Читать книгу Valmistub esimene mängija - Ernest Cline - Страница 8

Süsteem kinnitas, et olen külaliste nimekirjas, ning lasi mu sisse. Klassiruumi vaade kahanes aknakeseks ekraani paremas alumises nurgas, nii et nägin endiselt, mis mu avatari silme ees toimub. Ülejäänud vaatevälja täitis nüüd Aechi jutukas. Minu avatar seisis „ukse“ kõrval, vaibaga kaetud trepi ülemises otsas. Uks ei viinud kuhugi, see isegi ei avanenud, sest tegelikult polnud ei Kelder ega selle sisu OASISe osa. Jutukad olid omaette simulatsioonid: ajutised virtuaalruumid, kuhu avatarid pääsesid kõikjalt OASISest. Minu avatar polnud päriselt „seal“, see ainult tundus nii. Wade3/Parzival istus endiselt maailma ajaloo klassis, silmad kinni. Jutukasse sisselogimine tundus natuke sedamoodi, nagu oleksid kahes kohas korraga.

Aech pani oma jutukale nimeks Kelder. Ta oli progenud selle 1980ndate lõpu eeslinnamaja suure puhketoa sarnaseks. Puupaneelidega seinu katsid vanad filmi- ja koomiksiplakatid. Toa keskel seisis vanaaegne RCA telekas, mille külge olid ühendatud Betamaxi videomakk, LaserDisci-mängija^[1.] ning mitu vanaaegset mängukonsooli. Tagaseinas olid raamaturiiulid, mida täitsid rollimänguraamatud ja ajakiri Dragon Magazine.

Nii suure jutuka pidamine polnud just odav, kuid Aech võis seda endale lubada. Ta teenis avalike võitlusmatšidega, mida peeti pärast kooli ja nädalavahetustel, piisavalt jämeda nutsurulli. Aech oli üks OASISe parimaid võitlejaid nii Surmavõitluse kui ka Lipuvallutamise liigas. Ta oli isegi kuulsam kui Art3mis.

Viimastel aastatel oli Keldrist kujunenud eliitmüttide eriti eksklusiivne hängimispaik. Aech andis ligipääsu ainult neile, keda vääriliseks pidas, nii et kutse Keldrisse oli suur au, eriti minusugusele kolmanda taseme eikellelegi.

Trepist alla astudes nägin Keldris ringi sagimas veel mitut tosinat mütti. Nende avatarid olid väga erinevad: inimesed, küborgid, deemonid, sünkhaldjad, vulkanlased ja vampiirid. Enamik neist oli kobaras vanade mänguautomaatide juures tagaseina ääres. Mõned seisid muistse stereomaki juures (kust praegu üürgas Duran Durani lugu „Wild Boys“) ja lappasid Aechi tohutut kassetikogu.

Aech ise lösutas ühel kolmest sohvast, mis olid U-kujulises kaares teleka ees. Aechi avatar oli tumeda pea ja pruunide silmadega pikk laiaõlgne valge mees. Kui talt kord küsisin, kas ta näeb ka päriselus välja umbes samasugune, vastas ta naljatades: „Jah, aga päriselus olen ma veel ilusam.“

Kui Aechi juurde astusin, tõstis ta Intellivisioni mängukonsooli kohalt pilgu, näol oma tavaline kõrvuni küündiv Irvikkassi naeratus. „Zett!“ hõikas ta. „Mis värk on, semu?“ Me lõime patsu ja ma prantsatasin vastasdiivanile. Aech hakkas mind Zetiks – täht Z – kutsuma üsna varsti pärast meie esimest kohtumist. Talle meeldis anda kõigile ühetähelisi hüüdnimesid. Omaenda avatari nimest tegi ta H^[2.].

„Kuda kärab, Humperdinck?“ küsisin ma. See oli meievaheline mäng: ma kutsusin teda alati suvalise H-ga algava nimega, nagu Harry, Hubert, Henry või Hogan, püüdes ära arvata tema päris eesnime, mille kohta ta oli kunagi tunnistanud, et see algab H-ga.