses oli vähe kaunistusi: pilt printsess Leiast, blaster käes, Monty Pythoni tüüpide grupipilt „Püha Graali“ filmi kostüümides ja James Halliday pildiga ajakirja Time esikaas. Sirutasin käe ja puudutasin õpikuvirna ülemisel riiulil, see kadus ja ilmus minu avatari seljakotti. Lisaks õpikutele oli mu avataril vähe kraami: taskulamp, lühike raudmõõk, väike pronkskilp ja tugevdatud nahkrüü. Need kõik olid mittemaagilised ja kehvapoolsed, aga midagi paremat ei saanud ma endale lubada. OASISes maksid asjad sama palju kui pärismaailmas (vahel rohkemgi) ning nende eest ei saanud tasuda toidutalongidega. OASISes kehtis OASISe raha ja meie süngel ajastul oli see üks maailma kõige kindlamaid valuutasid, mida hinnati kõrgemalt kui dollareid, naelu, eurosid või jeene.

Mu kapiukse siseküljel oli väike peegel ja ust sulgedes silmasin hetkeks oma virtuaalset nägu. Olin kujundanud avatari näo ja keha enam-vähem iseenda järgi. Mu avataril oli pisut väiksem nina kui minul ja ta oli pikem. Ja kõhnem. Ja lihaselisem. Ja tal ei olnud vinne. Ent kui need pisiasjad kõrvale jätta, olime enam-vähem ühesugused. Kooli reeglid nõudsid rangelt, et õpilaste avatarid peavad olema inimesed ning samast soost ja samas vanuses kui õpilane ise. Hiiglaslikud kahepäised hermafrodiitsed deemonükssarvikud polnud lubatud. Vähemalt mitte koolis.

Nime võisid sa oma OASISe avatarile anda ükskõik millise, kuni see oli ainulaadne. See tähendas, et kellegi teise nime võtta ei saanud. Avatari nimi oli ühtlasi meiliaadress ja tšätinimi, nii et hea, kui see oli lahe ja kergesti meeldejääv. Kuulsused maksid soovitud nimede eest vahel suuri summasid küberskvotteritele, kes olid need nimed juba reserveerinud. Kui endale avatari tegin, võtsin nimeks Wade Vägev. Hiljem muutsin seda iga paari kuu takka, tavaliselt millekski sama totraks. Kuid nüüd oli mu avatari nimi püsinud sama juba üle viie aasta. Päeval, mil Jaht algas, võtsin oma avatari nimeks Parzival – kuningas Arthuri legendaarse rüütli järgi, kes leidis Püha Graali. Rüütli nime kaks levinumat kirjapilti Perceval ja Percival olid juba võetud, aga mulle meeldis Parzival niikuinii rohkem. See kuidagi kõlas.

Veebis kasutati harva oma pärisnimesid. Anonüümsus oli üks OASISe suur eelis. Simulatsioonis ei teadnud keegi, kes sa tegelikult olid, kui sa ise ei tahtnud seda öelda. Suur osa OASISe populaarsusest ja kultuurist toetus just sellele tõsiasjale. Kasutaja pärisnimi, sõrmejäljed ja silma võrkkesta muster olid salvestatud tema OASISe-kontole, kuid Gregarious Simulation Systems hoidis selle info krüpteerituna ja salajas. Isegi GSSi enda töötajad ei saanud avatari pärisnime välja uurida. Kunagi ammu, kui firmat juhtis veel Halliday ise, võitis GSS ülemkohtu ajalugu teinud otsusega õiguse hoida iga OASISe-kasutaja identiteet enda teada.

Kui end esimest korda OASISe riiklikus koolisüsteemis arvele võtsin, pidin andma neile oma pärisnime, avatari nime, meiliaadressi ja isikukoodi. See info oli kirjas minu õpilastoimikus, ent sellele pääses ligi ainult kooli direktor. Ei mu õpetajad ega kaasõpilased teadnud, kes ma tegelikult olin, ja vastupidi.

Koolis ei tohtinud õpilased oma avatarinimesid kasutada. Nii ei pidanud õpetajad ütlema tobedusi nagu „Mädavinn, palun kuula!“ või „SuurRiist69, palun tõuse püsti ja loe meile ette oma kokkuvõte raamatust!“. Õpilased pidid kasutama oma päris eesnime, mille järel oli number, et neid teistest samanimelistest eristada.

Kui mind arvele võeti, oli koolis juba kaks Wade’i nimelist õpilast, nii et mina sain õpilasnimeks Wade3. See nimi hõljus mu avatari pea kohal, kui olin kooli territooriumil.

Koolikell helises ja mu ekraani nurgas hakkas vilkuma hoiatus, et esimese tunni alguseni on jäänud nelikümmend minutit. Hakkasin mööda koridori astuma, suunates avatari liikumist ja tegevust väikeste käeliigutustega. Kui mu käed oleks olnud hõivatud, saanuksin kasutada ka häälkäsklusi.

Jalutasin maailma ajaloo klassiruumi suunas, naeratades ja lehvitades tuttavatele, kellest möödusin. Pidin mõne kuu pärast kooli lõpetama ja uskusin, et hakkan sellest kohast puudust tundma. Ma ei igatsenud eriti kooli lõppu. Mul polnud kolledži jaoks raha, isegi mitte OASISes, ja mu hinded polnud küllalt head, et stipendium välja teenida. Minu ainus plaan oli hakata pärast lõpetamist täiskohaga mütiks. Ega erilist valikut polnud. Võistluse võitmine oli minu šanss treilerivirnadest pääseda. Teine võimalus oli kirjutada alla viieaastasele internilepingule mõne korporatsiooni juures ning see mõte meeldis mulle umbes sama palju kui plaan rullida end ihualasti klaasikildudel edasi-tagasi.

Kui mööda koridori edasi läksin, ilmusid teisedki õpilased oma kappide ette nagu läbipaistvad viirastused, mis kiiresti tahenesid. Kogu koridoris kajas teismeliste loba. Varsti kuulsin endale suunatud solvangut. „Näe, kas see pole mitte Wade Kolm!“ hõikas üks hääl. Pöörasin ümber ja nägin Todd13 nõmedat avatari. Teadsin teda algebratunnist. Ta seisis koos kamba sõpradega. „Vinged vatid, säga!“ kuulutas ta. „Kust sa need kaltsud kokku korjasid?“

Minu avatar kandis musta T-särki ja siniseid teksasid, rõivastust, mis oli konto loomisel tasuta võtta. Todd13 ja tema kromanjoonlastest sõbrad kandsid kalleid disainerirõivaid, mis olid tõenäoliselt ostetud mõnest pärismaailma kaubamajast.

„Need ostis mulle sinu ema,“ vastasin sammu aeglustamata. „Ütle talle minu poolt aitäh, kui järgmine kord koju lähed, et tissi imeda ja taskuraha saada.“ Lapsik, ma tean. Aga virtuaalne või mitte, see oli keskkool – solvangud mõjusid seda paremini, mida lapsikumad nad olid.

Minu torge ajas naerma mõned tema sõbrad ja teised lähedal seisvad õpilased. Todd13 põrnitses mind ja läks lausa näost punaseks – märk sellest, et ta ei olnud võtnud maha oma emotsioonide jooksvat edastamist, mis lubas avataril näidata näoilmeid ja kehakeelt üksühele. Ta hakkas vastama, aga jõudsin ta enne vaigistada ega kuulnud, mida ta ütles. Lihtsalt naeratasin ja läksin edasi.

Võimalus kaasõpilasi vaigistada oli virtuaalkooli juures üks mu lemmikasju ja ma kasutasin seda peaaegu iga päev. Kõige parem oli veel see, et nad nägid, kui sa olid neil hääle maha keeranud, kuid ei saanud mitte midagi parata. Koolis ei kakeldud kunagi, simulatsioon lihtsalt ei lubanud seda. Kogu Luduse planeet oli PvP-vaba tsoon^[1.], mis tähendas, et mängijatevaheline võitlus polnud lubatud. Selles koolis olid ainsaks relvaks sõnad, nii et õppisin neid hästi kasutama.

* * *

Kuni kuuenda klassini käisin koolis pärismaailmas. See ei olnud eriti meeldiv kogemus. Olin väga pelglik ja kohmakas laps, mu enesehinnang oli madal ja sotsiaalsed oskused puudusid sootuks, kuna veetsin suurema osa oma lapsepõlvest OASISes. Veebis ei olnud mul inimestega rääkimise ja sõprade leidmisega mingeid raskusi, kuid pärismaailmas tegi teiste inimestega – eriti minuvanuste lastega – suhtlemine minust närvipuntra. Ma ei teadnud kunagi, kuidas käituda või mida öelda, ning kui võtsingi julguse kokku ja suu lahti tegin, ütlesin alati midagi valesti.

Osa probleemist peitus minu väljanägemises. Olin olnud ülekaaluline nii kaua, kui ennast mäletasin. Selles oli oma osa vaeste inimeste menüül, mis koosnes riigi doteeritud, madala hinnaga suhkru- ja tärkliserikkast toidust, ent lisaks sellele olin ma OASISe-sõltlane, nii et minu ainus trenn oli enne ja pärast kooli kiusajate eest ärajooksmine. Asja tegi veelgi hullemaks see, et kogu mu napp garderoob koosnes halvasti istuvatest rõivastest, mis pärinesid kaltsukatest ja korjanduskastidest – minu sotsiaalne staatus tegi minust elava märklaua.

Sellele vaatamata pingutasin, et kohaneda. Aasta-aastalt kammisin sööklat nagu Terminaator, otsides seltskonda, mis mu omaks võtaks. Isegi veidrike jaoks olin ma liiga veider. Ja tüdrukud? Tüdrukutega rääkimine ei tulnud kõne allagi. Minu silmis olid nad mingi eksootiline tulnukaliik, kaunis ja kohutav ühtaegu. Kui mõne lähedale sattusin, hakkasin iga kord higistama ning kaotasin võime täislauseid moodustada.

Mulle oli kool puhas olelusvõitlus, iga päev pistsin rinda naeruvääristamise, kiusamise ja eraldatusega. Kuuenda klassi alguseks olin hakanud mõtlema, kas üldse suudan säilitada terve mõistuse kooli lõpetamiseni – veel kuus pikka aastat kannatusi.

Aga siis ühel ilusal päeval teatas direktor, et iga õpilane, kelle keskmine hinne ületab teatud taseme, võib taotleda üleviimist uude OASISe-põhisesse riigikoolide süsteemi. Pärismaailma riigikoolid, mida valitsus üleval pidas, olid juba aastakümneid olnud ainult üks alarahastatud ja ülerahvastatud õnnetus. Nüüdseks olid muutunud tingimused paljudes koolides nii hulluks, et igal vähemalt poolearuliselgi lapsel soovitati jääda koju ning õppida interneti kaudu. Oleksin kooli kantseleisse avaldust viima sööstes äärepealt kaela murdnud. Minu avaldus rahuldati ja juba järgmisest semestrist viidi mind üle OASISe riigikooli number 1873.

Enne minu üleviimist ei olnud mu OASISe avatar veel kordagi lahkunud planeedilt Incipio esimese sektori keskel, kus uued avatarid sündisid. Incipiol ei olnud teha kuigi palju peale teiste algajatega jutustamise ning šoppamise planeeti katvates hiiglaslikes virtuaalkaubamajades. Mõnda huvitavamasse paika minemiseks pidi telepordi eest maksma ja see nõudis raha, mida mul ei olnud. Nii oli minu avatar Incipiol lõksus kuni päevani, mil mu uus kool meilis mulle teleporditalongi, mis kattis avatari reisikulud planeedile Ludus, kus asusid kõik OASISe riigikoolid.

Ludusel oli sadu koolilinnakuid, mis olid ühtlaselt üle kogu planeedi pinna jagatud. Kõik koolid olid ühesugused, sest kui läks vaja uut kooli, lõigati ja kleebiti paika sama koodijupp. Ja kuna ehitised olid vaid tarkvara, ei piiranud nende ehitamist raha ega isegi füüsikaseadused. Nii et iga kool oli vägev hariduspalee poleeritud marmorist koridoride, katedraali mõõtu klassiruumide ja virtuaalsete raamatukogudega, milles olid kõik raamatud, mis eales kirjutatud (ja koolinõukogus heaks kiidetud).

Esimesel päeval koolis nr 1873 mõtlesin, et olen surnud ja paradiisi sattunud. Selle asemel et võidelda igahommikusel kooliteel kiusajate ja narkaritega, läksin joonelt oma peidupaika ning istusin seal kogu päeva. Ja mis kõige parem: OASISes ei teadnud keegi, et ma olen paks, et mul on vinnid, või et ma kannan kogu aeg samu näruseid rõivaid. Kiusajad ei saanud mind tatikuulidega pommitada, mu aluspükse perse vahele tõmmata ega mulle pärast kooli rattahoidja juures peksa anda. Keegi ei saanud mind sõrmeotsagagi puudutada. Siin olin ma kaitstud.

* * *

Kui maailma ajaloo klassi jõudsin, istus mitu õpilast juba oma laudade taga. Nende avatarid olid liikumatud, silmad kinni. See andis märku, et nad on „hõivatud“: räägivad telefoniga, surfavad veebis või tšätivad. Katse kõnetada hõivatud avatari oli OASISes märk halbadest kommetest. Tavaliselt nad lihtsalt eirasid sind ja said automaatvastuse, mis käskis uttu tõmmata.

Istusin oma kohale ja klõpsasin hõivatuse ikoonil ekraani servas. Nüüd sulgusid ka minu avatari silmad, kuid ma nägin endiselt, mis mu ümber toimus. Klõpsasin teist ikooni, mis avas suure kahemõõtmelise brauseriakna, mis hõljus otse mu ees õhus. Selliseid aknaid nägi ainult minu avatar, keegi ei saanud seda üle mu õla lugeda (kui ma seda just ise ei lubanud).

Mu koduleheks oli määratud Haudejaam, üks müttide kõige populaarsematest foorumitest. Haudejaam nägi välja nagu vanad interneti teadetetahvlid^[2.], kuni 300boodise modemiga helistamise hääleni välja. Väga lahe. Veetsin mõne minuti viimaseid lõimesid sirvides, lugesin müttide uudiseid ja kõlakaid. Ise kirjutasin foorumitesse harva, ehkki viskasin neile iga päev pilgu peale. Sel hommikul ei näinud ma midagi eriti huvitavat. Tavaline mütiklannide vaheline lahmimine. Lõputud vaidlused „Anoraki almanahhi“ segaste kohtade „õige“ tõlgendamise teemal. Kõrgema taseme avataride ülbamine värskelt hangitud maagiliste esemete ja artefaktide teemal. See jama oli kestnud juba aastaid. Kuna igasugune reaalne edu puudus, mandus müttide subkultuur uhkustamiseks, mögaajamiseks ja mõttetuks jagelemiseks. Õigupoolest oli see üsna hale.

Minu lemmiklõimed olid need, kus peksti Kuusikuid. „Kuusikud“ oli müttide sõimunimi firma Innovative Online Industries, Innovatiivse Veebitööstuse töötajate kohta. IOI oli ülemaailmne kommunikatsioonikontsern ja maailma suurim internetipakkuja. Suur osa IOI ärist keskendus OASISele ligipääsu pakkumisele ning kaupade ja teenuste müümisele mängukeskkonnas. Seetõttu oli IOI mitu korda püüdnud Gregarious Simulation Systemsit jõuga üle võtta, kuid iga kord läbi kukkunud. Nüüd üritasid nad GSSi oma käpa alla saada, kasutades auku Halliday testamendis.

Nõnda oli IOI asutanud uue osakonna ja nimetanud selle ovoloogiadivisjoniks. („Ovoloogia“ tähendas algselt teadust, mis uuris linnumune, aga viimastel aastatel oli sõna saanud uue tähenduse: „teadus“, mille eesmärk oli Halliday lihavõttemuna otsimine.) IOI ovoloogia-divisjonil oli üksainus eesmärk: võita Halliday jaht ning krabada endale tema varandus, firma ja OASIS.

Nagu enamik mütte, tundsin ka mina õudust mõeldes võimalusele, et IOI võiks võimu OASISes enda kätte saada. Firma avalike suhete osakond oli nende plaani kõigile korralikult selgeks teinud. IOI arvates ei küsinud Halliday oma loomingu eest pooltki nii palju raha kui võinuks, ning neil oli kavas see viga parandada. Nad hakkaksid simulatsiooni pääsemise eest kuutasu võtma. Nad kleebiksid kõik vabad pinnad reklaame täis. Kasutajate anonüümsus ja sõnavabadus oleksid minevik. Sellest hetkest, kui IOI võimu haarab, poleks OASIS enam see vaba tarkvaraga virtuaalne utoopia, milles ma olin üles kasvanud. Sellest saaks korporatiivne düstoopia, rikkurite ülehinnatud teemapark.

IOI nõudis, et tema munakütid, keda firma nimetas ovoloogideks, kasutaksid OASISe avatari nimena töötaja numbrit. Need kõik olid kuuekohalised ja algasid numbriga 6, nii et neid hakati hüüdma Kuusikuteks. Nüüdseks kutsus enamik mütte neid muidugi Kusikuteks (sest nad olid kusised).

Et Kuusikuks saada, tuli kirjutada alla lepingule, mis muuhulgas kohustas Halliday muna leidmise korral kogu auhinda täies mahus tööandjale üle andma. Selle eest maksis IOI korra kahe kuu tagant palka, andis toidu, elamispinna, tervise- ja pensionikindlustuse. Firma varustas töötaja ka avatariga, millel oli vinge turvis, sõidukid ja relvad, ning maksis kinni kõik tema teleporditasud. Kuusikutega liitumine oli üsna sama nagu sõjaväkke astumine.

Kuusikuid oli lihtne ära tunda, sest nad kõik nägid välja ühesugused. Nad pidid kasutama üht ja sama tursket meesavatari (sõltumata oma päris soost), millel olid lühikesed tumedad juuksed ja sama nägu, mille süsteem vaikimisi välja pakkus. Nad kandsid ühesugust tumesinist mundrit. Neid firmadroone sai üksteisest eristada vaid kuuekohalise numbri järgi, mis oli kirjutatud nende rinnale otse IOI logo alla.

Nagu enamik mütte, jälestasin ma Kuusikuid juba põhimõtteliselt. Munaküttide armeed palgates keeras IOI kogu võistluse mõtte pea peale. Muidugi võinuks väita, et kõik klannidesse ühinenud mutid tegid sisuliselt sedasama. Praeguseks oli loodud sadu klanne ja mõnes neist oli tuhandeid liikmeid, kes kõik üheskoos muna otsisid. Iga klanni ühendas raudkindel juriidiline leping, mis kehtestas, et kui üks klanni liige võidab auhinna, jagatakse see kõigi klanniliikmete vahel ära. Minusugused üksiküritajad ei arvanud klannidest kuigi palju, ent me pidasime neid ikkagi omasugusteks müttideks – erinevalt Kuusikutest, kelle eesmärk oli anda võim OASISes kuritahtlikule rahvusvahelisele korporatsioonile, kes kavatses selle pekki keerata.

Minu põlvkond ei olnud kunagi näinud maailma ilma OASISeta. Meile oli see palju enamat kui ainult mäng või meelelahutusplatvorm. See oli olnud meie elu oluline osa nii kaua, kui me ennast mäletasime. Olime sündinud koledasse maailma ja OASIS oli meie õnnelik pelgupaik. Mõte, et IOI virtuaalmaailma erastab ning ühetaoliseks muudab, oli meie arvates õudsem kui need, kes olid sündinud enne OASISe tulekut, arugi oskasid saada. Meile oli see sama, nagu oleks keegi ähvardanud võtta ära päikese või nõuda tasu taevasse vaatamise eest.

Kuusikutest sai müttide ühine vaenlane ning Kuusikute kirumine foorumites ja jututubades oli meie lemmikajaviide. Paljudel kõrgema taseme müttidel kujunes välja reegel tappa (või vähemalt üritada tappa) iga ettejuhtuv Kuusik. Kuusikute tegemistel hoidis silma peal mitu veebilehte ja mõni mütt veetis rohkem aega Kuusikuid jahtides kui aaret otsides. Suurematel klannidel oli iga-aastane võistlus „Kusikute kottimine“, mille võitis klann, kes tappis kõige rohkem Kuusikuid.

Pärast paari foorumi tšekkamist klõpsasin järjehoidjal, mis tähistas ühte minu lemmiklehekülge Arty Läkitused – blogi, mida pidas mütitüdruk Art3mis (hääldus: artemis). Avastasin selle kolm aastat varem ja olin sestsaati jäänud tema andunud lugejaks. Ta kirjutas pikki oivaliselt segaseid mõtisklusi oma aardeotsinguist, mida ta nimetas hullutavaks sinilinnujahiks. Tema kirjutiste toon oli sümpaatne ja intelligentne ning sissekannetes leidus küllaga eneseirooniat ja teravmeelseid tähelepanekuid. Lisaks tema (tihti hirmnaljakatele) tõlgendustele almanahhi kohtadest postitas ta ka linke raamatutele, filmidele, telesarjadele ja muusikale, mida ta Halliday lihavõttemuna otsides parasjagu uuris. Uskusin, et tema tekstides oli omajagu eksitamist ja valevihjeid, kuid lugemine oli sellegipoolest hiiglama lõbus.

Ilmselt ei pole vaja mainida, et olin Art3misesse kõrvuni armunud.

Vahel postitas ta kuvatõmmiseid oma ronkmustade juustega avatarist ning ma salvestasin need mõnikord (alati) oma kõvakettal eraldi kausta. Tema avatar oli kena näoga, ent see polnud ebaloomulikult täiuslik. OASISes olid ebainimlikult kaunid näod üsna igapäevased. Aga Art3mise näojooned ei näinud välja, nagu oleks keegi võtnud avatari luues menüüst lihtsalt kõige ilusamad valikud. Tema nägu oli igati päris inimese moodi, just nagu oleks tema tõeline nägu sisse skannitud ja avatarile üle kantud. Suured pähklipruunid silmad, ümarad põsesarnad, terav lõug ja alaline muie. Minu meelest oli ta talumatult võluv.

Ka Art3mise keha oli mõneti tavatu. OASISes võis kohata valdavalt kahte tüüpi naisavatare: absurdselt kõhn, kuid metsikult populaarne modellikeha või ülepaisutatud büsti ja herilasepihaga pornostaari tüüp (kes tundusid OASISes veel ebaloomulikumad kui päriselus). Ent Art3mis oli lühike ja rubenslik, üleni kurviline.

Ma teadsin, et mu sümpaatia Art3mise vastu oli tobe ja mitte kuigi mõistlik. Mida ma temast tegelikult teadsin? Loomulikult ei paljastanud ta kunagi, kes ta päriselt on. Ei olnud võimalik öelda, milline ta tegelikult välja nägi. Ta võis olla viisteist või viiskümmend. Hulk mütte kahtles isegi, kas ta on üldse naisterahvas, ehkki mina nende hulka ei kuulunud. Küllap seepärast, et ma lihtsalt ei suutnud kujutleda, et tüdruk, kellest olin internetis sisse võetud, võinuks tegelikult olla mingi keskealine kutt nimega Chuck, kel on karvane selg ja kiilanev pealagi.

Sestsaati, kui ma Arty Läkitusi lugema hakkasin, oli sellest saanud üks popimaid blogisid, millel oli iga päev mitu miljonit lugejat. Vähemalt müttide seas oli Art3mis staar. Aga kuulsus ei olnud talle pähe löönud. Tema kirjutised olid endiselt humoorikad ja eneseiroonilised. Ta uusim postitus kandis pealkirja „John Hughesi bluus“ ning käsitles põhjalikult tema kuut lemmikut John Hughesi noortefilmide seast, mille ta jagas kahte triloogiasse: „Nohiktüdruku fantaasiad“ („Kuusteist küünalt“, „Iludus roosas“ ja „Mingitpidi imeline“) ning „Nohikpoisi fantaasiad“ („Hommikusöögiklubi“, „Veider teadus“ ja „Ferris Buelleri popipäev“).^[3.]

Just siis, kui lugemise lõpetasin, hüppas mu ekraanil lahti vestlusaken. See oli mu parim sõber Aech. (Okei, kui täpne olla, siis minu ainus sõber peale proua Gilmore’i.)

Aech: Omik, amigo.

Parzival: Hola, compadre^[4.].

Aech: Mis teed?

Parzival: Niisama vahin. Sina?

Aech: Sain Keldri püsti. Tule enne kooli hängima, säga.

Parzival: Vinge! Olen kohe kohal.

Sulgesin jutuakna ja vaatasin kella. Mul oli tunni alguseni ikka veel pool tundi. Irvitasin, klõpsasin väikest uksepildiga ikooni ekraaniserval ja valisin järjehoidjatest Aechi jutuka.

1 Player versus player ingl k mängija mängija vastu [ ↵ ]

2 BBS, bulletin board system. Tlk [ ↵ ]

3 Orig „Sixteen Candles“, „Pretty in Pink“, „Some Kind of Wonderful“, „The Breakfast Club“, „Weird Science“, „Ferris Bueller’s Day Off“ [ ↵ ]

4 Hei, kamraad. Tlk [ ↵ ]