Читать книгу Täispööre - Fern Michaels - Страница 5

Casey ärkas selle peale, et esiuks löödi kinni. Ta lükkas õhukese teki kõrvale ja palus, et see oleks Ronnie, kes ära läks.

Ta surus reied kokku. Hinges valu eelmisest õhtust, krimpsutas ta nägu meenutades, kuidas Kyle enesevalitsuse kaotas. Ta tõusis kiiresti voodist ja pani ukseketi tagasi lukku. Praegu polnud muul tähtsust, vaja oli siit minema saada. Ta ei hakka ootama, kuni Kyle vabandust paluma tuleb. Eilne õhtu ületas kõik piirid, kõige metsikumad ettekujutused. Ta püüdis mõttes kujutleda abielu Kyle’iga. See oli võimatu. Kui miski on läbi saanud, siis on see läbi.

Emale pidi ta Kyle’i kohta ütlema vaid, et nad olid tülitsenud ja ta tahtis natuke aega noormehest eemal olla. Ema hakkab näägutama ja parastama, aga sellega on ta harjunud.

Riidekapi tagumises nurgas Folgersi kohvipurgis olid kõik ta säästud. Nelisada seitsekümmend kolm dollarit ja kuuskümmend seitse senti. Teda ennastki hämmastas, et ta oli suutnud nii palju raha kokku koguda. Muidu hoidis ema silma peal igal pennil, mis ta lapsehoidmisega teenis. Aeg-ajalt oli Casey aga ema teadmata käinud Floral, kes oli Worthingtonide majapidaja, abiks majapidamistöid tegemas. Need väikesed tööotsad püüdis ta ema eest salajas hoida, sest ta oli alati teadnud, et ükskord tuleb päev, mil tuleb põgeneda.

See päev oli nüüd saabunud.

Puntraks kägardatud kleit meenutas talle purunenud unelmaid. Ta oli sageli unistanud elust ja abielust Kyle’iga. Väike maja, mitte liiga suur, aga kindlasti õue ja puudega. Samuti tahtis ta aeda peenraid. Kyle hakkaks saama iga päev värskeid köögivilju. Kui nõud on pestud, riputaksid nad niiske lillelise köögirätiku üle kraanikausi serva ja õhtu kuuluks neile. Kui kann kohvi joodud, tuleks koeraga tegelda. Nad jalutaksid käsikäes mööda Sweetwateri vaikseid tänavaid, labrador kõige ees.

See oli täiesti ebareaalne unistus, ta teadis seda isegi. Ta ei suutnud uskuda, et oli endas kandnud niivõrd lapsikuid unelmaid. Arvestades tema eluolu, läheks tal ilmselt hästi, kui tal õnnestuks endale saada mõni nädalalõpujoodik Brunswicki uusimast klubist. Temasarnased ei püüa endale linna kõige rikkamat, kõige ihaldusväärsemat kutti. Temasuguseid kasutavad mehed oma ihade rahuldamiseks ja teenindamiseks.

Casey haaras punase plekkpurgi ja hoidis seda enda vastas. Kogu ta tulevik oli selles purgis. Tõstnud kapipõhjast välja koolikoti, libistas Casey sõrmedega üle traatriidepuude, millel rippus ta armetu rõivatagavara. Esimesena läks kotti roosa kašmiiritaoline kudum, selle järel mitu vabalt langevat särki. Viimase aja liibuv mood tuli ära unustada. Ta eelistas pigem avarate, vormitute sviitrite ja lotakate teksade stiili.

Võtnud ülemiselt riiulilt vana teksariidest rahakoti, kallas Casey sellesse plekkpurgi sisu. Ta toppis rahakoti oma koolikotti. Kummutil oli pilt temast ja Kyle’ist koos Darlene’i ja ühe Henry-nimelise poisiga. Ta võttis foto koos raamiga ja pistis ka selle koolikotti. Korraks mõtles ta, et see pilt võib jääda ainsaks asjaks, mis tuletab meelde, kust ta pärit on, kui ta siit neetud saarelt jalga laseb.

Teadmatus, kuhu ta läheb, oli intrigeeriv. Ta sõidab põhja poole, ehk jõuab New Yorki välja. Samas võib-olla läheb ta kõigepealt Atlantasse. Seda otsustab ta hiljem, kui on aega mõelda ja plaane teha. Sel päeval aga pidi ta koolist varem ära tulema ja käima läbi doktor Hunteri juurest. Ta oli eile helistanud ja aja kinni pannud, nii et kõik oli korraldatud.

„Casey, tõuse üles!“ Ta ema käre hääl tekitas värinaid ja ajas valvele.

Ta pidi käituma normaalselt.

„Tulen, ema. Olen peaaegu riides.“ Vähemalt see oli tõde.

Ta lootis, et Ronnie ei tule koju tagasi, nagu vahel juhtus. Sellisel juhul ei teki tal kindlasti võimalust põgenemiseks.

Pannud pakitud koti voodi alla, vaatas Casey ennast peeglist. Ta ei paistnud üldse teistsugune. Tumedad juuksed ulatusid vööni nagu ikka. Kahvaturoheliste silmade all hiilisid endiselt tumedad varjud. Kõhus oli tuttav hirm. See polnud samuti muutunud. Ta vaatas ikka edasi, nagu oodates, et näeb, kuidas ta muutuma hakkab. Midagi ei juhtunud. Ta nägi ikka samasugune välja, ta tundis end ikka samamoodi. Kummaline. Ei midagi teistsugust.

„Casey,“ kõlas koridorist ema karm hääl.

Heitnud viimast korda pilgu üle õla, oli Casey kindel, et ema ei saa aru, mis oli temaga juhtunud.

Äkitselt mõistis Casey, et temas siiski on midagi muutunud. Ta mõtleb selle peale hiljem.

Casey astus suitsusesse kööki ja ruttas külmiku juurde, kust võttis munad, või ja peekoni. Nii kaua kui ta mäletas, oli ta emale hommikusööki teinud. Kui Ronnie oli kodus, tegi ta ka vennale süüa. Kogu selle aja istus ema tavaliselt vaikides kohvi rüübates, samal ajal kui Ronnie Casey üle nalja viskas. Vahel õhutas ema Ronniet tagant.

Jumal tänatud, täna oli Ronnie hommikuses vahetuses tööl. Tema saaks aru, et midagi on teoksil. Ronniel ei oleks silmad alkoholist juba nii klaasistunud kui emal sel hommikusel tunnil. Ka ta mõtlemine poleks nii aeglane kui emal. Ronniel oli üks eriline omadus – Casey ei saanud teda petta. Ronnie oskas teha nii, et Casey ladus kõik välja.

„Kurat küll, tüdruk! Tee kiiresti. Mul on nälg ja sina ei tohi kooli hilineda.“

Kiiruga asetas Casey elektripliidile raudpanni ja pani sellele mitu peekoniviilu. Hetkega täitus köök peekonipraadimise särina ja tõmbama jäetud kohvi aroomiga. Vispel peksis vastu kausi külgi, kui Casey lõi munad vahtu.

„Ma ei saa aru, mis sinuga lahti on, tüdruk. Sa oled nii hiline, oleksid pidanud tõusma enne, kui Ron läks. Tal on tehases raske tööpäev ees, talle oleks tulnud ka süüa anda,“ sõnas ema sigaretti pahvides.

„Vabandust, ema, ma ei teadnud.“ Casey tõmbas end küüru, nagu hoopi oodates. Kui seda ei tulnud, pööras ta end ümber, et silmitseda ema, kes istus laua taga ja suitsetas ühe sigareti teise järel.

Evie Edwards oli ilus naine. Alkohol ja viha olid ta näojooni veidi jämedamakoeliseks muutnud, kuid Casey teadis, et ema vajas vaid paari alkoholivaba õhtut, siis olid kortsud tasandunud ja ilme, mis muidu ema näole vajutatud oli, mahenenud. Jah, väliselt võis ta ema olla ilus. Sisemiselt oli ta täis raevu, nagu Casey teadis. Raevu selle üle, mis talle elus osaks oli saanud. Casey ei teadnud ema lapsepõlvest kuigi palju, kuid ta teadis, et juhtuma pidi midagi traagilist, mis ta õelaks, kibestunud naiseks muutis. Nüüd, kui ema käis John Worthingtoniga kohtamas, muutub ilmselt kõik.

Ta ema kustutas sigareti tuhatoosi ja läitis uue. Casey nägi, kuidas ema käed tikku hoides värisesid. Teda valdas haletsushoog. Haletsus, et tal polnud sellist ema, nagu ta oleks endale soovinud. Haletsus, et ta ema eluviis oli just selline, nagu oli, et ta kuulis emalt vaid karme, kurje sõnu. Ta tõotas endale sealsamas, et kui tal peaks kunagi õnnestuma oma perekond luua, ei luba ta iialgi mitte ühelgi päeval mööduda ilma, et ta lastele ütleks, kui väga ta neid armastab, ja kui ta neid sõnu ütleb, siis ta ka mõtleb nii.

Tõstnud peekoni pannilt, valas Casey munasegu kuuma rasva sisse, mille lõhn tal südame pahaks ajas. Kuidas sai ema midagi niisugust süüa kohe hommikul, käis tal üle mõistuse. Tema suutis vaevu lõunasööki suust sisse ajada. Ta teadis, et sööma peab, või muidu ema märkab, et ta kehakaal on langenud, ja siis läheb jälle põrgu lahti.

„Veel kohvi, ema?“ Casey tundis ema harjumusi. Ta lootis, et tänane on siin ta viimane etteaste.

Evie lükkas kruusi lauaservale ja ootas, kuni Casey kuuma jooki kallas.

„Munad on valmis.“ Casey pani taldrikule munad, peekoni ja saiaviilu õhukese võikihiga just nii, nagu emale meeldis.

„Võttis sul ikka aega, tüdruk. Sa oled täna hommikul kuidagi imelik minu arust.“

Casey kangestus. „Vabanda, ema. Peekoniviil oli paks ja praadimine võttis kauem aega. Ronniele see meeldib. Arvasin, et tema sööb ka täna koos sinuga.“

Casey teadis, et kui jutt Ronnie peale viia, rahuneb ema maha. Ronnie pärast tegi ema mida tahes. Casey ei mõistnud seda ebanormaalset suhet, mis nende kahe vahel oli.

„Ma ei usu, et sul seal snoobide koolis väga palju teha on. Vaata, et õigeks ajaks koju jõuad. Mina lähen täna õhtul mister Worthingtoniga välja,“ venitas ema. „Ronnie tahab õhtusööki varem saada.“

Hirm pani Casey käed värisema ja taldrik oleks äärepealt ta käest kukkunud.

Evie õngitses tüki muna ja jätkas seletamist, Casey istus tema vastas ja ootas ema rünnaku lõppu, et saaks minna kooli ja pääseda eemale emast, kodust ja Ronniest.

Casey läks kooli ringiga, ta tegi ükskõik mida, et ainult aega viita. Kui tänane pidi jääma ta viimaseks päevaks, mis vahet siis on, kui ta hilineb? Ainus põhjus, miks ta sinna üldse läks, oli see, et emale võis tulla pähe helistada ja kontrollida. Ta oli seda varem korduvalt teinud.

Ta keeras ümber nurga ja nägi doktor Hunterit oma hommikusi ajalehti võtmas. Ta jooksis arsti juurde. „Doktor, kas te saaksite mind praegu vastu võtta, pidin muidu hiljem tulema? Võin täna kooli natuke hilineda, kui teile sobib.“ Vana mees silmitses teda üle prillide ja noogutas.

Kolmkümmend minutit hiljem sammus Casey mööda jalgrada kõnniteele, näol hämmeldunud ilme. Ta hõõrus sõrmenukkidega silmi, et näha läbi pisarate, mis ta nägemise uduseks muutsid.

Tal oli plaan lahkuda kohe pärast viimase tunni lõppu. Siis läheb ta praamile ja pärast hääletab mõne auto peale.

Järsku kuulis ta oma nime hõigatavat ja pööras ringi. Ta kortsutas kulmu, nähes Florat, kes käis aeg-ajalt emal abiks. „Casey, pea kinni. Sa pead kohe koju tagasi minema. Su ema viidi haiglasse.“ Pisike naine hingeldas raskelt, siis hingas sügavalt sisse ja jätkas. „Ma läksin su ema juurde ütlema, et saan talle täna appi minna. Leidsin ta köögipõrandalt, näost lubivalge, hoidis rinnust kinni. Sa pead talle haiglasse puhta öösärgi viima ja mõned muud asjad ka.“

„Mida… mis temaga on? Mis öeldi? Kas ta sureb?“

„Ma ei tea, laps. Kas sa ei saa oma jalgu kiiremini liigutada? Võib-olla on nii su emale kõige parem. Võib-olla suudavad arstid ta kaineks teha.“

„Ma ei tea, mida teha, Flora. Ütle, mida ma tegema pean.“

„Ma ju räägin, lapsuke. Kõigepealt helista haiglasse. Võib-olla peaksid sinna minema. Paki mõned asjad ema jaoks kokku. Helistasin juba vabrikusse ja teatasin Ronniele ka. Kiiresti nüüd, Casey. Ma helistan sulle hiljem, et uurida, kuidas tal on. Võiksid talle ehk aiast mõned lilled ka viia.“

Siis oli Flora läinud, ta peaaegu jooksis mööda tänavat eemale. Kust see väike naine küll kogu oma energia võttis?

Kümme minutit hiljem astus Casey köögiukse kaudu majja sisse. Ta haaras kõike ühe pilguga – hommikusööginõud, üle ajav tuhatoos, segamini kapipealne, toolid laua juurest eemale tõmmatud. Üks ema suss vaatas talle laua alt vastu. Ta otsis selle paarilist, kuid ei leidnud.

Kas ta ema sureb? Arvatavasti mitte. Vanaema oli kunagi öelnud, et ainult head inimesed surevad noorena. Heitnud pilgu kaardile, mille ta üles oli korjanud, otsustas ta sinna kohe helistada.

Hetk hiljem oli telefon tal käes. Kui ta oli oma kõne teinud, valis ta infotelefoni, küsis haigla numbrit ja kirjutas selle hoolikalt üles. Võttis kümme minutit, kuni tal õnnestus kõnelda kellegagi, kes teadis midagi ta ema kohta öelda. Lõpuks oli see kirurgiaosakonna valveõde, kes teatas, et Evielt võeti proovid ja üsna tõenäoliselt lubatakse ta õhtuks koju.

Casey seedis kuuldud informatsiooni, tänas ja pani toru hargile. Paar tundi siia või sinna ei muuda ta põgenemisplaanis midagi. Ta võib senikaua koristada köögi, käia toad tolmuimejaga üle ja pesta ära suure hunniku pesu.

Köögiuks langes mürtsuga kinni. See oli nii vali, et ta kuulis seda ka ülakorrusele.

Ronnie.

Muidugi tuli ta ju koju. Ükskõik mis, peaasi, et töölt ära saab. Casey hoidis pöialt, et Ronnie ei hakka ta kotti läbi otsima ega leia raha. Kikivarvul läks ta ema toast välja, läbi koridori ja kõndis oma tuppa, kus ta sulges ukse ja pani keti taas lukku. Ta värises üle kere. Ära luba tal siia üles tulla. Palun, jumal, ära lase tal siia tulla.

Casey liigutused olid jõnklikud, koordineerimata, ta taarus üle toa akna juurde. Käed värisesid nii hullusti, et ta pillas aknavõrgu maha. Ühe jala oli ta jõudnud tõsta juba üle aknalaua, kui ta kuulis trepil Ronnie saabaste samme. Casey tardus sõna otseses mõttes soolasambaks.

„Tee see neetud uks lahti, Casey. Ma pean sinuga rääkima. Tahan teada, mis emaga on.“ Ronnie nägi teda läbi ukseprao. Mis võimalused tal olid? Kas laskuda alla ja panna elu eest jooksu?

Ta kukkus raskelt. Hing jäi kinni ja ta pidi ootama, kuni hingamine taastus. Õhku ahmides kogus ta ennast ja jooksis ümber maja. See oli ta esimene viga. Teine viga oli arvata, et ta saab end tööriistakuuri peita. Ta vaatas meeletuna ringi, otsides mingit relva. Vana puitlaua vastu olid nõjatatud tugivaiad. Mõeldes, et üht neist saab kasutada odana, vinnas ühe kätte ja silmitses vaia teravat otsa.

Ta tundis Ronnie lõhna kohe selsamal hetkel, kui too uksest sisse tuli. Ronnie nägu oli sama tige nagu vahel ema oma. Ta teadis, milleks vend võimeline oli, teadis iga ta liigutust, sest Ronnie oli ajudeta ja etteaimatav.

Ronnie nägi teda turbasamblatünni taga kükitamas ja viskus tema poole, kuid Caseyl õnnestus paigale jääda. Ronnie ründas uuesti. Seekord näitas Casey enda käes vaia. Ronnie naeris oma maniakaalset naeru, mida Casey oli nii palju kordi varemgi kuulnud. See pidi jääma viimaseks korraks.

Häbi jääb temaga igaveseks.

Alatiseks.

Nagu sõrmejälg, on ka häbi osake temast.

Ta pidi olema kaval.

Ta tõstis käe, vai kindlalt käes. Ronnie sööstis ette ja haaras Casey käest, samal ajal surus Casey vaia allapoole, Ronnie reielihasesse. Ronnie karjatas heledalt, see kõlas kui naise kiljumine. Casey tõmbas vaia välja ja oli valmis uuesti lööma. Ronnie needis teda ja hoidis jalast kinni. Casey virutas uuesti vaiaga, kuid Ronnie veeretas end eest ja verine vai tabas päevinäinud laua serva.

Ronnie sööstis uuesti tema poole, käes savipott. Ta äigas sellega Caseyle vastu pead ja neiu varises põrandale. Kui Casey eemale ronis, tundis ta sooja verd mööda kaela alla nirisemas. Kus on vaiad, kus on vaiad? Ta roomas ukse poole, siis virutas Ronnie talle oma töösaapaga. Casey sai hoobi kõhtu ja tõmbus kägarasse. Ronnie ründas uuesti, kuid Casey sai taganedes eest ära.

Nüüd oli neiu kuurist väljas ja ajas end kätega kõhtu kinni hoides sirgu, et majja joosta. Ronnie tuli talle järele; Casey kuulis, kuidas vend vedas oma vigastatud jalga üle aiakuuri tahumata laudpõranda. Casey kuulis ta vandumist, kuulis selliseid sõnu, mida polnud iialgi varem kuulnud.

Ta pidi siit minema saama. Koperdades, kukkudes, suundus ta tagumise terrassi trepi poole, kus ta kokku kukkus. Ta otsis kätega terrassipiiret, et ennast sirgu tõmmata. Ronnie oli temast vähem kui kahekümne sammu kaugusel, kui Casey märkas trepi juures luuda. Võtnud kokku kogu jõu, hiivas ta selle üle käsipuu. Luuavarre katkine ots oli talle tasuks. Ta hoidis seda enda ees, see oli tema piik ja ta valmistus torkama. Luuavars ta käes lõi vankuma.

„Veel üks samm siiapoole, ja ma rammin selle sulle kurku, Ronnie. Ma räägin tõsiselt. Veel üks samm ja ma tapan su. Tapan su.“ Kas oli põhjus ta relvas või hääletoonis, kuid Ronnie aeglustas sammu, andes talle aega majja siseneda ja uks enda järel lukku panna.

Meeleheitlikult otsis ta silmadega telefoni. Seda leidmata puhkes ta nutma. Telefon võis olla kus iganes. Ema võttis selle kogu aeg endaga kaasa ja jättis siis, kuhu juhtus. Ja siis pidid nad ootama, kuni keegi helistab, et telefoni üles leida. Täna oli taas üks niisugune päev. Ei, ei, see polnud nii, ta oli ju koju tulles helistanud. Oh jumal, kuhu ma selle jätsin? Kuhu ometi?

Ainuke tuba kogu majas, millel oli lukk, oli tema tuba.

Kõht valutas meeletult. Ta suundus teisele korrusele oma turvalisse tuppa, luuavars endiselt kramplikult käes.

Ta langes voodile pikali ja märkas esimest korda ukse juurest voodini tulevat vererada. Ta vaatas voodit ja nägi vereloiku.

See oli tema veri. Ta sulges silmad ja vajus pimedusse.

Kolm tundi hiljem astus vaikse maja uksest sisse Eve Edwards. Tal oli rumal ja isegi veidi piinlik tunne. Mõelda, et sind viiakse kõrvetiste pärast haiglasse. Siiski oli see tundunud täpselt nagu südameatakk. Parem karta kui kahetseda. Kõik on nagunii Casey süü, et ta noid mune nii ohtras rasvas praadis. See tüdruk ei oska ikka mitte midagi õigesti teha. Noh, on aeg talle õpetust anda.