Читать книгу Kuldsele kingule - Francis Spufford - Страница 3

Prikk Henrietta, jõudnud veidi enne õhtusöögiaega Sandy Hooki – läbinud Narrowsi väina kella kolme paiku ning siis roomanud mööda New Yorgi sadamavee halli palakat imelühikeste halssidega edasi-tagasi, oli muutnud lugematuid kordi kurssi, kuni härra Smithile, kes keksis tekil jalalt jalale, paistis, et taamal ootav linnakinguke jääb igaveseks novembrisompu terendama, kreeklase Zenoni pilkavaks naeruks ilmaski liginemata – ning päev jõuab ehasse seks ajaks, kui Henrietta viimaks heidab ankrusse Tietjensi sadamasildade vahel, mida lahutab linnamajadest kõigest saja jala jagu vett – ja eha on pealegi just nii külm, rõske ja hämar nagu novembril pakkuda, otsekui oleks kogu maailm halli paberi veerandpoogen, mida niisutab tibutav vihm, kuni poogen ähvardab paberipudruks laguneda –, ehk küll see kõik oli nii, käis priki kapten härra Smithile peale, et too magaks veel ühe öö pardal ja läheks alles hommikul kaldale asju ajama. (Oma ettepanekuga mõtles ta anda märku lugupidamisest, sest oli ülesõidunädalate jooksul leidnud härra Smithi näol meeldiva kaaslase.) Aga Smith ei tahtnud sellest kuuldagi. Smith, kuigi ta kummardas ja naeratas, ei ihanud midagi muud, kui et teda aerupaadiga sadamasilla juurde viidaks. Jalad lõpuks kindla maa kivisillutisele tõstnud, punus Smith küll tuikudes, aga sellest hoolimata säärase kiiruga minema, et jättis madruse, kel oli kästud tema reisikirstu kanda, kaugele maha, mistõttu ta pidi tagasi pöörduma, et kirst oma kätte haarata, õlale hiivata ja edasi kapata, libastudes kalarapetel, naerilehtedel, kassisisikondadel ja muudel jätetel, mida sadamais ikka sigineb, küsides siin teejuhatust ja seal jälle, nõnda et ta viimaks, üpriski sarnanedes naeratava tuulispasaga, lükkas õlaga lahti ukse, mida taheti parajasti ööseks riivi panna – Golden Hill Streetil asuva Lovell & Company arvemaja ukse –, asetas koorma maha just siis, kui õpipoisid süütasid lampe ja seinakell näitas, et viiest puudus üks minut, ning nõudis, väga viisakalt, otsekohe härra Lovelli enese jutule.

„Mina olengi Lovell,“ ütles kaupmees kamina äärest püsti tõustes. Olgu tema välised omadused esmakohtumise huvides siinkohal lühidalt üles loetud: viiekümneaastane, kõhetu keha, kuid lotendav ja mügarlik nägu, justkui oleksid looduse sõrmenukid savi sõtkunud, terased ja ärevad silmad, pruunid põlvpüksid, tubakasuitsust koltunud lühike parukas. „On abi vaja?“

„Ilusat päeva,“ ütles härra Smith, „sest ma olen kindel, et päev on ilus, vaatamata vihmale ja tuulele. Ja pimedusele. Andestage reisimehe juhmus, sir. Mul on au anda üle veksel, mille on koostanud teie Londoni ametivennad, härrased Banyard ja Hythe. Ja paluda see lahkesti kohe vastu võtta.“

„Kas sellega poleks kannatanud homseni oodata?“ küsis Lovell. „Meie äriaeg on tänaseks läbi. Tulge kell üheksa kukrut täitma. Ehkki kui summa on üle kümne naelsterlingi, siis palun teil oodata nädala lõpuni, sest sularaha on meil kasinalt.“

„Ah soo,“ sõnas härra Smith. „Veksel ongi suuremale summale. Palju suuremale. Saabusin äsja külmalt merelt ja tulin tulistjalu otse teie manu, soolakirme alles ihul, sopane nagu parditiigist välja karanud peni, aga mitte raha saama, vaid teile viisakalt ette teatama.“

Ja ta andis üle mapi, mille avamisel ilmus nähtavale paberkaas, pitseeritud musta vahaga, mille sisse olid vajutatud tähed B ja H. Lovell, murdis pitseri lahti, kulmud juba veidi kerkinud. Ta luges – ja need kerkisid veelgi.

„Taeva arm,“ ütles ta. „Veksel on tuhandele naelale.“

„Jah, sir,“ vastas Smith. „Tuhandele naelsterlingile või, nagu seal seisab, tuhande seitsmesaja kolmekümne kaheksale naelale, viieteistkümnele šillingile ja neljale pennile New Yorgi rahas. Kas tohin istuda?“

Lovell ei teinud väljagi. „Jem,“ ütles ta, „too latern lähemale.“

Ametnik tõi laterna äsja süüdatud küünlaga ning Lovell tõstis lehe tulise klaasi lähedale – nii lähedale, et Smith ärgitas seda ära kahmama, mispeale Lovell heitis käe keelavalt õieli –, aga ta ei kõrvetanud paberit, ainult kallutas seda klaasi alt paistva leegi poole, mille valgel ilmusid nähtavale merineitsikujulise vesimärgi kahvatud piirjooned.

„Paber on õige,“ möönis ametnik.

„Käekiri samuti,“ ütles Lovell. „Benjamin Banyardi enese oma, ütleksin ma.“

„Jah,“ kinnitas härra Smith, „kuigi siis, kui ta istus Mincing Lane’il oma kabinetis ja mulle seda vekslit kirjutas, oli tema nimi Barnaby Banyard. Olge ometi mõistlikud, härrased, kas te arvate tõesti, et ma leidsin selle tänavanurgalt?“

Lovell tunnistas teda, tema rõivaid ja käsi ja palet ja kõnepruuki, nõnda palju kui ta seda kuulnud oli, ega leidnud midagi, mis oleks küsimuse tarbetuks teinud.

„Võisite ju leidagi,“ vastas ta, „nii palju kui mina tean. Sest ma ei tunne teid. Mis see on? Ja kes te olete?“

„See, mis näib olevat. See, kes näin olevat. Paber, mille eest saab tuhat naela, ja reisimees, kelle oma see on.“

„Või hoopis paber, mis kõlbab vaid tagumiku pühkimiseks, ja valelik võllaroog. Sellest ei aita. Ma olen Banyardiga kakskümmend aastat äri ajanud, olen kakskümmend aastat maksnud Kingstonis suhkruveo eest saadud rahaga nende veksleid välja. Säärast asja pole aga veel eales juhtunud; eales pole saadetud siiapoole vett vekslit palvega maksta kogu hooaja eest ühekorraga, liiatigi peaaegu ainsama sõnata, ette hoiatamata, lisamata isegi „teie lahkel loal“. Küsin uuesti: kes te olete? Millega tegelete?“

„Üleüldiselt, härra Lovell, ostmise ja müümisega. Maailmas ringisõitmisega. Vaatamisega, millest võiks tulu tõusta, mille jaoks võiks tuhandet naela tarvis minna. Üksikasjalikumalt öeldes millegagi, härra Lovell, mida eelistaksin enese teada hoida. Eraviisiliste asjadega.“

„Te häbematu kutsikas, tulete oma rumala ümbernurgajutuga minu nina alla eputama! Rääkige inimese moodi või teie kallis paber lendab tulle.“

„Seda te küll ei tee,“ ütles Smith.

„Või ei tee? Hetk tagasi võpatasite mis hirmus, kui tõstsin selle lambi lähedale. Kõnelge, või ma põletan selle.“

„Siis põletate oma hea nime ühes sellega. Härra Lovell, asja iva on järgmine: ma pärisin veksliametis järele, millistel Londoni lugupeetud kaupmeestel on sidemeid siinsete soliidsete kaupmeestega, esile tõsteti teid ja Banyardi kui ausaid partnereid, ning Banyardi firma kirjutas veksli välja.“

„Enne pole nad seda teinud.“

„Nüüd on. Liiatigi kinnitasid nad mulle, et te olete maksevõimeline. Mul oli hea meel seda kuulda, sest ma maksin sisse sularahas.“

„Sularahas,“ kordas Lovell tuhmilt. Ta luges: „Kuuekümne päeva jooksul maksta seesinane meie teine veksel välja härra Richard Smithi poolt sisse makstud väärtuses …“ Niisiis maksite kuldmüntides?“

„Just nii.“

„Omaenese või kellegi teise raha? Kui volinik või kui omanik? Et võlg õiendada või et uus teha? Rahapaigutamiseks või hilpude ja atlass-siidist vestide peale raiskamiseks?“

„Lihtsalt müntides, sir. Mis rääkis juba iseenese eest, ja kõnekalt.“

„Kahtlemata pidasite nii suure kullahunniku üle ookeani vedamist tülikaks.“

„Täpipealt.“

„Või siis loodate leida teiselt kaldalt tohmani, kes annaks palja küsimise peale paberi eest kulda.“

„Ma pole kuulnud, et newyorklastele oleks nii lihtne oma tahtmist peale suruda,“ ütles härra Smith.

„Ei ole tõesti, sir,“ nentis Lovell, „ei ole tõesti.“ Ta trummeldas sõrmedega. „Eriti kui meiega ei räägita otsekoheselt ega peletata meie kahtlust, et meid võidakse tüssata. Vabandage mu käitumist. Tavaliselt ütlen seda, mida mõtlen, aga ma ei tea, mida teist mõtelda, ma ei tea, kuidas teisse suhtuda, ja te keerutate, et mind teadmatusse jätta, mis pole sugugi kena ega siiras poisijõmpsikast, kes nõuab, et talle makstaks määratu varandus ilma mingi kindlustuseta.“

„Kogu õige veksli hariliku kindlustusega,“ protestis Smith.

„Juba jälle!“ pahandas Lovell. „Jälle naerate. Kaubandus on usaldus, sir. Kaubandus on mõlema poole vajadused tasakaalu seatuna, sir. Kaubandus on andja käe ulatamine palujale käele; aga ehkki ma nimetan teid võllaroaks, te ei ägestu, nagu aluseta süüdistuse korral loomulik oleks, ega nimeta mind kahtlemise pärast omakorda võllaroaks.“

„Ei,“ vastas Smith rõõmsalt. „Sest teil on mõistagi õigus. Te ei tunne mind, ja kahtlemine on teist mõistlik, sest et ma võin osutuda nii bon ton’i kuldseks võsuks kui ka kelmist varganäoks, kes võltsib dokumente.“¹

Lovell pilgutas silmi. Smithi hääl kostis nüüd justkui varese kraaksumine ning polnud aru saada, kas ta oli maski ette pannud või ära võtnud.

„Võõras on hea olla, see annab omamoodi võimu,“ jätkas Smith niisama lahkesti nagu enne. „Sündisin kaldale astudes sama hästi kui ümber. Teie ees seisab uus inimene, uhiuus. Siin pole mul minevikku ega iseloomu: ma olen see, kes minust saab. Aga veksel, sir, on ehtne. Kuidas võiksin teid küll rahustada?“

„Teil on maailma kõige kentsakam arusaam rahustamisest, kui te seda tõsiselt mõtlete,“ ütles Lovell teisele ainiti otsa vaadates. „Te võiksite öelda, miks ei saanud ma kirja, mis oleks üllatust pehmendanud. Oleksin oodanud seletust, etteteatamist.“

„Võib-olla jõudsin ma kirjast ette.“

„Võib-olla. Aga ma arvan, et jään oma nõu juurde, kuni olen näinud midagi rohkemat kui võib-olla.“

„Muidugi mõista,“ kinnitas härra Smith. „Pole midagi loomulikumat, sest ma võin ju kaabakas olla.“

„Jälle kord käite selle võimaluse üpris muretult välja,“ lausus Lovell.

„Ma üksnes mainin raskust, mis teid painab. Kas usaldaksite mind rohkem, kui teeksime näo, et küsimus on hoopis milleski muus?“

„Võimalik,“ vastas Lovell. „Täiesti võimalik. Aus inimene näeks kindlasti vaeva, et tema hea nimi ei saaks määritud. Teie justkui mustaksite ennast ise, härra Smith. Aga mina ei saa nii hoolimatu olla. Minu nimi on minu au. Kas teate, mis juhtub, kui võtan vastu teie veksli, hoolimata teie salatsemisest, kidakeelsusest, muigamisest ja konfidentsiaalsest äriasjast? Ja kui te siis teete mõnele mu heale naabrile hinnaalandust, et raha võimalikult ruttu kätte saada, nagu te kahtlemata kavatsete. Siis hakkab kuuekümnepäevase maksetärminiga veksel, millel seisab minu nimi, saarel ringi käima, määrides minu head nime täpipealt veerandaasta lõpul, pealegi ilma vähimagi konfidentsiaalsuseta. Kõik saavad sellest teada, kõik saavad teada, et minult nõutakse tuhandenaelase võla tasumist, ja küsivad endalt, kas nad peaksid ehk esimesena jaole tulema, et mind rahast lagedaks teha.“

„Ma ei tee hinnaalandust.“

„Mida?“

„Ma ei tee hinnaalandust. Võin oodata. Kiiret pole. Mul pole tungivat rahavajadust; kuuekümne päeva jooksul, seisab siin, ja kuuekümne päeva jooksul sobib mulle täiesti. Jätke veksel endale, hoidke seda oma silma all, ärge laske sel rändama minna.“

„Te tahate öelda: juhul kui ma selle vastu võtan.“

„Jah. Juhul kui te selle vastu võtate.“

„Ja kui ei võta?“

„Kui vaidlustate veksli, siis jääb mu siiatulek kõige lühemaks kolooniates käiguks, millest kunagi kuuldud. Lähen tagasi kaile ja kui Henrietta on lossitud, sõidan koju ning esitan Banyardile kahjunõude.“

„Ma ei vaidlusta seda,“ ütles Lovell venitamisi. „Ega võta seda veel ka vastu. Siin seisab „meie veksli teine koopia“, aga mina pole näinud ei esimese ega kolmanda saba ega sarvi. Missuguste laevadega te ütlesite neid tulevat?“

„Sansom’s Venture’i ja Antelope’iga,“ vastas härra Smith.

„Nõnda,“ sõnas Lovell, „ma ütlen, mida me teeme. Ootame ja vaatame, ja kui teised vekslikoopiad välja ilmuvad, siis kinnitan, et võtsin veksli täna vastu, te saate oma kuuskümmend päeva, ja kui teil veab, on teil järgmise veerandaasta alguse päevaks raha käes, aga kui ei ilmu, siis olete kelm, nagu te nöökamisi ise tunnistate, ja ma viin teid kohtunike ette, et teie isik kindlaks tehtaks. Mida kostate?“

„Pole küll kombeks,“ kostis härra Smith, „aga vahel peaks siiski tohtima nöökamisi rääkida. Väga hea, tehtud.“

„Tehtud,“ kordas Lovell. „Jem, märgi dokument üles ja dateeri see. Lisa äsjase kokkuleppe meelespea, ja veel tähenda üles, et kirjutaksime Banyardi ärile, paluksime seletusi ja saadaksime kirja esimese alusega teele. Seejärel paneme dokumendi teraskappi hoiule, et esitada see asitõendina kohtule, kui seda, nagu ma kahtlustan, tarvis tuleb. Nüüd, sir, jätan ma teiega …“ Lovell hoidis end tagasi, sest Smith kobas kuuetaskutes. „Kas oli veel midagi?“ küsis ta tõsiselt.

„Jah,“ vastas Smith kukrut välja võttes. „Mulle on öeldud, et peaksin ginid peenemaks vahetama. Kas saaksite anda mulle nende väärtuses münte, mis selles linnas käibivad?“

Lovell vaatas nelja kuldset kuningapead, mis sädelesid Smithi peopesal.

„Kas need on valgevasest?“ küsis üks õpipoiss muiates.

„Ei, need ei ole valgevasest,“ ütles Lovell. „Tööta silmade, mitte suuga. Miks küll …?“ pöördus ta Smithi poole. „Pole lugu. Pole lugu. Jah, ma usun, et saame teile vastu tulla. Jem, too pennikaal ja kontrolli neid.“

„Täiskaal,“ kandis ametnik ette.

„Seda ma arvasingi,“ nentis Lovell. „Ma hakkan teie huumorimeelest juba aru saama, härra Smith. Vaatame järele. Me ei saa kuigi palju Londoni kulda, sest see voolab, võiks öelda, vastassuunas, ja kui kollane daam näitabki oma palet, siis peamiselt moidore’ide ja pool-joe’de kujul. Usun, et võin teile ginide eest anda sada kaheksakümmend protsenti ² New Yorgi rahas. Nelja gini pealt teeb see …“

„Sada viiskümmend üks šillingit ja kaks ja pool penni.“

„Te olete tõeline arvutusmasin. Nupukas rehkendama. Kahjuks saan teile müntides anda ainult pisikese osa, põhjusel, mille avaldasin kohe alguses: münte liigub praegu vähe.“ Lovell keeras hoiulaeka uuriketi küljes rippuva võtmega lahti, võttis kamaluga hõbedat – ringluse käigus kulunud, mõlkis ja lömmis hõbemünte – mille ladus Smithi ette väikeseks riidaks. „Mehhiko dollar, mille väärtus on meil kaheksa šillingit ja neli penni. See teeb pool dollarit. Paar Portugali kruseirot, mis teeb kolm New Yorgi šillingit. Veerandkuldnaline. Kaks Lembergi kroitserit. Üks Taani kroitser. Viis sou’d. Moresco münt, mille väärtus pole loetav, aga kaal vastab neljateistkümne hõbepenni omale, nii et selle väärtus New Yorgi rahas on kaks šillingit ja kuus penni. Kokku kakskümmend šillingit ja neli penni. Niisiis jääb paberrahas anda veel sada kakskümmend üheksa šillingit ning kümme ja pool penni.“

Lovell hakkas hõbeda kõrvale lugema kuhjakest kortsunud ja volditud sedeleid, muist trükitud mustaga, muist punasega, muist pruuniga justkui palveraamatust rebitud lehed, ainult kõiksugu kuju ja suurusega, muist pehmed ja kärisenud, muist nahkseks võidunud, mõnel ainult trükipressi määrdunud jälg, teistel vapid, vett purskavad vaalad, langevad tähed, suled, lehed, metsloomad, ja ta ladus need kõik lauale nobedalt nagu kaardijagaja, niisutades sõrmi suus, et oleks parem lapata.

„Pidage korraks,“ ütles härra Smith. „Mis see on?“

„Te ei tunne meie raha, sir?“ küsis ametnik. „Teile ei öeldud, et me kasutame rahatähti, sest münte on siin kasinalt?“

„Ei,“ vastas Smith.

Kuhi kasvas.

„Connecticuti neljapennine, Rhode Islandi kaheksapennine,“ pomises Lovell. „Rhode Islandi kahešillingiline, Jersey kaheksateistkümnepennine, Jersey ühešillingiline, Philadelphia kaheksateistkümnepennine, Marylandi ühešillingiline …“ Ta oli jõudnud laeka põhja. „Vabandage, härra Smith, ülejäänu järele peame minema ülakorrusele minu kabinetti. Harilikult ei nõuta meilt nii palju korraga. Jem, pane äri kinni, Isaiah, ära vahi ammuli sui, vaid hakka põrandat pühkima. Kui te järgneksite mulle. Võtke oma raha kindlasti kaasa, et arvepidamine segi ei läheks.“

„Näen, et kavatsete mind vastu nöögata,“ tähendas härra Smith, kelle valduses oli nüüd kaks peotäit krabisevat kahtlast raha.

„Nagu küla minule, nii mina külale,“ ütles Lovell. „Siiapoole.“

Ta juhatas Smithi tahveldatud seinas olevast uksest sisse ja Smith leidis end koridorist, kust pääses ilmselt kaupmehe eraruumidesse, sest see viis otsejoones teise, tänavapoolse ukseni, kust immitses sisse viimast nõrka päevavalgust, ja kui kontor oli lõhnanud tindi, suitsu, söe ja higi järele, siis siin valitses teistsugune, vahatatud puidu, toidu, roosivee ja teelehtede hõng, vihjega (mõlema sugupoole ühisele) lõhnale, mida immitses väljakäigumajast. Koridori lõpus kulges järsk keerdtrepp üles pimedusse. Igal keerul möödus trepp aknast, aga et see avanes itta, paistis klaasi tagant õige vähe, ainult katuste ja laevataglaste mustendavad piirjooned taevaviilu taustal, mis oli neist vaid kröömikese heledam. Siin-seal läigatav polituur näitas trepikäsipuude ja postide paiknemist; pildiraamid heitsid nõrka kuldset kuma tumedatele ristkülikutele või kummalistele sädelustele, mis jäid liialt varjude rüppe, et neid täpsemalt eristada, justkui oleks Lovell kogunud ja pimedusse uputanud terve trepikäigu jao kaugeid tähtkujusid. Et see oli Lovelli kodu, siis oleks võinud oodata, et kaupmees heidab äritaaga õlgadelt ja muutub koduselt sundimatuks, aga ta hoopis seisatas esimesel trepiastmel, Smith nägi tema õlgu vajuvat, nagu oleks neile langenud koormav raskus, võib-olla painav mõte tuhandest naelast, ja ootas, et ta rühib üles aegamisi, ehk koguni hingeldades. Aga seeasemel asus Lovell hetk hiljem kibekähku üles ronima otsekui ahv, kes turnib kodupuu okstel, ning hoopis Smith, käed rahaga liiga kinni, et tasakaalu hoida, järgnes talle pimedal trepil areldi, ning kui Lovell oli üle mademe jõudnud ja ruttas edasi, jäi Smith ukselävele seisma.

Piklikul toal, kuhu uks viis, olid läände avanevad aknad, paarist neist immitses sisse päeva viimset valguskuma, pigem vihma- kui metallikarva hõbedast, milles oli kauge päikese olemasolu reetvaid nõrku karmiinpunaseid viirge, härra Smithi silmis lausa hiilgavat valgust, ning laenatud hiilgus säratas lihtsalt sisustatud toas viibiva kolme lihtsas riides noore naise palet. Heledapäine seisis akna all, käsi suul, tumedapäine istus ja luges, valge pearätikuga aafriklasest teenija süütas peenikese vahaküünlaga uue valge küünla. Märgates uksel Smithi, pöördusid kõik kolm teda vaatama. Smith vaatas vastu.

Kuidas küll raam vaadet muudab! Sisse vaatava härra Smithi meelest tõstsid värvitud ukse piidad neid kolme esile justkui elavat pilti Uuest Maailmast enesest, millega ta selle hetkeni oli saanud tutvust sobitada kokku nelikümmend seitse minutit ning mida ta seetõttu ei saanud veel pidada päris püsikindlaks, käegakatsutavaks, harilikul kombel maapinnale rajatuks; piidad olid vaid raamiks stseenile, mille taustal laiusid nõlvad ja tasandikud, stseen, millesse ta peab märgusõna peale sisenema, et oma osa mängida, olgu ta valmis või mitte; ta ei tundnud veel publikumi meeleolu, teiste osaliste meeleolu, mis kõik kokku mõjutab näitemängu, mida tuleb üheskoos luua keerdkäik keerdkäigult, dialoog dialoogilt, repliik repliigilt. Blondiin oli ütlemata kena, lopsakate puhaste roosihuultega. Brünett polnud sugugi vähem kena, ehk küll tundus, nagu oleks ta alles äsja lõpetanud pahutsemise, sest tema kulmud olid veel ninajuure poole kokku jooksnud. Aafriklase lagritsmustad silmad olid pööratud Smithile, pilk täiesti ilmetu. Veel enam: ühelgi kolmest polnud rõugearme, mis oli Smithi meelest õige haruldane, niisiis oleksid nad sobinud kehastama kolme graatsiat. Hiljem sai Smith teada, et kolooniates oli rõugearmide puudumine nii tavaline, et ei väärinud tähelepanu, aga esimesel hetkel tabas see teda suure üllatusena. Nagu öeldud, vaatas Smith ühelt poolt sisse. Seevastu neile kolmele, kes vaatasid vastaspoolelt välja, pimedas trepikäigus valendama löönud näo ja paberipatakat pigistavate kahvatute käte poole, ilmutas võõras end lihtsalt tavalise päeva tavalise apertuurina. Nende meelest osutas Connecticuti männist hallikassinine ehisviil nagu alati argise maailma poole, ja nemad olid nagu alati nemad ise, seilanud ammu aega tagasi (nii neile tundus) oma elulugude, armastuste, kurbuste, vimmade, lootuste keskpaika, jõudnud õige kaugele ja olnud juba kaua ankrus kolme tuttava saatuse küljes. Smith oli ainsana ahelaist vaba, veel kammitsemata; see, kellelt võis oodata meelelahutust või uudiseid või muud teiste maailmade kohta, mis talle kui võõrale võisid teada olla. Vahest võis seda ihaldadagi. Kui saatus pole sulle meelepärane, siis võib halastust loota samavõrra kui hukatust, sest eks ole Fortuuna ju muutliku meelega. Saatusejumalanna on tuntud heitlikkuse poolest, ja võõrad on tema tunnustatud käskjalad. Nendega käib kaasas uute võimaluste kuma. Kui seesinane võõras lähenes lävele, võis näha, et ta oli umbes kahekümne nelja aastane noormees lihtsate rohelist värvi kehakatete ja lühikeste roostepruunide käharjuustega, ta naeratas nii, et tedretähniline nina tõmbus kirtsu, ja vaatas häbitult ainitise pilguga.

„Tere,“ ütles ta.

Brünett haigutas moepärast. „Zephyra, pane uks kinni,“ ütles ta.

„Ärge tehke seda,“ palus Smith.

„Miks? See siin on elutuba, sir, mitte piiluetendus. Äriruumid on all. Aitab teile kasinastki pilgust, niisama kasinast, kui on teie kombed.“

„See-eest on mul ohtralt uudishimu.“

„Ei vea teil. Aga olgu. Zephyra, loe kolmeni, ja pane uks alles siis kinni. Mis on? Kas sellest ei piisa?“

„Kaugeltki mitte,“ sõnas Smith. Blondiin välgutas põselohukesi. Aafriklanna pöördus pikaldaselt pead vangutades jälle küünla poole.

„Galantsus,“ märkis brünett piiga ilmega, nagu mainiks ta mõnd tavalist putukat. „Igav.“

„Mu õde peab kõike igavaks,“ segas linalakk piiga vahele. „Kõike peale salvava keele. Või vähemalt jätab ta sellise mulje. Aga mõned meist pole nii kibestunud. Mõned meist ei pea komplimente kohatuks. Te olete isa klient, sir? Kas astuksite sisse?“ Trotsliku sõnavõtu ajal oli tema palgele kerkinud õhetus. Oli selgesti näha, et ta oli väga noor, võib-olla kõigest kuueteistkümne- või seitsmeteistkümneaastane.

„Te olete lahke,“ ütles Smith, jäädes sinna, kus oli. „Ent tõele au andes ei kõnelenud minus galantsus, ma vannun seda, vaid aplus. Ma olin kuus nädalat merel, kus iga järgmine laine märjas rongkäigus sarnanes täpipealt eelmisega. Nüüdseks on mu silmadel, mis on nõnda kaua nälginud, niisama palju kõhtusid nagu hobusel.“

Tumedapäine õde turtsatas. „Niisama palju nagu …? See on kõige jõletum võrdlus, mida ma iial kuulnud olen.“

„Ometi täitis see oma eesmärgi.“

„Mina seda küll ei näe.“

„Panna teid naeratama.“

„Ma ju ei naerata.“

„Võin kinnitada, et viivuks juhtus see siiski.“

„Ei, ja kõik teie silmade hobusekõhud eksivad. Ehkki ma kahtlen, kas see takistaks neil sõnu oksendada.“

„Kes nüüd jõletu on?“

„Teie halvad harjumused on külgehakkavad. Te nakatasite meid.“

„Kas tohin sel juhul sisse astuda ja seda mugavamalt teha?“

„Me kuuleme teid igati hästi ka sealt, kus olete.“

„Tabitha!“ protestis teine, kuid jäi tähelepanuta.

„Nii et vahiksite ühevõrra jultunult ükspuha mida? Iga asi kõlbaks?“

„Palun vabandust, ma kuulsin usaldusväärsest allikast, et galantsus on igav.“

„Kas tulite Londonist, sir?“ katsus heledapäine piiga uuesti sõna sekka pista.

„Jah, seda küll,“ vastas Smith.

„Ei tea, kas te … kas te … on teil … ehk …“

„Mu õde Flora tahab küsida,“ pistis brünett Tabitha pilkliku falsetiga vahele, „„kas-teil-kas-teil, ehk-teil-ehk-teil, vahest-teil-vahest-teil leidub reisikirstus romaane?“ Nimelt neelab ta neid nagu oopiumitinktuuri ning on läbi lugenud kõik, mida New Yorgist vähegi leida, mistõttu peab igalt reisimehelt uusi paluma.“

„Ole vakka!“ karjatas Flora, puna jälle põskedel.

„Mu reisikirstus on tõesti raamat-paar,“ ütles Smith, „ja ma otsin need meeleldi teie jaoks välja. Kas panete seda pahaks?“ küsis ta Tabithalt.

„Ma pole eriline romaanisõber.“

„Sa pole milleski eriline peale torisemise ja narrimise.“

„Minu meelest ei tunne lind end sugugi paremini, kui tema puurile on kleebitud pildid, olgu need kui tahes ilusad. Tere õhtust, papa!“

Smith võpatas. Lovell oli tasasel sammul tagasi tulnud, must lakitud puitkast käes, ja seisnud juba kes teab kui kaua Smithi kõrval hämaras, juurdlev ilme näol.

„Näen, et kohtusite mu tütardega, sir. Tabitha ja Flora, see on härra Smith, kes on siin asjatalituste pärast, ainult ärge küsige, missuguste. Mis siis ikka, astuge sisse, astuge sisse, ärge seiske uksel. Pange see, mis teil käes, lauale, olge hea, sest mul on tunne, et tegin vea, narr, nagu ma olen.“

„See pole üldse sinu moodi, papa,“ lausus Tabitha.

Lovell viskas talle pilgu, ent ütles ainult: „Oh jaa …“

Kaardijagamine läks jälle lahti, ainult et lisaks uute rahapaberite väljaladumisele võttis Lovell mõned ennist antud tagasi, asendades need teiste, sarnaste, niisama salapäraste trükitud sedelitega. Sedakorda ei loendanud ta valju häälega ja paistis, et kõik rahatähed, millele oli trükitud Rhode Island, läksid kasti tagasi.

„Küll teil on palju raha, härra Kõhud,“ nentis Tabitha.

„Kui see ikka on raha,“ kostis Smith, „mitte trükkali libapaberid.“

„Te harjute sellega. Papa, sa peaksid ta õhtusöögile kutsuma.“

„Ma kavatsesingi, mu kullake,“ ütles Lovell. „Teie ginid on vahetatud, ausalt ja täpselt. Kas sooviksite homme meie seltsis õhtustada?“

„Kas olete kindel, et tahate seda?“ päris Smith.

„Mis te nüüd, mis te nüüd,“ kostis Lovell naeratusega, mis tundus harva kasutamise tõttu vajavat õlikannu, et roostes lõuapärad libedamalt liiguksid. „Ärgem laskem kehval algusel kõike rikkuda. Meie kokkulepe on sõlmitud, sir, ja kui kõik läheb hästi – kui kõik läheb, nagu te lubate –, pole meie vahel tilkagi paksu verd, hoopis vastuoksa. Te olete sildunud kaugel rannal, nii et kahtlemata kuluks teile kõvade laevakuivikute asemel midagi suupärasemat ära.“

Ei saa just öelda, et härra Lovellil oleks õnnestunud mõjuda isalikult, nagu ta tahtis, sest „häbematu kutsikas“ ja „valelik võllaroog“ pole sugugi lahked väljendid ega haihtu pärast väljaütlemist piinlikkusest jälgegi jätmata, kuid ta esitas kutse, mida kordas pärast äraütlemist uuesti, kuni härra Smith, olles leidnud (vastukaaluks) majast mõndagi huvitavat, selle viimaks vastu võttis. Kokku lepitud, kummardas ta preili Tabithale ja preili Florale hüvastijätuks ning leidis end ivakese aja pärast jälle tänavalt koos laenuks saadud õpipoiss Isaiah’ga, kes kandis tema reisikirstu.

Nüüd sadas tões ja vaimus, linna solk ja linna roojus voolasid mööda rentslit Golden Hilli keskpaiga poole. Ülesmäge ja sisemaale viivad kitsad teed ähmastusid tuulises pimeduses, millest siin-seal tungis läbi nõrka laternavalgust. Isaiah vandus, püüdis kirstu õlgadel kõrgemale upitada, et see täidaks varjava katuse aset, kuid selle raskus surus tema jalad sügavamale porisse. Võrreldes kõhetute, tiisikushaigete kaupmehepoistega, keda Smith teadis, oli Isaiah’l pullvasika kere ja ebamaisest puhtusest särav nahk, aga mis puutus riietusse, siis paistis Mannahatta nooruk täielikult jagavat Eastcheapi suguvendade uhkeldavat maitset. Isaiah’ kuue käänistel oli rohkem kuldpitsi kui nii mõnegi admirali mundril, kuigi see pits oli kuldseks värvitud, mitte ehtsast kullast, ja tema terava ninaga kingadel olid peened topeltpandlad.

„Kirevase päralt,“ kirus ta õnnetult niheledes. „Kuhu siis minek?“

„Seda ütle sina mulle, kukupai,“ sõnas Smith sõbralikult. „Kuhugi, kus on puhas ja mugav, viisakas söögikoht käeulatuses, ja kus mu kukrust liiga ruttu aadrit ei lastaks. Ma ei mõtle Venuse kooli,“ lisas ta, märgates Isaiah’ silmis teatud tulukest süttivat. „Lihtsalt tavalist öömaja.“

„Sel juhul soovitaksin proua Leed Broad Wayl,“ ütles Isaiah. „Aga ma põle teile miski kukupai, tähendagu see mis tahes. Ma ei mõista teie kõnepruuki.“

Seejärel viis ta Smithi mornis vaikuses üle nõretavate munakivide. See oli trööstitu minek kesk vaevunähtavaid maju, millest muist olid kõrged kivihooned, muist armetud puuhurtsikud, või kesk tühje mustendavaid platse, kus kaeblesid nähtamatud loomad. Kõik nirises, solises, pladises, tilkus vastumeelse veemuusika saatel. Vihm puuris viltu alla, külm nagu ookean ja peaaegu niisama uputav, leotas läbi krae ja juuksed, täitis kõrvad tulvavee jäiste klõmakatega, pani soolasest veest parkunud sõrmed valutama. Vähesed möödujad, keda nad kohtasid, sibasid kühmusselgi edasi, varjates end tühja viljakotiga, kui see juhtus kaasas olema; Smith kaotas tänavalabürindis järje, mitmes käänak tõi nad ukse juurde, millele Isaiah pärast veerandtunnist vihma käes ligunemist koputas. Ometi tema meeleolu tõusis. Ülesanne, mille täitmisega on algust tehtud, on kergem kui ülesanne, mille täitmisest alles mõeldakse, pealegi oli ta noor mees, raha taskus, alles äsja saabunud maailma kaugemale poolele võõrasse linna, uustulnuk või (nagu ta ise oli öelnud) vastsündinu kuskil müütilises Thule saare kolkalinnas. Ikka on seal kõik meeldiv, makskugi seal isevärki raha, mille võib kergesti sodipaberiga segi ajada, täitkugi linn sind lisaks ootusärevusele ka hirmuga. Sest mäherdune hing, kellele maailm on alles suhteliselt uus, ei tunneks mõistetavat elevust, hingamise kiirenemist ja lootuse paisumist paigas, kus igal järgmisel tänaval võib oodata seiklus, iga ukse taga hädaoht või rõõm või õndsus?

Härra Lovell, kellele vaid vähesed asjad mõjusid veel uudsuse jõuga ning kellele oli lõpmata vastukarva tunne, mis tekkis, kui see siiski juhtus, justkui oleks kindel pind jalge all asendunud käkaskaela kukkumisega in vacuo³, kõhkles oma elutoas justament samal hetkel, kui Broad Wayl avanes uks. Flora oli allkorrusel, nõudes Zephyralt õhtusööki, mis oleks lauale antud ka nõudmiseta. Ainult Tabitha istus endiselt sohval, käed liikumatult süles. Härra Lovellil oli viimased kolm aastat, naise surmast saadik, olnud kombeks aeg-ajalt vanema tütre nupukust appi võtta neissamus asjus, milles oli omal ajal vaja läinud tüdruku ema nupukust, aga nüüd võis asi teatavatel põhjustel puudutada tütart ennast, mistõttu polnud mõistlik temalt nõu küsida.

„Mida sina arvad,“ alustas ta aegamisi, „miks peaks noor mees, kellel on raha, teesklema, et tal pole seda – või vähemalt laskma teistel selles kahelda?“

„Kas tal siis on raha?“ küsis Tabitha.

„Minu arvates jah. Ma arvan, et kõik ülejäänu on puha loba, sihilik segaduse tekitamine. Meile puru silma puistamine. Aga miks, vaat seda ei oska ma öelda. Mida sina temast arvad?“

Sellesama küsimuse esitas Isaiah õhtul köögitule ääres Jemile, ja Henrietta kapten tüürimehele, kui laev jäi East Riveri mustas, paisunud, vihmaarmilise kattega vees ankrusse.

Hommikuks oli kogu linnas levinud uudis, et saabunud oli võõras, taskus terve varandus.