Читать книгу Valitud värsid - Ernst Enno - Страница 12

Ma tunnen lillesid, mis keegi pole näinud,

Neid kasvatasin oma südames;

Mu lilled sääl, kus ükski pole käinud,

Kus elan, laulan oma valguses.

Mu hingelilled valged keset igatsusi,

Kus surevad kõik ohked tolmused,

Kus leian kaduvuse rannal jäädavusi,

Ja pärliks saavad mure tundmused.

Mu meelest on, kui oleksin ma toonud

Need lilled säält, kus jumaluse maa

Nii sala tungides kui säde rändaja -

Need lilled nagu unenägu südamesse loonud,

Mis nägin kus, ei tea arvata -

Nad on kui arm, mis surematust joonud.