Читать книгу Ameerika. Loss - Franz Kafka - Страница 6

Onu majas harjus Karl peagi uue olukorraga. Onu tuli talle ka igas pisiasjas lahkelt vastu ja kunagi ei pidanud Karl alles halbadest kogemustest õpetust saama, nagu see enamasti ikka kibestab algusaega võõral maal.

Karli tuba asus maja seitsmendal korrusel, kuus alumist ja veel alamal nendega liituvad kolm maa-alust korrust võttis enda alla onu äritegevus. Valgus, mis hoovas kahest aknast ja rõduuksest Karli tuppa, pani teda ikka ja jälle imestama, kui ta hommikuti oma väikesest magamistoast siia tuli. Kus oleks ta küll elama pidanud, kui ta vaese väikese sisserändajana oleks maale astunud? Jah, vahest poleks teda Ühendriikidesse üldse sissegi lastud, mida onu immigratsiooniseaduste tundmise põhjal isegi väga tõenäoliseks pidas, vaid oleks koju tagasi saadetud, hoolimata edaspidisest, sellest, et tal enam kodumaad ei olnud. Sest kaastundele ei maksnud siin loota, ning see oli päris õige, mida Karl selles osas Ameerika kohta lugenud oli; siin näisid ainult õnnelikud neid ümbritsevate ükskõiksete nägude keskel tõeliselt oma õnne nautivat.

Toa eest jooksis selle terves pikkuses läbi kitsas rõdu. Aga see, mis Karli kodulinnas oleks olnud kõrgeim vaatluspunkt, ei lubanud siin palju rohkemat kui ülevaadet ühest tänavast, mis kadus kahe rea lausa ühesugusteks hakitud majade vahel sirgelt ja seetõttu nagu pagedes kaugusse, kus rohkest sumust kerkisid esile ühe katedraali hiigelvormid. Ja nii hommikul kui õhtul nagu ka öistes unenägudes käis sel tänaval aina liikluserüsin, mis ülalt nähtuna kujutas endast üha uutest elementidest kokkupaiskuvat segu, moondunud inimkujude ja igat liiki sõidukite katuste segadikku, millest omakorda kerkis veel uus, paljukordistunud ja metsikum segu kärast, tolmust, lõhnadest, ning kõike seda ümbritses ja läbis võimas valgus, mida esemete hulk ikka ja jälle hajutas, laiali kandis ning taas usinalt kokku tõi ja mis hurmunud silmale tundus niivõrd käegakatsutavana, nagu oleks see üle terve tänava ulatuv klaastahvel, mida iga silmapilk uuesti kõigest jõust puruks lüüakse.

Ettevaatlik, nagu onu kõiges oli, andis ta Karlile nõu esialgu end mitte millegagi tõsiselt siduda. Ta pidi küll kõike uurima ja vaatlema, kuid mitte end sellest köita laskma. Eurooplase esimesi päevi Ameerikas võib ju võrrelda sündimisega, ja olgugi et siin — ärgu Karl ilmaasjata kartku — elatakse kiiremini sisse kui teispoolsusest inimmaailma saabudes, tuleb siiski silmas pidada, et esialgne otsustus seisab ikka nõrkadel jalgadel ja et selle tõttu ei tohi laokile lasta oma kõikvõimalikke hilisemaid otsustusi, mille abil siin oma elu peab elama hakkama. Onu ise oli tundnud uustulnukaid, kes selle asemel, et nende heade põhimõtete järgi käia, näiteks päevade kaupa oma rõdul seisid ja karjast kadunud lambukese kombel sealt alla vahtisid. See peab ju pea kirjuks võtma! Seda üksildast tegevusetust, mis pilguga töökasse New Yorgi päeva ära eksib, võib lõbureisijatele lubada ja võib-olla ka soovitada, olgugi mitte ilma reservatsioonideta; siiajääjale on see aga hukatus, antud juhul võib rahulikult seda sõna tarvitada, kui ta ka liialdus oleks. Ja onu krimpsutas tõepoolest pahaselt nägu, kui ta ühel oma külaskäikudest, mis leidsid ikka aset ainult kord päevas ja alati kõige erinevamatel kellaaegadel, Karli rõdul nägi. Karl võttis sellest peagi märku ja loobus seepärast võimalust mööda rõdul seismise lõbust.

Polnud see ju ka hoopiski mitte ainus lõbu, mis tal oli. Tema toas seisis parimat sorti ameerika kirjutuslaud, nagu ta isa oli seda endale aastaid soovinud ja igasugustel oksjonitel kättesaadava odava hinnaga osta katsunud, ilma et see tal tema kasina sissetuleku tõttu iial oleks õnnestunud. Muidugi ei saanud seda lauda võrreldagi nende niinimetatud ameerika kirjutuslaudadega, mis Euroopas oksjonitel ringi rändavad. Selle laua pealmises osas oli näiteks sada erineva suurusega sahtlit ja Ühendriikide presidentki oleks igale oma toimikule sobiva koha leidnud, kuid peale selle oli külje peal regulaator ja vänta keerates võis tahtmist ja vajadust mööda sahtleid kõige erinevamal viisil ümber paigutada või uusi teha. Õhukesed külgseinad vajusid aeglaselt alla ja moodustasid nüüd üleskerkinud sahtli põranda või tõusva sahtli lae; juba ühe keeru järel oli laual hoopis teine välimus ja kõik toimus sedamööda, kuidas vänta keerati, kas aeglaselt või arutu kiiruga. See oli uusim leiutis, meenutas aga Karlile väga elavalt neid sõimemänge, mida näidati kodumaal jõululaadal imestavatele lastele, ja Karlgi oli talveriidesse pakitult tihti nende ees seisnud ning aina võrrelnud ühe vanamehe poolt ringiaetava vända pöördeid sõimemängu efektidega, kolme Hommikumaa targa edasinõksatamisega, Petlema tähe vilkumisega ja puiste poosidega pühas tallis. Ja ikka oli talle paistnud, nagu poleks tema selja taga seisev ema küllalt täpselt kõiki sündmusi jälginud; ta oli ema ligemale tirinud, kuni tundis teda oma selja vastas, ja näidanud talle niikaua valjude hüüatuste saatel rohkem varjatud nähtusi — näiteks jänkukest, kes ees rohu sees vaheldumisi tagakäppadel istus ja end siis jälle jooksma asutas —, kuni ema tal käega suu kinni kattis ja tõenäoliselt oma endisesse tähelepanematusse vajus. Laud ei olnud küll mitte selleks tehtud, et üksnes sääraseid asju meelde tuletada, aga vist oli leiutiste ajalooski olemas selline ebamäärane seos nagu Karli mälestustes. Karlist erinevalt ei olnud onu selle kirjutuslauaga põrmugi rahul, ta oli lihtsalt tahtnud Karlile korralikku kirjutuslauda osta ja säärased kirjutuslauad olid nüüd kõik varustatud selle uue seadeldisega, mille paremus seisnes kas või selles, et teda võis ilma suurte kuludeta ka vanemate kirjutuslaudade külge paigaldada. Siiski soovitas onu Karlil regulaatorit võimalikult vähe kasutada, soovituse mõju suurendamiseks väitis ta, et mehhanism on väga tundlik, see läheb kergesti rikki ja parandamine on väga kallis. Polnud raske taibata, et säärased märkused olid ainult ettekäändeks, kuigi teiselt poolt pidi ütlema, et regulaatorit oli väga lihtne sulustada, mida onu siiski ei teinud.

Esimestel päevadel, kui kõnelused Karli ja onu vahel endast mõista sagedamini aset leidsid, oli Karl sedagi rääkinud, et ta oli kodus küll vähe, aga hea meelega klaverit mänginud, kasutades seejuures paraku vaid ema antud algteadmisi. Karl teadis küll, et säärane jutt tähendas ühtaegu klaveri palumist, kuid ta oli jõudnud juba piisavalt ringi vaadates selgusele, et onul polnud tarvis mingil määral kokku hoida. Sellest hoolimata ei rahuldatud tema palvet kohe, aga umbes kaheksa päeva pärast ütles onu nagu peaaegu vastu tahtmist tunnistades, et klaver jõudis nüüdsama kohale ja Karl võib, kui ta tahab, selle ülestoomise järele valvata. See oli küll kerge töö, kuid sealjuures mitte kuigi palju kergem kui ülestoomine ise, sest majas oli omaette mööblilift, kuhu ilma erilise kitsikuseta mahtus terve mööbliauto, ja selles liftis hõljuski klaver üles Karli tuppa. Karl ise oleks võinud sõita samas liftis ühes klaveri ja transporditöölistega, aga kuna samas kõrval oli vaba inimeste-lift, siis sõitis ta sellega, hoidis end kangi abil pidevalt teise liftiga ühel kõrgusel ja vahtis ainiti läbi klaasseina ilusat muusikariista, mis oli nüüd tema omandus. Kui klaver siis tema toas oli ja ta sellel esimesed helid lõi, tundis ta nii tobedat rõõmu, et hüppas edasimängimise asemel püsti ja imetles hoopis klaverit mõningase vahemaa tagant, käed puusas. Ka toa akustika oli suurepärane ja aitas kaasa Karli esialgse väikese ebaõdusustunde täielikule kadumisele raudmajas elades. Nii raudne kui maja väljast paistiski, polnud toas märgata mingeid rauast ehitusdetaile, ja keegi poleks võinud osutada kas või ühelegi sisustuse pisiasjale, mis oleks kuidagi häirinud absoluutset hubasust. Esialgu lootis Karl palju oma klaverimängust ja ei häbenenud vähemalt enne uinumist mõelda võimalusele selle klaverimänguga vahetult Ameerika olusid mõjutada. Kõlas ju kummaliselt küll, kui ta lahtistest akendest välja, lärmist küllastatud õhku mängis oma kodumaa vana sõdurilaulu, mida sõdurid õhtuti kasarmuakendel rinnutades ja alla pimedale platsile vahtides vastastikku aknast aknasse laulsid, — aga kui ta seejärel tänavale vaatas, siis oli see muutumatu ja üksnes väike osake suurest ringkäigust, mida ei saanud niisama iseenesest peatada, tundmata selles ringluses toimivaid jõude. Onu sallis klaverimängu ega ütelnud midagi selle vastu, liiatigi et Karl, jällegi tema manitsuse peale, harva endale mängulõbu lubas; jah, ta tõi Karlile koguni Ameerika marsside noote ja muidugi ka rahvushümni, aga vististi polnud see üksnes muusikarõõmuga seletatav, kui ta ühel päeval Karli käest ilma igasuguse naljata küsis, kas poiss ei tahaks ka viiuli- või metsasarvemängu õppida.

Aga Karli esmane ja tähtsaim ülesanne oli loomulikult inglise keele õppimine. Hommikuti kell seitse tuli Karli tuppa noor kaubandusülikooli professor ja nägi teda kas juba laua ääres vihikute taga istumas või sõnu pähe õppides toas edasi-tagasi kõndimas. Karl sai aru, et inglise keele omandamiseks pole ükski kiirus küllalt suur ja et pealegi on see parim võimalus onule oma hea edasijõudmisega erakordset rõõmu valmistada. Ja kui alguses oli inglise keel onuga kõnelemisel piirdunud vaid tervituse- ja hüvastijätusõnadega, siis õnnestus tõesti peagi üha pikemates vestluslõikudes inglise keelele üle minna, mistõttu ühtlasi intiimsemadki teemad võisid jutuks tulla. Esimene ameerika luuletus, tulekahju kujutamine, mida Karl ühel õhtul onule deklameerida võis, manas onu näole rahulolust sügavtõsise ilme. Nad seisid tookord mõlemad Karli toas akna all, onu vaatas välja, kus taevahelendus oli juba täiesti kadunud, ja lõi värsse kaasa elades aeglaselt takti peopessa, kuna Karl seisis sirgelt tema kõrval ja murdis end tardunud pilgul keerulisest luuletusest läbi.

Mida paremaks läks Karli inglise keel, seda suuremat tahtmist ilmutas onu teda oma tuttavatega kokku viia ja andis ainult igaks juhuks korralduse, et säärastel kokkusaamistel peab ka inglise keele professor esialgu Karli läheduses viibima. Kõige esimene tuttav, kellele Karli ühel pärastlõunal esitleti, oli noor, sale, uskumatult nõtke mees, kelle onu eriliste komplimentide saatel Karli tuppa juhatas. See oli ilmselt üks neist paljudest, vanemate seisukohast nähtuna raiskuläinud miljonärivõsudest, kelle elu kulges nii, et tavaline inimene ei võinud valu tundmata vaadata ühtainustki juhuslikku päeva selle noormehe elust. Ja just nagu seda teades või aimates ja nagu sellele vastu astudes, niipalju kui see tema võimuses oli, püsis ta huultel ja silmis lakkamatu õnnenaeratus, mis näis olevat määratud talle endale, ta kaasvestlejale ja kogu maailmale.

Selle noormehega, härra Mackiga, lepiti onu täielikul heakskiitmisel kokku ühine ratsutamine kell pool kuus varahommikul, kas ratsakoolis või siis vabas looduses. Esialgu küll kõhkles Karl oma nõusoleku andmisega, sest ta polnud ju kunagi hobuse seljas istunud ja tahtis esmalt ratsutamist veidi õppida, aga kuna onu ja Mack nii kangesti peale käisid ning ratsutamisest kui puhtast lõbust või tervislikust treeningust ja mitte kui kunstist rääkisid, siis jäi ta lõpuks nõusse. Nüüd pidi ta küll juba pool viis üles tõusma ja tihti oli see talle väga raske, sest ta kannatas siin, vististi selle pideva tähelepanelikkuse tõttu, mida ta päeva jooksul ilmutama pidi, lausa unetõve all, kuid vannitoas kadus ta kahetsus peagi. Üle kogu vanni terves selle pikkuses ja laiuses ulatus dušisõel — kellel tema kodumaale jäänud koolivendadest, olgu ta kui rikas tahes, on midagi seesugust, ja veel ainuüksi iseenda jaoks? — ja selle all lebas nüüd siis Karl siruli, siin vannis võis ta, käed laiali, lasta oma tahtmist mööda leigetel, kuumadel, jälle leigetel ja lõpuks jäistel veejugadel kas osaliselt või üle terve sõelapinna endale peale sadada. Ta lebas seal otsekui veel veidi jätkuvat und nautides ja püüdis erilise heameelega suletud silmalaugudele viimaseid üksikult langevaid tilku, mis siis laiali valgudes üle näo voolasid.

Ratsakoolis, kus onu kõrge kummiga auto ta maha pani, ootas teda juba inglise keele professor, kuna Mack tuli eranditult alles hiljem. Aga ta võis ka muretult hiljem tulla, sest tegelik elav ratsutamine algas alles siis, kui tema kohal oli. Kas ei ajanud hobused end oma senisest poolunest tagajalgele püsti, kui ta sisse astus, kas ei plaksunud piitski valjemini läbi ruumi, kas ei ilmunud ümbritsevale rõdule korraga üksikuid inimesi, pealtvaatajaid, tallipoisse, ratsakooli õpilasi või kes nad kõik olla võisid? Karl aga kasutas Macki saabumiseni jäävat aega selleks, et siiski veidi ratsaharjutusi teha, kas või kõige algelisemaid. Seal oli üks pikk mees, kes vaevalt tõstetud käega küündis ka kõige kõrgema hobuse turjani ja kes Karlile seda ikka napilt veerandtunni pikkust õpetust andis. Edusammud, mida Karl seejuures tegi, polnud kuigi suured ja need aitasid tal kinnistada hulgaliselt ingliskeelseid hädakaebeid, mida ta treeningu ajal hingetult oma inglise keele professori poole saatis, kes enamasti uniselt vastu uksepiita nõjatus. Kuid peaaegu igasugune rahulolematus ratsutamisega kadus kohe, kui tuli Mack. Pikk mees saadeti minema, ja peagi polnud ikka veel hämaras saalis muud kuulda kui galopeerivate hobuste kabjatüminat ja näha vaevalt muud peale Macki ülestõstetud käe, millega ta Karlile käsklusi andis. Pärast poolt tundi säärast unenäona mööduvat lõbu peeti kinni. Mackil oli väga kiire, ta jättis Karliga hüvasti, patsutas talle mõnikord põsele, kui ta oli tema ratsutamisega eriti rahul, ning kadus, ilma et ta oleks suure rutu pärast Karliga uksestki koos välja läinud. Karl võttis siis professori enda juurde autosse ja nad sõitsid enamasti ringteid kaudu inglise keele tundi, sest sõit läbi liiklusmurru sellel laial tänaval, mis tegelikult viis onu maja juurest otse ratsakooli, oleks liiga palju aega võtnud. Muuseas lakkas vähemalt see inglise keele professori kaasasõitmine peagi, sest Karl, kes heitis endale ette, et ta laseb väsinud mehel tarbetult ratsakooli tulla, kui Mackiga oli liiatigi väga hõlbus inglise keeles hakkama saada, palus onu, et ta professori sellest kohusest vabastaks. Mõningase kaalumise peale andiski onu palvele järele.

Kulus suhteliselt kaua aega, enne kui onu võttis nõuks lubada Karlile kas või väikest pilguheitu oma ärisse, kuigi Karl oli seda sageli palunud. See oli säärast laadi komisjoni- ja vahetalitusäri, nagu neid, niipalju kui Karl mäletas, Euroopas vist enam üldse ei leidunud. Äri tegeles nimelt ülesostmisega, ei toimetanud aga kaupu tootjalt ostjatele või siis kaupmeestele, vaid hoolitses kõigi kaupade ja toorainete vahendamise eest suurtele tehasekoondistele ning nende vahel. Niisiis oli see äri, mis hõlmas hiigelulatuses ühtaegu ostu, hoidu, transporti ja müüki ning pidi klientidega lakkamatult väga täpset telefoni- ja telegraafisidet pidama. Telegraafisaal polnud väiksem, vaid suuremgi Karli kodulinna telegraafiametist, kust ta oli kord ühe seal hästituntud koolivenna käekõrval läbi läinud. Kuhu sa iganes vaatasid, käisid telefonikabiinide uksed kinni ja lahti ning helin võis hulluks ajada. Onu avas lähima ukse ja kiirgavas elektrivalguses võis seal näha uste paukumise vastu ükskõikset ametnikku, pea pressitud teraskaare otste vahele, mis surusid kuuldeklappe ta kõrvade vastu. Parem käsivars lebas lauakesel, nagu oleks ta eriti raske, ning ainult sõrmed, mis pliiatsit hoidsid, nõksusid ebainimlikult kiires rütmis. Kõnetorusse öeldavate sõnadega oli ta väga kokkuhoidlik, ja ühtelugu võis näha, et tal oli kõnelejale ehk midagi vastu väita, et ta tahtis midagi küsimusega täpsustada, kuid konkreetsed sõnad, mida ta kuulis, sundisid teda, enne kui ta oma kavatsust teostada jõudis, silmi langetama ja kirjutama. Ta ei pidanudki rääkima, nagu onu Karlile tasakesi selgitas, sest samu teateid, nagu see mees siin, võtsid üheaegselt vastu ja võrdlesid omavahel veel kaks ametnikku, nii et vead olid võimalikult välditud. Samal silmapilgul, kui onu ja Karl uksest välja astusid, lipsas sisse üks praktikant ja tuli kohe vahepeal täiskirjutatud paberiga välja. Keset saali käis tagantkihutatud inimeste pidev sagimine. Keegi ei teretanud, teretamine oli ära keelatud, igaüks seadis oma sammu eelkäija sammude järgi ja vaatas põrandale, et sellel võimalikult kiiresti edasi jõuda, või neelas pilguga vist küll ainult üksikuid sõnu või arve paberitelt, mida ta käes hoidis ja mis tema jooksujalu tõttamisest laperdasid.

«Sa oled tõesti kaugele jõudnud,» ütles Karl ühel neist käikudest läbi äri, mille vaatamiseks tuli kulutada palju päevi isegi siis, kui tahtsid igat osakonda vaid põgusalt näinud olla.

«Ja sa pead teadma, et kõik selle rajasin ma kolmekümne aasta eest omal käel. Tollal oli mul sadamakvartalis väike äri, ja kui seal sai päevas viis kasti maha laaditud, siis oli seda palju ja ma läksin, nina püsti, koju. Nüüd on mul suuruselt kolmandad laohooned sadamas, too omaaegne äri on aga minu pakikandjate kuuekümne viienda rühma söögituba ja tööriistade ruum.»

«See on ju imepärane,» ütles Karl.

«Siin käib igasugune areng nii kiiresti,» ütles onu kõnelust katkestades.

Ühel päeval tuli onu veidi aega enne lõunat, mida Karl kavatses üksi süüa nagu tavaliselt, ning palus Karlil kohe musta ülikonna selga panna ja temaga koos lõunale tulla, millest võtavad osa veel kaks ärisõpra. Sel ajal, kui Karl kõrvaltoas ümber riietus, istus onu kirjutuslaua äärde ja vaatas läbi just alles lõpetatud inglise keele harjutuse, lõi käega vastu lauda ja hüüdis valjusti: «Tõesti suurepärane!»

Kahtlemata edenes Karli riietumine seda kiitust kuuldes paremini, aga ka tema inglise keele oskus oli tõepoolest juba üsna kindel.

Onu söögitoas, mida Karl veel päralejõudmise esimesest õhtust mäletas, tõusid tervituseks püsti kaks suurt paksu härrat, üks oli Green ja teine Pollunder, nagu selgus lauavestluse käigus. Onu tavatses nimelt tuttavate kohta vaevalt mõne põgusa sõna poetada ja jättis alati Karlile võimaluse tema enda tähelepanekute varal kõike vajalikku või huvitavat avastada. Pärast seda, kui tegeliku söömise ajal oli arutatud ainult omavahelisi äriasju, mis tähendas Karlile head õppetundi kaupmeheväljendite osas, ja kui teda oli lastud vaikselt oma söögiga tegelda, nagu oleks ta laps, kes peab ennekõike kõhu korralikult täis sööma, kummardus härra Green Karli poole ja küsis eksimatult äratuntava püüdega hästi selget inglise keelt kõnelda, millised on üldiselt Karli esimesed muljed Ameerikast. Ümberringi valitsevas hauavaikuses aeg-ajalt onu poole pilke heites vastas Karl küllaltki põhjalikult ja katsus tänutäheks pisut New Yorgi kõnepruugiga sümpaatiat võita. Ühe väljendi puhul pahvatasid koguni kõik kolm härrat naerma ja Karl kartis juba, et ta oli mõne jämeda vea teinud; kuid ei, ta oli isegi midagi väga toredat öelnud, nagu härra Pollunder seletas. Sellele härra Pollunderile näis Karl üldse väga meeldivat, ja kuna onu ja härra Green jälle ärijuttude juurde tagasi jõudsid, laskis härra Pollunder Karli tugitooli endale lähemale lükata, päris talt alguses seda ja teist tema nime, päritolu ja reisi kohta ja rääkis siis lõpuks ka ise, et Karlile puhkust anda, köhides ja kiiruga iseendast ja oma tütrest, kellega ta elas väikeses maamajas New Yorgi lähedal, kus ta küll ainult õhtud veeta sai, sest ta oli pankur ja tema kutsetöö hoidis teda päev otsa New Yorgis kinni. Kohe sai Karl ka südamliku küllakutse sinna maamajja, nii värske ameeriklane nagu Karl tunneb ju kindlasti tarvidust vahel New Yorgist puhata. Karl palus sedamaid onult luba küllakutset vastu võtta ja onu andiski pealtnäha rõõmsal meelel loa, kuid nimetamata või kaalumatagi kindlat kuupäeva, nagu Karl ja härra Pollunder olid oodanud.

Aga juba järgmisel päeval sai Karl korralduse tulla ühte onu büroosse (ainuüksi selles majas oli onul kümme erinevat bürood), kus ta kohtas onu ja härra Pollunderit üpris napisõnalistena tugitoolides lebasklemas.

«Härra Pollunder,» ütles onu, teda oli toa õhtuhämaruses vaevalt näha, «härra Pollunder tuli sind oma maamajja viima, nagu see meil eile jutuks oli.»

«Ma ei teadnud, et see juba täna peab toimuma,» vastas Karl, «muidu oleksin ma end valmis seadnud.»

«Kui sa pole end valmis seadnud, siis lükkame ehk parem külaskäigu mõne järgmise korra peale edasi,» arvas onu.

«Mis siin valmis seada!» hüüdis härra Pollunder. «Noor mees on alati valmis.»

«Ma ei räägi tema pärast,» ütles onu külalise poole pöördudes, «aga tal tuleks ikkagi veel üles oma tuppa minna ja see peaks teid siin kinni.»

«Sellekski on aega küll,» ütles härra Pollunder, «ma nägin ka seda viivitust ette ja lõpetasin täna varem töö.»

«Sa näed,» ütles onu, «milliseid ebameeldivusi sinu külaskäik juba praegu põhjustab.»

«Mul on kahju,» ütles Karl, «aga ma olen kohe tagasi,» ja tahtis juba minema joosta.

«Ärge kiirustage,» ütles härra Pollunder, «te ei valmista mulle mingeid ebameeldivusi, seevastu teeb teie külaskäik mulle sulaselget rõõmu.»

«Sa puudud homme ratsutamistunnist, kas sa juba teatasid seda?»

«Ei,» ütles Karl, see külaskäik, millest ta oli rõõmu tundnud, hakkas koormaks muutuma, «ma ei teadnud ju —»

«Ja tahad sellest hoolimata ära sõita?» küsis onu edasi.

Härra Pollunder, sõbralik mees, tuli appi.

«Me peame teel ratsakooli juures kinni ja ajame asja joonde.»

«See juba läheb,» ütles onu. «Aga Mack ootab sind siiski.»

«Ei ta oota,» ütles Karl, «aga kohale tuleb küll.»

«No näed siis!» ütles onu, nagu poleks Karli vastus mingi õigustus.

Jällegi otsustas härra Pollunder asja: «Aga Klara» — see oli härra Pollunderi tütar — «ootab teda samuti ja juba täna õhtul, küllap on temal Mackiga võrreldes eesõigus.»

«Seda küll,» ütles onu. «Lippa siis oma tuppa,» ja ta lõi mitu korda just nagu tahtmatult vastu tooli käetuge. Karl oli juba ukse juures, kui onu teda veel kord küsimusega peatas: «Inglise keele tunniks oled sa hommikul vara jälle kohal?»

«Noo!» hüüdis härra Pollunder ja pööras end üllatusest tugitoolis ringi, niipalju kui ta paksus seda lubas. «Kas ta ei tohi vähemalt homseks päevaks ära jääda? Ma tooksin ta siis ülehomme varahommikul jälle tagasi?»

«Ei tule kõne allagi,» vastas onu. «Ma ei või ta õpinguid niivõrd käest ära lasta. Hiljem, kui ta elab iseendast korrapärast ametielu, luban ma tal hea meelega nii lahket ja austavat küllakutset ka pikemaks ajaks vastu võtta.»

Mis keerutamine see küll on! mõtles Karl.

Härra Pollunder muutus nukraks. «Aga ühest õhtust ja ühest ööst ei saa ju tõesti peaaegu midagi.»

«See on minugi arvamus,» ütles onu.

«Tuleb võtta, mis antakse,» ütles härra Pollunder, ja juba ta naeris jälle. «Niisiis, ma ootan!» hüüdis ta Karlile, kes ruttas minema, sest onu ei öelnud enam midagi.

Kui Karl varsti reisivalmilt tagasi tuli, leidis ta büroost veel ainult härra Pollunderi, onu oli ära läinud. Härra Pollunder raputas ütlemata õnnelikult Karli mõlemat kätt, otsekui tahaks ta endale hästi tugevasti kinnitada, et Karl sõidab ikkagi temaga ühes. Karl oli veel kiirustamisest õige elevil ja ta raputas ka omalt poolt härra Pollunderi käsi, rõõmus selle üle, et saab linnast välja.

«Ega onu pahaseks ei saanud, et ma kaasa sõidan?»

«Oh ei! Nii tõsiselt ta seda kõike ju ei mõelnud. Tal on lihtsalt teie kasvatus südame peal.»

«Kas ta ise ütles teile, et ta seda eelmist juttu nii tõsiselt ei mõelnud?»

«Oo jaa,» venitas härra Pollunder ja tõestas sellega, et ta ei osanud valetada.

«Kummaline, kui vastumeelselt ta mind teile külla lubas, kuigi te olete tema sõber!»

Ka härra Pollunder ei osanud sellele seletust leida, olgugi et ta seda avameelselt ei tunnistanud, ning härra Pollunderi autos läbi sooja õhtu sõites mõtlesid mõlemad veel kaua selle üle järele, kuigi nad samas teistest asjadest rääkisid.

Nad istusid külg külje vastas ja härra Pollunder hoidis jutustamise ajal Karli kätt oma peos. Karl tahtis rohkem kuulda preili Klarast, nagu teeks pikk sõit teda kärsituks ja nagu võiks jutustamisega varem pärale jõuda kui tegelikult. Kuigi ta polnud veel kunagi õhtul läbi New Yorgi tänavate sõitnud, kus trotuaaril ja sõiduteel tormles tuulekeerisena iga silmapilk suunda vahetav lärm, mis polnudki nagu inimeste tekitatud, vaid hoopis võõras element, ei läinud Karlile, kes härra Pollunderi juttu täpselt jälgida püüdis, miski muu korda kui härra Pollunderi tume vest ja sellest soliidselt ülekäiv tume kellakett. Tänavatest, kus rahvas suures varjamatus hilinemishirmus jooksujalu või kõigest väest kihutavates sõidukites teatrite poole rühkis, jõudsid nad üleminekurajoonide kaudu agulitesse, kus ratsapolitseinikud nende auto ikka ja jälle mõnda kõrvaltänavasse suunasid, sest suuri tänavaid täitsid demonstreerivad metallitöölised, kes olid streigi välja kuulutanud, ja ristteedel võis lubada ainult hädapärast autoliiklust. Kui siis auto pimedatest, müra summutavatest kõrvaltänavatest tulles risti üle mõne lausa väljakuga sarnaneva tänava sõitis, ilmusid mõlemat kätt ja nii pikas perspektiivis, et selle lõppu kellegi silm ei seletanud, nähtavale kõnniteed, täis sammhaaval edasiliikuvat massi, kelle laul oli ühestainsast inimhäälest ühtsem. Vabana hoitud sõiduteel oli siin-seal näha mõnda politseinikku liikumatu hobuse seljas, mehi, kes kandsid lippe või üle tänava ulatuvaid loosungikangaid, kaastöölistest ja sidemeestest ümbritsetud töölisjuhti või trammivagunit, mis polnud küllalt kähku pakku jõudnud ning seisis nüüd tühjana ja pimedana paigal, kuna juht ja konduktor platvormil istusid. Uudishimutsejad seisid salguti tõelistest demonstrantidest eemal ja ei lahkunud oma kohalt, kuigi sündmuste tegelik käik neile selgusetuks jäi. Karl aga naaldus rõõmsalt vastu käsivart, mille härra Pollunder oli talle ümber pannud; teadmine, et varsti on ta teretulnud külaline valgustatud, aiamüüriga ümbritsetud, koerte poolt valvatud maamajas, mõjus talle imeväärselt, ja kui ta ka algava unisuse pärast ei taibanud hästi kõike, mida härra Pollunder rääkis, või taipas ainult katketi, võttis ta end aeg-ajalt kokku ja hõõrus silmi, et natukeseks ajaks jälle kindel olla, et härra Pollunder pole tema unisust märganud, sest seda tahtis ta küll iga hinna eest vältida.