Читать книгу Üksinda paaris - Fil - Страница 7

Seitse aastat tagasi olin ma veel noor. Nii sisemiselt kui väliselt. Seda viimast ilmselt veidi vähem, aga ikkagi oli uhke tunne, kui seadusandluse järgi nooreks kvalifitseerusin. Ma ei ole inimene, kes kahetseb. Alati, kui midagi läheb valesti või olen ise midagi mingil põhjusel teinud vigaselt või kehvasti, siis ma lihtsalt löön käega. Ju siis pidi nii minema. Pole mõtet ju taga halada seda, mis oli. Elama peaks siiski tuleviku perspektiive silmas pidades ja tänasel päeval rohkem mõtlema sellele, kuidas homme parem oleks. Ometi on läbi elatud seike, mis vaatamata elulistele veendumustele sunnivad ikkagi aeg-ajalt mõtlema olnule ja kahetsema. Täpsemalt ise teadmatagi, mida ja miks.

Oli kaunis kevadpäev. Mõned kuud tagasi olin üle saanud eelmisest suhtest, mis lihtsalt kokku varises, nagu kaardimajake. Pühendusin sajaprotsendiliselt tööle ning otsustasin, et lähitulevikus mitte ühtegi suhet ei tule. Kuna palgatöölisena ei pakutud mulle nii palju tegevust, kui mu hing sel hetkel vajas, otsustasin teise töökoha veel vastu võtta. Mõlemad kohad olid võimalusega kodus töötada, lihtsalt oluline oli, et kõik tehtud saaks. Nii oli kõik palju lihtsam ja keegi ei vaadanud imelikult, kui hommikust õhtuni ja mõnikord ka kogu öö istusin töö juures kontoris ning ajasin omi asju. Peamiselt siis tööalaseid.

Mõned kuud hiljem tekkis väikefirmas vajadus suurema tööjõu järele. Vähem kui kuuga suurendasin töötajate arvu neljalt inimeselt kahekümne peale. Kõik tundus sujuvat õiges suunas. Üks neist uutest töölistest, kelle endale tööle võtsin, tuli administraatori töökohale. Päris aus olla, siis ma ei saanudki aru, miks ma ta endale palkasin, kuid neiu oli nii huvitatud uuest kohast ja tundus, et teema, millega tegeleme, oli ka talle südamelähedane. Seega otsustasingi, et las olla meie kontori nii-öelda rõõmurull. Optimismist ja eneseusust tal küll puudust ei olnud. Vähemalt alguses mitte.

Mingil kahtlasel põhjusel jäi see särasilmne noor neiu mulle iga päev aina enam silma. Ma usaldasin teda täielikult. Teadmata tegelikult, mis inimesega tegu on. Lihtsalt vaist ütles, et teda võib usaldada. Mõne aja möödudes, hakkasin talle järjest enam andma ülesandeid, kus ta midagi tegema pidi. Sisuliselt oli asja mõte järjest enam piigale näidata välja usaldust tema suhtes ning nõnda aina enam neiu tähelepanu pälvida. Kõik läks plaanipäraselt. Täpselt nagu kõikide teiste asjadega. Minu eneseusk kasvas kõrgustesse, lihtsalt kõik sujus kuidagi ootamatult kergelt.

Veidi hiljem tegin talle lõõpides ettepaneku, minna koos ühele peagi tulevale kontserdile. Minu suurimaks imestuseks haaraski neiu lõngaotsast ning üllatus-üllatus, kontserdile me koos läksimegi. Tegelikult ei läinud, vaid saime seal kokku. Tegu oli vabaõhuüritusega. Vist mingi valimiseelne muusikaüritus või midagi taolist. Igatahes istusime suhteliselt tagareas, ajasime veidi juttu maast ja taevast ning kuulasime head muusikat. Laval olid järjest erinevad folgibändid esinemas, mis meid mõlemaid köitsid. Ja mina, vana känd, arvasin, et olen ainus hull, kes folki naudib. Oma varasema tegevuse tagajärjel, tundsin peaaegu kõikide bändide liikmeid. Nii juhtuski, et mõni tundis mind laval olles ära ning tervitas laulude vahele üht või teist lugu rääkides. Haarasin esimest korda neiul käest ning tirisin ta lava juurde. Pärast järjekordse bändi lavalt alla tulekut, tutvustasin oma kaaslast bändi liikmetele. Mõned minutid sai vahetatud soojemaid sõnu ja seejärel otsustasime sellest kohast eemale minna. Kell näitas päeva eelviimase tunni esimesi minuteid. Mul oli kõht tühjaks läinud ning tahtsin minna koju vaaritama. Kutsusin ka oma kaaslast enda juurde.

Edasine oli midagi müstilist. Ilmselt meist kumbki ei olnud võimeline panustama mõtlemisele ning lihtsalt lasime kõigel minna nii, kuidas parasjagu sel hetkel kõik minna tahtis. Igatahes neiu keeldus. Kuidas ta ikka oma ülemuse juurde nõnda tuleb. Siis läksime vanalinnas mingisugusesse söögikohta. Mina ei tellinud midagi, kuna olin otsustanud, et veidi aja pärast teen juba ise midagi head ja maitsvat närimist. Neiu tellis endale ühe kahtlase väljanägemisega kartuli, mis oli suur nagu sangpomm ja seest kõikvõimaliku põnevaga täidetud. Nägi ahvatlev välja. Neiu suutis sellest suurest kartulist ära süüa heal juhul veerandi, kui väitis, et kõht on täis ja tema enam ei jaksa süüa. Kella vaadates, hakkas tal ka koju kiire.

Kartul pakiti talle kaasa. Jalutasime veidi kiirendatud sammul bussipeatuse poole, kui täiesti ootamatult hakkasime rääkima kõiksugusest köögitehnikast. Millest selline teema valik? Tont seda teab, ju pidi nii minema.

Bussi oodates hakkas ta kurtma, et tal on kodus vann, milles käia ei kõlba ja et peab isa juures end pesemas käima. Samuti oli probleemiks see, et ei saa kodus teed ega kohvi teha, kuna pole majapidamises ei veekeetjat ega kohviaparaati. Ma jäin hetkeks mõtlema, et kas ma olen tõesti nii kehv ülemus ja maksan nii vähe palka, et ta ei suuda endale mingit sajakroonist veekeetjat osta? Ise just ennist mõtlesin, et see neiu on põhjendamatult lihtsalt üle makstud, aga näe, mis välja tuli. Äkki peaks talle firma poolt hoopis veekeetja kinkima? Samas, see oleks selline labane liigutus. Liiatigi veel teda häbistav. Ootamatult tabasin end ikka veel võõra naise heaolule mõtlemas.

Buss saabus. Neiu naeratas kelmikalt ja krapsas bussi peale. Enne, kui viimane oma uksed sulges, kostus minuni veel hüüatus:

„On sul mõni veekeetja üle siis?“

Endalegi ootamatult noogutasin. See tuli kuidagi alateadlikult. Mul oli küll kaks veekeetjat kodus, millest ühte ma ei kasutanud. Sellisele küsimusele vastates, oleks tulnud kõigepealt siiski tagajärgedele mõelda. Järgmisel hetkel oli neiu sama kiiresti bussi pealt maas, kui ta sinna sai. Kelmikalt naeratades, haaras mul käest ning tegi ettepaneku minu juurde minna. Nojah, mis mul enam, eks ise ju kutsusin teda. Läksime veel poest läbi, haarasime kumbki veidi märjukest ja läksime.

Piiga säras endiselt. Talle oli kui naeratus näkku kleebitud. Minu juurde jõudes oli esimeseks asjaks kellaaja kontroll, et neiu ikka viimase bussi peale jõuaks. Tutkit ta jõudis. Ma tegin kiirelt köögis veidi närimist. Seejärel istusime elutuppa ning avasime veinipudeli. Ja juttu jätkus kauemaks…

Järgmine hetk, mil kella sai kontrollitud, oli viimane buss juba ammu läinud. Nüüd oli valik, kas neiu jääb minu juurde või tellin talle takso. Olin selleks hetkeks juba meeldivalt švipsis mehepoeg, kes ei saanud peast ära mõtet, et mingi naine jääb ööseks siia. Iseenesest ei saanudki ma tol hetkel aru, kas mind see häiris või erutas. Kindlamast kindlam oli aga otsus, et piiga ööbib minu juures. Mingil kahtlasel põhjusel ei olnud eelpool mainitud neiu ka tugevalt antud otsuse vastu.

Aeg möödus kiirelt. Varajastel hommikutundidel otsustasime lõpuks magama heita. Pakkusin neiule välja variandi, et ta võiks kaissu tulla. Mul oli sel hetkel kodus meeletult suur ja lai voodi. Ise naersin alatihti, et voodeid on üldiselt kahte tüüpi. Ühed on üheinimesevoodid ja teised on voodid kolmele- mees, naine ja Lenin on alati meiega, aga näe, minu voodi on lausa viiele- mina, minu armuke, meie mõlema egod ja Lenin võib pealt vaadata. Teise variandina pakkusin neiule välja elutoas olevat laia diivanit.

Noor preili keeras end diivanile pikali ning haaras teki peale. Riidest ta ilmselgelt lahti võtta ei julgenud. Ega ma isegi ilmselt ei oleks tahtnud seda tema asemel teha. Mina läksin magamistuppa, jätsin ukse meelega lahti, koorisin end riidest lahti ning vajusin teki alla. Mõned minutid hiljem kuulsin, kuis neiu küsis, kas ma magan juba. Vastasin eitavalt. Hetk hiljem oli teise toa kaunitar koos oma teki ja padjaga minu kõrval. Voodis. Keerasin talle selja ja lootsin rahulikult magama jääda. Tänu suhteliselt suurele väsimusastmele ma seda ka tegin, kuid siiski alles mõne aja möödudes.

Võtsin neiu kaissu. Ta oli ikka veel üleni riides. Sel öösel kõik nii ka jäi. Hommikul panin ühe oma veekeetjatest kilekotti ja ukse juurde valmis, et neiu pärast sügavast unest ärkamist selle kaasa saaks võtta. Tegin talle hommikuks pannkooke, katsin laua ning pärast kohvi valmimist läksin piigat üles ajama. Nähes neidu armsalt läbi une naeratamas, otsustasin lasta tal siiski edasi magada. Läksin arvuti taha ning asusin töö asju tegema. Õnneks oli mu elu sätitud nõnda, et 90% oma tööst sain kodus ära teha.