Читать книгу Kuldsele kingule - Francis Spufford - Страница 4

Nii nagu müürsepp peab laduma müüri kivihaaval, kuid valmis sein saab sile ja loodis, tuli härra Smithi teadvus järgmisel päeval tagasi tükkhaaval; proua Lee ärklitoas väljatõmmataval voodil ärganud, klapitas ta maailma kildudest uuesti kokku.

Esiteks valge lagi. Seejärel pikaldane tõdemus, et see polnudki sünge vettinud puitplangutis, ninast vaksavõrd kõrgemal, mille all kois ta oli Henrietta pardal kuus nädalat jutti ärganud. Siis meenusid eesmärk, eelmisel õhtul kohatud inimeste mosaiik ja põletav uudishimu. Ärkliaknast paistis hele päike. Smith hüppas särgiväel voodist ja lükkas aknapooled laialt lahti – teda tervitasid katuseharjad ja kellatornid, hollandipäraselt nikerdatud räästaste ja tavaliste Inglise katuseplaatide madalapoolne segadik, mille vahelt kerkisid kirikud, tornide ja kuplitega, ja kõige tagant aeglaselt õõtsuvate mastide ornament; seda vaatepilti uhtus, valgustas, säratas vesi, mida eelmise õhtu pilved olid kallanud, ja üks, kaks, kolm – ta luges need kokku –, kuus kõrgele vinnatud pimestavalt helkivat laigukest, ilmsesti New Yorgi tuulelipud, mis õõtsusid kuldsetena tõtakalt muutuvates taevaviirgudes, ikka sinine viirg valge järel ja valge viirg sinise järel. Broad Way osutus, nagu Smith aknast välja kummardudes nägi, keskmise laiusega munakiviavenüüks, mida proua Lee maja poolses ääres palistasid väikesed puud. Mõlemasse suunda vooris kutsariga hobuvankreid, käsikäruga harjuskeid ja reipa sammuga jalakäijaid. Kusagil all okste varjus pühkis keegi viimaseid lehti kokku, lauldes mingis Aafrika keeles venivat laulu, justkui oleks tema süda ammuilma purunenud ja nüüd võiks ta vaid hooti killukotti kõristada.

Härra Smith jättis tõtlikud pilved ja tõtlikud jalakäijad kiirustamata sinnapaika. Ta läigatas endale kannust vett näkku, pani päevasärgi selga, tõmbas põlvpüksid jalga ja kuue ülle ning kepsutas trepist kolinal alla, ehmatades leskproua Leed, kes kandis alumise korruse võõrastetoas kostilistele putru ja neeruvormi ette.

„Kas juhtute hommikueinet tahtma, sir?“ küsis ta aupaklikumalt kui muidu, sest hommikul oli koos piimaga ka temani jõudnud uudis, et ootamatu kostiline on kröösus, hõlmavahe ginidest nõnda pungil, et neid võib kergemagi müksu peale maha pudeneda.

„Tänan, ei,“ vastas Smith vaevu seisatades, „ma võtan tee peal pruukosti. Head päeva!“ Ja uks paugatas tema järel kinni.

Laulja oli läinud, tänav kõige täiega päevaselt asjalik. Kuhupoole minna? Paistis, et vasakul suubus Broad Way avalikule rohumaale, mille tagant paistis tõkete või tarade segadik, aga liiklusvool kaldus suuremalt jaolt paremale, kus maju oli aina tihedamalt ja kus ilmselgelt asus linna süda; sinnapoole veeresid leiva- ja piimapütikärud, ja Smith läks nendega peaaegu jooksujalu kaasa. Munakivitee kulges piki kahe jõe vahelise saare küüru, mis sarnanes vee all varitseva looma seljaga; kivid olid nagu mügarlikud selgroolülid. Mõlemal pool teed hargnesid kõrvaltänavad, aga Broad Way taga, kui vaadata proua Lee ukse poolt – läänes, rehkendas Smith –, oli vaid üks rida hooneid, lisaks mõned armetud osmikud; kujad viisid ebatasasele rannale, kus aerupaadid olid veetud kolletunud rohulappidele ja veelinnud kõndisid mõõnaga paljaks jäänud mudatasandikel. Paistis, et linna süda jäi täielikult itta. Just seal, nagu paistis ehitiste vahelt, olid nõlvad tihedalt täis Amsterdami-päraseid kõrgeid maju, mille kõrgel paiknevad uksed toetusid trepipüramiididele. Lähemal pilgul olid Amsterdami-moodulised majad õieti Londoni-mooduliste majadega läbisegi, sest ühtede kitsad fassaadid nügisid teiste laiemaid esikülgi. Neidsamu käänakuid pidi oli Smith eelmisel õhtul vihmaga tulnud, neid mööda voorisid kärumehed ja tänavamüüjad, ruttavad kaupmehed ja asjatoimetustele saadetud õpipoisid ühetasase joruna avenüü peavoolust eemale.

Pühademeeleolus Smith aga läks Broad Wayd pidi, möödus kandilise torniga kivikirikust, mis oli otsekui mõnest Inglise krahvkonna väikelinnast siia toodud ja ümber istutatud (nagu niisutatud kotiriidesse mässitud roosijuur), Bowling Greeni pargist, mis oli äratallajate eest taraga kaitstud ilus roheline pisar; läks, kuni avenüü sulas fordiesisesse paraadväljakusse, mille tagant paistis tuuline esplanaad – seal laskis kirgas õhk vasakul ja paremal ja kõikjal ümberringi takistamatult paista veelaotusel, mis eile oli olnud hall, nüüd aga ulatus igasse ilmakaarde sinisena, rahutuna, valgete mütsidega kroonituna. See oli saare tipp, ots, ne plus ultra⁴, ja tugev tuul pumpas joovastavat õhku Smithi rinda. Fordi lipuvarda küljes lehvis ja plagises Uniooni siidlipp, aga fort ise oli lähemal pilgul kui mitte hüljatud, siis igatahes silmatorkavalt kõrbenud, seinad mustunud, siin-seal turritasid paljad põlenud katusesarikad. Värava kõrval vahiputkas istus tunnimees, kössitav punase kuuega kogu, pea maas. Ainult fordi kõrval asuv puitehitis paistis olevat uus, see oli heledatest plankudest kaadervärk, mille otstarbest Smith alguses aru ei saanud. Võllas ilma poomisköieta? Hiiglasele parajat mõõtu sirulaud, millele usin metsavaht naelutab öökullide ja nirkide korjuseid – kõigi võistlejate omi, kes arvavad heaks isanda ulukeid jahtida? Sirulaud oli täis tumedaid laike ja sahisevaid plagusid, mille üle Smith pead murdis, kuni nägi lähemale kummardudes, et kiud, mis tuules lehvisid, olid inimjuuksed, juuripidi pärgamentkollaste skalpide küljes. Neid oli sinna naelutatud tükki nelikümmend, viiskümmend, kuuskümmend, ja lähedalt oli tunda roiskunud liha lehka. Smith taganes järsult.

Vasakult majade tagant viipas õõtsuv mastimets kutsuvalt, Smith võttis tänavasuu kutset kuulda ning läks linna kurgu poole. Siin olid jõukad elamud kiiskavate aknaklaasidega ja teenijatega, kes pühkisid ukselävesid ja treppe, siin olid ka arvemajad ja müügiletid ja kauplused, tänavad olid täis mitut seltsi rahva saginat, sest ehk küll siin oli päevselgelt New Yorgi rikkuse pesapaik, sama mis West End Londonis, voolas sadama äri nende vahelt läbi segasummades, mäherdusi Londonis ei näe. Voorimehevankrid vedasid karpe, kaste, vaate, äsja maale saabunud sisserändajapered koos kogu oma maise varaga nägid välja niisama juhmid (kahtlemata) nagu Smith ise; raudus jalgu lohistavate kokkuaheldatud mustade meeste rodu täiendas tänavamuusikat masenduse kolinaga. Londonis poleks puuviljamüüjad lordmeeri ukse taga karjudes õunu pakkunud, kullassepp poleks oma äri lahti löönud viletsa pudi-padipoe kõrval. Üht-teist tuttavat oli puudu, see-eest jagus ootamatusi. Smith oli ajul keelanud nina teadaannetest välja teha, nagu on linnainimesel haisu tundes harjumuseks, ja ajul läks veidi aega taipamisega, et haisusid, millest mitte välja teha, oli siin õige vähe. Skalpide lehk oli New Yorgi lõhnabuketis seni kõige jäledam. Veidi kalarappeid, veidi väljaheiteid, siin sisikond, seal sõnnik, mitte aga paksu roojusekihti, mitte kloaagi pruunides varjundites vikerkaart ninale haista, mitte solgiaukude pritsmeid õhku rikkuma. Pildike linnaelust, kandsid ette silmad. Jalutuskäik maal mere ääres, vaidlesid sõõrmed vastu. Ei lõhnu ega, nagu Smith tõdes, kerjuseid. Ta oli juba tükk aega luusinud linna kõige saginarohkemas jaos, aga polnud ikka veel kohanud araablastest tänavalapsi, vermeist laiguliste kehadega, kes oleksid ta sisse piiranud, džinniaurusid välja hingavaid hambutuid eitesid, kes oleksid teda varrukast kiskunud, mundriräbalates vigaseid mehi, kes oleksid maas tema poole oianud. Ta kõndis vabalt võõraste seas, keda kõiki paistis olevat õnnistatud tervise, jaksu ja vähemalt tagasihoidliku õnnega eluloteriil. Kasvust rääkimata. Covent Gardeni väljakul oli Smith harjunud olema inimsummast peajagu pikem, siinses jõnkslevate peade sagivas meres oli ta aga üsna keskmine.

Vahest sellepärast, et tavaliste tänavaärrituste puudumine lubas Smithil maha rahuneda, rahustas ta omakorda, ehk küll ise seda märkamata, maha linnaelanike harjunud valvsuse ega pannud mõtiskledes ja aru pidades tähele, et teised mõtisklesid ja pidasid aru tema üle. Ta jäi seisma, et imetleda laevade lossimist sadamamuuli ääres, mis sai alguse majade vahelt. Ta läks kitsukesele väljakule, kus trükkali õpipoisid jooksid ajalehepakkidega ukselt uksele, ning, küsinud väljaku nime ja saanud vastuseks „Hanover Square“, naeratas, sest väljaku Londoni nimekaim kaldus vähem trükipresside ja rohkem ballisaalide poole, mida valgustas pool tuhat küünalt. Smith märkas eespool kohvimaja, kust hoovas sooja leiva ja hästi jahvatatud kohviubade lõhna, ning tegi veidi enne kohvimaja seisma jäädes midagi, mida ta kodukandis ega ka kusagil mujal argiselt tuttavas kohas poleks mingil juhul teinud. Et valida härra Lovelli antud patsahkamist hommikusöögi tellimiseks sobilik sedel, võttis Smith rahatasku tänaval välja. Seepeale sööstis üks tema kannul kõndinu välkkiirelt edasi, kahmas selle ja andis jalgadele valu.

Smith oli käes hoidnud kogu oma rikkust. Äkitselt seda enam ei olnud. Smith jäi ammulisui vahtima. Smith tuiutas juhmilt tühja pihku, kus oli olnud raha. Peale selle dokument, mis … Aga või selleks mahti oli. Smith kõhkles, kaalus, kas karjuda: „Võtke varas kinni!“, taipas, et see toob tõenäoliselt kaasa terve rea tagajärgi, raputas nagu kärbseid peletades pead ning asus ise ja vaikides varast jälitama. Tema hetkeline tardumus oli andnud pikanäpumehele juba tubli edumaa ning ehkki Smithi jalad said valu ja rohelise kuue saba tõusis lendu, sõelus tagaaetav vilkalt teiste vahelt läbi, keeras ümber nurkade, lipsas majadevahelistesse käikudesse. Nüüd libisesid New Yorgi tänavad Smithist mööda juba jooksu-, mitte enam kõnnitempos; needsamad vaatepildid, seesama tuttava ja tundmatu segu, mis koondus justkui malelaua mustade ja valgete ruutude mustriks, ainult kiiremini kui enne, vuhisesid hämuna mööda; tükk sedasama teed, mida ta oli eelmisel õhtul käinud, kuid ei saanud nüüd mahti ära tunda; Smith ähkis jooksumüdina saatel, tundes, et laeval veedetud nädalad kammitsevad ihuliikmeid, sest olid neist tahes-tahtmata jõu röövinud, aga ees jooksev kogu tegi üha haake ja pöördeid, põikeid ja sööste, tulemata sugugi lähemale, hoopis kaugenedes. Varas oli kõhn, pikkade sirgete tumedate juuste ja hallide põlvpükstega, tema paljad, pealtnäha väsimatud päkad välkusid tõustes ja langedes – see oli kõik, mida Smithi silm vahemaa suurenedes seletas.

Nüüd jooksid nad künkast üles. Smith, nähes ees lagedat rohumaad ja järeldades, et kõik siitkandi tänavad kulgevad paralleelselt ja viivad üles väljale, mis väli see niisugune ka polnud, haaras hädaabinõu järele, sööstes järgmisel risttänaval paremale ja järgmisel uuesti vasakule, kavatsedes põgenikul künka tipus tee ära lõigata, kui saab. Siin oli tänav palju tühjem ja Smith pigistas endast viimase välja, kihutades ülespoole paralleelselt oma rahataskuga (nagu ta lootis). Rohkem risttänavaid polnud, seega ka mitte võimalust näha, kas plaan toimis. Paljad seinad, kehvemad uksed, tühjad platsid. Pekslev süda. Tulitavad kopsud. Tänava ots lähenes. Smith põikas veel kord vasakule ja jooksis ähkides tänava lõppu, lootes jälitatavat iga hetk silmata. Ta keeras ümber nurga.

Ei midagi, ei kedagi. Tänavaotsas polnud ühtki hingelist. Linnaliikluse hoovused ja keerised jäid puha teistesse suundadesse, lastes sellel tänaval sel hetkel soikuda seisva veega abajaks. Sadakond suletud ust eredas hommikuvalguses, ei muud, nägi Smith, mõistes oma ränka viga, sest varas võis olla ükskõik millisest sisse lipsanud. Smith ei saanud ju kõigile ustele koputada. Ta pööras end ringi. Roheline väli oli konarlik kogukonnamaa. Üks lehm vahtis teda, mäletsedes mõnusalt, kuid huvitult. Ükskõik milline põõsas võis varast varjata. Või ka mitte.

Härra Smith toetas käed põlvedele ja hingeldas, püüdis suure vaevaga tundeid talitseda, et takistada nördinult tõmblevat suud vormimast, valjusti kisendamast sõnu, mida suu peremees ei saanud talle lubada. Kui rind enam ei lõõtsunud, saatis Smith lehmale katseks naeratuse, ja kui see sarnaneski pisut õudse laibairvega, mis tekib siis, kui ihu tabab surmajäikus, siis vähemalt oli see allunud tema tahtele – ja muud sel hetkel vaja polnudki. Lehm jäi ükskõikseks.

Siis läks härra Smith rohumaale, möödus kriketirajast, mis oli väravates mullani ära tallatud, pottsepaahjudest, söepõletaja tulest ja lambakarjast, leidis end puude vahelt, kus võis olla üsna kindel, et keegi pealt ei näe, ja seal, kindlas kohas, mida ta ennist polnud vaevaks võtnud otsida, keeras ta pahupidi kuuekarmani, kus oli hoidnud rahataskut, ja uuris järelejäänud vara. Nagu ta oligi lootnud, olid mõned rahapaberid hooletuse tõttu lahtiselt taskusse pudenenud. Aga neid polnud kuigi palju. Smith silus need ükshaaval sirgu ja luges üle. Viis, kuus, kuus šillingit ja kuus penni, kaheksapennine, see määrdunud sedel oli kuuepennine, ja veel üks šilling. Kaheksa šillingit ja kaheksa penni, ta vidutas silmi, New Yorgi ja New Jersey rahas. Kahtlane paberraha ei teinud Smithile enam sugugi nalja. Lisaks, meenus talle äkilises kergendushoos, oli ta jätnud öökapile kuhjakese ehtsaid münte. Veel kakskümmend üheksa šillingit, ehkki ta oli arvestanud kuus korda suurema summaga. Ta rehkendas. Kas ta saab elada niimoodi, nagu oli kavatsenud? Ei. Tuleb elada nii, nagu olukord sunnib.

Kui Smith peidupaigast lagedale astus, naeratus jälle loomulik, tuli rohumaa kaugemat serva pidi kulgev tee talle millegipoolest tuttav ette, ja lähemale minek kinnitas seda. See oli Broad Way, mis läks tuldud poolest vastassuunda edasi. Smith oli teinud linnale ringi peale – see oligi New York kõige täiega. Kogukonnamaa kaugemat serva tõkestasid kaljud, ja Broad Way, mille kivisillutis oli asendunud paljaste vankriroobastega, jätkus teise tunnimeheposti tõkke taga. Smith küsis maapinda süljelärakatega kirjavalt sõdurilt hea õnne peale, ega see mõnda jooksjat ole näinud.

„Äkiste nägingi,“ vastas sõdur.

Smith uuris ootusrikast nägu ja vaagis mõttes oma taskute sisu.

„Tegelikult ei näinud, ega?“ küsis ta.

„Ei,“ nõustus sõdur sõbralikult ja pistis savipiibu hambu tagasi.