Читать книгу Mõtlesin su välja - Francesca Zappia - Страница 6

Kui me esimesse tundi jõudsime, oli härra Gunthriest näha ainult paar klassipäevikule toetatud paksu tallaga musti saapaid. Ülejäänut varjas hommikune ajaleht. Libistasin pilgu kähku üle ruumi ja pugesin seejärel läbi koolipinkide rivi ning jäin otse õpetaja ette seisma, lootes, et ta mind märkab.

Ta ei märganud.

„Vabandage!”

Lehe kohale kerkis jämedate kulmudega silmapaar. Ta oli turske mees, arvatavasti viiekümnendates, lühikeseks pöetud terashallide juustega. Taganesin sammukese, õpikud kilbina rinnal.

Ta langetas lehe. „Jah?”

„Ma olen uus õpilane. Mul on koolivormi vaja.”

„Neid müüakse raamatupoes, umbes seitsekümmend tükk.”

„Dollarit?”

„Tagavarariided saab majahoidja käest tasuta, aga neil ei ole kooli vappi. Ja ära loodagi, et need parajad on. Või pestud.” Ta pilk libises minust üle, seinal asuvale kellale. „Ehk oled nii kena ja istud nüüd kohale.”

Istusin pinki, seljaga seina vastu. Valjuhääldi hakkas raginaga tööle.

„East Shoali õpilased, tere tulemast uude kooliaastasse!” Tundsin ära direktor McCoy vigiseva hääle. Mina ja ema olime temaga juba varem kohtunud. Emale meeldis ta väga. Mulle ta erilist muljet ei jätnud. „Loodan, et kõigil oli suurepärane suvevaheaeg, aga nüüd on aeg taas tööle asuda. Need, kel puudub koolivorm, saavad selle väikese tasu eest raamatupoest osta.”

Turtsatasin. Rattahoidjat pole, seitsmekümnedollarilised koolivormid, õndsas teadmatuses direktor – ei no tõesti, siin koolis pole muud kui puha vikerkaared ja ükssarvikud.

„Samuti,” jätkas McCoy, „tuletan teile meelde, et meie kooli armastatud punktitabloo iga-aastane sünnipäev, selle koolile annetamise aastapäev, on vaid mõne lühikese nädala kaugusel. Seega, pange oma vaim ja ohvriannid hakkama ning olge valmis seda tähtsat sündmust vääriliselt tähistama!”

Valjuhääldi vaikis. Jõllitasin lakke. Kas ta tõesti ütles just „ohvriannid”?

Punktitabloole?

„KOHALOLEKUKONTROLL!”

Härra Gunthrie hääl kukutas mind tagasi maa peale. Õpilaste jutuvada lakkas. Minus tõstis pead sünge eelaimus, et sel aastal õpetab meid vanemveebel Hartman. Nihutasin fotoka laua servale ja hakkasin pildistama.

„SIIS KUI MA ÜTLEN ÕPILASE NIME, OSUTAN MA SAMAL AJAL ÕPILASE LAUALE. SELLEST SAAB TEMA LAUD. MINGIT VAHETAMIST, KAUPLEMIST VÕI VASTUVAIDLEMIST EI TULE. KAS SAITE ARU?”

„JAH, SÖÖR!” vastati kooris.

„HÄSTI. CLIFFORD ACKERLEY.” Gunthrie osutas esimese rea esimesele lauale.

„Siin, söör!” Üks jässakas poiss tõusis ja läks määratud kohale.

„MUL ON HEA MEEL SIND SÜVAÕPPETUNNIS NÄHA, ACKERLEY.” Gunthrie jätkas nimekirja lugemist. „TUCKER BEAUMONT.”

Tucker tõusis ühest külgmisest pingist ning läks Cliffordi taha istuma. Ta nägi mind tagapingis ja naeratas. Minu meelehärmiks jättis ta koolis veelgi lootusetuma nohiku mulje – vorm sirgeks tärgeldatud, süles õpikute kuhi ja juba täiskritseldatud pabered –, ta oli sedasorti nohik, keda Clifford Ackerley taolised narrima kipuvad.

Aga ma ei suutnud tagasi hoida väikest naerukihinat. Tuckeri perekonnanimel oli juba selline mõju. See meenutas mulle iga kord Chevalier d’Eoni, kelle täisnimi oli Charles-Geneviève-Louis-Auguste-André-Timothée d’Éon de Beaumont – prantsuse spiooni, kes veetis teise poole oma elust naist kehastades.

Gunthrie nimetas veel paar nime, enne kui jõudis Claude Gunthrieni, kes ei ilmutanud vähimatki märki, et tema valju häälega käsklusi jagav isa teda kuidagigi kõigutaks.

Klõpsisin kõigist pilte. Üksikasjalikumad vaatlused jäägu pärastiseks – mul ei olnud kavatsustki kellelegi nii lähedale sattuda, et neid palja silmaga teha.

„CELIA HENDRICKS!”

Celia Hendricksist oli üle käinud terve kosmeetikatarvete pood. Ükski juus ei ole loomulikult nii kollast tooni (isegi kui ütleja olen mina, ha-ha-ha) ning ta nahk oli kindlalt meigivõõba alla peidetud. Pükste asemel kandis ta musta seelikut, mis oli reit mööda ohtlikult kõrgele roninud.

Härra Gunthriele ei jäänud see märkamata.

„HENDRICKS, SEE SEELIK RIKUB ROHKEM KUI ÜHTE KOOLI RIIETUSREEGLIT.”

„Aga täna on esimene koolipäev ja ma ei teadnud…”

„PASK.”

Jõllitasin päranisilmi härra Gunthriet ja palvetasin, et ta oleks täiesti päris, mitte minu kujutluse vili. Ta oli kas tõeliselt äge või nägin ma lihtsalt hallukat.

„MINE VAHETA RIIDED ÄRA, KOHE.”

Puhisedes trampis Celia klassist välja. Gunthrie ohkas ning pöördus tagasi nimekirja juurde. Veel paar inimest vahetasid kohta.

„MILES RICHTER.”

Miles haigutas oma pikka keret läbi klassiruumi vedades. Ta kukkus uude pinki. Järel olid veel ainult kaks inimest: mina ja üks enne tunni algust Cliffordiga lobisenud tüdruk. Võib-olla, võib-olla jääb tema perekonnanimi tähestikus Ric-i ja Rid-i vahele.

„ALEXANDRA RIDGEMONT.”

Neetud!

Kõik pöördusid vaatama, kuidas ma Milesi selja taha maha istun. Kui nad mind juba varem märganud ei olnud, siis nüüd märkasid nad mind kindlasti… ja mu juuksed. Ah, mu juuksed…

Lõpeta, idioot! Kõik on korras, nad ei vaata sind. Okei, nad vaatavad sind. Aga nad ei tule sulle kallale. Sind ei ähvarda miski. Kõik on hästi.

„Alexiga on kõik hästi,” ütlesin hädiselt.

„MARIA WOLF.”

„Ria!” ütles viimaseks jäänud tüdruk ning peaaegu et keksis oma kohale, mis asus minu taga. Punakasblond hobusesaba hüples rõõmsalt ta sammude taktis.

Härra Gunthrie viskas õpilaste nimekirja tagasi oma lauale ja seisis klassi ette, käed seljal, nurgeline lõug õieli.

„TÄNA ARUTAME PAARIDES SUVEVAHEAJA KOHUSTUSLIKKU KIRJANDUST. PAARID VALIN MINA. MINGIT VAHETAMIST, KAUPLEMIST VÕI VASTUVAIDLEMIST EI TULE. KAS SAITE ARU?”

„JAH, SÖÖR!”

„VÄGA HEA.”

Ja justkui oleksid meie kõigi nimed talle pelgalt ühe ettelugemisega meelde jäänud, jagas härra Gunthrie järjest nimesid öeldes meid paaridesse.

See, et ma pidin Milesi taga istuma, oli küllap lõiv selle eest, et sain Tuckeriga paaris olla.

„Ma ei teadnudki, et sa minuga üht kursust võtad!” ütlesin oma toolilt püsti karates ja tema selja taga olevale toolile lipsates. Ta oli klassiruumis ainuke inimene, kes minus kõhedusejudinaid ei tekitanud. „Ja kõik, mis sa selle kooli kohta rääkisid, ongi sulatõsi.”

„Siitkandiinimesed niisuguste asjadega juba nalja ei tee.” Tucker kergitas kujuteldavat kauboikübarat. „Ja sa ei öelnud mulle, et käid inglise keele süvaõppes. Oleksin võinud sind valgustada. Koolis ainult see üks Gunthrie kursus ongi.” Ta kergitas pabereid, millele ta oli kritseldanud. „Ma kirjutasin arutelu juba valmis. Ta annab igal aastal sama ülesande. Loodan, et sul pole selle vastu midagi.” Ta jäi kulmu kortsutades üle mu õla vahtima. „Jumal küll. Hendricks jälle veiderdab. Ma ei saa aru, mida ta temas üldse näeb.”

Celia Hendricks, kes oli klassi naasnud, jalas paar kotakaid musti dresse, küünitas üle oma tooli seljatoe, loopis imelikult oma juukseid ning hüüdis sosinal Milesi, kes oli seljaga tema poole. Kui Miles temast välja ei teinud, hakkas ta vihikulehest kuulidega Milesi pead sihtima.

„Miks sa teda nii väga vihkad?” küsisin Tuckerilt.

„Ma ei tea, kas „vihkama” on päris õige sõna,” vastas Tucker. „Fraasid „kardan teda”, „soovin, et ta lõpetaks jõllitamise” ja „arvan, et ta on peast segi” oleksid täpsemad.”

„Kardad teda?”

„Terve kool kardab.”

„Miks?”

„Sest keegi ei oska arvata, mis tema peas toimub.” Tucker vaatas uuesti mulle otsa. „Oled sa kunagi näinud, kuidas keegi täielikult muutub? Ma mõtlen, absoluutselt? Niimoodi, et isegi tema näoilmed ei ole samad, mis varem? Tema just nii muutuski.”

Tuckeri äkiline tõsidus heidutas mind. „Kõlab ikka päris õudselt.”

„See oligi õudne.” Tucker keskendus koolilauale kraabitud sirgeldusele. „Ja siis, tead küll, ta pidi olema kõiges parim…”

„Oota… kas sa tahad öelda, et ta on klassi parim õpilane?”

Ma teadsin, et Tuckerile klassi priimus ei meeldinud, aga kui ta töö juures teda kirus, ei öelnud ta kordagi, kes too on. Lihtsalt, et keegi, kes polnud seda välja teeninud.

„Asi ei ole isegi selles, et ta minust parem on!” sisistas Tucker, heites kiire pilgu selja taha Milesi poole. „Asi on selles, et ta ei pinguta üldse. Ta ei pea isegi õpikut lahti tegema! Ta lihtsalt teab kõike! Tähendab, ta oli juba põhikoolis niisugune, aga ta ei olnud siis kunagi parim. Poole ajast jättis ta kodutööd tegemata, kuna tema arvates olid need mõttetud.”

Vaatasin taha Milesi poole. Nad olid Claude’iga ilmselt oma arutelu valmis saanud ning Miles oli lauale magama jäänud. Keegi oli kleepinud ta seljale paberist sildi, millel seisis musta markeriga kirjutatud „nats”.

Mind läbis värin. Natse uurida meeldis mulle sama palju nagu igale teisele sõjaajaloolasele, aga ma ei kasutaks seda kunagi kellegi hüüdnimena. Natside mainimisestki tarretus veri mu soontes. Siin koolis olid kõik kas idioodid või oligi Miles Richter täpselt nii kohutav, nagu Tucker näis arvavat.

„Ta juhatab seda oma totakat klubi ka,” ütles Tucker. „East Shoali meelelahutusliku spordi toetusklubi. Täpselt tema moodi nii kohutav nimi valida.”

Neelatasin ebakindlalt, sest kurgus pitsitas. Klubi nimi oli mulle tuttav, aga ma ei teadnud, et see on tema klubi. Milesi seljale kinnitatud silt kerkis ja langes hingamise rütmis.

„Ee… Kuule.” Tucker nügis mind. „Ära lase tal endaga mingeid trikke teha, eks?”

„Trikke? Milliseid näiteks?”

„Näiteks su pingi lahtikruvimist laua küljest või su seljakoti põhja augu tegemist.”

„Ooookei,” ütlesin kulmu kortsutades. „Tead, ma olen nüüd juba üsna veendunud, et ta on kas gorilla, türannosaurus või poltergeist. Kas ma peaksin tema kohta veel midagi teadma?”

„Jah,” ütles Tucker. „Kui ta saksa aktsendiga rääkima hakkab, siis helista mulle.”