Читать книгу Täispööre - Fern Michaels - Страница 6

Sweetwateri saar

August 1997

Casey heitis veel viimase pilgu üle ruumi, mis oli viimased kümme aastat olnud ta koduks. Ta huulil mängles kurblik naeratus, silmitsedes vaimuhaigla halle seinu. Veidike mahendasid neid odavad poest ostetud pildid, mille ta oli saabudes, ühel oma vähestest selgushetkedest üles riputanud. Pildid tundusid õnnetud ja kulunud nagu ta isegi. Temast oli jäänud vaid hale vari.

Päikesevalgus immitses sisse väikesest teise korruse aknast, mille paksu klaasi kattis selline traatvõrk, nagu kasutatakse kanapuurides. Range ja paljas, ilma igasuguse kaunistuseta. Ei mingit katset karmi muljet mahendada. Ega see polnud lubatudki. Vaade oli alati üks ja seesama. Nüüd ootasid need trellid, mis teda vangis olid hoidnud, oma järgmist ohvrit.

Casey kuulis võtmete kõlinat ja teadis, et nüüd on aeg minna. Ta vaatas veel viimast korda ringi. Palju kordi oli ta mõelnud, mis tunne oleks vaimuhaiglast välja kõndida. Ta süda jõnksatas korra, kui õde Sandra asetas käe talle õlale. Nüüd oli ta soov täide minemas.

„On aeg, kullake. Tule nüüd. Kas asjad on koos?“

„Jah. Olen valmis.“ Näis, et ta oli olnud valmis juba terve igaviku.

Sandra avas ukse ja juhatas ta koridori. Selle seinu kattis praguliseks muutunud hall värv. Mõnes kohas võis näha isegi kohti, mida oli kipsiga parandatud. Kuid üks kipsilarakas ei suuda varjata aastatepikkust hooletust. Casey süda hakkas taguma, kui ta viimase sammu koridori astus. Teda haaras hirm, mis lämmatas nagu kilekott peas. Casey hingas sügavalt sisse, lootes, et see aitab äkilist hirmuhoogu leevendada. Kuidas kõik läheb? Kas ta saab väljaspool haiglat hakkama? Kas ta võetakse tavamaailmas vastu? Teades, mis teda teel vabadusse ees ootab, jäi ta seisma. Ta polnud valmis selleks emotsioonide mölluks, mis teda valdas, nii viivitas ta veel hetke, enne kui siit üksildasest hullumajast viimaks välja astub. See oli talle tuttav koht, ta oli siin kaua olnud.

Esimene, mida ta siia saabumise ajast selgelt mäletas, oli see, et teda torgati süstlanõelaga. Hääled, osad summutatud, mõned valusalt valjud, küsisid, kas ta mäletab. Ta tundis, nagu oleks ta suu vooderdatud vatiga. Ta oli nagu udus ja silmadel oli tunne, nagu oleksid nende peal kuumad telliskivid. Jalad olid rasked, loiud, kui ta neid liigutada püüdis. Ta mäletas, et liigutada oli valus. Hell ja kibe tunne. Tühi tunne. Siis tuli olematus. Tundide viisi püüdis ta keskenduda oma tühjale meeleseisundile, kuid tulemuseta.

Nädalate või võib-olla kuude pärast – ta ei mäletanud –, oli doktor Macklin ta mõneks ajaks rahule jätnud. Kuid siis tulid ravimid. Õudusunenäod. Ta oli elanud udus nii kaua, et viimased nädalad tundusid lausa ebareaalsena. Ravimeid ei antud, ta suutis tõesti mõtelda. Midagi hakkas ka meenuma. Aeglaselt oli ta hakanud tagasi saabuma reisilt musta põrguauku.

Siinsetes üksildastes ruumides kostis endiselt kadunud kaaslaste karjete kaja. Casey kuulis nende meeleheidet. Kurbust. See siin oli olnud ta kodu ja siinsed elanikud ta perekond. Ta pidi lahkuma. Ta ei saanud siia tagasi tulla.

Sandra lükkas teda õrnalt edasi, tuues ta tagasi reaalsusesse. „Mine aga, sa saad kohe välja,“ sosistas õde.

Casey tuhmrohelistes silmades sätendasid pisarad. „Ma tean, lihtsalt kurb on lahkuda.“

Toidukärude rattad kriiksusid, metallkaante kolin kajas läbi pika koridori õhukeste seinte. Proua Mullens ehk proua M, nagu mõned teda kutsusid, astus koridori just sel hetkel.

„Sa pead minema, Casey. Saame kümne minuti pärast suures saalis kokku. Su transport peaks selleks ajaks siin olema. Ja riided, ära neid unusta,“ ütles Sandra, heitis pilgu kellale ja vabandas, sest pidi minema vanemat naist abistama.

„Vaadake nüüd, proua Mullens, mida te sellega teete?“ Õe kähe hääl kõlas üle saali, kui ta võttis väikesekasvuliselt naiselt siibri.

„Ma tahan Caseyle kingituse teda. Ta on minu tüdruk, tead seda? Tema teab. Kõik teavad. Ei tea või? Sina tead?“ pöördus proua M vinguval häälel Sandra poole.

Casey vaatas pealt, kuidas Sandra viis proua M-i puhketuppa ja aitas ta ukse kõrval olevale rohelisele aukuvajunud diivanile istuma.

„Jah, proua Mullens, tean küll. Istuge teie siin, tulen kohe tagasi.“ Üle saali kostsid Sandra vaiksed sammud.

Kui proua Mullens oli kolm nädalat tagasi siia saabunud, oli naine end Casey ametlikuks emaks määranud, sest noorel naisel polnud eriti sugulasi. Või kui oligi, mõtles Casey, ei käinud nad teda kunagi vaatamas selle lühikese aja vältel, mil ta oli olnud piisavalt selge, et millestki aru saada. Nüüd hakkab ta igatsema seda vanadaami ja kummalisi kingitusi, millega too teda viimastel nädalatel oli üle kuhjanud. Casey astus sisse ja istus selle vaese hinge kõrvale. Emmanud teda viimast korda, keeras ta end nii, et vana naine ei näeks ta pisaraid.

„Hüvasti, proua M. Ma kirjutan teile.“ Huvitav, kas keegi isegi vaevub ta kirju proua M-ile ette lugema. Sandra oli kogu haigla peale ainus normaalne õde, kuid paraku jõuab temagi hädavaevu kõigi patsientide juurde. Järsku tekkisid Caseyl äramineku suhtes kahtlused. Mis saab siis proua M-ist?

Naise kärisev hääl ehmatas Casey käesolevasse hetke tagasi.

„Kas ikka teed seda? Tahan šokolaadikirsse, tead, selliseid, milles on valge asi sees.“ Tuhm hall pilk püsis lubadust ootavalt Casey silmadel.

„Toon sulle kõige parema kreemitäidisega kirsid, mis ma leian.“ Ta hoidis tagasi uusi pisaraid. Casey tõotas endale, et ta ei jäta seda naist, kes oli teda selle lühikese aja vältel tütrena kohelnud. Ta oli proua M-iga eriti lähedaseks saanud pärast seda, kui arstid ta ravimiannuseid vähendasid. Ta ei mäletanud, et oleks varem kunagi kellegi vastu lähedust tundnud. Küll ta leiab kuidagi võimaluse külla tulla. Sandra oli talle küll öelnud, et haigla ei soosi endiste patsientide külaskäike, kuid ta polnud ka kunagi näinud, et keegi neist oleks siia kedagi vaatama tulnud. Võib-olla saab Sandra teda aidata. Proua M viibis nüüd taas unustuses, Casey tuli uksest välja ja vaatas koridoris ringi.

Ta märkas Sandrat tegelemas Jimmy John Johnsoniga, kellele meeldis, kui teda Kolmekordseks J-ks kutsuti, ning püüdis õe pilgu ja vaatas talle paluvalt otsa. Tee kiiresti.

Toidukärude kolinat võis jätkuvalt kuulda üle patsientide vaikse soigumise ja hala. Ta jälgis, kuidas Sandra sättis salvrätti Kolmekordse J lottis kaela ümber. Hiljutiste kogemuste järgi teadis ta, et see võis võtta tunde.

Võtnud rinnataskust paberi, luges ta miljonendat korda oma ema aadressi. Luigemaja. Mis koht see on? Kas ta harjub seal ära? Mida temast seal arvatakse? Ta pistis paberi taskusse tagasi.

Ta oli Sandralt teada saanud, et linn on lühikese jalutuskäigu kaugusel, kogu saar ise on vaid paar miili pikk. Küll ta selle koha üles leiab, ka üksi. Casey vaatas oma viletsat kleiti. Peab sellega hakkama saama.

Lahkumisest ärevil, embas ta viimast korda proua M-i ja ruttas mööda koridori ukse poole, läbemata oodata vahetusrõivaid, mille Sandra oli lubanud tuua. Ta möödus mitmest sõbrast. Mõni lehvitas, mõni mõmises ja ähvardas. Mõne mõistus polnud nii selge, et midagi mõelda.

Casey tunnetas nende tühjust, eraldatust ja hirmu. Keeranud ümber viimase nurga, jäi ta hetkeks seisma ja vaatas ringi. Terashallid seinad seisid kui lüüasaanud sõdurid, viimanegi rüütellikkus oli neist kadunud. Haavatud võitlesid ellujäämise nimel, nende halin kajas läbi maja. Temal polnud enam vaja seda lõputut lahingut pidada. Tema jaoks oli kõik läbi, ta läks tõepoolest koju. Oma elu elama. Temalt oli võetud kümme aastat. Kümme kaotatud aastat, mida ta kunagi tagasi ei saa.

Seistes lagunenud hoone ees trepil, tõstis ta veel korraks pilgu teisele korrusele ja vaatas sinna, kus oli olnud tema palat. See kanavõre hakkab nüüd kedagi teist vangis hoidma. Tema oli oma aja ära istunud. Erutus jooksis mööda ta selgroogu alla ja kõht tõmbus ootusest krampi. Esimest korda täiskasvanuna oli ta vaba.

Paberilipikule kirjutatud aadress polnud talle tuttav. Tal polnud mingit mälestust, et oleks seal kunagi elanud. Üldse polnud mingit mälestust.

Ta pea oli endiselt tühi nagu äsja puhastatud tahvel.

Pehkinud aiaposti külge naelutatud pleekinud silt näitas, et ta on Sweetwateri saare serval. Kesklinn oli miili kaugusel. Paistis, et saare siinpoolsesse otsa polnud asfaltteed veel jõudnud. Ta jalge ümber keerutasid punased savipöörised, mis jätsid haiglast saadud jalatsitele õhukese tolmukihi. Augustikuine päike kõrvetas ta kahvatut nahka, nagu meelde tuletades, kus ta oli veetnud suurema osa oma elust. Õues käimine polnud haiglas küll keelatud, ometi ei suutnud Casey meenutada, et ta oleks veetnud sealsetel hooletusse jäetud muruplatsidel kunagi kauem aega kui ühe tunni korraga.

Saare lõunatipus asuv Varjupaik oli sama üksildane kui selle elanikudki. Kaugemaid vaateid varjasid tellismüürid. Neist polnud Casey julgenud väljapoole minna. Nüüd mööda tolmust teed kõndides uuris ta saart. Ta otsis mingeid märke, mis tuleksid talle meelde, midagi tuttavlikku, mis keeraks ta kinnijäänud mälu lahti ja ühendaks mineviku tulevikuga.

Elu haiglas oli olnud igav, kui välja arvata kohtumised arstidega ja võitlused süstide vastu. Süstid, mis saatsid ta eikunagimaale. Pidevas udus olles tundis ta tihti, et kohe-kohe hakkab talle midagi meenuma. Väga üürikestel hetkedel liuglesid ta mäluservadel mingid põgusad mõtted, kuni terav süstlatorge need taas eemale tõrjus.

Tal polnud mingeid tõendeid. Mitte midagi. Ainult hallid pildid, mis ta alateadvuse äärel tuiasid.

Praegune oli hoopis midagi muud. Iga tolmune samm viis teda vabadusele lähemale. Ta algus oli küll hiline, kuid see oli uus algus. Ta oli vaba. Mida see üldse tähendas, vaba olla?

Vabaduse kergus jalgades, ei pahandanud ta augustilõpu kuumuse üle ega teinud välja kuivavast kurgust. Siiski ei oleks ta ära öelnud ühest pudelist jääkülmast kokast.

Sandra oli talle rääkinud lühidalt saare ajaloost, öelnud, et saare elanikud olid üksteisega lähedalt seotud ja paljude sugupuu ulatus tagasi Thomas Carnegieni, kes kaheksateistkümnenda sajandi lõpul ostis Sweetwateri, ühe Georgia Kuldsetest saartest. Sandra ütles, et Carnegie oli saarele ehitanud nii mõnegi häärberi ja kuigi üheksakümnendatel polnud siin enam kaugeltki sellist seltsielu kui varem, olid mõned traditsioonid endiselt tugevalt au sees. Caseyt huvitas, mis traditsioonid need olid. Georgia lõunaosa jäi ikka truuks võhiklikkusele, mida olnuks parem unustada, vähemalt tema arvates. Kuigi Casey oli olnud luku taga, oli ta selgushetkedel lugenud ajalehti ja teadis, et osariigi peenekombelise kõrgklassi pealispinna all hiilisid ikka probleemid, küll rassismi, küll viha kujul. Ta mõtles, kuidas Sweetwateri peenem rahvas teda vastu võtab.

Casey märkas kahte poissi jalgratastel lähenemas. Riskides viga saamisega, astus ta neile teele ette. Poisid peatusid ja uurisid teda ootavalt.

Poistest suurem, kes paistis olevat nii umbes kaheteistkümnene, itsitas, vaadates üle õla enda väiksema versiooni poole. Vennad, mõtles Casey. Mõlemal olid seljas liiga suured riided, lühikesed püksid katsid vaevu tagumikke. Rokkstaaridega T-särgid ulatusid neil marraskil põlvedeni ja kõrvades rippusid mitu suurt hõbekõrvarõngast.

„Hei, oh… vabandage, poisid, kas te seda aadressi teate?“ Kerge ärevus pani ta käe värisema, kui ta näitas paberilehekest vanemale poisile. Caseyl polnud meeles, et ta oleks lastega kunagi suhelnud.

Poiss võttis paberi ta peost.

„Jaa, tean, kus see on. Minge kolm kvartalit edasi, siis pöörake vasakule. Siis umbes miil edasi, siis veel kord vasakule. Kui olete värava juures, öelge lihtsalt, kes te olete, ja teid lastakse sisse.“

„Kellele ma ütlen?“ küsis Casey.

„Valvurile, napakas. Elate seal?“ küsis vanem poiss ja vaatas siis vennale rõhutatult silmi pööritades otsa.

„Ah, jah. Aitäh.“ Ta pöördus poisi näidatud suunas minekule. Naga oli talle öelnud „napakas“. Oli see siis nii silmaga näha? Ta vaatas kehva pruuni kleiti, mis tal seljas oli, ja valgeid tekstiilkingi. Ei ole just praegune mood, mõtles ta. Ta riietumisstiil oli juba nii pikka aega olnud just selline, et ta polnud seda kunagi kahtluse alla seadnud. Siiani.

Kleidi taskule oli pleekinud mustade tähtedega kirjutatud: Sweetwateri Varjupaik vaimse puudega inimestele.

Mõni ime siis, et nad teda imelikul pilgul jõllitasid. Haigla sponsorid polnud asutuse tegevuse hindamisel just heatahtlikud. Kõigile, kel oli ebaõnne sattuda selle maja seinte vahele, anti selga täpselt ühesugused riided ja patsientidele öeldi, et neil, kes vastu hakkavad, tuleb pahandusi.

Casey ei suutnud kunagi mõista sellise väite loogikat, kuid ta polnud sellest hoolinud. Ta ainult eksisteeris. Elu oli vaid vahend eesmärgi saavutamiseks. Ometi polnud ta täpselt aru saanud, mis see eesmärk oli. Kuni umbes kaks kuud tagasi hakati rääkima ta peatsest vabanemisest.

Ta rühkis tänava lõppu, keeras vasakule ja lootis, et poiss oli talle õiged juhtnöörid andnud. Ta peatus. Vargsi ühe auto aknaklaasile pilku heites piidles ta sealt paistvat ähmast kujutist. Ta kunagi pikad ja läikivad tumedad juuksed olid nüüd igas suunas sorakil. Ta nägu tundus väsinud ja aukus. Soengumoed ja välimus polnud viimasel kümnel aastal olnud just ta põhiline mure.

Roostes sildiniru teatas, et Sweetwateri saarel elas kaks tuhat elanikku. Casey vaatas väikest kaunist saart enda ümber. Ta pidi valmistuma kohtumiseks, mida ta oli hakanud pelgama. Külaskäiguks, mis loodetavasti heidab valgust ta minevikule. Minevikule, mida ta mäletas üksnes pleekinu ja hallina. Kohtumiseks naisega, kes teadis vastuseid. Ometi, kui minevik näitab tulevikku, ei olnud Casey kindel, kuidas ta sellelt tõrksalt naiselt vastused kätte saab. Või, mõtiskles ta, kui ta leiabki viisi, kuidas ema rääkima panna, siis oli ta kindel, et need vastused ei tule vabalt, sest ema polnud kunagi tahtnud Casey minevikust rääkida. Casey oli olnud ka omadega liiga sassis, et sellest hoolida. Kuid see oli tookord.

Ta jalutas mööda päikesepaistelist tänavat, arvates, et poed on ilmselt tänaseks suletud. Kõnniteedel polnud ühtegi poodlejat. Lapsed olid arvatavasti luku taha pandud ja kõik need, kes oleksid võinud trotsida augustipäikest, pidasid seda liiga kuumaks. Või, mõtles ta, olid niisuguse suurusega linnas kõik ootel, hiilisid oma pitskardinate taga ja lehvitasid endale tuult, lootuses näha midagi huvitavat. Kui nad aeg-ajalt pilgu läbi esivanematelt päritud kardinate heidavad, näevad nad peagi midagi, mida on oodanud. Casey noomis ennast mõttes. Need inimesed ei oota teda. Nad on ilmselt kodus ja hoolitsevad pereliikmete eest. Mida ta üldse oodanud oli? Paraadi? Sweetwateri kuulsaima vangi, hullu tüdruku vabanemise puhul?

Kitsast tänavat ääristasid poekesed. Mõned asusid vanemates majades, teised olid moodsa ilmega, samas tundus nende uus väljanägemine vanamoelise linnakese jaoks kohatu. Bentley kinnisvarabüroo klaasuksi valvasid savipotid kurerehadega. Selline kaitse on potentsiaalsele sissetungijale küll nali.

Korstnast tulev prosoopiselõhn pani Casey suu vett jooksma. Suutmata ahvatlusele vastu panna, ruttas ta mööda kõnniteed edasi, grillimislõhn teejuhiks. Ületanud peatänava ja Sweet Way ristmiku, läks ta lõhna jälgedes Suure Ali grillbaarini. Suurte tähtedega kiri ütles: Lõunaosariikide parim BBQ. Astuge sisse, maitske head-paremat.