Читать книгу Kuu lühiajalugu - Fatoumata Kebe - Страница 4

Lascaux’ koobaste viimases saalis, grotisügavuses, umbes kahe ja poole meetri kõrgusel siledal seinal on kappav hobune. Teda ei pane kohe tähele. Kaheksateist tuhat aastat tagasi oli see hobune paleoliitikumi esimeste kunstnike maailmakujutluses ilmselt eriti tähtis.

Ta otsekui ripub teiste freskode kohal ja on peaaegu varjatud, ilmselt püha. Hobuse ninasõõrmed on puhevil ja pikk tähtede vöö tema külgedel ulatub kuni sabani. Eelajaloolased arvavad, et tegemist on Kuu erinevate olekutega, teatud ajaarvamisega, kalendriga.

Juba ammu enne seda aega, kuhu ulatuvad inimeste kirjutatud mälestused, üsna eelajaloo lõppu kuuluvatel Uruki esimestel sumeri kirjapildiga savitahvlitel räägitakse Kuust.

Viis tuhat viissada aastat tagasi, kui Mesopotaamias pandi alus tsivilisatsioonile, kaubandusele ja kirjaoskusele, ning kus leidus vaid vett, pilliroogu ja savi, arenes ka astronoomia. Ninives, Babülonis ja Nimrudis pidasid õpetlased Kuu erinevate positsioonide registrit, ennustasid varjutusi ja omasid ülevaadet Kuu faasidest. Nad teadsid, et lunaarkuu, mis on ajavahemik kahe hetke vahel, mil Kuu asetseb jälle Päikese ees, kestab 29,53 päeva. Nad arvutasid selle välja. Kuud vaadeldes mõõtsid nad aega veekelladega.

Kuu on tegelane kõigis müütides ja kõigis usundites, sest ta on alati olemas olnud. Teda on alati nähtud. Ta on jäänud muutumatuks kogu inimkonna ajaloo vältel. Püsiv ja rahustav, aga ka ärevaks tegev. Ta muudab vormi ja värvi, paisutab ookeani, paneb kasvama taimed ja tantsima tondid. Kuu nägu on varjatud.

Isegi Kuu sugu pole kindel. Alguses on ta jumal, siis jumalanna, tal on nii mehe- kui naisenimesid. Sumeris oli ta Nanna, Assüürias Sin. Uris püstitati talle ainulaadne tsikuraat ja Indias ehitati sadu templeid, kus vedade kiituselauludes kasutatakse ühte ja sama sõna nii jumal Soma kui ka püha taime soma kohta, mis lubab jumalaga ühendust võtta. Hiinas on Kuu jumalanna. Kambodžas oleneb olukorrast, kas ta on isand Kuu või emand Madu, sest ööd on külmad ja niisked ning Kuu jagab vihma, mida vajavad riisipõllud. Kreekas oli ta titaanide Hyperioni ja Theia tütar Selene. Roomlased kutsusid teda Lunaks. Kuud on alati austatud ja kuulda võetud, olgu ta jumal või jumalanna. Kuu räägib. Ta mõõdab aja kulgu ja peab arvestust. Ta juhib inimkonna elu ja määrab selle tempo.

Seni pole Kuu ajalugu veel kirjutatud. Ometi võiks seda teha tuhandel viisil. Mina otsustasin seada teadusliku, astronoomilise ja füüsikalise lähenemise vastamisi varasemate müütidega. Arutades sellist võimalust teadlastega, kelle hulgas Patrick Rocher leidis lahkesti mahti mu raamat läbi lugeda, püüdsin populariseerida sageli üsna keerulisi teemasid, visandada neid lihtsustatult või anda avaramaid selgitusi. Need on väga esialgsed. Kuu ajalugu alles kirjutatakse. See kestab igavesti ja on veel üsna ebaselge.

Kuu! Nii nagu teiegi, olen veetnud öid, vaadates seda üksildast taevakeha, mida Maa ei lasknud areneda planeediks. Olen alati unistanud sellest, et saaksin seal jalutada. Pühendasin Kuule oma õpingud ja kogu elu, hakkasin mõistma tema lausutud sõnu, seejärel tema tantsu rütmi ja isegi tema tekkimise müsteeriumi.

See on terve romaan, mida tahan teile jutustada.