Читать книгу Valge öö - Ernst Enno - Страница 6

Öö on pikk!

Imelik!

Toomeõites hõiskab keegi.

Kust ta võttis selle leegi? -

Kaugel, kaugel! -

Miks sul pisar jälle laugel?

Läbi öö,

Läbi töö,

Sama tunne, ei see väsi,

Tõmbab nagu raske käsi -

Ikka, ikka

Imelikku rada pikka.

Kesköö tund.

Ei saa und:

Väljas valge, põhi kullas,

Viljavärvid juba mullas,

Kuskil kõrin,

Aia hõlmas jutuvõrin.

Valge tee,

Ojake,

Tere, reisiseltsilised,

Siira-viira mõttelised!

Läeme, läeme -

Kas me iial lõppu näeme.

Öö on pikk!

Imelik!

Ise pruut ja ise peiu,

Said nii vara, said nii leiu -

Endas ikka

Imelikku rada pikka.

8. III. 1918.