Читать книгу Mõtlesin su välja - Francesca Zappia - Страница 3

Vahel mõtlen sellest, kuidas inimeste jaoks on reaalsus midagi enesestmõistetavat.

Näiteks see, mismoodi teha vahet unel ja päriselul. Unenäos viibides ei pruugi inimene seda teada, aga kohe, kui ta ärkab, siis ta teab, et unenägu oli unenägu ja mis iganes seal juhtus – hea või halb –, ei olnud päriselt. Maailm on tõeline ja kõik, mida inimene maailmas teeb, on päriselt, ja kui ta just ei juhtu Matrixis elama, ei olegi vaja millegi muu pärast pead vaevata.

Inimeste jaoks on see enesestmõistetav.

Kahe aasta jooksul pärast seda saatuslikku päeva supermarketis uskusin ma, et olin homaarid tõepoolest vabadusse aidanud. Arvasin, et nad sibasid minema, jõudsid merre ja elasid õnnelikult elu lõpuni. Kui olin kümneseks saanud, avastas ema, et pidasin end homaaride päästjaks.

Samuti avastas ta, et minu jaoks olid kõik homaarid erkpunast värvi.

Esmalt teatas ta mulle, et ma ei olnud vabaks lasknud ühtegi homaari. Ma olin jõudnud kõigest käe akvaariumisse pista, enne kui ta kohale jõudis ja suurt piinlikkust tundes mu minema vedas. Siis seletas ta mulle, et homaarid värvuvad erkpunaseks alles pärast keetmist. Ma ei uskunud teda, kuna minu jaoks ei olnud homaarid iial mingit muud värvi olnud. Ta ei maininud kordagi Sinisilma ja mul polnud vaja küsidagi. Mu kõige-kõige esimene sõber oli hallutsinatsioon – suurepärane lisand minu kui värske hullarikandidaadi elulookirjeldusse.

Seejärel viis ema mu lastepsühholoogi vastuvõtule ning mulle tutvustati esimest korda ametlikult sõna vaimuhaige.

Tavaliselt ei avaldu skisofreenia enne hilisteismeiga, aga mul oli juba seitsmeaastasena tekkinud võimalus seda kogeda. Diagnoosi sain kolmeteistkümneselt. Paranoiline kleebiti lisaks umbes aasta hiljem, pärast seda, kui ma olin sõimanud raamatukoguhoidjat, et ta üritas mulle anda avaliku raamatukogu keldris tegutseva põrandaaluse kommunistliku rühmituse lendlehti. (Ta oli alati olnud väga kahtlustäratav raamatukogutöötaja – ma keeldun uskumast, et kummikinnaste kandmine raamatute käsitsemisel on normaalne või tavapärane, ükskõik mida ka öeldaks.)

Ravimitest oli mõnikord abi. Adusin nende mõju selle järgi, et maailm ei olnud siis nii värviline ja huvitav kui tavaliselt. Näiteks kui nägin, et akvaariumis elutsevad homaarid polegi erkpunased. Või kui mind tabas mõistmine, et toidust jälitusseadmete otsimine on naeruväärne (aga ma tegin seda ikkagi, kuna see rahustas mu kuklas pakitsevat paranoiat). Samuti sain nende toimest aru selle järgi, et asjad ei tulnud mulle korralikult meelde, oli tunne, nagu poleks ma mitu päeva maganud, ning ma proovisin oma kingi tagurpidi jalga panna.

Poole ajast ei olnud arstid isegi kindlad, kuidas ravim võiks mõjuda. „See peaks vähendama paranoia, luulude ja hallutsinatsioonide esinemist, aga eks me peame ootama ja vaatama. Ah jaa, suure tõenäosusega põhjustab see aeg-ajalt väsimustunnet. Ühtlasi tasub tarbida ohtralt vedelikku – sul võib hõlpsasti vedelikupuudus tekkida. Samuti võib ette tulla sagedasi kaalukõikumisi. Kuid tegelikku mõju on muidugi raske ennustada.”

Arstidest oli tohutult abi, ent ma töötasin reaalse ja ebareaalse eristamiseks välja ka omaenda viisi. Ma tegin pilte. Aja jooksul jäi reaalne pildile püsima ning hallutsinatsioonid kuhtusid. Sain teada, mis tüüpi asju mu aju välja mõelda armastab. Näiteks reklaamtahvleid inimestest, kes kannavad gaasimaske ja tuletavad möödujaile meelde, et Hitleri Natsi-Saksamaa mürgigaas on endiselt vägagi reaalne oht.

Mina ei saanud endale reaalsuse enesestmõistetavana võtmise luksust lubada. Aga ma ei ütleks, et vihkasin inimesi, kes seda said, kuna see tähendanuks peaaegu kõiki inimesi. Ma ei vihanud neid. Nad lihtsalt ei elanud minu maailmas.

Kuid see ei tähendanud, et mina poleks soovinud elada nende omas.