Читать книгу Üksinda paaris - Fil - Страница 2

Reinul oli nädalavahetuseks planeeritud esimene pimekohting. Neiu, kelle pärast noormees oli valmis ennast lausa teise Eesti otsa transportima, oli juba ammune tuttav virtuaalmaailmast. Mitme aasta pikkune suhtlus viis ühel hetkel maheda flirdini, see omakorda lõppes sooviga õppida teineteist ka reaalses elus tundma. Tunded, mis olid küll virtuaalsest maailmast tingitud, kasvasid nii Reinu kui Jaanika hinges. Mõlemal hakkas süda alati kiiremini põksuma, kui üks nägi teist MSN-i sisse logimas või märgati uut saadetud sõnumit. Kogu suhtlus ja elu näis nii idülliline, nagu oleks unistuste paar kokku saanud. Paraku seda kõike vaid virtuaalses maailmas. Esialgu.

Jaanika ja Rein olid eelnevalt kokku leppinud, et Rein sõidab oma sõbra Oliveriga Pärnusse. Oliveril oli mingeid töö asju ajada ja kuna määratud sõidupäev tundus noortele sobivat, siis oligi lihtsamast lihtsam vaid õiget aega oodata ning kokkulepitud ajal kindlas kohas olla.

Sõbrad hakkasid Pärnu poole liikuma igaks juhuks kenakese ajavaruga. Kummalgi polnud tahtmist hiljaks jääda. Jaanika ei saanud sel ööl eriti magada. Miski nagu kriipis järjepidevalt hinge ning ei lasknud rahulikult uinuda. Emotsioonid ja ootusärevus olid teinud oma töö. Ometi oli magamata öö muutnud neiu sedavõrd uniseks, et hommikul, mil oli aeg end sättima hakata, tikkus uni vägisi peale. Olukorra lahendas Reinu kõne. Viimane mõtles, kui oli poolele teele jõudnud, et annab igaks juhuks teada ja uurib, millega kaunitar ka tegeleb.

Pärnusse jõudes, sõideti kõigepealt bussijaama juurde. Oliver läks kohe edasi oma asju ajama ja kokkuleppe kohaselt pidi ta hiljem noortega liituma. Rein kargas auto pealt maha, võttis oma seljakoti, viskas selle selga ning jäi kella silmitsema. Igasuguse loogika reeglite järgi oli noormehel oma 15 minutit aega hetkeni, mil tema igatsetud kaaslane saabuma peaks.

Jaanika ehmatas Reinu tehtud kõne peale üles. Ühtäkki nii hirmutav ja ka ehmatav telefonihelin pani piigat mõtlema telefoni heli vahetuse peale. Kuid sama kiirelt, kui see mõte talle pähe tuli, ta sealt ka kadus. Hetkel oli palju olulisem end ilusaks meikida ja siis kiiremas korras kesklinna minna, et seal oma virtuaalse silmarõõmuga reaalselt kohtuda.

Neiu viskas endale selga üsnagi avara dekolteega süsimusta pluusi, millele oli nabast veidi kõrgemale roosade pärlitega süda tikitud. Jalga läksid tavalised teksapüksid ning mustad, küllaltki kõrge kontsaga kingad. Jope selga ja oligi minek.

Rein jäi ennist bussijaama juurde seisma. Ajaliselt just kiiret ei olnud, kuid peagi muutus ärevusest kärsitu noormehe jaoks paigal seismine peaaegu võimatuks. Nõnda ta hakkaski, nagu närviline vanamees, jalalt jalale tammudes edasi-tagasi liikuma. Ise samal ajal pilguga taga otsides kaunitari, kes iga hetk peaks saabuma. Piiga jäi aga oma sättimisega pisut ajahätta, mistõttu nüüd veidi hilines. Kui iga sekundiga kiirenes Reinu samm ja kasvas kärsitus, siis samasuguse tempoga suurenes neiu kiirus, kes teda ootava noormehe poole peaaegu joostes tormas.

Jaanika jõudis Reinu juurde vaid mõneminutilise hilinemisega. Sellest hoolimata tegi noormees väikese märkuse. Pooleldi pedantlik Rein ei üritanudki esmamulje loomise hetkel libekeelne sell olla. Ta oli lihtsalt tema ise.

Enda poole jooksvat neidu märgates, lõpetas Rein oma edasi-tagasi tammumise ning jäi seisma. Ta silmitses õhetavat piigat tõsisel, kuid mittemidagiütleval ilmel. Ometi ajas noormees oma käed laiali, et saabuvat näitsikut kallistusega vastu võtta. Suure kiirustamisega oli aga neiu end piisavalt elevile ajanud, et ise ka ära unustada, kellega, kus ja miks üldse kokku saama peab. Seda ta siiski veel teadis, et kellegagi kusagil kohtuma peab. Sellisest mõttelõnga puudumisest oli ilmselt tingitud ka Jaanika arusaamatust täis pilk, nähes enda ees võõrast noort meest käed laiali lihtsalt niisama seismas. Jaanika oleks julmalt noormehest mööda vantsinud, kui viimane ei oleks talle vahetus läheduses “Tere, Jaanika!“ öelnud.

Neiu peas toimus kiire selginemine. Äratundmisrõõm sai peagi ka eelnevast kohmetusest jagu ning noored võisid rahulikult teineteist emmata. Pärast nii-öelda kohustuslikku kallistamist otsustati ühiselt veidi Pärnu tänavatel jalutada, et siis pisikese ringiga lõpuks veekeskusesse jõuda.

Esialgu oli jutustamist palju. Mõlemad pajatasid oma viimaste päevade tegemistest. Jaanika oli alles hiljuti Reinust mõeldes nii hajameelseks muutunud, et koolist koju minnes ei suutnud enam korralikult ühte jalga teise ette tõsta, mistõttu ta koperdas ja prantsatas siruli kõnniteele maha. Sellest ka sinikas kusagil vasaku kannika peal, mida piiga lubas hiljem soovi korral näidata. Rein oli aga Jaanikast mõeldes töö juures unistama jäänud nii, et unustas töö tegemise ära ning lasi, oma mugaval toolil kinnisilmi istudes, fantaasial lennata.

Sujuvalt läks teema üle Jaanika kooli lõpetamise ja tema edasiste plaanide peale. Siin ei saanud Rein mitte mainimata jätta, et ootab Jaanikat Tallinnasse kõrgkooli, et siis oleks ühtlasi võimalus alustada ka kooselu. Sellele vihjele Jaanika ei reageerinud.

Järgnes pikem vaikus. Jalutati teineteise kõrval, hoides siiski distantsi. Kumbki ei julgenud ja ega vist väga tahtnudki teisel käest haarata, kartes järgmise sammuga tekitada liigseid probleeme. Ometi liiguti üksmeelselt eelnevalt kokkulepitud hoone suunas.

Kui noored veekeskuse juurde jõudsid, jäi Rein hetkeks seisma, viskas kiire pilgu kellale ning vaatas seejärel küsivalt oma kaaslasele otsa. Midagi nagu oleks puudu või valesti, kuid noormees ei suutnud seda hetkeemotsiooni kuidagi sõnadesse panna. Seepärast jäigi ta mõtlikult vaid neiule otsa vaatama.

Mõni hetk hiljem pakkus Rein, et võiks siiski enne veidi ka bowlingut mängida. Aja venitamise mõte seisnes faktis, et lähiajal pidi ka Oliver oma töö asjadega ühele poole saama ja ehk siis on nii-öelda seltsis segasem ja lõbusam vees möllata. Jaanika oli kuidagi kummalises meeleolus. Tal oli lihtsalt kõigest ükskõik.

Sel momendil tekkis noorte vahel esimene vaikusehetk. Kumbki oli omas mõttemaailmas ning ei olnud kaugeltki mitte pühendunud oma kaaslasele. Selline suhtumine tundus aga mõlemale sobivat. Nii saidki noored teineteist häirimata oma mõtteid mõelda. Kui tagasihoidlikuks jäänud Rein mõtles järjepidevalt Oliverist, et kas see ikka jõuab enne, kui nad vette lähevad, siis Jaanika seevastu püüdis mõistatada, mis toimub. Ühest küljest kohtus neiu noormehega, kes tema tähelepanu virtuaalses maailmas juba ammu oli võitnud, seega peaks edasi arenev suhe vaid vormistamise küsimus olema. Samas ei tekkinud tal külma ja ükskõikse suhtumisega mehehakatise vastu vähemaidki tundeid.

„Miks sa nii vagur oled?“ ei suutnud neiu lõpuks enam oma uudishimule vastu panna. See „lõpuks“ oli vahetult pärast jalatsite vahetust bowlingusaalis. Rein, kes oli just kükitanud, et endale sobivaid bowlingupalle välja valida, kukkus sellist ootamatut küsimust kuuldes sõna otseses mõttes tagumiku peale maha. Pisikesest kohmetusest üle saades, ajas noormees end siiski püsti. Jalgadele tõustes, jäi ta mõtlikult Jaanikale vägagi lähedale seisma. Nende vahele oleks võinud vabalt paberilehe seisma panna. Ometi ei puudutanud nad teineteist kordagi. Pärast pikemat vaikust pööras Rein sõnagi lausumata oma pilgu eemale. Järgmisel hetkel haaras noormees pallist ning asus mängima mängu, milleks sai siia saali ju tuldudki.

Esimene mäng mängiti vaikuses. Õhus oli tunda meeletut elektrit. Mõlemad justkui ootasid, mil teine plahvatab, et siis rahulikus ja sõbralikus õhkkonnas edasi olla. Plahvatust kui sellist siiski ei toimunud. Esimese mängu lõpu eel segas Rein korraks Jaanika viskele vahele ning vastas veerand tundi tagasi esitatud küsimusele:

„Kuidagi imelik on olla reaalses maailmas koos, selline hirm on, et võin mõne vale liigutusega sinust ilma jääda.“ See pehmelt öeldes habemesse pomisetud ja äärmiselt arglik lause sulatas noorte vahele tekkinud jää. Jaanika punastas automaatselt, kuid püüdis seda veel oma kauni naeratusega varjata. Neiu soovitas Reinul veidi julgem olla ning selgitas, et vaikus on see, mis kõige enam eemale peletab. Aga, kui suhelda nii, nagu varasemalt virtuaalses maailmas, siis annab ju kõik selgeks rääkida ja on ilmselt ka teineteise seltsis koos parem olla.

Pikk ja piinlikkust tekitanud vaikuselaine sai eemale peletatud. Enam ei olnud kummalgi probleemi- ükskõik, mis teemal teisega rääkida. Siiski jäi mulje, nagu Rein hoiaks end tagasi ning kontrolliks igat oma sõna. Seevastu Jaanika muutus iga järgmise hetkega aina avatumaks ning jutukamaks.

Teise mängu lõppedes hakati Jaanika ettepanekul veekeskuse poole minema. Ei olnud bowling just tema lemmikmängude killast, seetõttu ta paluski oma kaaslast, et ehk läheks siiski vette sulistama. Täna polnud ka Reinul hea päev. Mõtted mujal ja sihik sassis. Nii ei suutnudki noormees oma tavapärasel tasemel mängida.

Veekeskuse piletid tegi Rein oma kaaslasele loomulikult välja. Tema arust tundus see ebaviisakas, kui neiu oleks pidanud ise sissepääsu pärast muretsema. Riiete vahetamiseks mõeldud ruumid asusid erisoolistele mõistagi eraldi kohtades. Enne, kui noored esimest korda pärast esmakohtumist lahku läksid, küsis Rein veel üle, et kas võib Oliveri ka seltskonda kutsuda, kui see oma töö asjadega valmis saab. Kuna Jaanika ei olnud veel Oliveri näinudki, vaid teadis, et Rein koos temaga tuli, siis ei olnud tal midagi ka selle vastu, et veel ühe noormehega tutvust teha.

Veidi aega hiljem kohtusid noored taas. Seekord palju napimas rõivastuses. Jaanikal olid seljas roosakad bikiinid, mis tema rinnapartiid silmatorkavalt esile tõstsid. Reinul vaid ujumispüksid. Kõik oli nii, nagu veekeskuses olema peabki.

Rein oli saanud oma asjadega veidi enne Jaanikat valmis ning jäi riietusruumist tuleva koridori äärde ootama. Vahetult enne Jaanikat tuli riietusruumist välja üks küllaltki noor, silmatorkavalt korraliku rinnapartiiga blondiin, kes peaaegu kohe, pärast Reinust möödumist, pea ees basseini kargas. Reinu pilk klammerdus muidugi piiga tagumikule ning seejärel temast tingitud lainetusele.

„Pane vähemalt suu kinni, kui võõraid naisi vahtima jääd,“ püüdis Jaanika, kes oli juba tükk aega noormeest jälginud, endale tähelepanu võita.

Rein võpatas ehmatusest ning pani samal ajal hirmsa hooga suu kinni. Sellise hooga, et lõualuud ei saanudki pidama enne, kui teineteise vastu paraja tempoga põrkusid. Tegu oli sõna otseses mõttes lauskokkupõrkega. Õnneks Reinu lõugadega siiski midagi ei juhtunud. Hetk hiljem naersid noored juba koos äsja juhtunu üle.

Basseini servani jõudnud, kargas Rein pea ees sisse ning ujus vee all peaaegu teise otsani. Neiu jäi vaatlema tema liigutusi ning ühtlasi hakkas mõtlema. Jaanika ei saanud aru, mis toimus. Miks ühtäkki oli nii tagasihoidlik ja ettevaatlik noormees hakanud temaga nagu risti vastupidiselt suhtlema. Suhtlusõhkkond tundus kohe teistsugune olevat, kui oli veel veidi aega tagasi bowlingusaalis. Millest see tulenes ja miks mõlemad end nüüd palju vabamalt tundsid, seda on raske oletada.

Nähes, et Jaanika teisel pool basseini ikka veel kuiv on, asus Rein koheselt tagasi ujuma. Enam ei tahtnud noormees kordagi oma kaaslast silmist lasta. Lihtsalt oli sees selline tunne, et sellest tutvusest võib veel nii mõndagi arenema hakata.

Rein ujus tagasi Jaanika juurde ning jäi neiu jalgade ette, basseini servast kinni hoides, piigale küsivalt otsa vaatama. Viimane istus basseini serva peale ning libistas oma varbad vaikselt vette. Jaanika sättis oma jalad täpselt noormehe käte vahele, et neid vette libistades õnnestuks veel kaaslase rindkeret silitada. Rein oli pehmelt öeldes üllatunud, kuid toibus kiirelt. Jaanikal aga tekkis mingil teadmata põhjusel isu konkreetselt flirtida.

Järgmisel hetkel tegi Rein liigutuse, nagu haaraks neiu piha ümbert kinni, et teda vette tõmmata, kuid tegelikkuses hoopis viskus kerge hüppega tagurpidi vee alla. Uuesti pinnale jõudes märkas, et ka neiu on vahepeal vette tulnud. Rein ujus taaskord piiga juurde ning tegi ettepaneku mõned tiirud lihtsalt niisama soojenduseks koos ujuda. Seda ka tehti.

Teineteise kõrval ujudes ei vahetanud noored ühtegi sõna. Küll aga püüdis Rein kogu aeg jälgida oma kaaslase liigutusi ja ujumiskiirust. Ka Jaanika jälgis pooleldi salaja noormehe liikumist. Miski nagu tõmbas seda pilku kogu aeg tema poole. Veidi hiljem suundusid noored õue, välibasseini. Õhk tundus sedasi, paljalt olles, suhteliselt jahe, samas oli vesi ülimalt soe. Selline kooslus tingis tahtmise järjepidevalt ja kogu aeg vaid vee all olla. Nii istusidki noored basseini serva tehtud astmel nii, et vaid nägu veest välja paistis ja sedagi vaid selleks, et hingata. Noorte vaheline vaikimine jätkus siingi. Seekod aga istuti teineteisele ikka väga-väga lähedale. Läbi vee tundsid noored isegi teineteise hingamist, sest olid basseini jäänud kahekesi, kuid siiski oli veel nende vahel midagi, mis ei lasknud otseselt ja konkreetselt teineteist puudutada.

Rein sukeldus korraks vee alla. Niivõrd, kui seda üldse on võimalik teha 40 cm sügavuses vees. Ta püüdis hoida end nii kaua vee all, kui võimalik. Aastaid tagasi ujumiskoolis käinud poisil oli kopsumaht mõistagi küllaltki suur, mis andis võimaluse vee all hinge kinni hoida mitmeid minuteid. Jaanika ei pööranud esiti sukeldumisele mingit tähelepanu, kuid märgates, et ta kaaslane ei kavatsegi veepinnale tagasi tõusta, muutus veidi närviliseks. Ta ise ei saanud suurt arugi, miks ta sedasi muretsema hakkas, kuid tahes tahtmata liikusid neiu mõtted nüüd vaid noormehe, tema iseloomu ja käitumise ümber.

Hingeldades veepinnale tagasi tõustes, tabas Reinu koheselt suurem küsimuste laine. Lõpuks ometi olid Jaanika häälepaelad lahti läinud. Järgnesid kõikvõimalikud küsimused üksteise otsa. Alustades sellest, kuidas ikkagi nii kaua hinge kinni on võimalik hoida ja lõpetades sellega, miks noormees alles nüüd siia veekeskusesse tuli, kui planeeritud oli seda juba oma pool aastat tagasi. Algas esimene etapp reaalsest tutvumisest.

Mõnda aega hiljem otsustasid noored tagasi veekeskuse sisemusse minna. Otsiti üles erinevad veetorud ja järgemööda lasti neist kõigist alla. Lemmikuks osutus siiski jõe kärestikku meenutav laskumine, kuhu noored pikemaks ajaks peatuma jäid. Kordamööda lasti teineteise järel kärestikust alla. Kord jalad ees ja selili, kord pea ees ja kõhuli, siis istuli ja siis juba käest kinni hoides.

Vahelduse mõttes mindi Reinu ettepanekul sauna oma keha soojaks kütma, et siis jälle järgmisel ringil käsikäes kärestikust alla tulla. Ka sauna mindi juba teineteise käest kinni hoides. Lavale jõudes, küsis Jaanika veidi ootamatult Oliveri kohta, et kas ta siis tuleb või mis temast saanud on. Rein ei osanud midagi tarka vastata, kuid selline küsimuse püstitus tekitas noormehes siiski kergeid kõhklusi. Iseenesest ei olnud selles ju midagi halba, lihtsalt veidi ootamatu.

Rein pakkus välja, et läheb riietusruumi ja helistab Oliverile, et uurida, kus ta on ja millal jõuab. See mõte aga neiule enam ei meeldinud. Ta haaras, vahepeal juba lahti lastud, noormehe käest kinni ning andis põgusa põsemusi. Niiviisi palus neiu vabandust oma uudishiumu pärast ning arvas, et tegelikult on isegi parem, et Oliveri ei ole ning nad saavad kahekesi olla. Veidi hiljem läksid noored tagasi basseinidesse möllama. Jaanika oli järjepidevast treppidest üles jooksmisest väsinud ning arvas, et võiks ehk üldse veekeskusest ära minna.

Nii otsustasidki noored, et lasevad veel korra kärestikust koos alla ning lähevad seejärel kusagile sööma, et midagi hamba alla saada. Jaanika istus kärestiku algusesse maha ning Rein tema selja taha, hoides ühtlasi neiust hellalt, kuid kindlalt ümbert kinni. Nad laskusid koos kärestiku esimesest järsakust alla. Ühel hetkel aga tundus Reinule, nagu neiu hakkaks eest ära libisema ning ta haaras veel tugevamalt ümbert kinni. Kuna noored olid suurest vee survest juba pikali, siis päris ümbert kinni Reinul haarata ei õnnestunud, kuid kuidagi suutis ta siiski end Jaanika vahetusse lähedusse tõmmata. Järgnes kohe teine laskumine, kus neiu sattus kunstlikusse keerisesse ja läks ka oma teed. Rein nägi teda hetkeks ning vajus seejärel tugeva surve tõttu vee alla ja kaotas neiu silmist. Tükk aega ringi tiireldes, ilma et ise aru saaks, mis pidi ja kus ta parasjagu on, sai noormees lõpuks keerisest siiski välja ning laskus edasi otse suurde basseini. Jaanika ootas teda seal juba ees. Hetk hiljem olid noored jälle koos.

„Kuhu sa mu rinnahoidjad panid?“ oli esimene küsimus, mida Jaanika oma kaaslasele esitas, koheselt pärast tema lähenemist märgates. Alles nüüd nägi ka Rein, et neiu oli viimase laskumise käigus kaotanud oma bikiinide ülemise poole. Tekkis meeltesegadus. Reinul polnud aimugi, kas peaks naerma, sest selline seik tundus ju ometi nii naljakas või peaks hoopis muretsema ja minema näitsikut lohutama. Kuna kumbki variant ei tundunud lollikindel olevat, hüppas ta hoopis pea ees vee alla. Sedasi püüdis ta kaduma läinud riietuseset üles otsida. Kohe esimese sukeldumise käigus märkas ta kusagil kauguses midagi roosakat hõljumas. Kiiremas korras alustas noormees veealust spurti, kordagi pinnale tulemata või silmi kinni panemata. Reinul oli mingil põhjusel tekkinud suur hirm leitu uuesti ära kaotada. Paari kiirema tõmbega oligi noormees taasleitud eseme juures, kuid seda omanikule toimetamiseks haarata tal ei õnnestunud.

„Keegi ei öelnud, et need kadunud on. Kogu aeg minu käes olnud, lihtsalt ma ei saa aru, miks sa need mul avalikus kohas seljast ära kiskusid?!…“ tõreleb neiu edasi, pärast noormehe pinnale tõusmist. Rein ajas end püsti ja puhkes laginal naerma. Ta ei suutnud kuidagi uskuda, et tema oleks hakanud veekeskuses oma esimesel kohtingul neiult riideid seljast kiskuma. Ometi, just nii see oli. Selle esimese laskumise ajal, mil neiu hakkas noormehel nii-öelda käest kaduma ja viimane lihtsalt haaras kusagilt kinni, tõmbas Rein tegelikult hoopis neiu selja taha sõlmitud sõlme lahti. Iseenesest vedas, et see kõik sellises kärestikulises keerises juhtus ja keegi kolmas midagi ei näinud. Samuti oli neiul nõnda palju õnne, et seljast kaduma läinud riideese vees ise talle pihku ujus.

Järgmisel hetkel aitas Rein Jaanikal bikiinide puuduolevat osa endisesse kohta tagasi panna ning tegi selja taha korraliku sõlme, küsides veel üle, et ega see kogemata liiga tugevasti kinni ei saanud.

See laskumine jäi tõepoolest neile kahele viimaseks, kuid humoorika vahepala üle said noored veel korduvalt naerda.