Читать книгу Keeldumine - Felix Francis - Страница 3

„Issi, issi, tule meiega mängima!”

Sassy ja Annabel tulid joostes minu kabinetti.

„Kus emme on?” küsisin ma.

„Triigib,” vastas Sassy õrritaval toonil. „Ta ütles, et ma sind paluksin.”

Ma muigasin sisimas. Marina vihkas triikimist.

„Palun,” halises Sassy.

„Hüva,” vastasin ma. „Mida te tahate mängida?”

„Tagaajamist,” ütles Annabel, elevusest üles-alla hüpates.

Ei, mõtlesin ma, mitte tagaajamist. Mitte ühe päriskäega.

„Kas te pingpongi ei tahaks?”

„Muidugi tahame,” hüüdsid tüdrukud õhinal.

Me läksimegi garaaži, kus ma panin üles lauatenniselaua; mina olin ühel pool laua otsas ja kaks tüdrukut teisel pool, ja nii me veetsimegi järgmise pooltunni palle edasi-tagasi lüües, enamasti küll neid laua alt põrandalt korjates.

„Kes tahab jäätist?” küsisin ma.

Lauatennisereketid pandi kiiresti käest ja me siirdusime kööki nonparellidega kaunistatud vaarikamaitselisi jäätisepalle kühveldama.

„Härra Halley,” ütles Annabel suutäite vahel.

„Jah, Annabel?”

„Mis teie vasaku käega on?” Ta osutas sellele oma lusikaga.

Kuueaastase lapse süütu küsimus, mõtlesin ma.

„Tal ei ole seda,” ütles Sassy asjalikult. „See on tehtud plastist.”

Ma vaatasin Annabeli, mures, et see paljastus võib talle šokeeriv olla, aga ta ei paistnud mitte vähemalgi määral häiritud olevat.

„Kas ma võin seda vaadata?” küsis ta.

Vastumeelselt tõstsin ma käe köögilauale.

Sassy tegi särgivarruka nööbid lahti ja tõmbas varruka üle mu küünarnuki. Ta selgitas mu müoelektrilist imet suure rõõmuga Annabelile.

„See on patarei,” ütlesin ma, osutades nelinurksele, umbes 8 × 2,5 cm suurusele plokile, mis oli kinnitatud mu klaaskiust käsivarrele. „See paneb ta tööle.”

„Mida see teeb?” küsis Annabel.

„Ole hea, issi,” kamandas Sassy, „tee see lahti.”

Ma saatsin närviimpulsi ja nagu imeväel keerdusid kunstsõrmed ja pöial vaevukuuldava vurinaga lahti ning plastkäelaba avanes.

„Ohoo!” ütles Annabel, „see on äge.”

„Äge” polnud just see sõna, mida mina oleksin kasutanud.

Sensorid plastkäes võtsid naha kaudu vastu närviimpulsi ja panid imetillukesed peidetud mootorid lateksiga kaetud terassõrmi liigutama.

See oli kahtlemata nutikas, aga see ei olnud äge.

Tegelikult oli see nõme, midagi niisugust, mida ma üha rohkem põlgama hakkasin. Mõnel päeval ma isegi ei pannud seda värki peale, aga ma teadsin, et Marina arvas, et Saskial on parem, kui tal on „normaalse välimusega” isa.

Praegu tegin ma peaaegu eranditult kõike parema käega.

Ma polnud alati selline olnud. Kunagi oli mul olnud kaks kätt ja ma olin neid oskuslikult kasutanud, et neljal korral stiiplitšempioniks saada. Üks sadistist lurjus oli põletusrauaga lõpetanud selle, mida üks kukkumine oli alustanud, ja ma olin kaotanud käe täielikult. See oli neliteist aastat tagasi, aga ma polnud sellega veel täielikult harjunud ega harju ka kunagi.

Unes oli mul ikka veel kaks kätt.

„Pane see nüüd uuesti kinni,” ütles Sassy.

Ma saatsin veel impulsse ja mu sõrmed sulgusid. See nägi välja ja liikus nagu päris ehtne käsi, aga see ei saanud midagi tunda. Ma ei saanud aru, millal või kui tugevasti ma millestki kinni hoidsin. Veiniklaas võis mu haardest välja libiseda või siis pigistasin ma selle kildudeks, ilma et ise tuhkagi aru oleks saanud.

„Kas mina ka endale sellise saaksin?” küsis Annabel.

„Ära räägi rumalusi,” ütles Sassy talle. „Sa peaksid siis laskma enne endal käe otsast ära lüüa.” Ta tegi parema käega vasaku käsivarre peale raiuva liigutuse.

Pettunud pilk Annabeli näol vihjas, et asi võib olla seda väärt, kui nii väga endale plastkätt tahta.

„Minge nüüd, teie kaks,” ütlesin ma varrukat jälle alla randmeni tõmmates ja oma parema käe osavate sõrmedega mansetinööpe kinni pannes. „Minge aeda. Mul on vaja veel tööd teha.”

Ma seisin veidike aega köögikraani juures, vaadates neid läbi akna. Nad olid muru peal, loopisid teineteisele tennispalli ja koerad tormasid ühe juurest teise juurde, lootes meeleheitlikult, et nad selle maha pillavad. Aga nad muudkui loopisid ja loopisid.

Ma naeratasin.

Millist rõõmu tõid lapsed.

Ma helistasin kell viis Sir Richard Stewarti kodunumbrile.

„Ma vaatasin su nimekirja,” ütlesin ma.

„Käis see alles kähku,” vastas ta. „Ja mida sa arvad?”

„Ma mõistan, miks sa arvad, et kihlvedude sõlmimises võib olla midagi reeglitevastast, eriti arvestades totalisaatoril saadud suuri võite, aga ma ei saa aru, miks sa arvad, et see tähendab ilmtingimata tulemustega manipuleerimist. Totalisaatoril võib olla ka selliseid kihlvedusid, kus on jälle suurelt kaotatud.”

„Aga on olemas teatud skeem,” jätkas ta endiselt. „Suurte võiduajamiste puhul näiteks.”

„Paljud mängurid käivad kihla vedamas ainult suurtel võiduajamistel,” ütlesin ma. „Võib-olla meie totalisaatori suurpanustaja on üks nendest. Ja kuidas sinu arvates need tulemused eelnevalt kokku lepiti?”

„Ma ei tea,” vastas ta.

„Ma eeldan, et kõikidelt hobustelt võeti proovid.”

„Jah, kõik auhinnalistele kohtadele tulnud hobused tegid läbi tavapärase dopinguproovi ja kõigi tulemus oli negatiivne.”

„Kuidas olid lood teistega?” küsisin ma.

„Pisteline testimine, aga nende võistluste puhul ma konkreetselt ei tea. Aga ma tean seda, et sel aastal pole veel ühelgi hobusel olnud dopinguproovi tulemus positiivne.”

„Kas sa kedagi džokidest oled küsitlenud?” küsisin ma.

„Turvateenistuse pealik käis paar korda minu juures, kui ma talle oma kahtlustest rääkisin, aga see ei viinud kuhugi. Mind ennast süüdistati, öeldi, et mul on meelepetted ja et ma mõtlen selle kõik välja.”

„Ma olen kindel, et nii see küll ei ole,” ütlesin ma.

„On küll,” vastas ta kiiresti, tuntav viha hääles. „Ma tean, kuidas kogu töötajaskond minu selja taga naeru kihistab, mõtleb, et ma olen selle töö jaoks liiga vana, et hakkan peast nõdraks minema, aga ma ütlen sulle, et nii see ei ole.”

Ma vaikisin ega öelnud midagi.

„Sellepärast mul ongi sind vaja, Sid, et sa uuriksid, mis toimub, ja teeksid sellele lõpu enne, kui võiduajamine on pöördumatut kahju kannatanud.”

„Sir Richard, ma ütlesin sulle, et ma ei tegele enam detektiivitööga. Kui teie enda turvateenistus ütleb, et midagi ei ole lahti, siis võib-olla peaksidki neid kuulama. Peter Medicos ei ole rumal ja teda on raske kannult maha raputada, kui ta on vähimatki korruptsioonilõhna haistnud.”

Peter Medicos oli olnud BHA turvateenistuse ülem alates sellest ajast, kui ta umbes seitsme aasta eest Lancashire kriminaalpolitsei ülema ametist pensionile läks.

„Ah,” turtsatas Sir Richard selle peale. Tema selles küll nii kindel polnud. „Ma olen sinus tohutult pettunud, Sid. Miks keegi teine ei näe, mis toimub?” Tema hääles kõlas täielik masendus ja mõnevõrra hirmugi. „Noh, ma ütlen sulle, et mina kavatsen välja selgitada, mis toimub. Ja pagan võtaks, ma ei jää enne rahule, kui olen sellega hakkama saanud, kas sinu abiga või ilma.”

Ta pani toru nii järsult hargile, et ma jäin tumma telefonitoru hoidma.

Kas toimus tõesti midagi või mõtles ta kogu loo välja?

Ja kas see läks mulle korda?

Jah, võib-olla läks.

Ma läksin otsima Marinat, kes istus koos Sassy ja Annabeliga elutoas, vaadates televiisorist üht Walt Disney multifilmi.

„Ma lähen Charlesi poole,” ütlesin ma. „Ma ei jää kauaks. Olen õhtusöögiks tagasi.”

Marina vaatas mulle diivanilt otsa ja ma sain aru, et see talle eriti ei meeldinud. Ta teadis väga hästi, miks ma tahtsin Charlesiga rääkida.

„Issi, issi, palun tule selleks ajaks tagasi, et sa saaksid meile unejuttu lugeda,” pasundas Sassy.

„Hästi,” ütlesin ma. „Ma olen poole kaheksaks tagasi ja loen teile siis ühe loo. Aga teie peate olema juba voodis.”

Äkki ta polnudki enam nii agar. „Aga Annabel jääb ju siia. Kas ma ei võiks täna õhtul kauem üleval olla?” küsis ta mulle paluvate silmadega otsa vaadates.

„Ei,” ütlesin ma kindlalt. „Seda enam on põhjust vara voodisse minna. Siis on teil aega teineteisega rääkida, enne kui magama jääte.”

Ta muutus üksnes silmapilguks rõõmsamaks. Sassy voodisse saamine oli igal õhtul võitlus selle üle, kelle tahe peale jääb, ja tüdruk oli väga meelekindel.

„Ma võtan jalgratta,” ütlesin ma Marinale. „Ma luban, et tulen selleks ajaks tagasi.”

*

Peamine põhjus, miks me Marinaga olime ostnud maja lääne-Oxfordshiresse, oli tahtmine elada võimalikult Charlesi lähedal ja oma hämmelduseks me leidsime just sellise maja, mida tahtsime, ühes külas, Charlesi Aynsfordi majast ainult kolme kilomeetri kaugusel.

Kuningliku mereväe eruadmiral Charles Roland oli nii mulle kui Marinale lausa isa eest, hoolimata sellest, et ta polnud meie kummagi veresugulane. Tegelikult oli ta mu endine äi, ja kuigi tegelikult jätsin mina oma endise naise maha, polnud meie sõprus Charlesiga pärast tormilist abielulahutust tema tütrega mitte üksnes püsima jäänud, vaid oli iga mööduva aastaga aina tugevamaks muutunud. Ta oli Marinasse momentaalselt kiindunud ja nautis täiel rinnal auväärset Saskia vanaisa rolli, sest tema kumbki tütar polnud teda lastelastega õnnistanud.

Ta oli nüüd juba üle kaheksakümne, aga seda poleks teda vaadates öelnud. Ta oli 183 cm pikk, ikka veel musta juuksepahmakaga, selg tikksirge nagu siis, kui ta kuuskümmend viis aastat tagasi oli hakanud Dartmouthis ohvitseriks õppima.

Ta ootas mind elutoas, seljas oma lemmik sametist ja siidist veinipunane sabakuub. Ta seisis kamina ees, kaks klaasi juba ohtralt tema parima viskiga täidetud.

„Ma arvasin, et sulle võiks see ära kuluda,” ütles ta mulle üht klaasi ulatades.

„Miks sa seda arvasid?”

„On möödunud hulk aega sellest, kui sa viimati ilma Marina või Saskiata siin käisid.” Ta rüüpas ühe sõõmu merevaiguvärvi kangemat kraami. „Ja ma tunnen sind hästi, Sid, väga hästi. Noh, milles siis asi on?”

Ta tõepoolest tundis mind hästi.

Charlesi kodu Aynsfordis oli alati olnud mulle pelgupaigaks, varjupaigaks. Koht, kuhu joosta, kui asjad ei laabunud või kui ma vajasin nõu, tarka nõu. Just nagu praegu.

„Sir Richard Stewart,” ütlesin ma.

„A-haa!” ütles ta pead naerdes selga heites. „Ma imestasingi, et kas selles on asi. Ta rääkis mulle sinust eelmisel nädalal.”

„Jah, ta ütles mulle.”

„Ma oletan, et ta rääkis sulle siis ka oma teooriast, et keegi sahkerdab võiduajamistega.”

„Seda ta tõesti tegi,” ütlesin ma. „Kas sa usud teda?”

Charles laskus sügavale sitskattega tugitooli.

„Minu arvates tema usub seda,” ütles Charles.

„Selles ma ei kahtle,” vastasin ma, istudes tema vastu tugitooli. „Aga Sir Richardi sõnul arvab Peter Medicos, et tal on meelepetted.”

„Ma olen tundnud Richard Stewartit üle kahekümne aasta ja ma pole kunagi arvanud, et tal esineb meelepetteid.”

„Aga me kõik muutume vanemaks,” ütlesin ma. „Ja vanus teeb kummalisi asju.”

„Mida sina siis arvad?” küsis Charles. „Sa ei saa Peter Medicosega nii lihtsalt nõustuda, muidu ei oleks sa ju siin.”

„Ma vaatasin Sir Richardsi võiduajamiste nimekirja ja ma jagan tema arvamust, et totalisaatori aruanne võib nendes sõitudes paista kahtlane, aga tal ei ole tõendeid ega isegi ühtki mõtet, kuidas nende tulemustega võidi manipuleerida. Ta kas eksib või on tõesti tohutu vandenõu käimas.”

„Kelle vandenõu?” küsis Charles.

„Ma ei tea,” ütlesin ma. „Aga tuleb arvestada ka džokidega.”

„Kas sa kavatsed selle välja selgitada?”

„Ei,” ütlesin ma otsustavalt. „Ei kavatse. Ma olen sellega lõpu teinud.”

„Miks sa siis siin oled?”

Võib-olla tundis ta mind liiga hästi.

Ma istusin hetke vaikides ja rüüpasin suutäie viskit.

„Oletagem, et tal on õigus,” ütlesin ma. „Ma tunnen, et ma ei saa midagi teha. Ma ütlesin talle umbes tund aega tagasi, et minu arvates ta eksib, aga ma kuulsin tema hääles tõelist viha ja ka õige pisut hirmu. Ja ma austan Sir Richardit tohutult.”

„Miks sa ei aruta seda asja vaikselt Peter Medicosega? Siis kuuled sa tema arvamust otse ega pea uskuma seda, mida Richard sulle edasi ütles.”

„Miks ma ise selle peale ei tulnud?” küsisin ma naerdes. „Ma helistan talle homme hommikul.”

Me lõpetasime joogid teineteise sundimatus seltskonnas, arutades hiljutisi võiduajamiste uudiseid ja tulemusi.

Ta juhatas mind läbi klaasuste verandale.

„Miks sina söör ei ole?” küsisin ma. „Ma arvasin, et kõik admiralid on rüütliks löödud.”

„Mina olin ainult kontradmiral,” ütles Charles. „Mitte piisavalt kõrge auaste.”

„Kas kontradmiralid jäävad siis täiesti tagaplaanile?”

„Absoluutselt,” naeratas ta laialt. „Kuueteistkümnendal ja seitsmeteistkümnendal sajandil oli kontradmiral reservlaevastiku komandör, need reserveskadronid hoidsid seni tagaplaanile, kuni neid vajati. Aga tänapäeval istuvad kõik admiralid pigem kabinettides kui laevadel. Viimane admiral, kes merel käsklusi andis, oli Falklandi sõja ajal Sandy Woodward. Siis oli meil tõeline merevägi. Kuradi poliitikud. Nad on nii palju kärpinud, et nüüd on meil peaaegu sama palju admirale kui laevu.”

Ta ilmselgelt ei pooldanud poliitikuid ega ka kärpeid.

Ma teadsin. Ma olin seda varemgi kuulnud, ja mitte vähe.

Ma sõitsin tagasiteel kiiresti, aga ikkagi oli kell mõni minut pool kaheksa läbi, kui ma jalgratta garaaži panin, tuled kustutasin ja majja tormasin.

„Ma olen tagasi,” hüüdsin ma trepist üles minnes. „Kas olete valmis lugu kuulama?”

Õnneks oli Marina samuti päevaplaanis veidi maha jäänud ja tüdrukud olid ikka veel vannis, pritsides teineteist suurte vahupeotäitega. Milline lõbu!

„Tulge nüüd, teie kaks,” hüüdis Marina üle lärmi. „Välja!”

Tüdrukud mähiti ruttu suurtesse kohevatesse valgetesse käterättidesse ja riietati seejärel värvilistesse pidžaamadesse, enne kui nad Sassy toas kumbki oma voodisse hüppasid.

„Jutusta meile nüüd üks lugu, issi,” nurus põnevil Sassy, istudes tikksirgelt voodis. „Räägi meile hobuste võiduajamisest.”

Saskia oli sündinud tükk aega pärast seda, kui ma ratsutamise maha jätsin, aga ta tahtis alati kuulda lugusid minu džokielust.

Ma istusin tema voodiservale.

„Ükskord ammu,” alustasin ma, „ratsutasin ma Grand Nationalil.”

„Kas sa võitsid? Kas sa võitsid?” hüüdis Annabel.

„Sa pead olema kannatlik ja kuulama,” laususin mina. „Kuhu ma nüüd jäingi. Ah-jaa. Ma ratsutasin Grand Nationalil. Hobuse nimi oli Noss Boy ning ta oli suur ja vapper hall hobune, kes hüppas nagu vedrudel.”

Ma kirjeldasin, kuidas me olime Aintrees esimene ringi ratsutanud, mina vetrudes voodiserval, nagu päriselt hobuse seljas.

„Aitab nüüd, Sid,” ütles Marina vannitoast tulles. „Neil kahel on aeg magama jääda.”

„Emme, ära riku kõike head ära,” ütles Saskia pahaselt. „Võidusõit ei ole veel lõppenud.”

„Noh, tehke siis kiiremini,” Marina korjas põrandalt riideesemed ja läks välja.

Mina vetrusin kiiremini, hüpates ühe põrkega üle Becher’s Brooki ja Canal Turni.

„Nii pikk tee viimasest väravast finišini,” ütlesin ma lõõtsutades. „Edasi nüüd, poiss, sa suudad seda! Ainult mõned meetrid veel minna! Edasi nüüd, poiss, edasi!”

Ma vehkisin parema käega edasi-tagasi, justkui jõuaks finišini.

„Me võitsime!” hüüdsin ma ja elevil tüdrukud hüppasid voodis üles-alla. „Nüüd on aeg magama jääda,” ütlesin ma kõiki maha rahustades, „muidu olete homme hommikul kooliminekuks liiga väsinud.”

Ma panin nad korralikult teki sisse ja musitasin nende päid. „Head ööd, head ööd!” Ma kustutasin suure tule, aga jätsin ukse irvakile, et ei oleks kottpime.

Marina oli juba läinud allkorrusele ja ma järgnesin talle kööki.

„Mis lahti on?” küsisin ma.

„Mida sa silmas pead?”

„Sa oled väga tõre.”

„Ei, ma ei ole,” vastas ta teravalt.

„Oled küll,” ütlesin ma ta juurde minnes ja tal ümbert kinni võttes. „Mis on?”

„Midagi ei ole.” Ta lükkas mu eemale.

„Ma ei hakka midagi uurima,” ütlesin ma. „Lubasin, et ei hakka, ega hakka ka.”

„Miks sa siis Charlesi juures käisid?”

„Ma tahtsin tema käest ühes asjas nõu küsida.”

„Mis asjas?”

„Ma küsisin temalt, mida ma peaksin ette võtma selles asjas, mida see mees mulle täna õhtupoolikul rääkis, kahtlustest, et keegi manipuleerib võiduajamiste tulemustega.” Ma jäin vait. „Ma ei kavatse neid uurida, aga ma ei saa ju ka asja lihtsalt niisama sinnapaika jätta?”

Ta ei öelnud midagi, aga ma kahtlustasin, et asja sinnapaika jätmine oli just see, mida tema tahtis, et ma teeksin.

„Charles pakkus, et ma räägiksin võiduajamiste turvateenistuse ülemaga ja jätaksin kõik tema hooleks. Ma helistan talle hommikul. Ja see on kõik.”

Marina vabanes pisut pingest, aga mingi osa sellest jäi ülejäänud õhtuks meie vahele. Kuidas ma ka poleks püüdnud teda veenda vastupidises, oli Marina ikkagi hirmul, et ma võin detektiivitöö juurde tagasi pöörduda. See oli muutunud tema peas koletiseks, tema ettekujutuses palju hirmuäratavamaks kui see tegelikult oli.

Vähemalt nii ma tookord mõtlesin.

*

Ma helistasin Peter Medicose mobiilile kohe pärast seda, kui olin järgmisel hommikul tüdrukud kooli viinud.

„Tere, Sid,” ütles ta tugeva Lancasteri aktsendiga.

„Kas sul on hetk aega?” küsisin ma.

„Tee kiiresti. Mul on tõesti tuli takus, aga lase tulla.”

„See puudutab Sir Richard Stewartit.”

„Jah, ma tean,” ütles ta. „Kohutav, kas pole?”

„Mis on kohutav?” küsisin ma.

„See lugu Sir Richardiga,” kordas ta. „Kohutav.”

Ma imestasin, kus planeedil mina viibin.

„Peter,” ütlesin ma aeglaselt. „Mis kohutav asi see Sir Richardiga siis on?”

„Noh see, et ta leiti surnuna,” vastas ta täpselt sama aeglaselt. „Kas sa siis sellepärast ei helistagi?”

„Surnuna?” sõnasin ma. „Aga millal?”

„Täna hommikul,” ütles ta. „Paar tundi tagasi. Leiti ühest oma vanast autost. Paistab sedamoodi, et on end ära tapnud.”