Читать книгу Täispööre - Fern Michaels - Страница 4

Pöördriiulile välja pandud moest läinud päikeseprille kattis tolm ja õhk oli läppunud suitsuhaisust paks. Casey Edwards vaatas vargsi prilliriiulil olevasse peeglisse. Reedi rohupoe hernerohelisi seinu kaunistasid kes teab mis ajast pärit köhasiirupi ja Clairoli juuksevärvi reklaamid. Poe tagaosas olevas baaris istusid Tom Clarence ja Howard Lynch, kohvikruusid ees, sigaretid suust rippumas. Casey teadis, et nad räägivad suurest sõjast, sest seda tegid nad iga jumala päev. Howard ja Tom olid siin püsiasukad. Kumbki rääkis, kuidas tal poleks peaaegu õnnestunud sõjast eluga välja tulla. Casey oli nende juttu mitu korda kuulnud, ta teadis neid lugusid peast. Ta teadis, millal nad teevad pausi, vaatavad teineteisele otsa, raputavad oma hallinevaid päid ja jätkavad. Nad kuulusid Sweetwateri juurde täpselt samamoodi kui maa selle all. Mõlemad tõstsid tervituseks käe, kui Casey kosmeetikaleti juurde läks. Neiu naeratas ja lehvitas vastu. Täna polnud tal tuju juttu ajada. Ta leidis vajaliku kreemi ja kiirustas kassa juurde.

Täna tahtis ta jääda märkamatuks.

See on viimane kord, kui ta peitekreemi ostab. Viimasest tülist saadud sinikas oli saanud otsustavaks. Juba teist korda kolme nädala jooksul oli ta pidanud Reedi rohupoodi hiilima, et osta veel üks tuub tugevat peitekreemi, mis aitaks varjata silmaalust sinikat.

Sweetwateri ainus apteeker Sheldon Reed oli teda kahtlustavalt uurinud. Laurie Phelphs-Parker – pange tähele, sidekriipsuga – oli tegelikult naine, kes ei laskuks iial nii madalale, et pärast proua Reedi surma Sheldoni juures kassapidajana töötada (ainult ajutiselt, nagu ta armastas öelda). Ta laksas keelega, kui Casey kassa juurde tuli. Casey mõtles Laurie peale, kuidas isa Laurie ja ta ema kuivale jättis, kõik kaasa võttis ja tütrest noorema tüdrukuga minema jooksis. Nüüd pidi Laurie tööl käima, seda teadsid linnakeses kõik. Laurie asus Sheldon Reedi juurde teenistusse umbes samal ajal, kui ta upsakas ema läks tööle Sweetwateri hoiu- ja säästupanka. Valida oli töö ja nälja vahel.

Casey kohendas päikeseprille ja asetas peitekreemituubi letile.

„Hmm,“ pomises Laurie, kui ta oma erkpunaseid küüsi klõbistades kassasse hinna sisse lõi. „Näib, et viimasel ajal ostad sa suurtes kogustes peitekreemi.“ Ta vaatas kõiketeadva muigega Caseyle otsa.

„Paistab, et Kyle’ile meeldivad nüüd tülinorijad naised. Tead, kui mina temaga…“ Casey viskas täpse raha letile ja haaras kreemituubi. Ust avades kuulis ta veel Lauriet ütlemas: „No ma ei või…“, siis langes uks prõmdi kinni ja Casey oli pääsenud.

Kui Laurie ainult teaks, mõtles Casey. Kui saaks ainult kellelegi rääkida sellest õudusest, milleks ta elu oli muutunud.

Need kaheksa lühikest aastat, mis ta memme juures elas, olid olnud ideaalsed. Ta isaema oli olnud nagu kaitseingel ja suhtunud temasse nagu tütresse. Siis oli elu ilus. Siis olid tal lootused, unistused ja ootused. Suuremaks saades oli ta õppinud enam mitte midagi lootma. Ta teadis, et ainult niiviisi ei pea ta kunagi pettuma.

Ta pani kreemi käekotti ja kõndis kiirel sammul mööda Sweetwateri peatänavat kodu poole. Sinna tuli jõuda enne, kui ema saabub juuksuri Ida Lou juurest tagasi, või muidu läheb põrgu lahti.

Jõudnud koju, meenus Caseyle, miks ta linnaminekuga riskinud oli.

Kyle. Ta ei võinud lasta Kyle’il oma sinist silma näha. Muidu saab poiss šoki ja poisi vanemad vaatavad talle veel enam ülevalt alla kui siiani. Kyle küll korrutas, et ega vanemad ei tahtnud Caseyle ebamugavust valmistada, et nad lihtsalt olid sellised. Casey oli Kyle’i juures paar korda käinud ja sealt tulles oli ta end alati rumalana tundnud. Fiona, Kyle’i üleolev ema, oli andnud oma parima, et Casey end kindlasti teretulnuna ei tunneks. Iga kord oli Kyle teda meelitanud külla tulema, öeldes, et ta vanemad paluvad väga tungivalt.

Esimesel külaskäigul juhatas Kyle ta söögituppa, kus üks karamellivärvi naha, lumivalgete juuste ja laia naeratusega naine serveeris talle klaasi piima ja taldrikutäie ahjusooje šokolaaditükikestega küpsiseid. Naine ütles Caseyle, et ta nimi on Myrtus ja ta on koduabiline. Ukse juures seistes ja edasisi korraldusi oodates ütles naine üle õla laialt naeratades Caseyle, et ta sõbrad kutsuvad teda Myrtyks. Kyle, kes just pika tumeda laua taha istet võttis, puhkes naerma.

„Jumal küll, Myrty, kas sa mõtled, et me käime algkoolis, pakud siin küpsiseid ja üldse.“ Kyle oli sarkastiline, ta lõunaosariiklase kõnepruuk venitas sõnad pikaks. Casey mäletas, missuguse pilgu Myrtus Kyle’ile heitis. See oli raske ja külm nagu teras.

„Kui te nii ütlete, härra Wallace.“ Myrty vaatas veel korra Casey poole ja pilgutas talle toast lahkudes silma.

„Ära tee sellest vanast mõrrast välja. Ta püüab mind juba aastaid kamandada. Ma ei saa aru, miks ema teda üldse siin majas hoiab.“

Casey hammustas küpsist ja mõtles, et põhjust on küllalt. Ta polnud iial saanud nii häid küpsiseid, isegi ta vanaema tehtud jäid neile alla.

„Palun vabandust, Kyle,“ kõlas kusagilt kõrge kriiskav hääl. Casey tõstis pilgu taldrikult ja nägi Fiona Wallace’i pruunide silmade tuima pilku.

„Mu jumal, poeg. Mõtlesin, et me leppisime kokku, et sa temataolisi,“ sosistas pikk kõhn naine ja osutas oma käbikujulise peaga Casey poole, „siia majja enam ei too.“

Casey tundis, kuidas kuumus mööda kaela üles näkku tõusis. Komistades hakkas ta lauast tõusma. Ta kohmakate liigutuste tõttu kaldus tool küljeli ja kukkus maha. Esiukse poole joostes kuulis Casey, kuidas Kyle ema peale karjus. Ülejäänu oli ta mälus ähmane ja ta tahtis, et nii see ka jääks.

Ta seisis värsket õhku ahmides terrassil, kui uks järsku kriiksatas ja siis vastu seina lahti prõmatas. Kyle tuli ta juurde ja võttis ta hingamisruumi vähemaks. Casey astus sammu tagasi ja vaatas noormehele vihaselt otsa.

„Casey, palun andesta, ema ka vabandab. Ta pidas sind kellekski teiseks. Tean, et see kõlab tobedalt, aga palun, kullake, tule tagasi sisse. Anna emale veel üks võimalus.“

Casey jõllitas talle otsa. Kyle oli häbematult kena oma blondide juuste, kaunite näojoonte ja eresiniste silmadega. Pigem kõhnapoolne nagu ta emagi. Ometi pidas Casey end Sweetwateri kõige õnnelikumaks tüdrukuks, sest Kyle oli tema peika. Ta mõtles, kuidas sai poisi ema teda kellekski teiseks pidada. Tuleb meelde jätta ja hiljem küsida.

Võib-olla arvas poisi ema tõesti, et olen keegi teine, Kyle oli paljude tüdrukutega käinud. Võib-olla pidas ta mind Brendaks. Brenda käis alati kooli kõige kenamate kuttidega.

„Usun, et peaksin tulema, see oleks viisakas, aga Kyle, …“ Ta sõnad vaibusid, kui noormees võttis tal ümbert kinni ja viis tagasi sisse.

„Ema palus sulle öelda, et ta vabandab. Ta ei tea, kuidas see nii…“ Lauset lõpetamata juhatas Kyle ta tuppa. Siis palus ta end vabandada, nagu unustades, et oli ise palunud tütarlapsel jääda. Ka proua Wallace ei ilmunud vabandust paluma. Casey teadis, et see naine ei kavatsegi vabandada, kui kuulis teda koridoris telefoniga rääkimas.

„Kyle tõi mingi lipaka kaasa, jookseb oma sarvi maha, tead küll.“ Fiona naeris. Edasine oli nagu udus ja Casey tahtis, et see nii jääkski.

Häbiga kõndis ta koju. Ta sisemuses kees vaikne viha ja iga samm õhutas seda leeki suuremaks. Koju jõudes oli ta maha rahunenud, meenutades endale, millest ta ilma jääks, kui laseks Kyle’il minna.

Järgmisel päeval Kyle helistas ja vabandas ning kutsus õhtusöögile. Viimasel ajal olid asjad hakanud paremuse poole liikuma.

Täna suutis ta ema veenda, et on haige ja läheb varem magama. Poole tunni pärast ronis ta aknast välja, koolikotis ainus viisakas kleit, mis tal oli. Ta teeb parima sõbranna juures peatuse ja vahetab riided.

„Casey, kurat, miks sa seda jama talud? Sa oled peaaegu kaheksateist, aga ikka veel pead välja hiilima.“ Darlene’i veniv hääl oli mahlakas, ta sõnad voolasid aeglaselt nagu mesi.

Casey vaatas sõbratari, nagu oleks too aru kaotanud. „Tead küll, miks. Ma ei taha jälle otsast alustada. Anna mulle oma lokitangid, need vahvlitangid.“ Casey istus tualettlaua ette, Darlene pani pistiku seina.

Darlene seisis Casey selja taga ja sättis Casey pikki pakse juuksesalke vahvlilokitangide vahele.

„Ma ei suuda uskuda, et sa pead tegema kõike, mida see vana mõrd tahab. Ja su perverdist poolvend, tema ajab mul hirmujudinad peale.“ Darlene võdistas end ja lokitangid olid ta käes nagu püss.

„Niipea kui me Kyle’iga abiellume, on kõik läbi.“ Casey rääkis sõbrannale peksmistest, pidevatest ähvardustest.

Darlene tõstis Casey lõuga ja sundis teda peeglisse vaatama.

„Vaata peeglisse. Jumal küll! See värdjas on sind jälle löönud. Miks sa teda ära ei tapa, Casey? Mu isa on advokaat ja usu mind, tema päästab su vanglast iga raks. Ma võiks peaaegu ise minna ja sellele värdjale otsa peale teha.“ Casey naeratas ta jutu peale.

Darlene oli tõeline lõunaosariikide kaunitar, blond ja vaevalt poolteist meetrit pikk, aga temas oli ka põhjaosariiklastele omast õelust. Kõik, mis Darlene’il pikkuses puudu jäi, tegi ta enesekindlusega tasa.

Darlene ütles alati, et sel päeval, kui nad kooli lõpetavad, läheb ta põhja, alustab uut elu ega tule iial, mitte iial Sweetwaterisse tagasi.

Parim sõbratar harjas ta juukseid ning Casey sulges silmad ja mõtles, missugune oleks olnud ta elu teismeeas siis, kui tal oleks ema, kes hooliks temast samavõrd, kui Darlene’i ema hoolis oma tütrest. Darlene’i roosades, valgetes ja kuldsetes toonides tuba oli kui noore tütarlapse unelm. Casey mäletas siiani aega, kui Darlene’i ema selle toa kujundas, ta oli siis olnud nii kade. Ta tunnistas oma kadedust isegi Darlene’ile. Siis oli Darlene andnud lubaduse, et kõike, mis tal on, jagab ta Caseyga. Lõppude lõpuks olid nad ju parimad sõbrad!

„Kuidas ma välja näen?“ Casey tantsis valge õhulise kleidi lehvides Darlene’i toas ringi.

„Täiuslik. Mine nüüd ja raba nad jalust!“

Darlene embas teda veel viimast korda ja ajas ta siis uksest välja. „Tobu!“ Darlene’i naer vaibus ja Casey kõndis mööda Sweetwateri tänavaid. Oli lõunaaeg, kõik oli vaikne. Ta palvetas, et ükski ta ema sõpradest ei näeks teda. Mitte et nad kunagi saare siinpoolsesse ossa satuksid, aga iial ei või teada.

Suurte, avarate muruplatsidega uhked majad asusid tänavalt veidi eemal. Need majad nõudsid lugupidamist ka oma elanike vastu, ükskõik, kas nood olid selle ära teeninud või mitte. Casey möödus Worthingtoni häärberi väravamajast. Proua Worthington oli olnud abielunaiste klubi esinaine, kuni ta mõni aeg tagasi suri. Casey suhtus sellesse klubisse põlgusega. Selle liikmed tundusid talle nii tühised. Kohalik ajaleht Sentinel kajastas nende koosolekuid, nagu oleks neil riiklik tähtsus. Kirjutati aga sellest, kes kandis valgeid kindaid, kelle parimal valgel laudlinal oli plekk, kes mida sõi, kes liiga palju sõi ja kellel oli seljas sama kleit, mis eelmisel aastal. Masendav.

Casey ei pannud privilegeeritud naiste seltskondlikku tegevust pahaks, pigem heidutas teda ema virisemine nende salapäraste koosviibimiste teemal. Casey teadis, et ema igatses noil igakuistel tühistel seltskonnaüritustel osaleda, kuid selleks oleks ta pidanud olema abielus rikka mehega. Casey õnnetuseks polnud ta ema veel uuesti abiellunud, oli ainult kihlatud. Ja seda ei kellegi muu kui John Worthingtoni endaga.

Ema armastas kurta, kuidas need naised arvasid end olevat kuninglikust soost ja kuidas inimesed, kes nende vaibatehastes orjasid, olid nende jaoks vaid ümmargune null. „Tuleta oma isa meelde,“ oli ema öelnud, „ja mõtle, mis nende värdjate juures töötamine talle maksma läks. Ta oli ka ikka hale näide sellest, missugune üks mees olema peab. Lõpuks ei osanudki muud teha, kui nende värdjate pärast surra.“

Casey peatus Kyle’i maja juures. See polnud küll võrreldav Worthingtonide koduga, kuid polnud ka mingi vilets osmik, vaid valgest tellisest ja kahekorruseline. Maja ümbritseva katusealuse terrassi valge korvmööbel ja suurtes pottides sõnajalad jätsid mugava ja samas armsa mulje. Casey arvates oli see kodu kindlasti keskmisest parem, kuid ta ei tunnistaks Kyle’ile mitte iialgi seda, et ta noormeest elukoha pärast vähekenegi kadestas. Ta hoiab selle enda teada ja võib-olla on ühel päeval ka temal päris oma kodu. Selline, mille üle saaks uhkust tunda. Selline kodu, kus olles ei peaks ta kartma.

Ta helistas uksekella ja ootas. Ta lootis, et Kyle’i vanemad ei hakka talle viisakama seltskonna tavadest epistlit lugema. Jumal küll, oli ju ometi 1987. aasta, kuid nemad käitusid endiselt, nagu elaksid nad Margaret Mitchelli romaani päevil.

Kyle avas ukse. Kui noormees ta enda ligi tõmbas ja kiirelt kallistas, käisid judinad üle Casey keha. Sellega tuleb tal harjuda. Kindlasti tuleb, kui ta Kyle’iga abiellub. Ta peab lihtsalt silmad sulgema ja teesklema…

„Casey, kas sa kuuled üldse?“ Kyle’i madal hääl pühkis ta mõtted eemale.

Ta vaatas üles mehe poole, kellega ta oli kihlatud. Pikk ja heledapäine, hallikassiniste silmadega Kyle oli iga tütarlapse unistus. Kyle oli paljude pilku püüdnud, enne kui Casey juurde pidama jäi. Viimasel ajal meenutas noormees seda talle päris tihti. Eriti siis, kui nad Lover’s Cove’i juures parkisid. Üks osa temast tahtis poisile öelda, et mingu kõigi nende tüdrukutega ja jätku ta rahule. Teine osa tuletas meelde, kust ta ise pärit oli. Kui Kyle tahtiski aeg-ajalt hoobelda, siis jumal temaga.

„Kuidas on võimalik mitte kuulata meie ümbruskonna kõige kenamat meest? Igatsesin sind.“ Casey vabastas end Kyle’i embusest ja naeratas. Ta teadis, et ta meeldis noormehele, sest tolle silmad särasid ja pilk rändas üle ta keha.

„Jumal küll, Casey, kust sa selle kleidi said?“ Kyle astus sammu tagasi ja jätkas neiu silmitsemist.

„See on mu parim kleit. Kas sulle meeldib?“ Casey keerutas ringi, andes noormehele võimaluse piielda oma ilusaid päevitunud sääri.

„Tead ju, et meeldib. See sobib sulle oivaliselt, kallis. Ainult et… mu vanemad…“

Casey tundis, nagu oleks talle ämbritäis külma vett kaela kallatud. Mingil viisil õnnestus Kyle’il tuua alati ka oma vanemad nende intiimhetkedesse.

Hetkeks näis Kyle sügavalt mõttesse vajuvat.

„Mis on, Kyle?“ Casey seisis terrassilambi mahedas valguses, teadmata, kui võluv ta hämaruses välja nägi.

„Pole midagi. Sa oled nii ilus. Olen ma seda sulle viimasel ajal öelnud?“ Kyle võttis ta käevangu nagu tõeline lõunaosariiklasest härrasmees ja juhatas ta sissepoole.

Casey oli nii närvis ja tundis, et läheb kohe endast välja. Mida Kyle’i vanemad tahtsid? Nad teadsid nende kihlusest. Nad teadsid, et nad kavatsesid abiellumisega oodata, kuni Caseyl kool läbi saab. Võib-olla kavatsesid nad neid veenda ootama, kuni Kyle lõpetab kolledži.

Õhtu venis. Casey märkas, et hoidis mitu korda haigutust tagasi. Pärast kahte tundi seltskondlikku vestlust suutis ta end lõpuks koguda ja öelda, et ema hakkab muretsema, kui ta liiga kauaks jääb. Ta naeratas vabandavalt ja hakkas kiiresti esikuhalli poole minema, Kyle tema kannul.

„Ma sõidutan su koju, kullake,“ ütles Kyle.

Casey soovis, et ta saaks välja öelda, et ema tapaks ta, kui saaks teada, et ta polegi oma toas.

„Ei, tõesti, ma eelistaksin minna jalgsi. Siis on mul aega meie peale mõelda. Muude asjade peale ka.“ Ta teadis, et lõpuks annab noormees järele ja laseb tal minna.

„Casey, ega sa ju veel ära ei lähe?“ hõikas Fiona Wallace, avades terrassiukse.

„Palun vabandust, proua Wallace. Ma pean koju minema.“ Casey tundis, kuidas külmavärin jooksis mööda ta käsivarsi alla, kui ta nägi pilku, mille ema ja poeg vahetasid.

„Tahtsin sellest juba enne rääkida, Casey, aga ei teadnud päris, kuidas teemale läheneda.“

Kyle’i moodi pikk ja pilbaspeenike Fiona Wallace polnud kuigi veetlev naine, tegelikult oli ta peaaegu päris inetu, ning ta olemus oli samasugune. Caseyle meenutas ta Olive Oyli, ainult et tal puudus selle koomiksitegelase sõbralik iseloom. Fiona ei vaevunud ennast ei meikima ega soengut tegema. Ta kandis moest läinud rõivaid ja lääpatallatud kingi. Caseyl oli hea meel, et välimuse poolest oli Kyle rohkem oma isa moodi.

Valmistudes kõige halvemaks, oli Casey jahmunud, kuuldes proua Wallace’i kitsaste kokkusurutud huulte vahelt tulnud sõnu.

„Härra Wallace ja mina oleme otsustanud, et sinu ja Kyle’i pulmad võiksid olla väikeses ringis, siinsamas meie kodus.“

Casey haaras ukselingist, et püsti püsida. „Ma ei tea, mida öelda,“ lausus ta hädiselt. Ta vaatas Kyle’i poole, kes nõjatus rahuloleval ilmel vastu seina. Caseyle oli selge, et noormees oli oma ema väikesest üllatusest teadlik.

„Ma sain ise ka just täna pärastlõunal teada. Mõtlesin, et parem oleks, kui ema sulle seda ise ütleks.“ Kyle vaatas ema poole, kelle peen nina oli peaaegu üheksakümnekraadise nurga all.

Miks Fiona Wallace seda teeb? Casey mõtles, et kas ta näeb idioodi moodi välja, sest tunne oli tal küll niisugune. Kas nad ootasid, et ta hakkaks rõõmust karjuma, tormaks neid kallistama? Kas nad lootsid, et ta tänab neid kogu südamest? Ei iialgi. Neil oli olnud plaan ära põgeneda ja pääseda igasugustest sekeldustest ja tülinast, ning see oli olnud Kyle’i idee. Kust nüüd see pulmajama tuli? Ta tundis, kuidas külmavärinad mööda ta käsi üles ja alla jooksid.

„Casey, kas sa ei ütlegi midagi?“ Kyle sirutas käe ja tõmbas ta ukse juurest eemale.

„Ma olen vapustatud. Ma ei oska midagi öelda,“ kordas Casey.

„Vaata, ema, ma ju rääkisin. Sul pole vaja mitte midagi teha, kullake. Las ema korraldab kõik ära ja meist räägib kogu Sweetwater.“

„Aga Kyle, ma mõtlesin, et me…“ Casey tundis, kuidas süda peksis. Pelgalt mõte tema emast ja Fiona Wallace’ist ühes toas oli tappev. Pulmi poleks mõtet planeeridagi, selle asemel tulevad tema matused.

„Ära sellega oma kena väikest pead vaeva. Jäta kõik ema hoolde. Sinul jääb vaid valida, mis värvi tuleb pulmatordi glasuur.“

Kyle pöördus ema poole. „Las me räägime hetke omavahel, siis tulen sisse ja võime enne magamaminekut koos ühe napsu võtta.“

Fiona noogutas. „Muidugi, kullake. Ma pean sinu emaga rääkima, Casey. Helistan talle mingil ajal.“ Casey noogutas. Ta ei teadnud, mida muud teha. Fiona ja tema ema ühes ruumis, see tähendas katastroofi.

„Mis sa mõtled? Oled üllatunud? Sinust hakkab rääkima kogu linn. Ära muretse mitte millegi pärast, ema korraldab kõik. Ta on sellistes asjades väga osav. Pealegi on sul siis rohkem aega mõelda, kuidas sina ja mina saame…“

„Jumal küll, Kyle! Kas sa tõesti millestki muust ei mõtle?“ Järsku tõusid pinnale kõik Casey varasemad kahtlused. Kas ta tõesti suudab seda kõike läbi teha? Võib-olla peaks ta Kyle’ile tõtt rääkima. Kas noormees tahab siis veel temaga abielluda?

Kyle viis ta kiiresti kõrvale, esiuksest eemale.

Hoides teda enda vastas, pani noormees käed ta tuharatele ja pigistas neid, tõmmates teda oma alakeha vastu. Casey tundis paisunud riista ja kangestus.

„Nii ongi, kui ma sinu läheduses viibin.“ Kyle hõõrus end jätkuvalt tema vastu, ise samal ajal ta kaela suudeldes.

„Jäta!“ Ta püüdis noormeest eemale lükata, kuid too hoidis käed ees, nii et Casey oli kui lõksus.

„Võta vabalt, sa ei tea, millest sa ilma jääd.“ Kyle’i jutt oli õhtusöögi ajal ja järel joodud veinist veidi pudrutav. Poiss laskis ühe käe lahti ja libistas selle üle õhukese kleidiriide alt punduvate rindade.

Casey tardus. Kui ta silmad suleks, suudaks ta teeselda.

Nii kiiresti, nagu noormees oli tüdruku enda vastu tõmmanud, tõukas ta tema ka eemale. „Neetud küll, Casey, sa käitud nagu mingi kuradi neitsi. Ma tean, et sa pole seda, nii et lõpeta nüüd see jama. Mu vanemad on valmis su eest kõva raha välja käima, nii et vähim, mida sa teha saad, on anda mulle vähekegi aimu, mida ma selle kõige eest saan.“ Ta tõukas Caseyt, nii et too komistas ja pidi terrassipiirdest kinni haarama.

Šokeeritult vaatas tüdruk Kyle’ile otsa. Noormees oli laskunud korvtooli ja ta kenal näol virvendas muie.

„Mis sinusse sisse on läinud, Kyle? Miks sa niimoodi käitud?“

„Asi pole selles, mis minusse on „sisse läinud“, nagu sa ütled, kullake, vaid selles, mis minust välja ei saa.“ Noormees itsitas.

Casey tundis, et süda läheb pahaks. Ta oli arvanud, et Kyle on teistsugune, et Kyle võib pakkuda talle normaalset elu.

„Ma lähen koju ja unustan ära, et midagi sellist üldse kunagi juhtus.“ Casey astus trepist alla pimedusse. Ta pidi äsjase vahejuhtumi seljataha jätma, ei tohtinud enam selle peale mõelda. Kyle oli vaid mees ja Casey teadis, et mehel on soovid ja ihad nagu kõigil meestel. Ta oli vaid lootnud, et Kyle on temaga natuke õrnem. Ta oli noormehele öelnud, et tahab oodata, kuni nad abielus on. Siiani oli Kyle sellesse lugupidavalt suhtunud. Võib-olla aga arvas mees siiski, et Casey võlgneb talle midagi. Neiu poleks iial ta vanematelt midagi palunud, kõige vähem veel seda, et nad nende pulmad kinni maksaksid.

Casey kuulis, kuidas Kyle ta nime hüüdis, kuid ei teinud sellest välja. Ta tahtis minna koju ja peitu. Pugeda peitu oma armetusse nahka ja mõelda, mida oma eluga peale hakata. Ise alles kaheksateistkümneaastane, tundis ta end juba vana ja kulununa. Kyle oleks võinud pakkuda võimalust end noore ja muretuna tunda, kuid hetkel tal sellist tunnet polnud.

„Casey, neetud, palun vabandust.“ Otse selja taga Kyle’i samme kuuldes jäi ta seisma. Ta tundis mehe kehasoojust, kui too tema peale viskus. Nad kukkusid maha, Kyle maandus talle peale.

„Ma ütlesin palun vabandust, mida sa veel tahad?“ Casey tundis, kuidas Kyle’i riist jälle kõvastus, kui noormees oma niuded tema vastu lükkas.

Tõustes Kyle’i laialivajunud jalge vahel põlvili, vajutas Casey kannad pehme muru sisse ja tõukas ennast kiirelt eemale. Noormees jäi siruli murule. Kui Casey poleks nii väga kartnud, võinuks ta naerda. Kuid ta teadis, mis võib juhtuda, ja tal polnud tahtmist riskida.

Kyle ajas end üles, andes Caseyle võimaluse veel kaugemale taganeda. Casey tõusis püsti ja pühkis oma kõige ilusamalt kleidilt maha punakat pori ja rohuliblesid. Kleit oli rikutud.

Ta seisis pimeduses ja värises, värskelt kaevatud muld ja niidetud muru lõhnasid õhtusoojuses. Kyle vahtis teda ainiti, kuid ei lausunud sõnagi. Teades, et see on pöördehetk, kartis Casey midagi lõplikku öelda. Las Kyle ise ütleb.

Kyle astus talle sammu lähemale, käed ette sirutatud. „Mu jumal, ma ei tea, mis minuga täna õhtul on. Palun vabandust, Casey.“

Casey suutis talle ainult vastu põrnitseda. Ta tundis, kuidas kogu ta sisemus võbiseb, ja ta käed värisesid nähtavalt. Ta näppis kleidisaba, et värisemine välja ei paistaks.

„Ehk võiksime ära unustada, et selline asi üldse juhtus, Casey? Ma armastan sind.“ Kyle oli nüüd täpselt sellise kahekümneaastase välimusega, nagu oligi ta õige vanus. Kalk pilk ta silmis oli muutunud leebemaks. Kui ta hoiak oli tavaliselt tikksirge, siis nüüd oli see vabam, lõdvem, just nagu poseeriks ta tõelise lõunaosariiklasest härrasmehena.

Kyle ulatas nagu lepituseks käe. Vastu tahtmist sirutas Casey oma käed vastu. Noormees tõmbas ta oma embusesse, asetas neiu pea oma rinnale. See tundus õige. Kyle lohutas teda. Kõik muu tuleb hiljem, Caseyl oli vaid aega vaja. Ta tõstis pea ja vaatas noormehele otsa. Too võttis kahe käega ta näo ümbert ja surus oma alakeha tema vastu. Kõvasti.

„Lõpeta!“ Casey lükkas noormeest rinnust eemale, samal ajal pigistas too neiu nägu oma kahe käe vahel. Casey võitles vastu ja taganes.

„Sa kuradi lits, oota ainult.“ Lasknud ta lõua vabaks, pistis Kyle sõrmed tüdruku kleidikaelusesse ja tõmbas. Õhkõrn valge riie rebenes nagu paber.

Casey seisis paigal. Ta teadis, et nii on parem.

Järgmisena läks ta kulunud rinnahoidja. Kyle kiskus selle õlapaelad üle õlgade alla, rebis korvid laiali ja viskas need maha.

Värisevate kätega kattis tüdruk rinnad ja palvetas, et mees teda ei vägistaks.

Jumal küll, see on Kyle, mees, kellega ma abiellun.

Öine õhk oli jahe ja ajas rinnanibud kikki. Kyle’i käed asusid kivikõvaks muutunud nibude kallale. Noormees võttis kummagi nibu sõrmede vahele, näpistas, siis naeris.

Casey ei suutnud end liigutada. Ta otsekui põles, iga näpistus saatis valuhoo läbi kogu ta keha.

„Teadsin, et sul on suured rinnad.“

Casey kuulis metalliklõbinat, kui noormees tegi püksirihma lahti. Siis püksiluku.

„Põrgu küll, ära seisa siin. Sa tahad seda sama palju kui minagi.“

Casey vaatas Kyle’ist mööda majaesisele kõnniteele. Hetk tagasi oli ta jooksnud otse muruplatsiäärsete puude varju pimedusse. Nüüd polnud võimalust, et Kyle’i vanemad neid märkaksid. Kui ta karjuma ei hakka, ei tule talle keegi appi.

Kyle’i blond pea oli ta rinnal, noormees limpsis ta nibusid, näkitses nende õrna nahka.

Pisarad muutsid Casey pilgu häguseks, samal ajal jätkas Kyle teekonda allapoole.

Üks kiire liigutus, ja ta aluspüksid langesid valge täpikesena tumedale murule. Kyle’i hingamine oli raske ja kiire. Casey laskis end lõdvaks, teades, et vastu hakates kaotab ta kindlasti.

Kyle tõukas ta pikali ja tõmbas oma aluspüksid alla põlvedele. Caseyt hoidis ta kinni ainult ühe käega, nii õnnestus tüdrukul jõud kokku võtta ja end eemale veeretada. Sekund hiljem jooksis ta, katkirebitud kleit vastu rinda surutud, läbi tagahoovide, üle aiavoolikute ja õuetoolide, kuni oli hingetu. Kui ta jõudis oleandritihnikuni, puges ta sinna peitu ja kükitas maha. Ta ootas, julgedes vaevalt hingata, kuni oli kindel, et ta suudab edasi liikuda. Ta tõmbas kleidi endale keha ümber ja jooksis koju nii kiiresti, kui jalad võtsid.

Nende maja oli üks vanemaid selles kvartalis. Vanaema oli selle ta isale jätnud, kui ta ise kümme aastat tagasi uude korterisse kolis. Casey vihkas seda kohta, kuigi vanaema oli siin elanud. Selles majas olid talle osaks saanud ainult halvad asjad. Ta ei jõudnud ära oodata, millal saab siit lahkuda.

Maja oli kahekorruseline ja selle seintelt koorus kollast värvi. Siiski oleks see võinud olla kena elamu, kui ema oleks natuke raha remondi peale kulutanud. Ema aga ütles, et polnud tähtsust, missugune oli maja väljastpoolt. Tema arvates pidid nad muretsema tubade pärast, sest inimesed vaatasid just neid. Inimestele meeldisid kaunid asjad, pitskardinad ja õhuke portselan.

Akna juures tõstis Casey vaikselt putukavõrgu eest ja lükkas selle avatud aknast sisse. Õhus hõljus kuslapuu ja teiste põõsaste lõhna, kassikiunatus ehmatas teda. Sügavalt sisse hingates tõstis ta algul ühe, siis teise jala üle aknalaua.

Sees vaatas Casey kiiruga ringi, et veenduda, ega kedagi ta toas pole. Uksekett, mis vahel natuke turvatunnet pakkus, oli endiselt paigas. Ta tuba oli turvaline. Aknavõrgu tagasi paigutamiseks läks ainult sekund.

Nõjatudes aknapiida vastu, silmitses Casey oma tuba võõra inimese pilguga. Mida mõtleks võõras sellest õhukese madratsiga üheinimesevoodist? Või ajahambast puretud valgest šenillvoodikattest? Tammepuidust öökapikesest, mille pind on täis täkkeid ja rõngakujulisi veeplekke? Ta kummut oli kahvatusinine, selle oli ta ise üle värvinud. Mitu korda. Pleekinud seintel rippusid elutult plakatid, mille servad olid vanusest kaardus. Vanaema Gracie kingitud baleriinilamp oli ainus tütarlapselik sisustusese kogu toas. See polnud kaugeltki selline tuba nagu Darlene’il.

Casey teadis, et peaks oma määrdunud kleiti külmas vees leotama, kuid see oleks tähendanud toast väljumist ja tal polnud mingit tahtmist ust lukust lahti teha. Samuti peaks ta helistama Kyle’ile ja ta kuradile saatma. Kui meeleheitlik oli ka ta soov sellest majast lahkuda, teadis ta nüüd, et selle mehega ei abiellu ta iialgi. Ta otsustas helistada Kyle’ile kohe hommikul ja kui too peaks veel magama, jätta automaatvastajasse teade. Oma kleidi lükkas ta kaugele kapinurka, kingad samuti. Homme on aega seda külma veega loputada. Kuigi võib-olla pole sel üldse mõtet, sest Kyle oli kleidi ülemise osa ribadeks tõmmanud. Ta pilk langes ukseketile. Targem oleks see avada, sest kui ema ukse taha tuleb ja sisse ei saa, läheb suuremaks põrguks lahti. Nii palju siis privaatsusest. Ükskord oli ta emalt küsinud, miks ta ei tohi ust lukus hoida. Vastuseks sai ta laksaka vastu nägu. Ema oli öelnud, et kui ta poleks selline hoor, võiks ta ukse lukustada. Ema ütles, et ta ei taha hommikul Caseyt üles ajama tulles mingeid üllatuskülalisi näha. Casey teadis, et põhjus polnud selles, ja ema teadis seda samuti.

Ettevaatlikult libistas Casey keti lahti ja laskis selle rippu. Ta heitis voodisse ja lootis magama jääda. Ta palvetas, et ta rahule jäetaks. Kas või ainult täna öösel. Täna öösel, kui ta tundis, kuidas tulevik ta sõrmede vahelt minema libises, tahtis ta, et ta rahule jäetaks.