Читать книгу Valitud värsid - Ernst Enno - Страница 2

Ma tulen hilja, viimne teiste seltsis,

ei jõudnud varem lauluvainule.

Ei looda pärga ega lille ehteks:

Jäin ikka hiljaks iga võidule.

Ma laulan üksi laulu muinasjutust,

Kus valgus maeti mulda võrsuma,

Ja sellest hing sai inimese rinda

Ja igatsus kui tuli tungija.

Ses tules nägin jumaluse randa.

Kesköösel sinna lendas minu nutt:

Ma tulen hilja, viimne teiste seltsis,-

Ma unistaja nagu muinasjutt.