Читать книгу Ülestähendusi põranda alt - Fjodor Dostojevski - Страница 7

Kuidas toimivad näiteks need inimesed, kes oskavad enda eest kätte maksta ja üleüldse enda eest seista? Kui neid valdab, ütleme, kättemaksutung, siis lakkab sel ajal kõik muu nende olemuses peale selle tungi. Niisugune saks muudkui tormab otse oma eesmärgi poole justkui marus pull, pea maas, ja ainuüksi müür suudab teda peatada. (Muuseas, müüri ees vannub niisugune saks, see tähendab otsemõtlev inimene või asjamees, ausalt alla. Müür ei tähenda talle vastuseisu nagu meile, mõtlevatele ja järelikult mitte midagi tegevatele inimestele, see pole talle ettekääne teelt kõrvale pöörata, ettekääne, mida meiesugune tavaliselt küll ise ei usu, aga millest ta alati suure rõõmuga kinni haarab. Ei, tema vannub täiesti ausalt alla. Müür on tema jaoks midagi rahustavat, moraalselt vabastavat ja lõplikku, küllap koguni midagi müstilist... Ent sellest edaspidi.) Nojah, just sellist inimest pean ma tõeliseks, normaalseks inimeseks, sellisena on tahtnud teda näha õrn emake loodus, kui ta tema armastusväärselt ilmale tõi. Ma kadestan niisugust inimest hullupööra. Ta on loll, ma ei vaidle vastu, aga kust te teate, võib-olla peabki normaalne inimene loll olema? Võib-olla on see isegi väga tore? Ja seda enam olen ma veendunud oma nii-öelda oletuse õigsuses, et kui me võtame näiteks normaalse inimese antiteesi, see tähendab teravdatud teadvusega inimese, kes pole muidugi looduse rüpest tulnud, vaid retordist (see on juba peaaegu müstitsism, härrased, aga ma olen valmis sedagi oletama), siis peab see retordi-inimene oma antiteesi ees vahel nii täielikult alla vanduma, et hakkab iseennast kõige oma teravdatud teadvusega pidama hiireks, ja mitte inimeseks. Olgu teravdatud teadvusega hiir, aga ikkagi hiir, teine aga on inimene ja järelikult... jne., jne. Ja peaasi: ta ise, tema ise peab end hiireks, keegi ei nõua talt seda; ja see on oluline punkt. Vaadakem nüüd selle hiire käitumist. Oletame näiteks, et ka temale on liiga tehtud (talle tehaksegi peaaegu alati liiga) ja et ka tema tahab kätte maksta. Eks tigedust korju temasse ehk rohkemgi kui mõnesse l’homme de la nature et de la verite’sse.3 Vastik, madal iha tasuda solvajale sama mõõduga kriibib ehk veel jälgimalt tema südant kui l’homme de la nature et de la verite’l, sest l’homme de la nature et de la verite näeb kättemaksus oma kaasasündinud rumaluse tõttu puhast õigluseakti, hiir aga oma teravdatud teadvusega ei näe siin mingit õiglust. Asi jõuab siis viimaks tegutsemiseni, kättemaksuaktini. Vaene hiir on nüüd jõudnud peale selle ühe, esialgse jõleduse kuhjata enda ümber ilmatu hulga uusi jõledusi – probleeme ja kõhklusi, ühest probleemist hargneb nii palju teisi, lahendamatuid probleeme, et paratamatult tulvab tema ümber kokku mingi saatuslik soga, mingi haisev pori, mis koosneb tema enda kõhklustest, afektidest ja kõigele lisaks veel süljelarakatest, mis sajavad talle pähe otsemõtlevate asjameeste suust, kes kohtunike ja diktaatorite eestseisusena pidulikult tema ümber seisavad ja kurgupõhjast naerda möirgavad. Mõistagi ei jää hiirel muud üle kui kõige peale käpaga lüüa ja põlastava muigega, mille ehtsusse ta isegi ei usu, häbistatult oma urgu lipsata. Seal, oma ilges, haisvas põrandaaluses süüvib meie solvatud, läbipekstud ja väljanaerdud hiir otsekohe külma, mürgisesse ja, mis peaasi, eluaegsesse tigedusse. Nelikümmend aastat ühtejärge meenutab ta viimse kui häbiväärse üksikasjani oma alandust ja lisab iga kord omalt poolt veelgi häbiväärsemaid üksikasju juurde, tigedalt õrritades ja ärritades iseennast omaenda fantaasiaga. Endal on tal oma fantaasia pärast häbi, ent ikkagi tuletab ta kõike uuesti meelde, võtab kõik uuesti läbi, luuletab olematuid asju kokku – ettekäändel, et ka see oleks võinud juhtuda, – ega andesta endale midagi. Küllap ta hakkab kättegi maksma, ent seda jupikaupa, pisiasjades, nurga tagant, inkognito, uskumata ise oma kättemaksu õiglusse ja tagajärjekusse ning teades ette, et kõigi nende kättemaksukatsete pärast kannatab ta ise sada korda rohkem kui see teine, kellele ta kätte maksab, see aga vististi ei liiguta kõrvagi. Surisängis tuleb talle jälle kõik meelde koos aja jooksul kogunenud protsentidega ja... Aga vaat just see külm, jäle poolmeeleheide ja pooluskumine, see teadlik iseenese murrematmine, kogu see neljakümneaastane põrandaalune elu, see suure vaevaga loodud ja ometi mõnevõrra kaheldav väljapääsmatus, kogu see sisimasse sööbinud rahuldamata ihade mürk, see kõhkluste ning lõplikult tehtud ja hetke pärast kahetsetud otsuste palavik – kõik see kokku moodustabki selle kummalise naudingu essentsi, millest ma ennist rääkisin. Ta on niivõrd subtiilne, vahel niivõrd teadvusele kättesaamatu, et tsipake piiratud inimesed või isegi lihtsalt tugevate närvidega inimesed ei mõista sellest mõhkugi. «Ehk ei mõista seda needki,» lisate teie omalt poolt irvitades, «kes pole kunagi kõrvakiile saanud,» – ja teete sel moel viisaka vihje, et võib-olla on mullegi elus kõrvakiile antud, ja seepärast ma räägingi nagu asjatundja. Vean kihla, et just seda te mõtlete. Ent rahunege, härrased, ma pole kõrvakiile saanud, kuigi mul on täiesti ükspuha, mida te sellest arvate. Võib-olla ma hoopis kahetsen, et ma ise olen oma elu jooksul liiga vähe kõrvakiile jaganud. Kuid aitab, mitte sõnagi enam sellest teile ääretult huvipakkuvast teemast.

Jätkan parem rahulikult juttu tugevate närvidega inimestest, kes ei mõista naudingute teatavat rafineeritust. Need härrased, kes mõnel muul juhul näiteks küll möirgavad kõigest kõrist nagu härjad, toogu see neile pealegi teab kui suurt au, muutuvad aga, nagu ma juba ütlesin, võimatuse ees otsekohe taltsaks. Võimatus – eks ole see kivimüür? Mis kivimüür? Noh, teadagi, loodusseadused, loodusteaduste järeldused, matemaatika. Kui sulle näiteks kord juba ära tõestatakse, et sa oled ahvist arenenud, siis ära kirtsuta nina, võta asja nii, nagu ta on. Kui sulle kord juba ära tõestatakse, et üks kübeke sinu isiklikku rasva peab sulle tegelikult kallim olema kui sada tuhat sinutaolist olevust ja et selle tulemusena leiavad ühel hoobil lahenduse kõik niinimetatud voorused ja kohustused ja muud sonimised ja eelarvamused, siis võtagi seda nõnda – pole midagi parata, sest kaks korda kaks on matemaatika. Ja katsuge vastu vaielda!

«Halastage,» kisendatakse sulle. «Ei saa ometi vastu hakata, sest kaks korda kaks on ju neli! Loodus ei hakka teilt luba küsima: tal pole asja teie soovidega või sellega, kas tema seadused meeldivad teile või ei meeldi. Teie kohus on teda võtta nii, nagu ta on, ja järelikult ka kõiki tema resultaate. Müür ongi seega müür... jne., jne.» Issand jumal, mis puutuvad minusse loodusseadused ja aritmeetika, kui need seadused ja kaks-korda-kaks-on-neli mulle millegipärast ei meeldi? Arusaadavalt ei hakka ma oma pead müüri vastu puruks peksma, kui mul tõesti pole jõudu seda müüri purustada, aga ma ei lepi temaga veel lihtsalt sellepärast, et ta on kivimüür ja mul pole küllalt jõudu.

Just nagu oleks see kivimüür tõepoolest rahustav asi ja kätkeks tõepoolest teab millist rahusõnumit üksnes sellepärast, et kaks korda kaks on neli. Oh seda totruste totrust! Iseasi on kõike mõista, kõigest teadlik olla, kõigist neist võimatustest ja kivimüüridest, ja ometi mitte leppida ühegi võimatuse ega kivimüüriga, kui leppimine sulle jäle on; jõuda täiesti paratamatute loogiliste kombinatsioonide teel täiesti vastikute järeldusteni ikka selsamal teemal, et kivimüürigi puhul oled justkui sina ise süüdi, kuigi teiselt poolt on jälle ilmselge, et pole sa milleski süüdi; ja kõige selle pärast tummas jõuetuses hambaid kiristades iharalt inertsusse tarduda, mõlgutades selle üle, et õigupoolest pole sul kellegi peale tigegi olla – objekti ei leia, ja võib-olla ei leita seda kunagi, et see kõik on pettus, sohitegemine, valemäng, et see kõik on lihtsalt üks soga – ei tea, mille või kelle pärast; ent vaatamata kõigele sellele teadmatusele ja valemängule, on sul ikkagi valus, ja mida rohkem sulle on teadmata, seda valusam on!