Читать книгу Keeldumine - Felix Francis - Страница 2

„Ei,” ütlesin ma. „Mitte mingil juhul.”

„Aga sa pead, Sid.”

„Miks ma pean?”

„Võiduajamise hea nime pärast.”

See oli tuttav taktika.

„Ma olen sellega lõpu teinud,” laususin ma. „Ma juba ütlesin sulle. Ma ei tegele enam sellega.”

Sir Richard Stewart, praegune British Horseracing Authority (BHA) president, polnud mitte sellepärast end laupäevahommikusest kauba väljapanijast maa kõige suurema supermarketi keti tegevdirektoriks üles töötanud, et lasta endale ära öelda.

„No kuule, Sid,” lausus ta mõistva naeratusega. „Kõik teavad, et Sid Halley on endiselt parimatest parim.” Sir Richard tonksas naljatlemisi rusikaga mu käsivart. „Ja tegelikult tahad sa seda ise ka.”

Tahtsin või?

Sellest oli nüüd möödunud ligemale kuus aastat, kui ma otsustasin eradetektiivi ameti maha panna. Kuus aastat, mille jooksul ma olin end kehtestanud küllaltki eduka erainvestorina, olles peaasjalikult tegev kvaliteetaktsiate1 suurtel turgudel, aga üha sagedamini rahastades ka üksikinvestoreid, kellel olid head ideed, aga raha vähe või see üldse puudus.

Kuus aastat suhteliselt stressivaba elu, kus keegi ei üritanud mind läbi peksta ega midagi veel hullemat.

„Ei,” ütlesin ma otsustavalt. „Ma ei taha ei praegu ega enam kunagi, tõsiselt.”

Ma sain väga hästi aru, et Sir Richard polnud rahul, mitte põrmugi rahul.

„Sid,” ütles ta, seda nime paar sekundit venitades, „kas ma võin sulle midagi nelja silma all öelda?”

„Loomulikult.”

Ta kummardus minu poole, nagu ei tahaks, et keegi teda kuuleks, mis oli veidi kummaline, sest viibisime minu Oxfordshire kodu elutoas kahekesi.

„Ma olen tõsiselt mures, sest meie spordiala tulevik on üleüldises ohus.” Ta ajas huuled mossi, tõstis kulme ja noogutas minu poole, justkui äsjaöeldut rõhutades. „Võiduajamine jääb kestma üksnes siis, kui see on aus. Ah, muidugi, kõik teavad rääkida lugusid sohisõitudest või sellest, kuidas mõne hobusega ratsutaja on altkäemaksuga ära ostetud, aga üldiselt on võiduajamine ikkagi väga puhas. Kui see nii poleks, ei oleks ju ka publikul kihlvedudesse usku ja kuhu see meid välja viiks?”

Ma ei öelnud midagi.

„Sellepärast me BHA-s nii palju aega ja raha dopingutestimisse investeerimegi ning seejärel patustajaid nii karmilt karistame. Meile ei meeldi küll inimesi elatusvahenditest ilma jätta, aga me tahame, et edaspidi isegi ei üritataks petta.”

Noogutasin. Ma teadsin seda kõike.

„Miks siis kogu see paanika?” küsisin ma.

„Ma olen kindel, et keegi saboteerib süsteemi – manipuleerib võiduajamiste tulemustega. Sellepärast meil ongi sind vaja.”

„Aga kuidas on lood BHA oma turvateenistusega?” küsisin ma. „Miks ei võiks nemad sellega tegelda?”

„Ma olen neile peale käinud,” vastas Sir Richard ohates. „Aga mulle vastatakse, et midagi pole viltu, et ma eksin. Aga ma ju tean, et ei eksi.”

„Kuidas sa seda tead?” küsisin ma.

„Lihtsalt tean,” vastas ta kaljukindlalt.

See polnud just eriti veenev, aga Sir Richard oli mees, kes oli sageli sisetundele tuginedes oma reputatsiooni kaalule pannud ning oli harva eksinud.

„Mul on kahju,” ütlesin ma püsti tõustes, „aga ma ei saa sind sellegipoolest aidata.”

Sir Richard vaatas mulle otsa. „Ei saa või ei taha?”

„Mõlemat,” ütlesin ma. „Ja minust poleks sulle ilmselt ka mingit kasu, isegi kui ma üritaksin. Ma olen kaotanud detektiivitöö vilumuse.”

„Ära aja jama!” ütles Sir Richard samuti püsti tõustes. „Kas oled kaotanud ka hingamisvilumuse? See Sid Halley, keda mina tundsin, suutis ka kinnisilmi rohkem avastada kui kogu munitsipaalpolitsei avasilmi.”

Ma seisin ja piidlesin teda umbes kahekümne viie sentimeetri kauguselt.

„Ma ei ole enam see Sid Halley, keda sa kunagi tundsid.”

Ta vaatas mulle mõne sekundi otse silma, kuni ma pea kõrvale pöörasin.

„On alles häbilugu,” ütles ta ohates.

Ma tundsin end sandisti, aga mul ei olnud enam midagi öelda.

„Ma hakkan siis parem minema,” ütles Sir Richard diivanilt portfelli võtma kummardudes. „Ma raiskan siin ilmselgelt oma aega.”

Nüüd polnud ta mitte üksnes õnnetu, vaid ka vihane.

„Pole tarvis mind välja saata,” pomises ta, hädavaevu võimeline tavapäraseid viisakusi vahetama. Ta pöördus minekule.

„Sir Richard,” ütlesin ma kätt ta käsivarrele pannes, et teda peatada. „Mul on väga kahju, aga ma ei tegele enam nende asjadega.”

„Seda väga austatud admiral Roland mulle eelmisel nädalal ütles, aga ma ei uskunud teda hästi.” Ta vakatas ja vaatas mulle jälle silma. „Sid, ma olen enam kui kindel, et võiduajamised, nii nagu meie neid tunneme ja armastame, on ohus.”

Ta on hirmul, mõtlesin ma. Päriselt hirmul.

„Mis tõendid sul selle kohta on?” kuulsin ma end küsimas.

Neetud. Ei. Ei. Ma ei tohi sekkuda.

Sir Richard avas portfelli ja tõmbas sellest välja läbipaistva kilekiirköitja, mille vahel oli paar paberilehte. „Ma tegin nimekirja neist võiduajamistest, kus minu arvates on tulemustega mingil moel manipuleeritud.”

„Aga milliseid tegelikke tõendeid sul on?” küsisin ma.

„Kas sa siis ei usu mind?” turtsatas Sir Richard end täiesti sirgu ajades ja mulle oma tubli kuusteist või seitseteist sentimeetrit ülalt alla vaadates.

„Pole tähtis, kas mina sind usun või mitte,” ütlesin ma tema pahameelt eirates. „Aga mul oleks ikkagi vaja kindlaid tõendeid, mida uurida.”

„Seega sa siis väidad, et sa ikkagi aitad meid?” Ta oli äkki palju lootusrikkam.

„Ei,” vastasin ma. „Ma ei väida seda. Aga ma viskan sinu nimekirjale pilgu peale, kui sa soovid.”

Ta ulatas mulle mapi. „Jäta endale,” ütles ta. „Mul on veel koopiaid.”

„Kellele veel oled sa sellest rääkinud?” küsisin ma.

„Mida sa silmas pead?”

„Kellele veel peale BHA turvateenistuse oled sa sellest rääkinud? Kes veel on seda nimekirja näinud?”

Ta näis minu küsimuse peale üllatuvat. „Noh, veel paarile inimesele.”

„Kellele?” pinnisin ma teda.

„Mõni mu BHA kaasdirektoritest on seda näinud. Ja loomulikult minu sekretär. Tema trükkiski selle.” Ta naeratas.

„Veel keegi?”

„Veel mõned minu klubikaaslased. Näiteks admiral. Ma püüdsin teda veenda, et tema teeks minu asemel sulle selle ettepaneku.”

Sisemuses ma küll ohkasin, kuid hoidsin end vakka.

„Kas sellega on probleeme?” küsis ta.

„Ehk oleks targem mured enda teada hoida. Vähemalt seni, kuni need on tõendust leidnud.”

„Aga näib, et mitte keegi ei hakkagi neid tõendama,” ütles ta ärritunult. „Kõik arvavad, et ma kujutan seda ette. Kaasaarvatud sina.”

„Ma arvan sellegipoolest, et parem oleks, kui sa oma kahtlusi ei levitaks. Need võivad vale inimese kõrvu ulatuda. Kui tõepoolest on midagi teoksil, siis sa ju ei taha, et kurikaelad saaksid teada, et sa asja uurid.”

„Ma ei uuri ju, kurat võtaks,” torkas ta vihaselt. „Ja mõnele klubiliikmele rääkimine nüüd vaevalt mingi levitamine on.”

Ma otsustasin enam mitte midagi öelda, aga kui kümme aastat eradetektiivitööd mulle üldse midagi oli õpetanud, siis seda, et salastatus ja üllatusmomendi varuks hoidmine on paraku parimad toimimisviisid.

Sir Richardi klubi liikmekaart ei pakkunud ju mingit garantiid, et tegemist on ülimalt moraalse ühiskonnaliikmega. Sadu aastaid oli läbi Briti vanglaväravate voorinud lakkamatu kelmide, petiste, varaste ja mõrvarite joru, kellest paljud olid olnud Londoni kõige prestiižikamate klubide liikmed.

„Kas sa aitad mind, Sid?” küsis Sir Richard. „Võiduajamise hea nime pärast.”

„Ma tutvun sinu nimekirjaga.”

„Hästi.”

„Aga ma ei uuri midagi,” ütlesin ma kiiresti. „Nagu ma sulle juba rääkisin, olen ma sellega lõpu teinud.”

„Aga sa ütled mulle, mida sa arvad?”

„Jah,” vastasin. „Ma vaatan nimekirja üle ja ütlen sulle, mida ma sellest arvan.”

Ta noogutas, justkui oleks ta rahule jäänud. „Ma hakkan parem minema, muidu jään rongist maha.”

„Kas sa lähed tagasi Londonisse?” küsisin ma.

Ta raputas pead. „Ei, oma majja Winchesteri lähedal. Banburyst käib sinna iga tunni tagant otserong.”

„Kas on vaja sind jaama viia?”

„Ei, aitäh.” Ta naeratas. „Takso ootab mind.”

Me läksime välja märtsipäikese kätte ja ma saatsin ta taksoni. Seejärel lehvitasin ma seistes talle niikaua järele, kuni ta minema sõidutati. Kas ta kujutas asju ette või oli tõepoolest Briti võiduajamisega midagi lahti? Ja kas see läheb mulle nii palju korda, et sekkuda?

Ma olin ikka veel tee peal, parem käsi püsti, kui Marina meie Range Roveriga mäest alla sööstis ja väravate vahelt sisse vuras.

„Kes see oli?” hüüdis ta ererohelise poekotiga sõidukist välja ronides.

„Sir Richard Stewart,” vastasin ma.

„Ja kes ta selline on?”

„Briti hobuste võiduajamise majandusharu juhtorgani president.”

„Mida ta tahtis?”

„Ta tahab, et ma uuriksin korruptsioonijuhtumeid, mis võiduajamises aset leiavad.”

Marina seisatas kruusateel ja silmitses mind kaledal pilgul.

„Ja mida sina vastasid?”

„Ma ütlesin talle, et ma ei tegele enam detektiivitööga.”

Ta lõõgastus silmapilguks ja koos lihaste lõdvenemisega kadus ka reetlik kaelajäikus.

„Hästi.”

„Mida sa ostsid?” küsisin ma teemat muutes.

Ta naeratas. „Sassyle ühe asja. Ma ei suutnud vastu panna.” Ta kobas kotis ja tõmbas välja roosa lastekleidikese, mille pihaosas olid sinised ja kollased tikandid. „Kas pole armas? Ja see oli allahinnatud.”

„Kena,” ütlesin ma.

Sassy oli meie tütar. Õigemini Saskia. Sassy nii nime kui ka loomu poolest2. Kuus aastat vana, kaugel see kuusteistki enam oli, kasvas ta nii ruttu, et see mulle sugugi ei meeldinud.

„Ta saab selle Annabeli sünnipäevapeole selga panna.”

Annabel oli Sassy parim sõber koolis.

„Kena,” ütlesin ma jälle.

Me läksime kööki ja Rosie, üks minu kahest punasest emasest setterist, tuli minu juurde ja hõõrus ninaga mu jalga, lootes midagi head saada.

„Milliseid korruptsioonijuhtumeid?” küsis Marina tuhmil toonil.

„Mitte mingisuguseid,” ütlesin ma mornilt käega rehmates. „Sir Richardil oli mingi hull ettekujutus, et keegi manipuleerib võiduajamiste tulemustega. Aga tema enda turvateenistus ütleb, et midagi pole valesti ning ega nemad ka lollid pole.”

„Ja sa ütlesid talle, et sa ei ole huvitatud?”

„Jah,” vastasin ma. „Ära muretse. Mul ei ole mingit kavatsust midagi uurima hakata. Ma lubasin talle ainult, et ma vaatan seda nimekirja, mille ta võiduajamiste kohta tõi ja kus tema arvates on tegemist sohisõitudega.”

„Ja kas sa teed seda?”

„Ma heidan neile hiljem pilgu peale.”

See ei meeldinud talle. Sellest sain ma aru.

Olime Marinaga kolinud Londonist ära siis, kui ta oli seitsmendat kuud rase ja ootas Saskiat. Sellest pidi saama uus algus – maavaikuses.

Marina polnud küll esitanud lausa ultimaatumit, aga ta oli sellegipoolest olnud üsna resoluutne. Ta ütles mulle, kui väga ta mind armastab ja kui väga ta on püüdnud minu töö suhtes positiivseks jääda, aga ta leiab ikkagi, et ei suuda jätkata niisugust elu, mis seisneb hirmuga iga nurga taha piilumises, kas seal äkki mõnd kasteedi või summutatud püstoliga kõrilõikajat pole. Pidevas hirmus elamine mõjuvat talle laastavalt ja asi läheb üksnes hullemaks, kui laps ilmale tuleb.

Järelikult pidin ma valima tema ja oma töö vahel.

Valik oli olnud lihtne.

Kunagi varem, kui ma veel džokina töötasin, olin ma eelistanud tööd oma tollasele naisele. Ja tagantjärele võis öelda, et see oli olnud viga.

Ma ei saakski Marinat süüdistada. Teda oli tulistatud, pekstud ja korduvalt ähvardatud siis, kui oli olnud vaja takistada mind midagi tegemast.

Kriminaalringkondades oli hästi teada, et Sid Halley läbipeksmine on tulutu. Ta hakkab pärast seda veelgi jõulisemalt ja otsustavamalt kurikaelu püüdma.

Seega olid jätised, kes minu elukutse puhul kaldusid liigagi regulaarselt mu teele sattuma, hakanud eelistama minu naise ründamist, püüdes kasutada teda hoovana minu vastu.

Ja lõpuks oligi see loodetud mõju avaldanud.

Nii palju siis ongi lubatud inimesel tõde ja õiglust taga ajada. Ma otsustasin, et maailm peab edasi minema ilma Sid Halley sekkumiseta, olgu siis seaduslikult või mitte.

Seega olin ma muutunud armastavaks abikaasaks ja pärastpoole jumaldavaks isaks.

Aga minu endine töö jäi toanurka passima nagu elevant – suur ja alati nähtav. Raske eirata, aga harva jutuks võetud.

Ainult vahetevahel, nagu nüüd, tõstis elevant siiski veidike pead ja tekitas Marinas hirmujudinaid.

Ma võtsin kilekiirköitja kaasa, kui läksin Sassyle kooli järele.

„Ära unusta ka Annabeli kaasa võtta,” hüüdis Marina mulle läbi köögiakna. „Ta jääb täna ööseks meile.”

„Kas nädala keskel pole see vähe imelik?”

„Tim ja Paula lähevad õhtul Londonisse. Mingi ametlik õhtusöök või midagi.”

„Hüva, ei unusta.”

Tütre koolist kojutoomine oli üks minu päeva kõrghetki. Tüdruk tormas tavaliselt autosse, nägu erutusest laia naeru täis, ja tahtis nii innukalt mulle ühe hingetõmbega pajatada, mida ta oli koolis teinud.

Kool asus ainult pooleteise kilomeetri kaugusel, naaberkülas, aga ma olin tavaliselt ikka varem kohal ja istusin tihti kümme minutit oodates, enne kui Sassy ilmus. Täna olin ma kodust eriti vara tulema hakanud, sest tahtsin omaette olla ja Sir Richardi nimekirja läbi vaadata.

Nagu tavaliselt, parkisin ma Range Roveri kooliväravate vastu ja võtsin seejärel kõrvalistmelt kilekiirköitja.

Kahel paberilehel oli loetelus üheksa võidusõitu, kuid põhjendatud eriti polnud, miks iga võiduajamine oli nimekirja kantud. Esmapilgul polnud neis üheski midagi märkimisväärset ega ka midagi niisugust, mis neid otsekohe kuidagi ühendaks.

Kolm võidusõitu üheksast olid olnud takistussõidud3 ja ülejäänud kuus stiiplid4. Kõik olid toimunud eelmise kuue kuu, traavivõistluste põhikuude jooksul, alati võiduajamiste olulisematel päevadel, kuid ükski neist polnud olnud päeva suurjooks. Ainult kahel võiduajamisel oli võitnud favoriit või teine favoriit ning kõik need olid võidetud pakkumisega kuus ühele või suuremalt.

Sellegipoolest ei näinud ma üheski võiduajamises midagi tähelepanuväärset ega ebatavalist.

Miks need siis nimekirjas olid?

Sir Richard Stewart võis küll oma kahtlustustes fantaasiasse langeda, aga ta ei olnud rumal. Pidi olema mingi põhjus, miks ta oli selle nimekirja kokku pannud, ja ilmselt oli ta lootnud, et mina märkan seda. Aga esmapilgul ma seda ei suutnud, võibolla aitaks võiduajamiste video vaatamine.

„Tere päevast, härra Halley,” hüüdis üks hääl.

Ma tõstsin silmad enda ees lebavatelt paberitelt ja suunasin pilgu paremal oleva koolivärava poole.

„Tere, proua Squire,” hüüdsin ma läbi avatud akna vastu.

Proua Squire oli koolidirektor ja tal oli komme seista päeva lõpus, kui lapsed lahkusid, kooliväravate juures.

„Nagu ma aru saan, võtate te täna ka Annabel Gaucini endaga kaasa.”

„Jah, seda küll.”

Proua Squire noogutas ja hakkas seejärel juttu ajama värava juures ootavate emadega, kellel nii mõnelgi lapsekärus tulevane kooliõpilane.

Lapsed valgusid hoonest välja ja nagu tavaliselt oli mänguväljakul pöörane tormlemine. Ma ronisin Range Roverist välja ja läksin üle tee. Sassy oli alati üks esimesi, kes värava juurde jõudis – ma panen selle minult päritud võiduajamise arvele –, aga Annabel oli ilmselgelt daamilikum, lastes teistel ees minna, nii et meie Sassyga pidime mõne hetke ootama, et ta meie juurde jõuaks.

„Tere, issi,” hüüdis Sassy käega hullupööra lehvitades.

Mul tõesti ei saa iial küllalt sellest, et mind issiks kutsutakse.

„Tere, kullake,” hüüdsin ma vastu.

Proua Squire laskis ta läbi värava ja tüdruk tormas minu juurde, võttis mu käe, mu parema ja tõelise käe, mitte mu vasakul poolel eksisteeriva paranormaalse plastist ja metallist käe.

Mõne aja pärast laskis proua Squire ka Annabeli välja ja ta tuli meie juurde.

„Võta Saskial teisest käest kinni,” ütlesin ma talle, kui me pidevalt mõlemale poole vaadates turvalises rivis koos tänavat ületasime. Külas ei liikunud peaaegu üldse muid autosid peale nende, kes käisid koolist lapsi koju viimas, aga parem karta kui kahetseda.

Saskia oli minu uhkus ja rõõm, kes saabus päevapealt üheksa kuud pärast minu abiellumist Marinaga.

„Pulmaöö laps,” ütles üks sõber mulle kord silma pilgutades. „Hea, et ta varem ei tulnud.”

Ma naeratasin talle, teades, et tegelikult oli hea, et ta oli hiljem tulnud. Marina oli öelnud oma jah-sõna, kui tal oli päts juba ahjus küpsemas.

See kõik oli tundunud nii lihtne. Me olime lõpetanud rasestumisvastased ettevaatusabinõud ja – ennäe imet – Marina oligi otsekohe rasedaks jäänud. Seda masendavam oli see, et pärast Saskia sündi polnud Marina enam rasestunud.

Me olime külastanud kõiki tuntud viljatusravi arste ja nad kõik ütlesid, et pole ühtegi meditsiinilist põhjust, miks ta ei saaks rasestuda. Lihtsalt lõõgastuge, ütlesid nad, ja see juhtub. Noh, me olimegi lõõgastunud, aga see polnud kuue aasta jooksul juhtunud ja me hakkasime leppima tõsiasjaga, et Sassy jääbki meie ainukeseks lapseks.

Aga Marina oli veel piisavalt noor, nii et suurema osa öödest me muudkui üritasime entusiastlikult.

Marina viis kaks tüdrukut koos koertega külla jalutama, mina aga läksin oma kabinetti ja vaatasin Racing Posti veebisaidilt kõigi üheksa võiduajamise videot.

Üks asi, mida ma polnud pelgalt kirjalikke üksikasju uurides märganud, oli see, et ükski neist võiduajamistest polnud olnud tihe rebimine. Kõigil juhtudel oli võitja jõudnud finišisse teistest hulga maad eespool, tundmata suveräänse liidrina vähimatki ohtu teiste poolt.

Mitte et see oleks muutnud sõidud ebatavaliseks. Enamik stiipleid võidetaksegi heade hüpete eest kogu võistlusrajal, mitte niivõrd sprindiga viimasel kahesajal meetril.

Kas Sir Richard kahtlustas siis sellepärast, et tema arvates polnud teised ratsanikud eriti üritanudki?

Ma otsisin üles džokid, kes olid nendes sõitudes osalenud.

Mitmed džokid olid osalenud enam kui ühes sõidus. Aga mingi üldine muster puudus, näiteks see, et sama džoki oleks iga kord võitnud.

Ma vaatasin veel kord trükitud nimekirja. Iga sõidu kohta käivate faktide lõppu oli keegi, eeldatavasti Sir Richard, lisanud mõne kommentaari ja tähelepaneku.

Näiteks pärast üht võiduajamist Sandownis oli ta kirjutanud: „Alghind 8/1, totalisaator maksis võidu eest ainult 5,60 naela.” Pärast veel üht sõitu Newburys oli ta kirja pannud: „Võitja 10/1, totalisaator maksis ainult 7,20 naela.”

Paljude teiste puhul olid samalaadsed kommentaarid. Ainus asi, mis näis kõigi võidusõitude puhul olevat ühesugune, oli see, et totalisaatori võidu väljamakse oli palju madalam, kui alghinda vaadates oleks võinud arvata.

Totalisaator ei lähe riski peale välja nii nagu kihlvedude vahendaja.

Kui kihlvedude vahendaja pakub hinna kaheksa ühele ja kui hobune võidab, siis kihlveovahendaja maksab iga panustatud naela eest kaheksa naela, olenemata sellest, kui palju inimesi samasuguse kihlveo sõlmis. Aga ametlik alghind on kihlveovahendajate hindade keskmine võiduajamise algushetkel.

Totalisaatori puhul toimub aga võidusumma proportsionaalne jagamine võitjate vahel, mis tähendab, et kõikide võiduajamises osalenud hobuste peale panustatud raha kogusumma lihtsalt jagatakse võitnud piletite arvuga, et kindlaks määrata väljamakse või kasum. Järelikult on totalisaatori kasumi väljavaated harva täpselt sama suured kui alghind, olles mõnikord suuremad, mõnikord väiksemad, aga on väga ebatavaline, et need on alghinnast palju väiksemad, nagu oli olnud kõikidel võiduajamistel selles nimekirjas.

Ainus selgitus totalisaatori madalale kasumile oli see, et ebaproportsionaalselt suur hulk raha oli panustatud võitvatele hobustele totalisaatoril, võrreldes panustega samadele hobustele kihlveovahendajate kaudu.

Võib-olla andis just see alust Sir Richardi kahtlustele.

Aga see ei tundunud olevat nii suur, et selle pärast pabinasse minna.

Kõik, kes olid võiduajamistega kursis, teadsid, et väga suurte panuste tegemine totalisaatoril võib olla vähetulus, sest see kaldus vähendama soodsaid väljavaateid kasumile. Sa lihtsalt võitsid tagasi panustatud raha, millest oli maha arvatud kakskümmend neli protsenti, mille totalisaator jättis endale, et katta kulutusi ja saada oma tulu.

Miks teeks keegi seda? See oli hullumeelsus. Eriti veel, kui kihlveovahendaja kaudu on paremad võiduvõimalused.

Aga kihlvedu totalisaatoril on palju anonüümsem kui vahendajate kaudu, kes kalduvad pungis rahakotiga regulaarse kliendi ära tundma. Ja vahendajad on esimesed, kes karjuvad süüdistusi ebaseaduslikkuses, kui suurte võiduvõimaluste ja kõrgete panustega hobune teistest tagapool finišisse kappab, jättes nende taskud niiviisi päris tühjaks. Ent totalisaator ei hooli, milline hobune võidab. Ta võtab oma kahekümne nelja protsendilise osa ja ainus, mis loeb, on hobustele panustatud raha kogusumma. Mida rohkem kihlvedusid, seda rohkem see välja teeb. Ei ole mitte kedagi, kes kaebaks, et võitjale on pandud ebaproportsionaalselt suured panused, kui üldse keegi, siis ehk vaid teised võidupiletite omanikud, kes kiruvad oma halba õnne, kuna totalisaatori kasum oli väiksem, kui nad lootsid. Ja lõppude lõpuks, kes kaebakski, kui on just äsja toetanud võitjat ja teeninud raha? Suurema tõenäosusega nad hoopis lähevad seda tähistama.

Suurtel võistlustel on sõna otseses mõttes sadu erinevaid totalisaatorite terminale ja toimekas personal pöörab sellele vähe tähelepanu, kui üldse pöörab, kes neile sularaha annab. Terve õhtupooliku võiks otsusekindel inimene panustada mistahes hobusele mitmeid tuhandeid naelu, või ka kümneid tuhandeid naelu, ilma et kellelgi kulmgi kerkiks.

Ma vaatasin uuesti nimekirja.

Kõik üheksa sõitu olid olnud päevakaardi viimases pooles ja seitse olid olnud kas päeva viimased või eelviimased sõidud.

Palju aega, et raha kihlveo peale panna.

Ja mõnel olulisel võiduajamisepäeval, kus on märkimisväärselt suur kihlveo sõlmijate hulk, on võidukassa üldiselt nii suur, et kõrgel panusel on vähem „lahjendav” mõju ja võiduvõimalused viis või kuus ühele polnud just halvad.

Eriti veel, nagu Sir Richard oli vihjanud, kui keegi teadis võiduajamise tulemusi juba ette.