Читать книгу Üksinda paaris - Fil - Страница 3

Märtsi esimesel nädalal, läbi kümnete erinevate juhuste, kohtusid Rein ja Paul. Kaks täiesti erinevat inimest. Esialgse vaatluse põhjal võiks lausa öelda, et kuigi noormehed on sooliselt sarnased, erinevad nad teineteisest kõikvõimalikult muul moel. Paul oli pikemat aega juba töötu olnud ja leppinud selle olukorraga ning pigem ootas, kuni midagi huvitavat sülle kukub. Rein seevastu ei suutnud hetkegi paigal olla ja ilma igasuguse vajaduseta leiutas ta endale järjepidevalt tegevust. Ta ei olnud selleks hetkeks üle 3 aasta kusagil tööl käinud ega ka end töötuna arvele võtnud.

Mingil imelikul põhjusel tegi Rein kohe, kui esimest korda Pauli nägi, ettepaneku teha koostööd. Reinul olid mõttes mitmesugused erinevad projektid, mida kõike teha võiks, kuid mille teostamiseks ta kellegi abi ja tuge vajas. Seltsis segasem, nagu ta ise seda sõnastas. Paul oli esiti veidi skeptiline. Selline kärts-mürts ja valmis süsteem polnud talle omane, sestap sai ka veidi mõtlemisaega võetud enne, kui uuele tuttavale mingisugunegi vastus anda.

Kõik Reinu poolt räägitu tundus uus ja huvitav, samas ka hirmutav. Järgmisel päeval andis Paul siiski mõista, et on huvitatud kaasa löömisest, kuna kaotada ei ole ju ka midagi. Nii saidki ajud kokku pandud ja üheskoos ühtset asja ajama hakatud. Tuleb tunnistada, et see oli mõlema jaoks üks õigemaid otsuseid, mis sel aastal tehtud sai.

Järgnevad päevad, nädalad ja mõnes mõttes ka kuud istusid värsked sõbrad peaaegu kogu aeg koos, arutades erinevate projektide detaile või kohtudes erinevate potentsiaalsete koostööpartneritega.

Paulil oli kombeks saanud igapäevaselt käia virtuaalses piljardisaalis. Sealsest seltskonnast valdav enamus teadis teda läbi ja lõhki, tõsi vaid virtuaalselt. Pauli enda jutu järgi pidavat seal käima veel paljudki tema pikemaajalised sõbrad. Rein oli kunagi, peaaegu kümmekond aastat tagasi, olnud ise samasugune arvutipiljardi sõltlane. Nüüd, nähes oma uut sõpra järjepidevalt seal mängimas, tekkis noormehel kiusatus uuesti seltskonda sulanduda. Mõne aja möödudes hakkasid Paul ja Rein kõrvuti, teine teise läpaka taga istudes, ka oma projektide asju arutama. Nõnda sai seal käivat seltskonda järjest enam informeeritud oma tegemistest ja nii ka sealseid inimesi kaasa haaratud.

Ühel hetkel otsustati kambaga kokku saada. Selleks valiti välja reedene päev, mis tundus kõikidele sobivat. Koha üle „kakeldi" veel korduvalt, kuid lõpuks leiti sobivaim koht Tallinna hämarustes. Paljud kokkutulekule tulijad olid muidugi pealinnast, kuid nii mõnigi vajus kaugemaltki kohale. Samas ei olnud kedagi niinimetatud Eesti lõunaosariikidest. Seekordsele kokkutulekule tulnud inimesi oli Paul näinud juba varemgi. Kõik olid kui vanad sõbrad. Rein seevastu teadis, lisaks Paulile, varasemast vaid paari-kolme inimest. Sestap ta ka istus just nende sekka ja sõbrustas rohkem vanemate tuttavatega, kui et otsiks uusi tutvusi. Tõsi, mõne tunni jooksul said kõik piirid maha murtud ja ühtäkki olid kõik sõbrad.

Pärast kokkutulekut läks kõik vanaviisi edasi, kuni ühel hetkel hakkas Paul Reinule rääkima, et kusagil Valga külje all elab keegi imeilus tüdruk ja kuna tema eelpool nimetatud kokkutulekule ei jõudnud, siis võiks talle ehk külla minna. Rein nägi korra küll Bianca pilti, kuid see jättis ta üsnagi külmaks. Samas Paul viitas, neiu pilti näidates, otseselt viimase rinnapartii lopsakusele. Noormehed isekeskis panid plaanid paika ja otsustasid suurest viisakusest ka külalisi mitteootavale neiule oma tulekust teada anda.

„Kas tuleme üheks või kaheks ööks?" küsis Paul Biancalt. Nõnda polnudki neiul võimalust vastata küsimusele: kas ta noormehi üldse külla tahab. Mingil imelikul põhjusel vastas noor piiga Paulile:

„Kui tulete, siis võite kaks ööd ka olla, ega mina teid välja viska."

Nii saigi kõik asjad sätitud nii, et ühel ilusal reedel istusid poisid autosse, läksid poodi, ostsid suurema laari alkoholi kaasa ning asusid Valga poole teele. Enne käisid nad veel oma vast avatud poest Bianca väikesele lapsele kinki ostmas. Suuremat sorti kaisuloom kaasa haaratud, otsustasid noored Tallinnast Valka sõita läbi Narva – lihtsalt lõbu pärast. Narva, Jõgeva, Tartu, Võru ringiga jõuti lõpuks ka Valka. Kiire tiir linna peal ja siis edasi, igatahes mõned kilomeetrid tuli sõita linnast välja, kuni saabuti väidetavalt õige maja ette. Väidetavalt just seetõttu, et viimane lõik sai sõidetud GPS-i kaasabil ja selle ülitäpsesse juhendamisse kumbki noormees 100%-selt ei uskunud. Kohale jõudes otsustati igaks juhuks üle helistada. Seekord läks kõik siiski hästi ja lisaks õigele majale, oli ka välisuks kogemata kombel õige sattunud.

Kiirel sammul ruttasid Paul ja Rein trepist üles õige korteri ukse taha ning sama tempokalt "murti" korterisse sisse. Kiire tere-kalli ja siis… Ilmselt oleks tekkinud piinlik mõttepaus, kui Bianca väike armas pojake poleks kogu tähelepanu enda peale tõmmanud. Erinevatele vajadustele viidates, haaras Rein oma kaasa võetud sülearvuti ja hakkas kõikvõimalikke tabeleid täitma. Paul püüdis rohkem seltskondlikum olla ja istus järgneva tunnikese teises toas koos Bianca ja tema lapsega. Seejärel pakkus Bianca poistele enda tehtud makaronisalatit. Koos otsustati veel poes käia ja kangemat kraami joogiks võtta. Seekordne minek planeeriti Bianca autoga. Paul viskas veel nalja, et nüüd näeme ära, kuidas maanaised autoga ringi uhavad. Suureks üllatuseks aga oli sõitmine sama korralik kui sõidutee, mida mööda liigeldi.

Poes olles tuli Reinule idee, et ta võiks ise järgmise toidulaari valmis kokata. Kuna keegi sügavalt sellele mõttele ka vastu ei olnud, siis otsustaski Rein poes olles kõike vajalikku gurmaaniliku toidu valmistamiseks toidukorvile lisada. Seni oligi seal olnud vaid alkohol ja mingil määral ka sellele pealejooki.

Tagasi Bianca juurde jõudes, asus Rein koheselt oma arvuti taha ning jätkas eelnevalt pooleli jäänud tööasjade uurimist. Samas Paul ja Bianca vajusid kahekesi Bianca lapse tuppa ja olid nii-öelda koos lapsega omaette. Paul liibus endale omaselt kauni noore neiu lähedusse, pälvides muuhulgas tähelepanu ka lapsega mängides ja talle erinevaid lollusi õpetades. Kogu sealne suhtlus toimus küllaltki seksikate pilkude saatel, mõnes mõttes isegi flirtivas alatoonis. Kõik jäi siiski mõistuse piiresse ja esmakohtumise nii-öelda seaduspärasusse. Aja möödudes sai Rein kõik oma kiiremat sorti toimetused toimetatud. Tagasihoidlikult läks ta teise tuppa kaema, millega noored tegelevad. Mõnda aega ukse peal vaikselt seisnud, puhkes ta ühel hetkel lihtsalt naerma. Sel momendil püüdis Paul parasjagu pisipõnni käitumist imiteerida ja tema kombel lollusi teha. Nüüd alles märkasid Paul ja Bianca, et ukse peal keegi kolmas neid jälgimas oli. Samas, ega see ei muutnud midagi. Sõbralik suhtlemine jätkus.

Mõne aja möödudes tuli Biancale veel külalisi juurde. Saabusid tema head sõbrad Silja ja Peeter. Neil kahel oli lausa traditsioon käia kui just mitte iga päev, siis ülepäeviti Biancal külas. Miks see nii oli, ei osanud keegi selgitada. Paul ja Rein võeti kiiresti omaks, või siis võtsid nemad äsja kampa löönud paarikese omaks. Igatahes alustati kambavaimus eelnevalt ostetud märjukese manustamist. Aja jooksul inimesed väsisid ning igaüks vajus ise nurka magama. Osad suutsid siiski ka tee voodini leida, ülejäänud vajusid sinna, kus nad parasjagu olid. Tundus, nagu see magama jäämine olekski käinud nii-öelda käsu peale. Kui saabus uneaeg, siis kõik vajusid just sinna, kus nad sel momendil parasjagu olid.

Ainus, kel und ei tulnud, oli Paul. Ta lihtsalt istus öö otsa arvutis, mängides seal erinevaid mänge. Noormehe unerežiim oli juba enne veidi paigast ära. Ilmselt see oli ka peamiseks põhjuseks, miks ta üles jäi. Hommikul kella nelja paiku ärkas väike laps üles. Ta ronis ema kaisust välja ning paterdas paljajalu kööki. Külmkapini jõudes, jäi hetkeks Pauli vaatama ning vajus siis mõttesse. Unesegasena ei suutnud ta kuidagi ära otsustada, kas võtta külmkapist midagi juua ja siis tagasi magama kerida või oma kodus võõrast onu nähes, hädakisa tõsta. Kavala noormehena otsustas ta mõlemat teha. Kohe, pärast janu täis joomist ja külmkapi ukse sulgemist, algas hädakisa või oli see nüüd juba sõjakisa. Kõige huvitavam kogu intsidendi juures on aga fakt, et ainsana ärkas üles Bianca, kes oma kahe-aastasele pojale järele tuli. Poiss sülle võetud, lõppes ka kisa. Kõik oli sama vaikne nagu mõned minutid tagasi. Bianca vaatas äärmiselt unisel ilmel Paulile otsa ning sõnas peaaegu mõistetamatu diktsiooniga:

„Maaaagada ei märka või?"

Vastust ta ootama ei jäänud. Juba enne, oma ülipika lause lõpuni välja ütlemist, oli neiul üks jalg teise ette pandud ning teekond voodi poole alanud. Paul naeratas endamisi. "Päris armas piiga," käis mõte läbi Pauli pea, kuid sinna see ka jäi. Pooleli olnud piljardimäng virtuaalses maailmas tõmbas taaskord kogu tähelepanu enda peale. Aeg möödus kiirelt ja sündmustevaeselt.

Hommikul poole üheksa paiku kordus öine seik. Tõsi, pisikese erinevusega. Eelnevalt toimunud ajaliselt lühike intsident seekord lõppeda ei kavatsenudki. Polnud ka põhjust, oli ju hommik. Samas tuleb tõdeda, et pisike põnn isegi mitte ei üritanud enam röökides tähelepanu saada, vaid pigem püüdis omaette olla, mängides erinevate mänguasjadega. Bianca magas veel. Kõik magasid. Paul tõusis väsinult püsti, ringutas ning läks akna juurde. Avanes kummastavalt ilus vaatepilt. Kevadine päikesetõus, linnulaul, rohelised puud ja kusagilt kaugelt kostuv veevulin. Paul sulges silmad, toetudes küünarnukkidega aknalauale. Ta näole tuli rahulolu ja rõõmu väljendav naeratus.

Nii möödus mitu head minutit kui linnutiivul, enne kui Bianca poolpaljalt, vaid saunalina ümber keha, tal selja tagant ümbert kinni võttis. Kergest ehmatusest toibudes, mõistis noormees, et kaunis veevulin, mis eelnevalt kusagilt taamalt kostis, oli tegelikult kraanivesi, mis mööda torustikke tormakalt jooksis, kui Bianca hommikust dušši võttis.

Enne, kui Paul reageeridagi kuidagi oleks osanud, olid neiu käed tema ümbert kadunud. Juba mängis ta kükitades oma lapsega. Hetk hiljem kadus teise tuppa riietuma. Paul istus taaskord diivani peale, et mängima hakata, kuid seekord ei tulnud sellest enam midagi välja. Noormees lihtsalt ei saanud aru, mida see selja tagant ümbert kinnivõtmine võis tähendada. Oli see mingi märk või niisama naljatlemine? Püüdis noor kaunitar sedasi tähelepanu võita ja siis solvus, kuna Paul ei reageerinud sellele?

Riidekapini jõudes, oli Bianca aga suure probleemi ees. Riideid on kapis palju rohkem kui inimesi, kellele neid selga panna. Erinevaid riidetükke silmitsedes, sai peaaegu kõik välja praagitud. Mis oli liiga seksikas ja avar, mis aga liiga tavaline. Kõik need riided, mida Bianca kanda armastas, pidavat jätma odava naise mulje, sestap ei olnud mitte paslik neid riideid antud hetkel selga panna. Segaduses olev neiu istus voodile, silmitses oma riidekapi sisu ja vajus mõttesse:

„Miks ma küll rätiku väel sinna läksin? Okei, ma arvasin, et kõik magavad, et lähen vaatan, kas põnniga on kõik korras ja siis tulen panen riidesse, aga oli siis vaja veel sedasi kallistama minna? Ma pole temaga veel kordagi rääkinudki, kui just viisakusväljendid välja jätta. See tuli kõik nii spontaanselt, nägin teda aknalaua juures ja kohe kallistama. Huvitav, mida ta mõtleb nüüd? Loodan, et ta midagi sellest valesti välja ei lugenud, tahtsin ju ainult veidi nalja teha ja ühtlasi ka tsipa turgutada. Oli teine kuidagi väsinud olekus seal. Huvitav, kas ta magas ka ikka või on terve öö üleval olnud?" Iseendale raskeid küsimusi esitades, otsustas neiu siiski kõige tavalisemate riiete juurde jääda. Teksad jalga, pluus peale ja valmis.

Tagasi suurde tuppa minnes, hakkas neiu koheselt toimetama, nagu igal teisel kõige tavalisemal hommikul, justkui rohkem inimesi ei olekski ruumis. Vaikus kestis päris pikalt, vaid lapse tegevus häiris tavapärast haudvaikust. Aja jooksul said ka teised oma silmad lahti. Kõik peale Pauli ja Bianca olid vägagi unise olemisega. Oli ka põhjust.

Siljale eriti ei meeldinud, et Paul kogu aeg arvutis istus. Ärgates püüdis ta teha kõik, et see tagasihoidlik noormees seltskonda sulanduks ja veidikene jutukam oleks. Ainus, kes veel magas, oli Rein. Peeter hakkas Pauli eeskujul, kohe pärast virgumist, arvutimänge mängima. Silja aga pakkus kohvi, teed, kakaod ja tagatipuks ka iseend Paulile, et see oma sülearvuti mõneks ajaks eemale paneks.

Mõne aja möödudes oli kogu see pere omale jalad alla saanud. Kuna Rein veel magas kusagil korteri tagumistes hämarustes ning Paul ei hiilanud ka oma seltskondlikkusega, siis Silja ja Peeter otsustasid lahkuda. Tõsi, ülla eesmärgiga õhtul uuesti seltskonda sulanduda. Tegelikkuses ei saanud Silja öösel eriti hästi magada ning kauples eelnevalt mitu minutit Peetrit, et oma koju lõunauinakule minna. Noormees, kel oli parasjagu arvutimäng pooleli, ei olnud kusagile minekust just eriti vaimustuses, aga kuna naisterahvas oma vingumist mitte ei kavatsenud lõpetada, siis lõpuks ta soostus. Ruumi tekkis ootamatu vaikus. Bianca ja Paul olid kahekesi koos väikese Indrekuga jäänud, Rein magas ikka veel. Oma tegemistega ühele poole jõudes, istus Bianca diivanile Pauli kõrvale. Seda küll piisavalt kaugele, et füüsilist kokkupuudet mingilgi hinnangul tekkida ei saaks. Esimest korda tekkis Pauli ja Bianca vahel mingisugune side. Seda tajus küll neiu rohkem kui noormees, kuid sellest hoolimata tekkis kohmetusest tingitud vaikusehetk, mida kumbki ei julgenud, ega ilmselt tahtnudki, lõpetada. Hetkel, mil Bianca jäi kelmikalt Paulile silma vaatama, vajus teisest toast kohale äsja ärganud Rein. Paul pööras koheselt pea oma sõbra poole ning sõnas:

„Oli sul mõnus?"

Vastust oma küsimusele ta ei saanudki. Rein vajus kiiremas korras diivani peale. Silmad vaevalt lahti, padi tugevalt kaisus, viskas ta kiire pilgu Bianca poole ning asetas seejärel oma pea viimasele sülle, tõmbas põlved krõnksu ja jäi uuesti magama. Paul vaatas neid liigutusi ükskõikselt pealt, suunas siis oma pilgu arvutiekraanile, kuid see kõik oli vaid näiline. Tegelikkuses jäi noormees mõttesse. Tõsi, ta ei mõelnud Biancast, vaid hoopis oma sõbrast:

„Kuidas Rein nii saab käituda? Tal nagu ei oleks mingit vahet, kas suhtleb vana sõbraga või verivärske tuttavaga. Ühel ilusal hetkel ta lihtsalt näpib suvalist naisterahvast just sealt, kust pähe tuleb. Või siis vajub lihtsalt kellelegi lambist külje alla. Kas tal imelik ei ole? Et nagu enne veidi tutvuma ei peaks, kui sedasi peadpidi teisele lihtsalt sülle vajuda?"

Ka Bianca on mõttesse vajunud. Tema ei saa kummagi noormehe käitumisest aru ja tunneb end oma kodus veidike ebamugavalt:

„Ma ei saa aru, kuidas saab nii olla, et kaks sõpra on sellised vastandid. Üks tuleb, kallistab, käperdab ja paneb pea sülle ning teine istub nohiklikult lihtsalt endamisi kusagil nurgas ja püüab kõigest sellest mitte välja teha. Ma tahaks, et mõlemal mu külalisel oleks lõbus ja tegevust ning kumbki ei peaks pärast ütlema, et ei meeldinud minu juures olla või ei meeldinud neile mina, kuna ei tegelenud nendega piisavalt. Huvitav, kui kaugele see Rein oma tegevusega sedasi jõuda plaanib? Omamoodi muidugi armas ja ennekõike julge käitumine tema poolt. Eriti palju just ei leidu mehi, kes julgevad inimesele, keda esimest korda näevad, kohe külje alla pugeda. Järgmine samm oleks ilmselt põsemusi või midagi… Ja sellest Paulist ei saa ma ka üldse aru. Enne püüdsin sõbralik olla ja suhelda, aga ta vaikib ikka edasi ja on omaette, nagu arvuti oleks olulisem kui mina. Mis mõttes? Kuidas saab nii, et lähed kellelegi külla ja siis istud kogu aeg arvutis ja püüad endale asjaliku näo ette manada?"

Samal ajal on ka Reinu peas, kes esmapilgul magama jäi, keerlemas huvitavad mõtted:

„Naljakas, Bianca laseb endaga teha, mida tahes, sõnagi vastu lausumata. Omamoodi vahva, aga kusagil ilmselt tuleb siiski piir ette. Imelik ka nagu teemat edasi arendada, kui Paul siin passib. Üldse on ta kuidagi kõrvale jäetud. Kogu aeg istub omaette ja suhtleb ääretult vähe. Minu teada on ta ikka selline jutukas vennike, kes oskab nalja teha ja kogu seltskonna meeleolu üleval hoida. Nüüd juba teist päeva lihtsalt istub tugitoolis, läpakas süles ja arvab, et on äge."

Keset kõikide ajude hullumeelset raginat, mida ilmselt isegi naabrid tajusid, otsustas Paul teha suhteliselt ootamatu liigutuse. Ta pani oma sülearvuti laua peale ja sulges selle. Vaatas seejärel hetkeks rahulolevalt kokku sulandunud noorte poole ning tõusis püsti. Paul liikus köögi poole, viskas pilgu pliidile, avas ahjuukse, pani selle uuesti kinni ning läks esikusse ja sealt vetsu. Veidi aega hiljem ta siiski naases, siis vaatas korraks külmkappi ja jäi selle juurde mõtlikult seisma.

„Teeks süüa või mis," lendasid sõnad üsna vaikselt üle Pauli huulte. Järgnev aeg möödus taaskord vaikuses. Niivõrd-kuivõrd seda üldse avatud köögiga korteris olla saab, kui keegi süüa teeb. Igatahes oli noormees otsustanud teha grillkana risottoga. Söögitegemise ajal, kui tekkisid pausid, mil midagi tarka peale ootamise teha ei olnud, toetas Paul oma küünarnukid aknalauale ning jäi mõtlikult aknast välja vaatama. Seda iga kord, lausa lolli järjekindlusega. Bianca oli samuti vahepeal magama jäänud. Tema pea oli vajunud veidi varem kustunud Reinu pea vastu, kes endiselt, pooleldi neiu süles olles, lapselikult rahuloleval ilmel magas.

Mõlemad ärkasid üles paar tundi hiljem Indreku nutu peale. Lapsel sai lõunauinak otsa ning nälg hakkas näpistama. Ilmselt tingis nii ärkamise kui ka tühja kõhu tunde ahjust tulev meeldiv aroom, mis isegi eelnevalt ennast täissöönud inimesel ilanäärmed tööle paneks.

Suhteliselt kiiresti suutis Bianca last rahustada. Uue rahumeelse vaikusehetke tekke auks, võttis Paul ahjust välja suure panni, kus ilutses imeilus, kergelt pruunistunud kana. Ka risotto oli juba valmis ning eraldi suuremat sorti kaussi välja tõstetud. Kõik peale Pauli istusid söögilaua taha, et valminud toidul hea maitsta lasta. Paul aga vajus tagasi tugitooli ning püüdis süveneda oma töistesse tegemistesse. Küsimuse peale, kas Paul ise ei söögi, vastas noormees suunurgast naeratades, et pole oma päevaportsu veel välja teeninud.

Nagu lõhna peale, tulid ka Silja ja Peeter täpselt söömise ajaks tagasi. Tegelikult said nad lihtsalt öösel vajakajäänud unenormi täis magatud ning pärast põgusaid ringutusharjutusi otsustasid tagasi Bianca juurde tulla, et viimane ei peaks väga kaua sisuliselt ikkagi võhivõõraste inimestega olema.

Silja nägi, et Paul ei söö, seejärel uuris esmajärjekorras, kas ta on juba oma toitumisega ühele poole saanud. Saades sellele eitava vastuse, läks ta pikemalt mõtlemata pliidi juurde ning tõstis sealt eelnevalt haaratud taldrikule mehise portsu riisi ning kanaliha ja pani selle sõna otseses mõttes Pauli süles oleva arvuti peale. Viimane ei suutnud suust muud peale sooja õhu ja kohmetunud tänusõnade välja lasta. Veidi aega tagasi olnud olematu söögiisu tuli kiiremas korras kustutada. Nähes, et Paul enam vastu ei punni, liikus Silja söögilaua juurde tagasi ning hakkas viimasena sööma.

Pärast rahulikku söömaaega, mille muutis värvikamaks see, kuidas väike Indrek toiduga mängis, läks kõik vanaviisi edasi. Bianca ja Silja mängisid Indrekuga, Rein vaatas seda pealt, püüdes ise ka kuidagi seltskonda sobida. Peeter ja Paul istusid kumbki oma arvuti taga ja arutlesid IT- temaatikal. Progressiks võib nimetada asjaolu, et mõlemad mehed suhtlesid, millega seni neil ohtralt probleeme oli. Aeg veeres omasoodu. Vahepeal pandi telekas mängima, seejärel jälle kinni. Siis püüti plaatidelt sobivaimat muusikat leida, aga sedagi tulutult. Õhtu saabudes hakkas aga pisipõnn vaikselt väsima ning tegelema endale omaste lollustega. Rein ei olnud ka kade poiss ning asus Indrekule kõikvõimalikke lollusi juurde õpetama.

Kui Indrek lõpuks rampväsinuna magama jäi, siis otsustati üheskoos hakata kaarte mängima ja ühtlasi ka omale kergemas koguses meelemürki alkoholi näol sisse kallama. Mängiti suhteliselt kaua, kuigi ega see mäng seal küll oluline ei olnud. Palju enam emotsioone ja tegevust pakkus sõbralik lõõpimine ja lõpuks ometi tekkinud ühtsustunne. Kõik viis olid kõhuli põrandal maas. Ainus põhjus püsti tõusmiseks, oli tühjaks saanud klaasi täitmine.

Lõbusas meeleolus ja kohati ülemeelikut juttu ajades, otsustati üksmeelselt pikk õhtu lõppenuks kuulutada. Väsimus tappis kõiki. Veel mõnda aega tagasi tajutavast energiast ei olnud alles enam midagi. Seda kohe mitte kellelgi. Selline rammestumine sai alguse tegelikult Siljast, kes ühel hetkel suhteliselt ootamatult lihtsalt püsti kargas, Peetri käest kinni haaras ning seejärel teda püsti tirima asus. Veidi hiljem olidki noored kadunud. Ka Bianca oli kustumise äärel ning hoidis jõuga silmalaugusid lahti. Seepärast otsustaski ta tagumiste tubade hämarustesse kaduda, et silm looja lasta. Nüüdseks oli ka Paul, kel eelmine öö vahele jäi, väsinud. Reinul oli küll energiat veel veidi, kuid üksi üleval olemine ei tundunud just kõige ahvatlevam tegevus. Seepärast otsustas temagi voodi poole hiilida, et end puhaste linade vahele ära peita.

Hommik oli igav ja üksluine. Pärast ärkamist söödi üheskoos Bianca valmistatud makra-salatit ning joodi hommikukohvi. Tõsi, kohvi joomiseni jõudis vaid Paul. Rein ja Bianca lihtsalt kumbki kohvi ei joo. Seega nemad jäid mahla peale. Pärast lühiajalist kõhutäitmist istuti veel veidi aega niisama ja lobiseti, kuid õige pea hakati end ka sättima. Rein, kes sai enne Pauli omale vajaliku välja mineku varustuse selga ja jalga aetud, nõudis head aega kallit. Seda saades, keeldus noormees aga neiust lahti laskmast. Eks lopsakate rindade vastu naaldumine meeldib igale meesterahvale. Igatahes pikale veninud kallistus kulmineerus kerge põsemusiga, mispeale õnnestus Biancal partnerit vahetada. Paul võttis vaid hetkeks ühe käega Biancal ümbert kinni ning tegi kohe siis minekut. Bianca läks veel akna peale vaatama, kuidas noormehed autosse istusid ja ära sõitsid.

„See oli ikka huvitav kohtumine! Kaks sõpra, kellel tundus nii palju ühist olevat, on tegelikult indiviididena täiesti erinevad inimesed. Omamoodi toredad on nad mõlemad. Esmapilgul tundus nagu Rein oleks selline pealiskaudne ja kõiki asju lihtsakoeliselt võttev, samas Paul vähese jutuga süvitsi mõtleja, kelle jaoks ka kõige pisem detail omab enneolematut tähtsust," vajus Bianca mõttesse.

Ta püüdis veel enda sisemuses aru saada, kas noormehed vastasid ta ootustele, kuid kuna ta ei suutnud oma mälusopist kuidagi välja meelitada eelnevaid ootusi, siis see võrdlus jäigi tegemata. Küll aga sai selgeks, et neiu tutvusringkonda on siginenud kaks uut tuttavat.