Читать книгу Valge öö - Ernst Enno - Страница 2

Nad tulid kõik täis valget õite ilu,

Kui altri ette tütarlaste salk -

Mis on kõik elu ehtimise palk,

Kui väljas ikka veel on alles vilu!

Ja siiski, kui neid öö on viinud ära,

Ei päeva keegi unustada saa,

Kus nende keskel ilus oli maa

Ja süvim ilma tilgakene sära.

On õnn, mis õnneks keegi veel ei taha,

Mis inimesele veel liiga suur -

See paistab paljudele ainult paha.

Kuid ulatas kel kõige sisse juur,

See sulas ses kui päikse paistel vaha -

Sai avaraks nii elu kitsas puur.

21. VII. 1918.