Читать книгу Ameerika. Loss - Franz Kafka - Страница 7

«Olemegi päral,» ütles härra Pollunder just ühel Karli jaoks kadunud silmapilgul. Auto seisis maamaja ees, mis New Yorgi ümbruse rikka rahva maamajade kombel oli ruumikam ja kõrgem kui muidu maamajad, mis ainult ühe perekonna kasutada on. Kuna valgustatud oli ainult maja alumine pool, siis ei saanudki silmaga mõõta, kui kõrgele üles maja küündis. Eespool kohisesid kastanipuud, mille vahelt — võrevärav oli juba lahti — viis lühike tee maja välistrepi ette. Oma väsimuse järgi oletas Karl autost väljudes, et sõit oli kestnud siiski küllalt kaua. Kastaniallee pimeduses kuulis ta enda kõrval tüdrukuhäält: «Lõpuks ometi on härra Jakob siin!»

«Minu nimi on Roßmann,» ütles Karl tüdrukule, kelle kontuure ta nüüd juba eristama hakkas, ja võttis talle ulatatud käe vastu.

«See on Jakobi õepoeg,» ütles härra Pollunder selgitavalt, «ja tema nimi on Karl Roßmann.»

«See ei vähenda meie head meelt tema siinolekust,» ütles tüdruk, kes nimele mingit rõhku ei pannud.

Ometi küsis Karl veel härra Pollunderi ja tüdruku vahel maja poole sammudes: «Teie olete preili Klara?»

«Jah,» ütles tüdruk ja nüüd paistis majast veidi aimu andvat valgust tema näole, mida ta Karli poole kallutas, «aga siin pimedas ei tahtnud ma end esitleda.»

Kas ta siis ootas meid võre ääres? mõtles Karl, kes kõndimisel vähehaaval virgeks sai.

«Meil on täna õhtul muide veel üks külaline,» ütles Klara.

«Ei või olla!» hüüdis Pollunder vihaselt.

«Härra Green,» ütles Klara.

«Millal ta tuli?» küsis Karl otsekui mingi aimuse sunnil.

«Alles praegu. Kas te siis ei kuulnud eessõitvat autot?»

Karl vaatas üles Pollunderi poole, et näha, kuidas tema asjasse suhtub, kuid Pollunderi käed olid püksitaskutes ja ta ainult trampis käies veidi kõvemini.

«Pole mingit kasu, kui sa elad New Yorgile nii lähedal, rahurikkumisest ikka ei pääse. Me peame oma elukoha tingimata veel kaugemale viima, tulgu mul või pool ööd sõita, enne kui ma koju jõuan.»

Nad jäid trepi juurde seisma.

«Aga härra Green pole ju tükil ajal siin käinud,» ütles Klara, kes oli ilmselt isaga täiesti nõus, kuid tahtis sellegipoolest teda rahustada.

«Miks ta pidi just täna õhtul tulema?» ütles Pollunder, ja need sõnad veeresid raevukalt üle ta paksu alahuule, mis nagu lõtv, raske liha ikka kergesti vabisema hakkas.

«Seda küll!» ütles Klara.

«Võib-olla läheb ta kohe jälle ära,» tähendas Karl ja imestas ise seda üksmeelt, mida ta nende veel eile võhivõõraste inimestega jagas.

«Oh ei,» ütles Klara, «tal on isaga üks suur äriasi ajada, mille arutamine kestab vist kaua, sest ta juba hoiatas mind naljatoonil, et kui ma tahan viisakas perenaine olla, siis pean ma hommikuni pealt kuulama.»

«Ah seda ka veel! Ta jääb siis ööseks!» hüüdis Pollunder, nagu oleks see veel kõige halva tipp. «Mul on kange isu,» ütles ta ja uus mõte tegi ta meele lahkemaks, «mul on kange isu teid jälle oma autosse panna, härra Roßmann, ja onu juurde tagasi viia. Tänane õhtu on juba ette rikutud, ja kes teab, millal teie onu teid järgmine kord meile lubab. Kui ma aga teid täna tagasi viin, siis ei saa ta teid järgmisel korral enam keelata.»

Ja ta võttis Karlil juba käest kinni, et oma plaani teoks teha. Aga Karl ei liikunud paigast ja Klara palus teda siia jätta, sest vähemalt teda ja Karli ei saavat härra Green vähimalgi määral segada, ja lõpuks märkas Pollunder isegi, et tema otsus ei olnud päris kõigutamatu. Pealegi — ja see vahest oligi määrav — kuuldi korraga härra Greeni ülalt trepipealselt alla aeda hüüdvat: «Kuhu te ometi jääte?»

«Tulge,» ütles Pollunder ja keeras trepi poole. Tema järel tulid Karl ja Klara, kes nüüd teineteist valguse käes uurisid.

Kui punased huuled tal on, ütles Karl endamisi ja mõtles härra Pollunderi huultele, kui kauniks need olid muutunud tütre näos.

«Pärast õhtusööki,» nii ütles Klara, «läheme kohe minu ruumidesse, kui teil midagi selle vastu ei ole, siis oleme vähemalt sellest härra Greenist lahti, kuigi isa peab temaga tegelema. Ja teie olete siis nii lahke ja mängite mulle klaverit, sest isa juba rääkis, kui hästi te seda oskate, mina aga olen muusikas kahjuks täiesti andetu ja ei puudutagi oma klaverit, nii väga kui ma ka tegelikult muusikat armastan.»

Karl oli Klara ettepanekuga täiesti päri, kuigi ta oleks meelsasti tahtnud ka härra Pollunderit nende seltskonda tõmmata. Aga Greeni hiiglasekuju silmates — Pollunderi suurusega oli ta lihtsalt juba harjunud —, mis nende ees vähehaaval nähtavale ilmus, kui nad trepist üles läksid, kaotas ta igasuguse lootuse härra Pollunderit veel täna õhtul selle mehe käest mingil moel ära meelitada.

Härra Green tervitas neid üpris rutakalt, nagu tuleks kaotatud aeg tasa teha, võttis härra Pollunderi käsivarrest kinni ning lükkas Karli ja Klara enda ees söögituppa, mis nägi tänu laual olevatele, näljastest lehevanikutest päid sirutavatele lilledele eriti pidulik välja ja sundis kahekordselt kahetsema härra Greeni häirivat juuresolekut. Karl, kes ootas laua juures, kuni teised istet võtsid, jõudis parasjagu rõõmu tunda, et aeda viiv suur klaasuks jääb lahti, sest sealtkaudu hõljus otsekui lehtlasse sisse tugevat lõhna, kui härra Green juba läks ähkides seda klaasust kinni panema, kummardus alumiste riivide juurde, küünitas end ülemisi sulgema, ja seda kõike säärase noorusliku kärmusega, et juurderuttaval teenril ei jäänud enam midagi teha. Härra Greeni esimesed laua taga lausutud sõnad avaldasid imestust selle üle, et Karl onult külaskäiguloa oli saanud. Ta tõstis ühe supilusikatäie teise järel suu juurde ning seletas Klarale paremat kätt ja härra Pollunderile vasakut kätt, miks ta nii väga imestab, ja kuidas onu Karli järele valvab, ja kuidas onu armastus Karli vastu on liiga suur, et seda veel onuarmastuseks võiks nimetada.

Sellest pole veel küllalt, et ta siin ilmaaegu vahele segab, ühtlasi segab ta veel minu ja onu vahele, mõtles Karl ega saanud lonksugi kullakarvalist suppi kurgust alla. Aga siis jälle ei tahtnud ta märgata lasta, kui häirituna ta end tundis, ja hakkas tummalt endale suppi sisse kühveldama. Eine möödus aeglaselt nagu piin. Ainult härra Green ja iseäranis veel Klara olid elavad ning leidsid puhuti põgusaks naerukski juhust. Härra Pollunder laskis end vaid paaril korral vestlusse kaasa tõmmata, kui härra Green äriasjust rääkima hakkas. Kuid neistki arutlustest tõmbus ta peagi tagasi ja härra Green pidi teda mõne aja pärast jälle ootamatult üllatama. Ta rõhutas muide — ja siis juhtuski, et Klara pidi Karlile, kes jäi kuulama, nagu oleks mingi oht ähvardamas, meelde tuletama, et tema ees on praad ja et ta on õhtusöögil —, et algselt ei olnud tal kavas nii ootamatult külla tulla. Sest kuigi see äriasi, mis veel jutuks pidi tulema, on üsnagi pakiline, oleks kõige tähtsama võinud täna linnas läbi arutada ja kõrvalisema homseks või hilisemaks jätta. Ning ta oligi tõepoolest tükk aega enne tööaja lõppu härra Pollunderi pool käinud, aga polnud teda eest leidnud, niisiis oli ta sunnitud koju helistama, et ta jääb ööseks ära, ja siia sõitma.

«Sel juhul pean ma vabandust paluma,» ütles Karl valjusti ja veel enne, kui keegi sai mahti vastata, «sest selles olen mina süüdi, et härra Pollunder täna varem oma ärist lahkus, ja mul on väga kahju.»

Härra Pollunder kattis suurema osa näost suurätiga kinni, Klara küll naeratas Karlile, kuid see polnud osavõtlik naeratus, vaid pidi teda kuidagi mõjutama.

«Siin pole midagi vabandada,» ütles härra Green, kes parajasti teravate noatõmmetega tuvi lahti lõikas, «otse vastupidi, mul on hea meel, et ma saan õhtu nii meeldivas seltskonnas veeta, selle asemel et kodus üksi õhtust süüa, kus mind teenindab mu vana majapidajanna, kes on nii vana, et juba tee ukse juurest lauani on talle raske, ja ma võin tükiks ajaks tugitoolis seljakile lasta, kui ma teda sel teekonnal jälgida tahan. Alles õige hiljuti suutsin ma läbi suruda, et teener tooks road söögitoa ukseni, aga teekond uksest minu lauani kuulub temale, niipalju kui ma tast aru saan.»

«Mu jumal,» hüüdis Klara, «on see vast truudus!»

«Jah, on veel truudust ilma peal,» ütles härra Green ja pistis toidupala suhu, kus keel, nagu Karl juhuslikult märkas, ahnelt pala järele haaras. Karlil hakkas lausa paha ja ta tõusis püsti. Peaaegu üheaegselt haarasid härra Pollunder ja Klara tal kätest kinni.

«Te peate edasi istuma,» ütles Klara. Ja kui ta oli jälle istet võtnud, sosistas tüdruk talle: «Varsti kaome koos. Kannatust!»

Härra Green oli vahepeal rahumeeli söömisega ametis, nagu oleks härra Pollunderi ja Klara loomulik kohus Karli rahustada, kui tema Karlil südame pahaks ajab.

Söök venis pikale just tänu sellele pedantsusele, millega härra Green igat rooga käsitses, olles seejuures küll aina väsimatult valmis järgmist rooga vastu võtma; jäi tõesti mulje, et ta tahab siin oma vanast majapidajannast põhjalikult välja puhata. Aeg-ajalt kiitis ta preili Klara majapidamiskunsti, mis Klarale ilmselt meeldis, kuna Karl tundis kiusatust Greeni tagasi tõrjuda, nagu kipuks see Klarale kallale. Kuid härra Green ei piirdunud sugugi ainult Klaraga, vaid kahetses taldrikult üles vaatamata korduvalt Karli silmatorkavat isutust. Härra Pollunder võttis Karli söögiisu oma kaitse alla, kuigi ta oleks võõrustajana pidanud samuti Karli sööma õhutama. Ja see sundimine, mille all Karl kogu söögiaja kannatas, tegi ta niivõrd hellaks, et ta tõlgendas vastu iseenda paremat arusaamist ka seda härra Pollunderi väljendust ebasõbralikkusena. Ja vastavalt oma meeleolule sõi ta kord täiesti sobimatu kiiruga ja palju, laskis siis jälle noal-kahvlil väsinult pikaks ajaks langeda ja oli üldse seltskonna liikumatuim liige, kellega toite pakkuv teener ei osanud tihtilugu midagi peale hakata.

«Ma räägin juba homme härra senaatorile, kuidas te preili Klarat oma mittesöömisega solvasite,» ütles härra Green, andes oma sõnadele naljatleva suuna üksnes selle žestiga, kuidas ta nuga-kahvlit käsitses.

«Näete nüüd, kui kurvaks tüdruk jäi,» jätkas ta ja võttis Klaral lõuast kinni. Klara laskis seda sündida ja sulges silmad.

«Vaata plikat,» hüüdis Green, naaldus tagasi ja puhkis täissöönud inimese kombel naerda, ise näost tulipunane. Asjatult katsus Karl endale härra Pollunderi käitumist seletada. See istus oma taldriku ääres ja vahtis sinna sisse, nagu toimuks seal see tõeliselt tähtis. Ta ei tõmmanud Karli tugitooli endale lähemale, ja kui ta üldse rääkis, siis kõigiga, Karlile polnud tal midagi erilist öelda. Seevastu talus ta seda, et Green, see panetunud New Yorgi vanapoiss, Klarat selge sihiga puudutas, et ta Karli, Pollunderi külalist, solvas, või vähemalt teda lapsena kohtles, ja teab mis tegudeks ta veel jõudu kogus ja ette valmistus.

Söömaaja lõppedes — üldist meeleolu märganud härra Green oli nüüd esimene, kes üles tõusis ja selles mõttes kõiki teisigi püsti tõstis, — läks Karl üksinda eemale kitsaste valgete liistudega jagatud suurte akende juurde, mis avanesid terrassile ja olid tegelikult, nagu Karl lähemale astudes märkas, päris uksed. Mis oli veel järel sellest vastumeelsusest, mida härra Pollunder ja ta tütar olid alguses härra Greeni vastu tundnud ja mis oli ennist Karlile veidi arusaamatuks jäänud? Nüüd seisid nad Greeni seltsis ja noogutasid tema jutu peale. Suits härra Greeni sigarist, Pollunderi kingitusest, mis oli nii jäme, nagu isa sellest kodus mõnikord jutustas kui faktist, kuid mida ta tõenäoliselt ise polnud iialgi oma silmaga näinud, kandus saalis laiali ja levitas Greeni mõju ka nurkadesse ja niššidesse, kuhu ta isiklikult kunagi poleks astunud. Nii kaugel kui Karl ka seisis, tundis ta siiski suitsukõditust ninas, ja härra Greeni käitumine, kelle poole ta vaid korraks üle õla kärme pilgu heitis, oli tema meelest jõle. Nüüd ei pidanud ta üldse võimatuks, et onu oli ainult sellepärast nii kaua keeldunud talle selleks külaskäiguks luba andmast, et ta tundis härra Pollunderi nõrka iseloomu ja nägi seetõttu ette või pidas igatahes võimalikuks Karli solvamist selle külaskäigu puhul. Karlile ei meeldinud ka see ameerika tüdruk, kuigi ta polnud teda näiteks sugugi ilusamana ette kujutanud. Sellest peale, kui härra Green tüdrukuga mehkeldas, oli Karl koguni üllatatud sellest ilust, milleks tüdruku nägu võimeline oli, eriti tema talitsematult rahutute silmade särast. Ta polnud veel kunagi näinud seelikut, mis oleks nii tihedasti keha ümber hoidnud kui Klara oma, põikkurrud õhukeses jäigas kahkjaskollases riides näitasid pinguloleku tugevust. Ja ometi ei läinud tüdruk Karlile üldse korda, meelsasti oleks ta loobunud tüdruku tuppa minemast, kui ta oleks selle asemel võinud ukse avada, mille lingist ta igaks juhuks kinni hoidis, autosse ronida või, kui juht juba magab, siis omapead New Yorki kõndida. Selge öö Karli poole kallutunud täiskuuga oli kõigile avali ja väljas lageda taeva all hirmu tunda oli Karli meelest mõttetu. Ta kujutas ette — ja esimest korda tundis ta end siin saaliski hästi —, kuidas ta hommikul — varem ta ju vaevalt jalgsi koju jõuab — onu üllatab. Ta ei olnud küll veel kunagi onu magamistoas käinud, ei teadnudki, kus see asus, aga küllap ta seda juba teada saab. Siis kavatses ta koputada ja ootuspärase «sisse!» peale tuppa tormata, et üllatada armast onu, keda ta siiani oli ikka näinud vaid kurguni riides ja kinninööbituna ja kes nüüd on korraga voodis istuli, öösärgi väel, üllatunud pilk uksele suunatud. Iseendast ei tähenda see ju veel kuigi palju, aga maksab vaid ette kujutada, mis tagajärjed sel olla võiksid. Vahest sööksid nad esimest korda koos hommikust, onu voodis, tema tugitoolis, hommikueinelauake nende vahel, võib-olla kujuneks see ühine hommikueine pidevaks tavaks, võib-olla saaksid nad edaspidi sääraste hommikueinete tõttu, mida oleks isegi võimatu vältida, sagedamini kokku kui üks kord päevas nagu siiani ja võiksid siis loomulikult ka avameelsemalt juttu ajada. Lõpuks tuli ju seegi avameelse kõneluse puudumisest, et ta täna onu vastu veidi sõnakuulmatu või õigemini põikpäine oli. Ja kui ta peaks ka täna ööseks siia jääma — nii see paistab paraku minevat, kuigi tal lastakse siin akna juures seista ja iseendale vestluskaaslaseks olla —, siis võib sellest õnnetust külaskäigust kujuneda ehk pöördepunkt paremate suhete poole onuga, võib-olla mõlgutab onu oma magamistoas täna õhtul samasuguseid mõtteid.

Mõnevõrra lohutatult pöördus Karl ringi. Tema ees seisis Klara ja ütles: «Kas teile meie juures ei meeldi? Kas te ei tahaks end siin veidi kodusemalt tunda? Tulge, ma teen viimase katse!»

Ta viis Karli põiki läbi saali ukse poole. Ühe kõrvallaua ääres istusid mõlemad härrad kergelt kihiseva joogi pokaalidega, mida Karl ei tundnud ja mida ta oleks tahtnud maitsta. Härra Green hoidis üht küünarnukki laual, ta oli oma näo härra Pollunderile õige lähedale ajanud; kes poleks härra Pollunderit tundnud, see oleks võinud kergesti arvata, et siin arutletakse kuritegelikke plaane, ja mitte äriasju. Kui härra Pollunder saatis Karli sõbraliku pilguga ukseni, siis Green ei teinud Karli nägemagi, olgugi et vastasistuja pilguga tavaliselt päris tahtmatult kaasa minnakse, ja see Greeni käitumine näis väljendavat tema teatavat veendumust, et kumbki, Karl omaette ja Green omaette, peavad püüdma siin omal jõul hakkama saada; hädapärane seltskondlik side nende vahel saab ajapikku üksnes emma-kumma võidu või hävinguga teoks.

Kui ta seda arvab, ütles Karl endamisi, siis on ta narr. Ma ei taha talt tõesti midagi ja jätku tema ka mind rahule.

Niipea kui ta koridori oli jõudnud, taipas ta, et tõenäoliselt oli ta käitumine ebaviisakas olnud, sest ainiti Greeni põrnitsedes oli ta lasknud end Klaral peaaegu välja lohistada. Seda varmamalt käis ta nüüd Klara kõrval. Läbi koridoride minnes ei uskunud ta algul oma silmi, kui ta nägi iga paarikümne sammu järel seismas uhkes livrees teenrit kandelaabriga, mille jämedast jalast tuli kahe käega kinni hoida.

«Siiani on uus elektrijuhe ainult söögituppa sisse viidud,» selgitas Klara. «Me ostsime selle maja alles hiljuti ja lasksime ta täielikult ümber ehitada, niipalju kui üks vana maja oma isepäise ehituslaadiga üldse ümber ehitada annab.»

«Nii et Ameerikaski on juba vanu maju,» ütles Karl.

«Loomulikult,» ütles Klara naerdes ja tõmbas teda edasi. «Teil on Ameerikast imelik ettekujutus.»

«Te ei tohiks minu üle naerda,» ütles Karl pahaselt. Lõpuks tundis tema juba Euroopat ja Ameerikat, Klara aga ainult Ameerikat.

Mööda minnes lükkas Klara kerge käesirutusega ühe ukse lahti ja ütles peatumata: «Siia tulete magama.»

Muidugi tahtis Karl kohe tuba vaadata, aga Klara seletas kannatamatult ja peaaegu karjudes, et sellega on ju aega, tulgu enne kaasa. Nad sikutasid teineteist koridoris veidi sinna-tänna, lõpuks leidis Karl, et kõiges ei pea ta end ka ikka Klara järgi sättima, rebis end lahti ja astus tuppa. Üllatavat pimedust akna taga seletas puukroon, mis õõtsus seal oma täies suuruses. Kostis linnulaulu. Toas aga, kuhu kuuvalgus veel ei ulatunud, ei suutnud silm peaaegu midagi seletada. Karl kahetses, et ta polnud onult kingiks saadud elektritaskulampi kaasa võtnud. Selles majas oli taskulamp ju hädavajalik, oleks paar säärast lampi olnud, oleks teenrid võidud magama saata. Ta istus aknalauale, vaatas ja kuulatas välja. Üks ülesehmunud lind näis rabelevat vana puu lehestikust läbi. Kusagil eemal huikas mõne New Yorgi lähisrongi vile. Muidu oli vaikne.

Kuid mitte kauaks, sest Klara tuli kiiruga sisse. Ilmselt tigedana hüüdis ta: «Mis see siis olgu?» ja laksas käega vastu oma seelikut. Karl mõtles alles siis vastata, kui Klara räägib viisakamalt. Klara aga tuli pika sammuga tema juurde, hüüdis: «Kas tulete minuga või ei?» ja tõukas Karli kas meelega või siis suurest ärritusest niiviisi rindu, et see oleks aknast välja kukkunud, kui ta poleks veel viimasel silmapilgul aknalaualt alla libisedes jalgadega toapõrandate toetunud.

«Ma oleksin äärepealt välja kukkunud,» ütles ta etteheitvalt.

«Kahju, et seda ei juhtunud. Miks te olete nii ebaviisakas! Ma lükkan teid veel kord alla.»

Ja ta haaras Karlil tõesti ümbert kinni ning tassis poisi oma spordist karastatud kehajõuga peaaegu akna juurde välja, kuna see unustas end esimese ehmatusega raskeks teha. Kuid kohe sai Karl ehmatusest jagu, keeras end puusanõksuga vabaks ja haaras Klaral ümbert kinni.

«Ah, te teete mulle haiget,» ütles tüdruk kohe.

Aga nüüd arvas Karl, et ei tohi teda enam lahti lasta. Ta andis Klarale küll vabaduse tema tahtmist mööda samme võtta, kuid järgnes talle ega lasknud teda lahti. Klarat oli tema kitsas kleidis ka nii kerge kinni hoida.

«Laske mind lahti,» sosistas Klara, õhevil nägu Karlile õige ligi, poiss pidi pingutama, et teda näha, nii lähedal oli Klara talle. «Laske mind lahti, ma annan teile ühe ilusa asja.» Miks ta niiviisi ohib, mõtles Karl, see ei tee talle haiget, ma ju ei pigista teda, ja ta ei lasknud teda ikka veel lahti. Aga järsku, pärast hetkelist tähelepanematust ja vaikivat paigalseismist tundis ta enda vastas Klara pingulduvat jõudu, ja tüdruk oligi end tema käest lahti rapsanud, haaras temast hästi proovitud pealthaardega kinni, tõrjus võõrapärase võitlustehnika jalavõtetega tema sääri tagasi ja ajas ta eeskujulikult õiges rütmis hingates seina äärde. Seal aga oli kanapee, selle peale pani ta Karli pikali ja ütles, ilma talle liiga ligi kummardumata:

«Eks liiguta ennast, kui saad!»

«Kass, hull kass,» võis Karl veel hüüda sellest viha ja häbi kaosest, milles ta oli. «Sa oled ju peast segi, hull kass!»

«Vali oma sõnu,» ütles Klara ja libistas ühe käe Karli kaelale, mida ta nii kõvasti kägistama hakkas, et Karl oli täiesti võimetu midagi muud tegema kui õhku ahmima, kuna Klara jõudis teise käega ta põseni, puudutas seda otsekui prooviks, tõmbas siis käe tagasi, ikka kõrgemale üles, et seda siis iga silmapilk kõrvakiiluna langeda lasta.

«Mis oleks,» küsis ta seejuures, «kui ma sind karistuseks selle eest, kuidas sa daamiga käitud, tubli kõrvakiiluga koju saadaksin? Vahest tuleks see sulle su tulevasel eluteel kasuks, kuigi ei jätaks kaunist mälestust. Mul on sinust kahju, sa oled ju talutavalt kena poiss, ja kui sa oleksid džudžitsut õppinud, siis oleksid sa tõenäoliselt mind läbi kolkinud. Ja siiski, siiski — mul on õudne kiusatus sulle vastu kõrvu anda, nii nagu sa siin praegu lamad. Küllap ma pärast kahetsen seda; aga kui ma peaksin seda tegema, siis võta ette teatavaks, et ma teen seda peaaegu vastu tahtmist. Ja muidugi ei piirdu ma siis ainult ühe kõrvakiiluga, vaid löön paremale ja vasakule, kuni su paled paiste lähevad. Ja võib-olla oled sa aumees — ma tahaksin seda uskuda — ega taha nende kõrvakiilude pärast enam edasi elada ja lahkud siit ilmast. Aga miks sa siis olid minu vastu selline? Võib-olla ma ei meeldi sulle? Kas minu tuppa tulek ei tasu ennast ära? Ettevaatust! Äärepealt oleksin ma sulle praegu kogemata ära äianud. Nii et kui sa täna veel niisama lahti pääsed, siis käitu järgmine kord viisakamalt. Mina pole sinu onu, keda sa trotsida võid. Muuseas tahan ma su tähelepanu veel sellele juhtida, et kui ma sind kõrvakiiluta lahti lasen, siis ära mõtle, et sinu praegune olukord ja tõelise kõrvakiilu saamine on au seisukohast võrdsed. Kui sa seda arvad, siis teeksin ma parema meelega sul tõesti kõrvad tuliseks. Mida Mack küll ütleb, kui ma talle kõigest sellest räägin?»

Macki meenutamise peale laskis ta Karli lahti, kelle hägusatesse mõtetesse ilmus Mack nagu päästja. Veel veidi aega tundis ta Klara kätt oma kaelal, pööras end seetõttu pisut ja lebas siis vaikselt.

Klara käskis tal üles tõusta, aga ta ei vastanud ega liigutanud ennast. Klara süütas kusagil küünla, tuba läks valgeks, maalitud lakke ilmus sinine siksakmuster, aga Karl lebas, pea sohvapadjal, nagu Klara ta sinna jätnud oli, ega pööranud ennast mitte küünevõrdki. Klara kõndis toas ringi, seelik kahises ta säärte ümber, tõenäoliselt jäi ta akna juurde tükiks ajaks seisma.

«Kas jonn sai otsa?» kostis siis tema küsimus.

Karli meele tegi raskeks, et talle ka siin toas, mille härra Pollunder oli ju ometi selleks ööks temale määranud, rahu ei antud. Seal kõndis see tüdruk ringi, jäi seisma ja rääkis, ja ometi oli Karlil temast isu ütlemata täis. Ruttu öö ära magada ja siit minema saada oli ta ainus soov. Ta ei tahtnud enam üldse voodisse minna, vaid siiasamasse kanapeele jääda. Ta varitses üksnes seda, et tüdruk ära läheks, et siis tema kannul ukse juurde karata, see riivi panna ja jälle kanapeele heita. Ta tundis suurt vajadust ennast sirutada ja haigutada, aga Klara ees ei tahtnud ta seda teha. Ja nii ta siis lebas, põrnitses lakke, tundis, kuidas nägu ikka liikumatumaks muutus, ja tema ümber tiirutav kärbes virvles tal silme ees, ilma et ta oleks õieti teadnud, mis see oli.

Klara astus jälle tema juurde, kummardus otse ta pilgu ette, ja kui Karl poleks endast jagu saanud, oleks ta pidanud Klarale otsa vaatama.

«Ma lähen nüüd,» ütles Klara. «Vahest tekib sul hiljem soov minu juurde tulla. Uks minu tubadesse on sellest uksest arvates neljas, samal pool koridori. Nii et sa lähed kolmest järgmisest uksest mööda ja see, mille juurde sa siis jõuad, on õige. Ma ei lähe enam alla saali, vaid jään oma tuppa. Sa väsitasid mind korralikult ära. Ega ma sind just ei oota, aga kui sa tahad tulla, siis tule. Tuleta meelde, et sa lubasid mulle klaverit mängida. Aga võib-olla ma võtsin sul võhma päris välja, nii et sa ei saagi ennast liigutada, jää siis siia ja maga ennast välja. Isale ei ütle ma meie kähmlusest esialgu sõnagi; ma mainin seda selleks puhuks, kui see peaks sulle muret tegema.» Seepeale jooksis ta oma väidetavast väsimusest hoolimata paari sammuga toast välja.

Karl tõusis otsekohe istukile, lebamine oli juba talumatuks muutunud. Et ennast veidike liigutada, läks ta ukse juurde ja vaatas välja koridori. Oli seal alles pime! Tal oli hea meel, kui uks oli jälle kinni ja riivi lükatud ning ta seisis küünlavalgel laua juures. Tema otsus oli: mitte kauemaks siia majja jääda, vaid alla härra Pollunderi juurde minna, talle avameelselt ära rääkida, kuidas Klara oli teda kohelnud — oma allajäämise tunnistamist ta ei kartnud —, ja koos selle kindlasti piisava põhjendusega paluda luba koju minna või sõita. Kui härra Pollunderil peaks midagi tema kohese kojumineku vastu olema, siis tahtis Karl talt vähemalt seda paluda, et ta laseks mõnel teenril teda lähemasse hotelli juhatada. Tavaliselt küll ei käituta lahkete võõrustajatega niiviisi, nagu Karl seda plaanitses, kuid veelgi harvemini koheldakse niiviisi külalisi, nagu Klara oli seda teinud. Ja oma lubadust härra Pollunderi ees kähmlusest esialgu vaikida oli ta veel koguni sõbralikkuseks pidanud, see oli küll juba taevanikisendav. Jah, kas Karl oli siis maadlusmatšiks siia kutsutud, et ta oleks pidanud häbenema seda seljatamist tüdruku poolt, kes suurema osa oma elust oligi ilmselt veetnud maadlusnõksude õppimisega? Võib-olla oli Mack ta välja õpetanud. Las see tüdruk räägib talle pealegi kõik ära; Mack on kindlasti arusaaja inimene, selles Karl ei kahelnud, kuigi tal polnud iial juhust olnud seda otseselt kogeda. Ja ka selles ei kahelnud ta, et kui Mack teda õpetaks, teeks ta veelgi suuremaid edusamme kui Klara; siis tuleks ta ühel päeval jälle siia, üpris tõenäoliselt ilma kutsumata, uuriks muidugi kõigepealt seda paika, mille täpne tundmine oli olnud Klarale suureks paremuseks, haaraks siis sellesama Klara kinni ja klopiks temaga sedasama kanapeed, millele ta täna Karli oli pikali visanud.

Nüüd oli vaja leida tagasitee saali, kus ta esimeses hajameelsuses vist ka oma kübara oli mõnda sobimatusse paika pannud. Küünla mõtles ta muidugi kaasa võtta, kuid isegi valges polnud kerge teed leida. Ta ei teadnud näiteks sedagi, kas see tuba asus saaliga ühel kõrgusel. Siia tulles oli Klara teda aina edasi tirinud, nii et ta polnud üldse saanud mahti ringi vaadata. Ka härra Green ja kandelaabritega teenrid olid sundinud teda muule mõtlema; ühesõnaga, ta ei teadnud praegu tõesti sedagi, kas nad olid tulnud ühest või kahest trepist üles või ei olnud üldse treppi. Väljavaate järgi otsustades asus tuba võrdlemisi kõrgel ja seepärast katsus Karl kujutleda, et nad olid treppidest üles tulnud, kuid juba majja sisenedes olid nad ju pidanud treppidest üles minema, miks ei võiks siis seegi majatiib asuda kõrgemal? Kui näeks vähemalt koridoriski mõnest uksest valguskuma või kuuleks eemalt ükskõik kui tasast häält.

Karli taskukell, onu kingitus, oli juba üksteist; ta võttis küünla ja astus koridori. Ukse jättis ta lahti, et juhul, kui ta otsingud on asjatud, vähemalt oma tuba kätte leida ja seejärel, äärmise häda korral, Klara toa ust. Et uks iseendast kinni ei läheks, pani ta kindluse mõttes tooli selle ette. Koridoris ilmnes see paha lugu, et Karl — muidugi läks ta Klara uksest eemale, vasakule — tundis tuuletõmbust, mis oli küll päris nõrk, aga oleks siiski võinud kergesti küünla ära kustutada, nii et Karl pidi leeki käega varjama ja pealegi sageli seisatama, et madalaks puhutud leek jälle kasvaks. Edasiminek oli aeglane ja tee tundus seetõttu kahekordselt pikk. Karl oli juba möödunud pikkadest seinalõikudest, mis olid ilma usteta, polnud aimugi, mis oli nende taga. Siis tuli jälle üks uks teise järel, ta katsus mitut ust, need olid lukus ja ruumides ilmselt ei elatud. See oli pöörane ruumiraiskamine, ja Karl mõtles New Yorgi idapoolsetele kvartalitele, mida onu talle kunagi näidata lubas ja kus kuuldavasti elas ühes väikeses toas mitu perekonda, nii et terve perekonna koduks oli toanurk, kus lapsed vanemate ümber kobaras koos olid. Ja siin seisis nii palju tube tühjalt, nad olid olemas ainult selleks, et õõnsalt vastu kajada, kui ukse pihta koputati. Karlile näis, et härra Pollunder on valesõprade poolt eksiteele viidud ja pimesi oma tütresse armunud ning seetõttu rikutud. Onu oli teda kahtlemata õigesti hinnanud, ja selles külaskäigus ning ekslemises piki koridore oli süüdi ainult onu põhimõte mitte mõjutada Karli otsustusi inimeste üle. Karl kavatses seda homme onule ilma pikemata öelda, sest oma põhimõtte järgi kuulaks onu meelsasti ja rahulikult ära õepoja otsuse ka tema enda kohta. Pealegi oli see põhimõte vahest ainus, mis Karlile onu juures ei meeldinud, ning see mittemeeldiminegi ei olnud absoluutne.

Äkki lõppes sein ühel pool koridori ja selle asemele tuli jääkülm marmorrinnatis. Karl pani küünla enda kõrvale ja kummardus ettevaatlikult üle rinnatise. Talle õhkus vastu pimedat tühjust. Kui see oli maja peahall — küünlapaistesse ilmus tükike võlvjat lage —, miks ei olnud nad siis siitkaudu majja sisenenud? Mis otstarve võis küll olla sellel suurel sügaval ruumil? See siin ülal oli ju nagu mõne kiriku kooripealne. Karl peaaegu kahetses, et ta ei saanud homseni siia jääda, meelsasti oleks ta lasknud härra Pollunderil ennast päevavalgel siin saata ja kõige kohta seletust anda.

Rinnatis polnud muide pikk ja peagi võttis Karli taas vastu kinnine koridor. Koridori ootamatul käänakul põrkas ta täie hooga vastu seina, ning üksnes lakkamatu hool, millega ta küünalt kramplikult käes pidas, hoidis seda õnnekombel kukkumast ja kustumast. Kuna koridor ei tahtnud lõppeda, kuna kuskil polnud mõnest aknast väljavaadet, kuna ülal ega all sügavuses miski ei liikunud, siis mõtles Karl juba, et ta käib aina ühes ja samas umbkoridoris ringiratast ning lootis, et ta jõuab ehk uuesti lahtise toaukseni, aga ei tulnud ust ega rinnatist. Seni oli Karl hoidunud valjusti hüüdmast, sest ta ei tahtnud võõras majas nii hilisel tunnil kära teha, aga nüüd taipas ta, et selles valgustamata hoones pole hüüdmine mingi kuritegu, ja kavatses parajasti kummalegi poole valjusti «hallo!» hüüda, kui ta märkas korraga sealtpoolt, kust ta tulnud oli, lähenevat tulukest. Alles nüüd võis ta sirge koridori pikkust õigesti hinnata: see maja polnud villa, vaid kindlus. Karli rõõm päästva tulukese üle oli nii suur, et ta unustas igasuguse ettevaatuse ja jooksis selle poole; juba paari sammu järel kustus ta küünal. Ta ei hoolinud sellest, sest tal polnud küünalt enam vaja, seal tuli talle vastu vana teener laternaga, küll see talle juba õiget teed näitab.

«Kes te olete?» küsis teener ja tõstis laterna Karli näo kõrgusele, misläbi ta ühtlasi ka enda nägu valgustas. Suur valge täishabe, mis alles rinnal siidjateks rõngasteks hargnes, tegi ta näo veidi liikumatuks. See peab küll truu teener olema, kellel lubatakse säärast habet kanda, mõtles Karl ja uuris üksisilmi ta habeme laiust ja pikkust, tundmata end sellest häirituna, et ka teda ennast jälgiti. Muuseas vastas ta otsekohe, et ta on härra Pollunderi külaline, tahab oma toast söögituppa minna, aga ei leia seda üles.

«Ah nii,» ütles teener, «meil pole veel elektrit sisse pandud. »

«Ma tean,» ütles Karl.

«Tahate ehk oma küünalt minu laternast põlema panna?» küsis teener.

«Palun,» ütles Karl ja tegi seda.

«Siin on koridorides säärane tuuletõmbus,» jätkas teener, «küünal kustub kergesti ära, seepärast on mul latern.»

«Jah, latern on palju praktilisem,» ütles Karl.

«Te olete end küünlarasva täis tilgutanud,» ütles teener ja näitas küünlaga Karli ülikonnale valgust.

«Seda ma ei märganudki!» hüüdis Karl, ja tal oli väga kahju, sest see oli must ülikond, mille kohta onu oli öelnud, et see sobib talle kõige paremini. Klaraga kaklemine ei võinud samuti ülikonnale kasuks tulla, meenus talle nüüd. Teener oli vastutulelikult valmis ülikonda puhastama, nii hästi kui seda kiiruga teha sai; Karl keeras end tema ees ühte- ja teistpidi ning näitas talle siin-seal veel mõnda plekki, mille teener kuulekalt eemaldas.

«Miks siin õieti tuul niiviisi tõmbab?» küsis Karl, kui nad juba edasi läksid.

«Siin on lihtsalt ehitamine alles pooleli,» ütles teener, «sellega on küll juba algust tehtud, aga asi ei edene. Nüüd hakkasid ehitustöölised veel streikima ka, nagu te ehk teate. Säärase ehitusega on palju pahandust. Nüüd tehti paar suurt auku seina sisse, mida keegi kinni ei müüri, ja tuul tõmbab läbi terve maja. Kui mu kõrvad poleks vatti täis, siis ma küll siin vastu ei peaks.»

«Ma pean siis vist valjemini rääkima?» küsis Karl.

«Ei, teil on selge hääl,» ütles teener. «Aga kui selle ehitamise juurde tagasi tulla, siis eriti siin, kabeli ümber, mis hiljem tuleb tingimata majast eraldada, on tuuletõmbus lausa väljakannatamatu.»

«Nii et rinnatis, millest siin koridoris mööduda tuleb, avaneb kabelisse?»

«Jah.»

«Seda ma arvasin,» ütles Karl.

«Kabelit maksab vaadata,» ütles teener, «kui seda poleks olnud, vaevalt siis härra Mack seda maja oleks ostnud.»

«Härra Mack?» küsis Karl. «Mina mõtlesin, et maja kuulub härra Pollunderile.»

«Seda küll,» ütles teener, «aga härra Macki osa oli ostmisel siiski otsustav. Kas te tunnete härra Macki?»

«Oo jaa,» ütles Karl. «Aga mis vahekorras ta härra Pollunderiga on?»

«Ta on preili peigmees,» ütles teener.

«Seda ma küll ei teadnud,» ütles Karl ja jäi seisma.

«Kas see on teile nii suur üllatus?» küsis teener.

«Ma tahan nendes asjades ainult selgust saada. Kui sääraseid suhteid ei tea, siis võib ju hirmsaid vigu teha,» vastas Karl.

«Mind paneb ainult imestama, et teile sellest midagi pole räägitud,» ütles teener.

«Jah, tõesti,» ütles Karl häbi tundes.

«Küllap arvati, et te teate juba,» ütles teener, «see pole ju enam uudis. Olemegi kohal,» ja teener avas ukse, mille taga oli trepp, see viis püstloodis nagu saabumiselgi heledasti valgustatud söögitoa tagaukseni.

Enne kui Karl söögituppa astus, kust kostsid muutumatult, nii nagu vist juba kahe tunni eestki, härra Pollunderi ja Greeni hääled, ütles teener: «Kui tahate, siis ma ootan teid siin ja viin siis teie tuppa. Pole kuigi lihtne siin kohe esimesel õhtul teed leida.»

«Ma ei lähe enam oma tuppa tagasi,» ütles Karl ega teadnud isegi, miks ta seda teatades nukraks jäi.

«Nii hull see asi ka ei ole,» ütles teener veidi üleolevalt muiates ja patsutas talle käsivarrele. Tema oli Karli sõnadest tõenäoliselt nii aru saanud, et Karl kavatseb terveks ööks söögituppa jääda härradega juttu vestma ja koos nendega jooma. Karl ei tahtnud praegu pihtima hakata, pealegi mõtles ta, et teener, kes meeldis talle palju rohkem kui teised siinsed teenrid, võiks talle ju New Yorgi poole teed juhatada, ja seepärast ütles ta: «Kui te tahate siin oodata, siis on see teie poolt muidugi väga lahke ja ma võtan selle tänuga vastu. Varsti tulen ma igatahes välja ja ütlen teile, mida ma edasi teen. Ma arvangi, et mul läheb teie abi veel vaja.» — «Hüva,» ütles teener, pani laterna põrandale ja istus madalale postamendile, mille lagedus oli tõenäoliselt samuti seotud maja ümberehitusega. «Ma siis ootan siin. Küünla võite samuti minu kätte jätta,» ütles ta veel, kui Karl tahtis põleva küünlaga söögituppa minna.

«Olen mina ka hajameelne,» ütles Karl ja ulatas küünla teenrile, kes talle ainult noogutas, ja seegi ei olnud selge, kas ta tegi seda tahtlikult või tuli see sellest, et ta käega habet silitas.

Karl avas ukse, mis ilma tema süüta valjusti kliratas, sest see koosnes ühestainsast klaasplaadist, mis peaaegu looka paindus, kui uks kiiresti avati ja ainult lingist kinni hoiti. Karl laskis ukse ehmunult lahti, sest ta oli tahtnud hoopis väga vaikselt sisse astuda. Ümber pöördumata märkas ta veel, kuidas teener, kes oli ilmselt oma postamendi otsast alla tulnud, ukse tema taga ettevaatlikult ja vähimagi kärata kinni pani.

«Vabandage, et ma segan,» ütles Karl mõlemale härrale, kelle suured, üllatunud näod talle vastu vaatasid. Ühtaegu laskis ta pilgul saalis ringi lennata, et võib-olla kiiresti oma kübarat leida. Seda polnud aga kusagil näha, söögilaud oli ära koristatud, äkki oli ka kübar rumalal moel kuidagi kööki sattunud.

«Kuhu te siis Klara jätsite?» küsis härra Pollunder, kellele segamine ei paistnud muide vastumeelt olevat, sest ta kohendas kohe oma istumisasendit tugitoolis ja pöördus terve kehaga Karli poole. Härra Green mängis osavõtmatut, võttis põuest rahatasku, mis suuruse ja paksuse poolest oli omas laadis tohutu; ta paistis selle mitmest lahtrist üht teatavat dokumenti otsivat, luges aga otsimise ajal ka muid pabereid, mis talle parasjagu kätte juhtusid.

«Mul oleks teile palve, mida te ei tohi valesti mõista,» ütles Karl, läks ruttu härra Pollunderi juurde ja pani käe tema tugitooli käetoele, et talle hästi lähedal olla.

«Mis palve see siis oleks?» küsis härra Pollunder ja vaatas Karlile avalalt, otsekoheselt silma. «See on mõistagi juba ette täidetud.» Ja ta võttis Karlil ühe käega ümbert kinni ning tõmbas ta endale ligemale, oma jalge vahele. Karl talus seda meelsasti, kuigi ta üldiselt tundis end sääraseks kohtlemiseks liiga täiskasvanud olevat. Aga palve ärarääkimine läks muidugi nüüd raskemaks.