Читать книгу Ülestähendusi põranda alt - Fjodor Dostojevski - Страница 8

«Ha-ha-haa, nii te hakkate veel lõpuks hambavalustki naudingut otsima!», hüüate teie naerulagina saatel.

Aga miks mitte, ka hambavalus on oma nauding, vastan mina. Ma tean, et on, mul valutasid hambad kuu aega järjest. Sel juhul muidugi ei tigetseta tummalt, vaid oiatakse; aga see oigamine pole siiras, see oigamine on täis salaõelust, ja salaõeluses see asi ongi. Just selles oigamises väljendubki kannataja nauding; kui ta sellest naudingut ei tunneks, poleks ta üldse oigama hakanud. See on hea näide, härrased, ja ma arendan seda edasi. Selles oigamises väljendub kõigepealt teie valu täielik eesmärgitus, mis inimese teadvust alandab, looduse täielik seaduspärasus, millele te muidugi mõista sülgate, aga mille tõttu ikkagi kannatate teie, ja mitte loodus. Selles väljendub teadmus, et vaenlast teil ei ole, aga valu on ometi olemas; teadmus, et te olete kõikvõimalikest Wagenheimidest4 hoolimata täiesti orjuslikus sõltuvuses oma hammastest, et kui keegi tahab, siis lakkab teie hambavalu, aga kui ei taha, siis kestab valu veel kolm kuud; ja et lõpuks, kui te sellega ometi rahul ei ole, vaid protesteerite, siis ei jää teile mingit muud eneselohutust kui iseennast läbi kolkida või end aina valusamini vastu oma müüri peksta, ja see on kõik. Noh, ja just sellest verisest ülekohtust, sellest teab kelle irvitamisest teie üle saabki siis alguse nauding, mis jõuab mõnikord ülima iharuseni. Palun, härrased, kuulake kunagi ise mõne üheksateistkümnenda sajandi arenenud inimese hambavalus oigamist, ütleme, teisel või kolmandal päeval pärast valu algust, kus ta hakkab hoopis teisiti oigama, kui ta esimesel päeval oigas, niisiis mitte enam lihtsalt selle tõttu, et hammas valutab, mitte nii nagu mõni lihtlabane mats, vaid nii nagu kultuuri ja Euroopa tsivilisatsiooni nuusutanud inimene, «oma pinnasest ja rahvalikest juurtest irdunud inimene,» nagu nüüd öeldakse. Tema oigamine muutub kuidagi jäledaks, vastikult tigedaks ja kestab ööd-päevad läbi. Ise ta teab küll, et oigamine talle mingit kasu ei too; teab paremini kui kõik teised, et ta sellega ainult endal ja teistel asjata närve kruvib ja sööb; teab sedagi, et publik, kelle pärast ta ponnistab, ja kogu perekond kuulavad teda juba jälestusega, nad ei usu teda krossi eestki ja teavad sisimas, et ta võiks teisiti, lihtsamalt oiata, ilma rulaadideta ja ilma veiderdamiseta, aga et ta vigurdab nõnda puhtast tigedusest ja salaõelusest. Ja just kõige selle teadmises ning häbiväärsuses peitubki iharus. «Ah nii, või mina häirin teid, söön teil hinge seest, ei lase majas kellelgi magama jääda? Just, pole teil vajagi magada, saate teiegi kogu aeg tunda, et mul valutavad hambad! Nüüd ei ole ma teie silmis enam see kangelane, kellena ma varem püüdsin näida, vaid lihtsalt ilge inimene, chenapan5. Las olla! Mul on hea meel, et te mind lõpuks läbi nägite. Teil on kole kuulata minu vastikut oigamist? Las olla kole, kohe lasen veel vastikuma rulaadi kuuldavale...» Kas te siis nüüd ka veel aru ei saa, härrased? Jah, nähtavasti on selleks vaja kõrgemat arenguastet ja eneseteadvust, et selle iharuse kõiki keerde mõista! Te naerate? Väga rõõmustav! Minu naljad, härrased, on muidugi halvamaigulised, konarlikud, segased ja mitte kuigi enesekindlad. Aga see tuleb sellest, et ma endast ise lugu ei pea. Kas eneseteadvusega inimene saabki üldse endast mingil määral lugu pidada?