Читать книгу Mõtlesin su välja - Francesca Zappia - Страница 5

Esimese asjana panin ma East Shoali keskkoolis tähele seda, et neil puudus jalgrattahoidja. Kui koolil puudub jalgrattahoidja, on see ilmne märk, et kooli juhib ennast täis tõbraste kamp.

Lükkasin Erwini kooliesist teed ääristavate kandiliste põõsaste taha ning taganesin pisut, veendumaks, et rattad ja lenks on kenasti peidus. Ma ei arvanud, et keegi tahtnuks teda varastada, puudutada või tähelegi panna – inimesed kippusid alateadlikult silmi tema roostetanud pasakarva kerelt kõrvale pöörama –, kuid tundsin end paremini, teades, et ta on turvalises kohas.

Vaatasin kotti. Õpikud, kaustad, vihikud, pastakad ja pliiatsid. Mu odav digifotokas – esimesi asju, mille ostsin, kui Finnegani juurde tööle läksin – kõlkus paelaga mu randme küljes. Olin jõudnud juba pildistada nelja kahtlasena tunduvat oravat, keda olin näinud täna hommikul naabrite maja punasel tellisseinal rivis seismas, aga muidu oli mälukaart tühi.

Seejärel kontrollisin perimeetrit. Perimeetrikontroll hõlmas kolme asja: 360-kraadist ülevaadet ümbrusest, ebatavalisena tunduvate asjade tuvastamist – nagu näiteks parkimisplatsi kattev suur spiraalikujuline põletusjälg – ja nende asjade meeldejätmist juhuks, kui need peaksid hiljem üritama mulle ligi hiilida.

Õpilaste vägi voolas autodest kooli, pööramata mingit tähelepanu mustades ülikondades punaste lipsudega meestele, kes ühtlaste vahedega kooli katusel seisid. Oleks võinud arvata, et riigikoolis on mingid veidrad turvanõuded. Hillparki koolis, minu (endises) erakoolis, olid meil kõigest tavalised turvamehed.

Ühinesin rahvavooga – hoides väljasirutatud käe pikkust vahemaad enda ja teiste vahel, sest jumal teab, kellel võib praegusel ajal relv koolis kaasas olla – ning liikusin nõnda õpilasnõustaja kabinetini, kus ootasin oma tunniplaani saamiseks neli minutit järjekorras. Seal olles võtsin nurgas seisvalt stendilt ka portsu ülikoolide brošüüre ja toppisin need oma seljakotti, ignoreerides minu ees seisva õpilase kummastavat pilku. Ülikooli teemaga ma nalja ei mõistnud – ma lihtsalt pidin sisse saama, ükskõik kui vara ma ka taotluste saatmisega alustama pean või kui palju mul neid ka saata tuleb. Kui veab, siis õnnestub mul mõnes ülikoolis piisavalt süümekaid tekitada, et saada vähemuste toetuseks mõeldud stipp või paar – nii nagu mu vanemad Hillparkis teinud olid. Vahet pole, kuidas ma sisse saan – ma kas saan sisse või töötan kogu ülejäänud elu Finnegani juures.

Märkasin, et mu ümber kandsid kõik teised koolivormi. Mustad püksid, valge triiksärk, roheline lips. Pole midagi kosutavamat kui varahommikune sõõm institutsionaalset võrdõiguslikkust.

Minu kapp asus söökla läheduses. Koridoris viibis peale minu veel ainult üks inimene, kapp kohe minu oma kõrval.

Miles.

Mälupildid Sinisilmast tulvasid esile kui automaadivalang ja ma pidin tegema tiiru enda ümber, veendumaks, et minu läheduses on kõik korras. Vähehaaval ligemale nihkudes piilusin tema kappi. Mitte midagi ebatavalist. Hingasin sügavalt.

Ole viisakas, Alex. Ole viisakas. Ega ta sind natukese vee pärast maha ei löö. Ta ei ole hallutsinatsioon. Ole viisakas.

„Ee… tere!” ütlesin oma kapi juurde astudes.

Miles pööras pead, nägi mind ja ehmus nõnda, et põrkas vastu oma kapi ust, mis lõi kolksuga kõrvalseisvat kappi, ning ta ise komistas oma põrandale asetatud seljakotile ja pidi peaaegu pikali käima. Ta pilk oleks äärepealt augu läbi mu pea puurinud.

„Vabandust!” ütlesin. „Ma ei tahtnud sind ehmatada.”

Kuna ta ei vastanud, keskendusin kapiluku koodile. Õpikuid kappi visates heitsin pilgu tema poole. Ta ilme ei olnud muutunud.

„Mul… ee… ma palun selle vee pärast väga vabandust.” Sirutasin käe, kuigi pidasin seda väga mõtlematuks teoks. Aga ema ütles alati, et viisakus ennekõike, hoolimata asjaoludest. Isegi siis, kui teisel inimesel võib varrukas nuga peidus olla. „Mu nimi on Alex.”

Ta kergitas kulmu vinklisse. Žest oli nii ootamatu, nii täiuslik ja nii kohane, et ma pidin äärepealt naerma pahvatama.

Aeglaselt, nagu võiks ta mind puudutades end põletada, valmistus Miles mu kätt suruma. Ta sõrmed olid pikad ja peened. Vibalikud, aga tugevad.

„Miles,” vastas ta.

„Okei, tore.” Vabastasime käed samal hetkel ning tõmbasime need tagasi. „Tore, et sellega on nüüd korras. Näeme siis hiljem!”

Mineminemine, ruttu kaugemale, ruttu kaugemale.

Läksin eemale nii kiiresti, kui sain. Olin ma just uuesti pärast kümmet aastat Sinisilma puudutanud? Jumal küll. Rahu!

Sellest polekski ehk väga midagi, kui ta oleks päriselt olemas, on ju? See, et ema ei olnud teda kunagi maininud, ei tähendanud, et ta pole tõeline. Aga mis siis, kui ta on sitapea?

Mine metsa, aju!

Märkasin alles treppide juures, et keegi kõnnib mul kannul. Mu kuklakarvad tõusid püsti ja ma haarasin ringi pöörates kaamera järele.

Minu selja taga seisis Miles.

„Teed sa seda meelega?” küsisin.

„Mida ma meelega teen?” vastas ta.

„Kõnnid paar sammu minust tagapool, piisavalt lähedal, et ma sind märkaks, aga mitte nii lähedal, et see imelik tunduks. Ning jõllitad.”

Ta pilgutas silmi. „Ei.”

„Tunne on küll selline, nagu teeksid.”

„Ehk on sul paranoia.”

Tõmbusin pingule.

Ta pööritas silmi. „Gunthrie?” küsis ta.

Härra Gunthrie, inglise keele süvaõpe, esimene tund. „Jah,” ütlesin ma.

Miles võttis taskust paberi, voltis selle lahti ja pööras minu poole. Tema tunniplaan. Ning seal, lehe ülaservas, seisis ta nimi: Richter, Miles J. Esimene tund oli inglise keele süvaõpe 12, Gunthrie.

„Hästi,” ütlesin. „Aga see ei tähenda, et sa pead niimoodi ringi hiilima.” Keerasin selja ja marssisin otsustavalt trepist üles.

„Uus olla on nõme tunne, eks ju?” Miles ilmus mu kõrvale, hääles kummaline noot. Sipelgad jooksid mu käsivarsi mööda üles.

„Pole viga,” ütlesin hambaid kokku surudes.

„Igal juhul,” jätkas ta, „arvan, et sul on vastuvaidlematult õigus teada, et juuste värvimine on kooli reeglite vastu.”

„Ma ei ole neid värvinud,” nähvasin.

„Jajah.” Miles kergitas jälle kulmu. „Muidugi ei ole.”