Читать книгу Keeldumine - Felix Francis - Страница 4

Keskhommikuks oli Sir Richardi oletatavast enesetapust saanud raadio peauudis, aga uudistes anti ainult veidike rohkem informatsiooni, kui Peter Medicos oli mulle juba rääkinud.

Nagu ilmnes, oli aednik leidnud ta istumas kinnises garaažis oma klassikalises Mark IV Jaguaris, mille mootor käis. Tema vapustatud poja sõnade kohaselt oli Sir Richard viibinud üksinda nende Hampshire kodus, sest leedi Stewart oli Londonis oma õel külas. Poeg ei suutnud välja mõelda ühtki põhjust, miks tema isa oleks pidanud endalt elu võtma.

Nagu ka mina.

Sir Richard oli tundunud eelmisel õhtul inimesena, kes on enesetapust sama kaugel kui Kuu Maast, kui ta mulle helistades telefonitoru hargile viskas.

Noh, ma ütlen sulle, et mina kavatsen välja selgitada, mis toimub. Ja pagan võtaks, ma ei jää enne rahule, kui olen sellega hakkama saanud, kas sinu abiga või ilma.

Need ei kõlanud mulle sugugi sõnadena, mida lausuks mees, kes kavatseb end mõne tunni pärast ära tappa.

Aga kui see ei olnud enesetapp, mis see siis oli?

Ma teadsin mitut juhtumit, kus inimesed said õnnetult surma suletud ruumis autot käivitades, sest neil polnud vingugaasi kiire akumulatsiooni saatuslikest tagajärgedest aimugi. Alla ühe protsendi jäävast vingugaasi kontsentratsioonist õhus juba piisab, et tappa täiskasvanud inimene, ning see toimub ilma mingi hoiatuseta.

Aga peaaegu kõik teavad seda ohtu ja kindlasti teadis sellest klassikaliste autode koguja Sir Richard.

Nii et kui see polnud enesetapp ega õnnetus, kas see oli siis mõrv?

Võib-olla tänu oma eelnevale tööle, aga mina võtsin ootamatu surma puhul alati arvesse mis tahes kahtlasi asjaolusid, kuni neid polnud ümber lükatud.

Sir Richard Stewart teatas, et tema arvates manipuleerib keegi hobuste võiduajamiste tulemustega ja et ta kavatseb välja selgitada, kes see on, ning järgmisel hommikul leitakse ta surnuna, pealtnäha on tegemist enesetapuga.

Kas ma olin ainukene inimene, kes mõtles, et see on kuidagi liiga mugav?

Ma helistasin jälle Peter Medicosele.

„Jah, Sid?” ütles ta, tuntavalt veidi pahane, et teda segatakse. „Mida ma veel saan sinu heaks teha?”

„Peter, mul on kahju sind jälle tülitada sellisel päeval, mis on mõistagi raske, aga ma ei jõudnudki sulle enne öelda, miks ma üldse helistasin.”

„Sir Richardi asjus?” küsis ta.

„Jah,” ütlesin mina. „Ta käis eile pärastlõunal minu juures, öeldes, et ta on mures, sest keegi manipuleerib võiduajamistega.”

„Ah see,” lausus Peter selgelt ärritunud häälel. „Ta on sellest juba Cheltenhamist alates jauranud.”

„Kas see on tõsi?”

„Minu teada mitte.”

„Kas sa uurisid mõnd tema väidet?”

„Ma vahetasin diskreetselt paar sõna mõne vanema džokiga ja nemad tunnistasid, et see kõik on vaid üks suur jamps.”

Noh, muidugi ütleksid nad seda, eriti veel, kui on ise asjasse segatud.

„Kas sa ei arva, et tema surmal võib sellega mingit pistmist olla?” küsisin ma.

Teisel pool otsas tekkis vaikus. „Mis moel?” küsis ta. „Kas sa vihjad, et ta tappis end sellepärast, et mina ei võtnud tema süüdistusi tõsiselt?” Talle ei näinud see üldse meeldivat.

„Kas sa oled veendunud, et ta tõesti tappis end?” küsisin mina. „Kas ta jättis kirja?”

„Sid, ma teen ettepaneku, et sa jätaksid kogu küsitlemise professionaalidele, nagu näiteks politseile või BHA turvateenistusele. Kumbki neist ei tahaks, et üks amatöör sellesse sekkuks.”

Ma surusin maha tahtmise talle öelda, et ma ei ole detektiivitöös amatöör ja et oli aeg, kus BHA turvateenistus oli regulaarselt käinud minu uksel koputamas ja abi palumas.

„Ma kinnitan sulle, et mul ei ole mingit tahtmist sekkuda,” ütlesin ma. „Aga ma arvan, et need küsimused tuleb tõstatada. Sir Richard oli kaljukindel, et midagi on viltu, ja nüüd tema ootamatu surmaga seotud kummaliste asjaolude tõttu peaks keegi tema kahtlusi uurima.

„Uuritaksegi,” ütles Peter. „Mina hoolitsen selle eest.”

„Sa siis informeerid politseid?” käisin ma peale.

„Jah,” vastas ta tõredalt.

Miks ma teda küll ei uskunud?

Ma veetsin terve neljapäeva hommiku oma laua taga istudes, püüdes keskenduda börsikursside muutustele ja võlakirjade intressidele, aga jõudsin ikka ja jälle tagasi Sir Richardi ja tema Jaguar Mark IV juurde.

Minu telefon helises. See oli Charles.

„Kõik tundub mulle väga kahtlane,” ütles ta otsekohe. „Ma poleks kunagi arvanud Richard Stewartit enesetapjate kilda. Ta oli selleks liiga julge.”

„Kas enesetapmiseks ei lähegi julgust vaja?”

„Loomulikult mitte,” vastas Charles teravalt. „Kohutavas olukorras nõuab ellujäämine julgust.”

Ja Charles teadis nii mõndagi julgusest kohutavas olukorras. Ta oli olnud üheksateistkümneaastane mereväekadett sõjalaeval Amethyst, kui laev jooksis Jangtses Hiina kommunistide tule all karile ja tema kolmkümmend üks kaasmadrust surma said.

„Mida sa siis arvad?” küsisin ma temalt.

„Mõrv,” vastas ta selgesõnaliselt. „Peab olema.”

„Sa oled liiga palju televiisorit vaadanud,” ütlesin ma naerdes, aga miski minus kaldus temaga nõustuma.

„Vaata fakte,” ütles Charles. „Ma ei usu, et see sai olla enesetapp, ja Richard oma teadmistega autodest poleks surnud õnnetut surma, hingates sisse vingugaasi. Seega peab see olema mõrv.”

„Me ei tea kõiki fakte,” ütlesin ma. „Ja me ainult oletame, et süsinikoksiidi mürgitus oli surma põhjuseks. See võis olla ka loomulik surm.”

„Ta paistis terve nagu purikas, kui ma teda eelmisel nädalal nägin.”

Nagu ta oli olnud ka eile õhtupoolikult aga südameatakk võib tabada ka pealtnäha kõige tervemat inimest.

„Kas sa tead, kas tal südamega oli mingeid probleeme?”

„Sid,” ütles Charles armulikul toonil, „me mõlemad teame, et see on mõrv, miks sa ometi ei asu seda uurima?”

Tema suus kõlas see nii lihtsalt.

„Ma olen kindel, et politsei seda teebki,” ütlesin ma.

Ma kuulsin teda masendunult ohkamas. „Kunagi väga ammu, kui sa lõpetasid võidusõitmise, oli sul vaja üht hoopi tagumikku, mis sind jälle liikuma paneks. Ma kardan, et nüüd on aeg, et keegi sulle jälle ühe täie annaks.”

„Charles,” laususin ma ahastaval toonil.

„Anna andeks,” ütles ta, ent ei mõelnud seda. „Aga see on tõsi.”

„Ei ole,” ütlesin ma kaitsvalt. „Ma olen vabatahtlikult lõpetanud igasuguse uurimistegevuse ja ma olen väga rahul sellega, mida ma praegu teen.”

„Ja mis see täpselt on?” küsis tema.

„Sa tead väga hästi, mida ma teen.”

„Liigutad raha edasi-tagasi,” turtsatas ta. „See ei ole õige töö.”

Ma ei tahtnud temaga vaielda, sellest poleks mingit kasu olnud. Admirali vaateid ja arvamusi võis olla sama raske ümber suunata nagu lennukikandjaid, mida ta kunagi oli käsutanud.

„Ma annan meie mõtted politseile edasi,” ütlesin ma rahulikult. „Ja Peter Medicos ütles mulle, et ta uurib Sir Richardi kahtlusi.”

„Kas see pole seesama mees, kes arvas, et tal on luulud?”

„Jah,” ütlesin ma.

„Siis ma sellele suuri lootusi ei paneks.”

Ei, mõtlesin ma, mina ka mitte.

Ma läksin tagasi oma finantstehingute juurde, juureldes, kas Charlesil on õigus.

Kas oli see ikka õige töö?

Kahtlemata oli see tulus töö. Viimase kuue aasta jooksul olin ma teinud rohkem raha laua taga istudes, kui olin ligastes kraavides varitsedes või inimeste prügikastides sorides teeninud. Aga õigupoolest polnud ma midagi teinud ega valmistanud. Ma olin lihtsalt täpselt ennustanud, millal konkreetsed väärtpaberite või võlakirjade hinnad tõusevad või langevad ning ma olin neid vastavalt müünud ja ostnud.

Umbes nagu oleks hobustele panustanud ja siis oodanud, et teised teeksid oma töö nii, et nad võidaksid.

Jälle segas minu mõtteid telefoniheli.

„Hallo,” laususin ma.

„Kas see on härra Halley,” küsis üks tugeva Põhja-Iiri aktsendiga hääl, „härra Sid Halley?” Ta rõhutas Halley puhul h-tähte.

„Jah,” vastasin ma.

„Härra Halley,” kordas ta. „Mul on vaja, et te minu heaks midagi teeksite.”

„Kes räägib?” küsisin ma.

„Pole oluline,” ütles ta mõnevõrra ähvardavalt. „Mul on vaja, et te uuriksite midagi, kas kuulete?”

„Mul on kahju. Ma ei tegele enam uurimisega.”

Ma panin toru hargile.

Telefon helises peaaegu otsekohe uuesti.

„Härra Halley,” ütles sama hääl. „Ma ei palu. Ma käsin teid.

Te hakkate uurima. Kas ma tegin end arusaadavaks?” Ta hääles kõlas tõeline ähvardus.

„Kes räägib?” küsisin ma uuesti, seekord vihaselt. „Kuidas te söandate mulle niiviisi helistada?”

„Kuidas ma söandan?” küsis ta peaaegu pooleldi naerdes. „Ma ütlen teile, härra Halley, et ma söandan nii mõndagi. Ja teie teete nii, nagu ma ütlen, minu sõna selle peale.”

„Ei tee ma midagi,” ütlesin ma kiiresti ja riputasin taas toru hargile.

Ma valisin otsekohe 1471, et saada teada telefoninumber, kellele see ka poleks kuulunud, aga mulle öeldi, et helistaja on oma numbri salastanud. See ei üllatanud mind.

Ma istusin ja vaatasin telefoni laual, lootes, et see heliseb uuesti, aga see ei helisenud.

Need kõned olid mind häirinud.

See polnud sugugi esimene kord, kaugel sellest, kui keegi mulle telefoni teel ütles, et ma pean tegema nii, nagu nemad tahavad, aga see oli esimene juhtum, kui taheti, et ma hakkaksin midagi uurima. Minevikus oli alati olnud tegemist ähvardusega, et takistada mind midagi tegemast.

Ma püüdsin oma tegevuse juurde tagasi pöörduda, aga mu mõtted ei olnud enam selle juures. Selle asemel läksin ma Marinat otsima.

Marina, neiupõlvenimega Marina van der Meer oli olnud enne abiellumist teadustööga tegelev bioloog ja töötanud Ühendkuningriigi vähiuuringute keskuses. Ta oli oma tööst loobunud, kui me mõni kuu enne Saskia sündi Londonist ära kolisime, aga nüüd, kui meie laps koolis käis, töötas Marina poole kohaga kodus, toimetades ja kontrollides teaduslikke artikleid enne nende publitseerimist.

Nagu tavaliselt istus ta midagi arvutisse trükkides köögilaua taga, mitu paksu rakubioloogia köidet enda ümber.

„Kas sa tead, mis on peamine dogma?” küsis ta, kui ma sisse astusin.

„Kas religiooniga seotud?”

„Ei,” ütles ta. „Peamine molekulaarbioloogia dogma.”

„Pole aimugi,” vastasin ma.

„Nagu näib, pole ka selle mõttetu artikli autoril sellest mingit aimu.” Ta ohkas ja sirutas käsi.

„Mis see siis on?” küsisin ma. „See dogma?”

„See on üks elu põhiprintsiipe. See väidab, et nukleiinhappes saab geneetilist informatsiooni salvestada või teisaldada, aga selle informatsiooni teisaldamine valku on pöördumatu.”

Ma soovisin, et poleks parem küsinud, aga ma ei öelnud midagi.

„Kes helistas?” küsis Marina teemat muutes, ent jätkuvalt arvutiekraanile keskendudes.

„Charles oli esimene ja seejärel keegi, keda ma ei tundnud.”

„Mida Charles tahtis?”

„Kas sa mäletad seda meest, kes eile siin käis?”

„See mees võiduajamise ametist?”

„Tema jah,” ütlesin ma. „Noh, ta leiti täna hommikul surnuna.”

Marina pööras end vuhinal toolil ringi ja vaatas mulle otsa, murekurrud otsmikul.

„Kas see on kuidagi seotud sellega, miks ta sind vaatama tuli?”

„Ma ei tea,” ütlesin ma. „Aga ma kahtlen selles. Ilmneb, et ta võis sooritada enesetapu.”

„Oh, kui kohutav.”

„Ta oli Charlesi sõber. Nad kuulusid samasse klubisse.”

„Vaene Charles,” ütles Marina.

Vaene Sir Richard, mõtlesin mina.

„Mida sa Charlesi arvates peaksid tegema?” küsis Marina.

„Ei midagi,” valetasin ma. „Ta lihtsalt tahtis sellest rääkida.”

„Ma arvan, et sa peaksid politseile rääkima, et ta eile siin käis, ning ka sellest, millest te rääkisite.”

„Hmm. Võib-olla on sul õigus. Võib-olla ma helistan neile.”

Ja kas ma peaksin rääkima ka sellest Põhja-Iiri aktsendiga häälest, mis mind telefoni teel ähvardas, juurdlesin ma.

„Mis lõunaks on?” küsisin ma.

„Mida sa tahaksid?” ütles Marina. „Mul on külmkapis Tai kanakarrisupp.”

„Sobib.”

Me istusime koos laua taha ja sõime suppi ja sooja prantsuse saia.

„Ah, sulle tuli üks kiri,” ütles Marina seda mulle sirutades.

See oli Queen Mary haiglast Roehamptonist, võisin ma saatja aadressi järgi ümbrikult välja lugeda.

„See on meeldetuletus, et mul on järgmisel teisipäeval arstiaeg,” ütlesin ma. „Minu iga-aastane kontroll ja hooldus.” Ma tõstsin oma vasaku, plastkäe.

Marina läks tagasi arvuti juurde toimetama ning ma viisin kirja kabinetti, kus ma selle avasin.

Seal oli tõepoolest minu arstiaja meeldetuletus. Aga sellega oli veel midagi kaasas. Kiri härra Harold Bryantilt.

Lugupeetud härra Halley!

Ma tean, et on möödunud juba hulk aega, kui te ratsavõistlustel kukkumise ja sellest põhjustatud trauma tagajärjel oma vasaku käe kaotasite, ning ma tean ka seda, et te olete viimased neliteist aastat kasutanud härra Alan Stephensoni müoelektrilist proteesi, varem aga Roehamptoni rehabilitatsioonikeskuse oma.

Võib-olla olete te ajakirjandusest lugenud, et Queen Mary haigla on ühinenud labakäe ja randme siirdamisprogrammiga, ning meie arvates olete teie selliseks protseduuriks sobiv kandidaat.

Kui te olete huvitatud täpsemast informatsioonist, siis oleksime meeleldi valmis teiega kohtuma, kui te järgmisel teisipäeval arsti vastuvõtule tulete.

Parimate soovidega

Harold Bryant

Siirdamiskeskuse juhataja

Ma istusin laua taga, vaadates kirja ning ikka ja jälle lugedes samu sõnu: käe ja randme siirdamine.

Ma otsisin internetist käesiirdamise kohta ja vaatasin kaht videot, mis olid laaditud YouTube’i inimeste poolt, kellele olid need siiratud. Mõni tulemus oli hämmastav ning oli isegi film ühest mehest, kes mängis kahe uue käega klaverit, kuigi ta kasutas vaid üht või kaht kummagi käe sõrme.

Mida mina tahtsin?

Ma olin harjunud tegema ühe käega peaaegu kõike, aga mõningaid asju ma ei saanud üldse teha. Ma olin ammu loobunud kingapaelte sidumisest ja kandsin eranditult jalgatorgatavaid kingi, aga sokkide jalga panemine, lipsusõlme tegemine ja püksinööpide kinnitamine jäidki minu kirstunaelaks. Kas ma tahaksin läbi teha selle kirurgilise agoonia lihtsalt selleks, et oleks end kergem riidesse panna?

Aga kuidas olid lood organi äratõuke vastaste ravimitega, mida mul tuleb kogu elu võtta? Kas ma olin selleks valmis?

Ehk olin.

Ma vihkasin oma proteesi, terasest ja plastist „imet”, mis võttis enda alla mu vasaku käsivarre alumise osa. See oli parim omataoliste hulgas, parim kunstkäsi, mida raha eest sai osta, aga kunstlikuks jäi ta sellegipoolest, oli puudutades külm ja igas mõttes tundetu. Ma ei saanud sellega metallraha võtta ega selles kahvlit hoida.

Ma olin nii süvenenud siirdamise uurimisse, et olin kaotanud ajataju.

„Kas sa lähed Sassyle ise järele või teen seda mina?” küsis Marina minu kabineti uksel seistes ja väljakutsuvalt kella vaadates.

„Oh, jumal. Anna andeks.” ütlesin ma. „Juba lähen.”

Ma tormasin Range Roverisse, keerasin kruusateel hoogsalt rooli ja sõitsin koolimaja juurde, kus lapsed olid hakanud juba hoonest välja valguma.