Читать книгу Tapmisnimekiri - Frederick Forsyth - Страница 5

JERRY DERMOTT OLEKS VÕINUD KÄTT SÜDAMELE pannes vanduda, et pole iial kellelegi teadlikult viga teinud ega vääri surmamõistmist – kui keegi seda temalt oleks küsinud. Ning seegi poleks teda päästnud.

Idaho osariigi pealinnas Boise’is oli märtsi keskpaik ja talv hakkas tasapisi taanduma. Ometi olid kõrged mäetipud osariigi pealinna ümber veel lumised ja neilt mägedelt puhus alla lõikavalt külm tuul. Tänavail liikuvad inimesed olid end seepärast üpris soojalt riidesse pannud, kui osariigi kongressi saadik astus välja West Jefferson Street 700 asuvast parlamendihoonest.

Ta väljus Kapitooliumi peasissepääsust ning hakkas liivakivist hoone trepist alla tänava poole liikuma, kus ootas tema auto. Noogutanud portikuses vahti pidavale politseinikule lahkelt nagu alati, märkas ta, et teda palju aastaid ustavalt teeninud autojuht Joe tuleb juba ümber limusiini talle tagumist ust avama. Paksult riietesse mässitud inimesest, kes kõnnitee-äärselt pingilt tõusis ja liikuma hakkas, ei teinud ta väljagi.

See inimene kandis pikka tumedat mantlit. Nööbid olid lahti, kuid mees hoidis hõlmu kätega paigal. Peas oli tal ornamendiga kaunistatud kufi4 ja ainus veider asi, mis võinuks silma jääda, kui keegi oleks tulijat nägema juhtunud, oli see, et mantli alt ei paistnud mitte teksapükstes säärepaar, vaid mingi valge ürp. Hiljem tehti kindlaks, et see oli araabia dišdaša5.

Jerry Dermott oli juba avatud autouksest sisenemas, kui keegi hõikas: „Härra rahvaesindaja. Dermott pöördus hõike peale. Viimane, mida ta siin ilmas nägi, oli talle otsa vaatav tõmmu nägu. Selle silmade pilk oli kuidagi tühi, eemalviibiv. Mantlihõlmad vajusid lahti ja nähtavale tuli kärbik.

Politsei tegi hiljem kindlaks, et tulistati mõlemast rauast korraga ning et püss oli laetud kartetšipadrunite, mitte tillukeste linnuhaavlitega. Lask sooritati umbes kümne jala kauguselt.

Lühikeseks saetud relvarauast väljuv laeng oli paiskunud üsna laiali. Mõned terashaavlid lendasid rahvaesindajast mõlemalt poolt mööda, mõned tabasid Joed, kes pöördus ja tuikudes sammu tagasi astus. Autojuhil oli küll hõlma all teenistusrelv, kuid ta varjas oma näo kätega ega kasutanud seda.

Trepil seisnud politseinik nägi juhtunut, haaras revolvri ja jooksis alla. Ründaja tõstis mõlemad käed õhku, kärbik ikka veel paremas käes, ning hüüdis midagi. Ohvitser ei teadnud, kas tulistatud on ühest või mõlemast rauast, ning ta tegi kolm lasku. Relv oli tuttav ja vahemaa kakskümmend jalga. Ta ei saanud mööda lasta.

Kolm kuuli tabasid karjuvat meest rindu ning paiskasid ta vastu limusiini pakiruumi. Sealt põrkas ründaja tagasi ja vajus surres näoli rentslisse. Portikuse uksest väljunud inimesed nägid kahte maaslamajat ja autojuhti, kes oma veriseid käsi vahtis. Politseinik seisis kahe käega relvast hoides ründaja juures ja sihtis teda. Inimesed jooksid hoonesse tagasi, et abi kutsuda.

Laibad viidi linna surnukambrisse ning Joe toimetati haiglasse, et seal tegeldaks kolme talle näkku sattunud haavliga. Rahvaesindaja oli surnud. Ta rinnakorvist leiti üle kahekümne südamesse ja kopsudesse tunginud haavli. Ka ründaja oli surnud.

Surnukambri lahkamislaual lamava alasti mehe kohta polnud midagi teada. Tal polnud ühtegi dokumenti kaasas. Kummalisel kombel polnud tal ka mingeid kehakarvu peale habeme. Õhtustes ajalehtedes avaldatud foto peale võttis ühendust kaks inimest: linna servas asuva kolledži dekaan tundis ära Jordaania päritolu õpilase ning pansioni perenaine ühe oma üürilistest.

Surnu tuba läbi otsinud uurijad viisid kaasa hulga araabiakeelseid raamatuid ja sülearvuti. See viimane toimetati politsei tehnikalaborisse. Arvutist leiti salvestisi, milletaolisi Boise’i politsei peakorteris iial varem polnud nähtud. Kõvakettale oli talletatud terveid loenguseeriaid või jutlusi, mida pidas maski kandev inimene, kes vahtis ekraanilt kirest lõõmavate silmadega ja rääkis veatus inglise keeles.

Edastatav sõnum oli lihtne ja karm. Tõeline usklik pidi unustama ketserluse ja tunnistama moslemite tõde. Oma hingeõnnistuse huvides pidi ta üksi ja salaja valmistuma džihaadiks ning saama Allahi ustavaks ja pühendunud sõduriks. Siis pidi ta otsima mõne Suurt Saatanat teeniva tähtsa isiku, saatma tolle põrgusse ning ise surema kui shahid, märter, ja minema igaveseks paradiisi Allahi juurde. Jutlusi oli terve hulk ja kõik kandsid sama sõnumit.

Politsei andis asitõendid Boise’i FBI kontorile üle. Sealt saadeti kogu toimik Washingtoni J. Edgar Hooveri hoonesse. Büroo peakorterit ei üllatanud saadetis üldse. Nad olid Jutlustajast varemgi kuulnud.

1968

Proua Lucy Carsonil algasid 8. novembril tuhud ja ta viidi kohe mereväehospidali sünnitusosakonda Camp Pendletoni Californias, kus nad abikaasaga elasid. Kaks päeva hiljem nägi ilmavalgust tema esimene ja nagu hiljem selgus, ainus poeg.

Poiss sai isapoolse vanaisa järgi nimeks Christopher. Kuna vanemat merejalaväeohvitseri kutsuti Chrisiks, siis segaduste vältimiseks sai lapsukese hüüdnimeks Kit.

Ka poisi sünnikuupäev 10. november langes täiesti juhuslikult kokku USA merejalaväe asutamise kuupäevaga aastal 1775.

Kapten Alvin Carson viibis sel ajal Vietnami karmides lahingutes, mis kestsid veel viis aastat. Kuid kapteni teenistusaeg hakkas lõpule jõudma ning ta pääses jõuludeks koju oma naise, kahe pisitütre ja äsja sündinud esimese poja juurde.

Pärast aastavahetust läks ta tagasi Vietnami, kust vabanes lõplikult 1970. aastal ja tuli tagasi laienevasse Pendletoni mereväebaasi. Tema järgmine ametipost komandeeringut ei nõudnud ning ta veetis kolm aastat Pendletonis, saades jälgida oma poja kasvamist nelja ja poole aastaseks.

Siin, surmaohtlikest džunglitest kaugel sai abielupaar elada tavalist baasisõjaväelase elu. Nende kasutuses oli ametikorter, töökabinet, suhtlusklubi, väeosa pood ja kirik. Ja Del Mari paadisadamas õpetati poeg ujuma. Pendletonis veedetud aastaid meenutas kapten mõnikord kui kuldset aega.

1973. aastal lähetati kapten koos perekonnaga Columbia ringkonna lähistele Quanticosse. Tol ajal oli Quantico suur metsik sääskede- ja puukiderohke ala, kus väike poiss sai metsas oravaid ja pesukarusid taga ajada.

Sel ajal kui Henry Kissinger ja Põhja-Vietnami esindav Le Duc Tho Pariisi lähistel kokku said ja nüüd Vietnami sõjaks kutsutavale tapatalgule ametliku lõpu tegid, elas Carsonite pere ikka veel sõjaväebaasis.

Nüüd juba majori aukraadis Carson läks kolmandat korda Vietnami, mis oli ikka veel väga ohtlik paik, sest Põhja-Vietnami sõjavägi valmistus Pariisi lepete nurjamiseks maa lõunaossa tungima. Kuid major saadeti sealt peagi tagasi, õige pisut enne seda, kui saatkonna katuselt paanikas viimasele lennuväljalt õhku tõusvale lennukile põgeneti.

Need aastad veetis majori poeg Kit nagu iga teine väike Ameerika poiss. Ta mängis lasteliigas pesapalli, õppis skaudilaagris hunduks ja käis koolis. 1976. aasta suvel kolis major Carsoni pere kolmandasse hiigelsuurde merejalaväebaasi. Seekord oli see Põhja-Carolinas asuv Camp Lejeune.

Pataljonikomandöri asetäitja major Carson töötas 8. merejalaväerügemendi peakorteris „C” tänaval ning elas oma naise ja kolme lapsega abielus ohvitseride elurajoonis. Algusest peale polnud kahtlust, kelleks ta poeg tahab saada. Ta oli sündinud korraga kahte perekonda – Carsonite perre ja merejalaväkke. Täiesti endastmõistetavalt pidi Kit käima sama rada mida ta vanaisa ja isa, minema ohvitseridekooli ja kandma mundrit.

Aastaiks 1978–1981 määrati major Carson Põhja-Virginiasse Norfolki, suurde mereväe ja merejalaväe baasi Chesapeake Bay lõunarannikul. Perekond elas baasis, major aga teenis USA merejalaväe uhkuse lennukikandja Nimitz pardal ohvitserina. Seal sattus ta tunnistajaks operatsiooni Kotkaküünis, mida tunti ka Kõrb 1 nime all, haledale läbikukkumisele. See oli meeleheitlik katse päästa USA diplomaadid Teherani niinimetatud tudengite käest, kes tegelikult teenisid orjalikult ajatolla Khomeini tahet.

Major Carson seisis tookord Nimitzi kaptenisillal, tugeva suurendusega binokkel käes, ja jälgis, kuidas kaheksa suurt Sea Stallion tüüpi helikopterit valju mürinaga ranniku poole lendavad, et toetada roheliste barettide ja eriüksuslaste äkkrünnakut ning seejärel tuua vabastatud diplomaadid laeva pardale.

Talle sai osaks näha, kuidas enamik helikopteritest end kuidagimoodi laevale tagasi lohistas. Esimesed kaks läksid Iraani rannikul rikki, sest sattusid liivatormi kätte ja neil polnud liivafiltreid. Teised pidid haavatuid transportima pärast seda, kui üks väikestest kopteritest lendas Herculese aknasse ja tekitas plahvatuse. Seda fiaskoga lõppenud lolli planeerimist meenutas major elu lõpuni kibedusega.

Nüüdseks kolonelleitnandi auastme saanud Alvin Carson komandeeriti koos perega Londonisse, kus ta töötas 1981. aasta suvest kuni 1984. aastani USA mereväeatašeena Grosvenor Square’il asuvas saatkonnas. Kit astus ameeriklaste St. John’s Woodi kooli. Hiljem meenutas poiss igatsusega oma kolme Londonis elatud aastat. Just siis oli Margaret Thatcheri ja Ronald Reagani märkimisväärselt eduka koostöö aeg.

Falklandi saared vallutati ja vabastati. Nädal enne seda, kui Briti dessantväelased Port Stanleys maabusid, tegi Ronald Reagan riigivisiidi Londonisse. Suursaadikuks määratud Charlie Price sai linna kõige populaarsemaks ameeriklaseks. Peeti pidusid ja balle. Saatkonnas toimunud vastuvõtul esitleti Carsonite perekonda kuninganna Elizabethile. Tollal neljateistkümneaastane Kit Carson armus esmakordselt. Tema isal täitus kakskümmend aastat teenistust merejalaväes.

Kolonelleitnant Carson edutati 3. merejalaväerügemendi 2. pataljoni ülemaks ja perekond kolis Havaiil Kaneohe Baysse, kus ootas hoopis teistsugune kliima kui Londonis. Teismelise poisi jaoks oli see surfamise, snorgeldamise, sukeldumise, kalapüügi ja tüdrukute vastu aktiivse huvi tekkimise aeg.

Kuueteistkümnendaks eluaastaks oli ta juba tõeline atleet ning kooli hinded näitasid samuti väga kiiret vaimset arengut. Kui Kit Carsoni isa aasta hiljem G3 tasemele edutati ja tagasi mandrile saadeti, oli poiss jõudnud skaudina Kotka tasemele ja astunud Reservohvitseride treeningkorpusse. Aastate eest arvatu oli tõeks saamas – noormees oli kõhklematult astumas oma isa jälgedes USA merejalaväe ohvitseride ridadesse.

Tagasi Ühendriikidesse jõudnud, otsustas ta akadeemilise hariduse kasuks. Kit saadeti Virginia osariiki, Williamsburgis asuvasse Williami ja Mary kolledžisse, kus ta õppis neli aastat ajalugu ja keemiat. Kolm pikka suvist koolivaheaega pühendas ta langevarjuhüpetele, akvalangiga sukeldumise õppimisele ning Quantico ohvitseridekoolile.

1989. aasta kevadel sai kahekümneaastane Kit kätte kolledžidiplomi ja lõpetas ohvitseridekooli merejalaväe nooremleitnandina, saades esimese triibu oma pagunitele. Tseremoonial viibisid ta ema ja nüüdseks ühetähekindraliks tõusnud isa. Mõlemad vanemad olid poja üle väga uhked.

Kõigepealt määrati noormees jõuludeni tööle algtaseme õppeasutusse. Kuni 1990. aasta märtsikuuni oli ta jalaväeohvitseride koolis ja lõpetas selle edukalt. Järgmiseks õppeasutuseks sai Fort Benningi eriüksuslaste kool Georgias ja sealt saadud haridus viis ta teenima Californiasse, kohta nimega Twentynine Palms.

Kit Carson läks seal Õhk-Maa Võitluskeskusse, mida tunti „The Stumps”6

nime all, ning sai teenistuskoha sinnasamasse 7. rügemendi 1. pataljoni. Siis juhtus nõnda, et 2. augustil 1990 ründas Saddam Hussein Kuveiti. USA merejalavägi läks uuesti sõtta ning leitnant Kit Carson oli nende ridades.

1990

Kui otsustati, et Saddam Husseini invasiooniga Kuveiti ei saa mingil juhul leppida, moodustati suur koalitsiooniarmee ja paigutati see piki Iraagi ja Saudi-Araabia kõrbes kulgevat piiri idas kuni Pärsia laheni ja läänes kuni Jordaania piirini.

USA merejalaväest osalesid seal merejalaväe ekspeditsioonijõud kindral Walter Bloomeri juhtimisel. Nende koosseisus oli omakorda 1. merejalaväediviis, mida juhtis kindral Mike Myatt. Nooremleitnant Kit Carson oli temast käsuliinis väga palju allpool. Diviis paigutati koalitsioonivägede kõige idapoolsemasse punkti ning sellest paremale jäi vaid Pärsia lahe sinine vesi.

Esimesel kuul, lämmatavalt kuumadel augustipäevadel, käis palavikuline ettevalmistustöö. Kogu diviis, selle soomukid ja kahurid tuli laevalt maha laadida ja paigutada määratud sektorisse laiali. Seni unisevõitu naftasadamasse Al-Jubaili saabus terve kaubalaevade armaada, et seal maha laadida terve USA diviisi relvastus, varustus ja toit. Kit Carson ei jõudnud enne septembrit oma tööintervjuule. Selle viis läbi õela keelega veteranist major, kes ilmselt oligi selles auastmes oma tegevteenistuse lõpetanud ega rõõmustanud oma karjääri üle.

Major Dolan luges aeglaselt uue ohvitseri toimikut. Viimaks jäi talle midagi ebatavalist silma ja ta tõstis pilgu.

„Te elasite lapsepõlves Londonis?”

„Just nii, söör.”

„Imelikud tüübid on seal.” Major Dolan lõpetas toimikuga tutvumise ja sulges kausta. „Meie läänepoolseks naabriks on Briti 7. soomusbrigaad. Nad nimetavad ennast Kõrberottideks. Nagu ma juba ütlesin, on nad imelikud. Kutsuvad omaenese sõdureid rottideks.”

„Tegelikult mõtlevad nad selle all hüpikut, söör.”

„Mis asja?”

„Hüpikut. See on surikaadi moodi kõrbeloom. Nad võtsid selle nime Teises maailmasõjas Liibüa kõrbes võidelnud Rommeli eeskujul. Tema oli Kõrberebane. Hüpik on väiksem, kuid püüdmatu.”

Major Dolanile kuuldu muljet ei avaldanud.

„Minuga ei maksa ninatarka mängida, leitnant. Peame nende kõrberottidega asjad aetud saama. Teen kindral Myattile ettepaneku saata teid nende juurde sideohvitseriks. Vabalt.”

Koalitsiooniväed passisid veel viis kuud kõrbes, enne kui liitlaste õhujõud saavutasid Iraagi armee võimsuse vähendamise poole võrra. Selline oli kindral Norman Schwarzkopfi tingimus rünnaku alustamiseks. Pärast oma saabumisest ette kandmist Briti kindralile Patrick Cordingleyle, kes juhatas 7. soomusbrigaadi, tegeles Kit Carson muude ülesannete kõrvalt kahe väeüksuse vahelise sidepidamisega.

Väga vähesed ameerika sõdurid vaevusid saudide kohaliku kultuuri vastu huvi tundma või sellest lugu pidama. Carsoni loomupärane uudishimu tegi temast erandi. Ta leidis brittide hulgast kaks ohvitseri, kes pisut araabia keelt purssisid, ja õppis neilt mõned väljendid ära. Al-Jubailis käies kuulas ta viit päevast palvelekutset ning jälgis, kuidas pikkades rüüdes inimesed põlvili laskusid ja kuni palveaja lõpuni ikka ja jälle laubaga maad puudutasid.

Kui tal oli vaja saudidega asju ajada, hakkas ta neid tervitama sõnadega Salaam aleikum, mis tähendas „rahu olgu teiega”, ja õppis tervitusele vastama Aleikum as-Salaam, mis tähendas, olgu rahu ka teiega. Ta märkas saudide üllatust selle üle, et võõramaalane vaevus neid kohalikus keeles tervitama, ja nende suhtumine muutus sõbralikuks.

Kolm kuud hiljem kasvatati brittide brigaad diviisiks ja kindral Schwarzkopf paigutas nad kindral Myatti meelehärmiks kaugemale ida poole. Kui maaväed viimaks liikuma hakkasid, järgnes lühike, äge ja julm sõda. Briti Challenger II tüüpi tankid ja ameeriklaste Abramsid pühkisid Iraagi soomusmasinad oma teelt. Õhuruum oli juba mitu kuud varem võetud liitlaste täieliku kontrolli alla.

Saddami jalaväe lauspommitasid USA B-52 tüüpi pommitajad kaevikutes puruks ja see andis lausa üksuste kaupa alla. USA merejalaväe osaks sai Kuveiti tungimine. Seal võeti nad rõõmuhõisetega vastu. Nemad lõpetasid ka sõja, jõudes Iraagi piirile ja peatudes seal, nagu ülemjuhatus käskis. Maapinnal kestis sõda ainult viis päeva.

Küllap oli leitnant Kit Carson midagi õigesti teinud. 1991. aasta suvel kodumaale naasnud, usaldati talle kui pataljoni parimale leitnandile 81 mm mortiirirühm. Nagu tähtsamateks ülesanneteks määratud inimestel tavaks, tegi ta siis esimest, kuid mitte viimast korda midagi ebatavalist. Ta taotles Olmstedi stipendiumi ja sai selle. Küsimusele, miks nõnda, vastas noormees, et tahab minna Californias Monterey sõjaväebaasis asuvasse Kaitsejõudude Keeleõppeinstituuti. Kui täpsemalt uurima hakati, tunnistas ta, et tahab araabia keele ära õppida. See otsus muutis hiljem kogu ta elu.

Mõnevõrra hämmeldunud ülemused lubasid tal minna. Esimese aasta Montereys õppis Kit Olmstedi stipendiumi toel, teiseks ja kolmandaks aga sai ta kaheaastase internitoetuse Kairos asuvasse Ameerika ülikooli. Seal avastas ta, et on koolis ainus merejalaväelane ja ainus mees, kes on päris lahingut näinud. Tema seal õppimise ajal, täpsemalt 26. veebruaril 1993 proovis jeemenlane Ramzi Yousef Manhattanil asuva Maailma Kaubanduskeskuse kaksiktornidest ühte õhku lasta. See ei läinud korda, ja kuigi riigiaparaat katsetusest suurt numbrit ei teinud, oli avapauk USA-vastaseks džihaadiks tehtud.

Tol ajal ei liikunud uudised veel internetis, kuid leitnant Carson oli teispool Atlandi ookeani toimuva juurdlusega tänu raadiole kursis. Noormees oli ühteaegu imestunud ja segaduses. Viimaks helistas ta kõige targemale mehele Egiptuses, kellega oli tuttavaks saanud. Professor Khaled Abdulaziz oli Al-Azhari ülikooli õppejõud. See ülikool oli kogu islamimaailma üks tugevamaid koraaniõppe keskusi. Professor pidas mõnikord külalisõppejõuna Ameerika ülikoolis loenguid ning võttis noore ameeriklase Al-Azhari ülikoolilinnakus oma elupaigas vastu.

„Miks nad niiviisi tegid?” küsis Kit Carson.

„Sest nad vihkavad teid,” vastas eakas mees rahulikult.

„Aga miks? Mida me neile halba oleme teinud?”

„Neile isiklikult? Nende kodumaale? Nende perele? Mitte midagi. Dollareid olete jaganud. Kuid asi pole üldse selles. Terrorismi puhul ei loe see kunagi midagi. Olgu need Al-Fatah’ või Musta Septembri terroristid või mõni uus väidetavalt religioosne seltskond, kõige tähtsam on raev ja vihkamine. Sellele järgneb eneseõigustus. IRA jaoks on see patriotism, Punaste Brigaadide jaoks poliitika, džihaadi korraldajate jaoks usklikkus. Teeseldud usklikkus.”

Professor keetis neile oma väikese gaasipliidi peal teed.

„Kuid nad väidavad, et järgivad püha Koraani õpetusi. Nad kinnitavad, et järgivad prohvet Muhammadi. Nad ütlevad, et teenivad Allahit.”

Vesi hakkas keema ning vana õpetlane naeratas. Ta oli märganud, et noormees nimetas Koraani pühaks. See oli küll viisakus, kuid siiski meeldiv.

„Noormees, mina olen see, keda nimetatakse hafiz’iks. See tähendab inimest, kes on püha Koraani kõik 6236 värssi pähe õppinud. Erinevalt teie Piiblist, mille kirjutasid kokku mitusada autorit, on meie Koraani kirja pannud, õigemini dikteerinud, üks inimene. Ometi on seal kohti, mis üksteisele vastu räägivad.

Džihaadi teostajad rebivad paar lauset kontekstist välja, moonutavad nende tähendust ja teesklevad siis, et on leidnud oma tegude jaoks taevase heakskiidu. Sellist heakskiitu ei ole olemas. Meie pühas raamatus pole ridagi sellest, et kaastundliku ja armulise Allahi meele järele olemiseks tuleks naisi ja lapsi mõrvata. Selliseid jõhkrusi panevad toime ekstremistid, sealhulgas ka äärmuslikud kristlased ja juudid. Ära lase oma teel jahtuda. Seda tuleb tulikuumalt juua.”

„Aga professor, need vasturääkivused. Kas keegi pole kunagi proovinud neid loogiliselt ära seletada?”

Professor kallas ameeriklasele teed juurde. Mehel olid küll teenrid, kuid talle meeldis ise teed keeta.

„Pidevalt. Õpetlased on üle tuhande kolmesaja aasta seda raamatut uurinud ning sellele kommentaare kirjutanud. Neid kirjatöid nimetatakse ühtekokku hadidh’iks ja neid on üle saja tuhande.”

„Kas te olete te neid lugenud?”

„Mitte kõiki, kuid paljusid olen. Kõikide lugemiseks kuluks kümme eluiga. Ja ma olen ka ise kaks nendest kirjutanud.”

„Üks pommipanijatest, šeik Omar Abdul Rahman, keda kutsutakse pimedaks vaimulikuks… oli… on ju samuti õpetlane.”

„Eksiteele sattunud õpetlane. Neist meie usus puudu ei tule.”

„Pean teilt siiski uuesti küsima, miks nad meid vihkavad?”

„Sest teie ei ole nemad. Kõik võõras paneb nad raevust pulbitsema. Juute ja kristlasi kutsume me kuffar’ideks – uskmatuteks, kes ei ole ainsasse õigesse usku pöördunud. Seda sõna kasutame ka nende kohta, kes ei ole piisavalt moslemid. Alžeerias tapavad džihadistid oma pühas sõjas külade kaupa fellagha’sid, talurahvast, sealhulgas naisi ja lapsi. Pea seda meeles, leitnant. Kõigepealt tulevad raev ja vihkamine ning alles seejärel tulevad õigustused ja vagaduse teesklemine.”

„Ja millise seisukoha teie võtate, professor?”

Vana mees ohkas.

„Ma põlgan ja jälestan neid. Nad võtavad mu armsa islami ning esitlevad seda maailmale koletisliku ja moonutatuna. Kuid kommunism on surnud ning nõrk lääs seisab ainult enda eest, teenides vaid lõbujanu ja ahnust. Paljud võtavad uut üleskutset kuulda.”

Kit Carson heitis pilgu käekellale. Professori palveaeg oli kätte jõudmas. Kit tõusis. Õpetlane sai žestist aru ning naeratas. Temagi tõusis ning saatis külalise ukseni. Ukselt hõikas ta lahkuvale ameeriklasele järele:

„Leitnant, ma kardan, et mu armas islam vajub pikka ja pimedasse öösse. Sina oled noor ja näed selle lõppu, insallah. Ma palvetan, et minu silmad seda ei näeks.”

Vana õpetlane suri kolm aastat hiljem oma voodis. Massimõrvad olid juba alanud. Saudi Araabias, tihedalt ameerika tsiviilisikute poolt asustatud kvartalis plahvatas väga võimas pomm. Osama bin Ladeni nimeline mees oli lahkunud Sudaanist ning naasnud Afganistani, kus riiki kontrolliv Talibani režiim teda avasüli tervitas. Lääs ei võtnud enda kaitsmiseks mitte midagi ette ning jätkas oma pillavat eluviisi.

Tänapäev

Inglismaal Somerseti krahvkonnas asuv väike kaubalinn Grangecombe ei meelitanud suvel kuigi paljusid turiste lonkima oma seitsmeteistkümnendast sajandist pärinevate tänavate kivisillutisel. See oli üpris vaikne kohake, sest jäi kaugele kõigist peamistest Edela-Inglismaa rannikule viivatest maanteedest. Kuid linnakesel oli üksjagu ajalugu, majesteedilt saadud privileegid, linnanõukogu ja meer. 2014. aasta aprillis oli meeriks tema kõrgeausus Giles Matravers, pensionile jäänud kangakaupmees, kelle kord oli aasta aega kanda linnapea ametiketti, karusnahaga ääristatud rüüd ja kolmnurkset kübarat.

Täpselt seda ta peatänava lõppu ehitatud uue kaubanduskoja avamisel tegigi, kui mitte just arvuka pealtvaatajaskonna hulgast umbes kümne jala kauguselt tormas keegi mees ligi ja lõi lihunikunoa linnapeale rinda, enne kui keegi reageeridagi jõudis.

Üritusel viibis küll kaks politseinikku, kuid kummalgi neist polnud teenistusrelva kaasas. Linnasekretär ja teised appirutanud proovisid surevale linnapeale esmaabi anda, kuid sellest polnud kasu. Politseinikud võtsid mõrtsuka kinni. Too ei püüdnudki põgeneda, ainult karjus ikka ja jälle midagi arusaamatut. Eksperdid tegid hiljem kindlaks, et mees karjus Allah akbar, mis tähendas „Allah on suur”.

Üks politseinikest sai käest haavata, kui proovis nuga ära võtta, kuid kahel sinikuuel õnnestus mõrtsukas pikali tõmmata. Maakonnalinnast Tauntonist tulid uurijad juurdlust läbi viima. Politseijaoskonnas istuv ründaja keeldus küsimustele vastamast. Tal oli seljas pahkluudeni ulatuv dišdaša ning seetõttu kutsuti maakonna politsei peakorterist kohale araabia keele tõlk. Temalgi polnud edu.

Tehti kindlaks, et mees on kohaliku supermarketi abitööline, kes elas ühes pansionis üheinimesetoas. Pansioni perenaise sõnul oli ta iraaklane. Alguses arvati, et mõrva ajendas viha Iraagis toimuva pärast, kuid siseministeeriumi andmetel oli kurjategija saabunud riiki pagulasena ja saanud asüüli. Linna noorukid kinnitasid, et Farouk, keda üldiselt Freddyks kutsuti, oli veel kolm kuud tagasi pidutseja, napsivend ja seelikukütt. Siis aga toimus temas mingi pööre ning ta muutus vaikseks ja oma varasema elustiili suhtes põlglikuks.

Pansionitoast ei leitud midagi erilist peale sülearvuti, millesse talletatu olnuks Idaho pealinna Boise’i politseile vägagi tuttav. Suur hulk videojutlusi, kus koraanitsitaate täis kirjutatud kanga taustal istuv maskiga mees kutsus üles kuffar’eid hävitama. Somerseti politseiuurijad vaatasid ära umbes tosina jutlust, imestades jutlustaja veatu inglise keele üle.

Ikka veel vaikivale mõrtsukale esitati süüdistus, tema arvuti ja toimik aga saadeti Londonisse. Pealinna politsei edastas üksikasjad siseministeeriumile, kus omakorda konsulteeriti salateenistuse, MI5-ga. Seal oli juba olemas Washingtoni Briti saatkonnast laekunud ettekanne Idahos toimunu kohta.

1996

Tagasi USA-sse jõudnud, töötas kapten Kit Carson kolm aastat Camp Pendletonis. Seal oli ta sündinud ja veetnud neli esimest eluaastat. Sellesse ajaperioodi jäi ta isapoolse vanaisa, kunagi Iwo Jimas võidelnud merejalaväe erukoloneli surm Põhja-Carolinas. Tema isa edutati ühetähekindraliks ja selle piduliku sündmuse jõudis ülimalt uhke vanaisa enne surma ära näha.

Kit Carson tutvus meditsiiniõega, kes töötas samas mereväehaiglas, milles tema ilmavalgust oli näinud, ja abiellus temaga. Nad üritasid Susaniga kolm aastat last saada, kuid uuringute põhjal selgus, et naine pole võimeline rasestuma. Paar otsustas lapsendada, kuid mitte kohe. 1999. aasta suvel määrati Kit Carson tööle Quantico koolituskeskusse ja sai aastal 2000 majori aukraadi ja ühtlasi ka ametikõrgenduse, mis viis ta koos naisega uude töökohta. Seekord oli selleks Okinawa Jaapanis.

Just seal, mitme ajavööndi võrra New Yorgist lääne pool, nägi ta ühel 2001. aasta hilisõhtul uudistest lausa uskumatutena tunduvaid sündmusi, mida hiljem hakati tähistama lühendiga 9/11.

Ta istus koos kaaslastega kogu öö ohvitseride klubis ja vaatas aegluubis võtteid sellest, kuidas kõigepealt üks reisilennuk sööstis Maailma Kaubanduskeskuse Põhjatorni ja seejärel teine Lõunatorni. Ta vaatas seda vaikides üha uuesti ja uuesti.

Erinevalt oma kaaslastest oskas ta araabia keelt, tundis araablaste maailma ja planeedi rohkem kui miljardi moslemi usu keerukust.

Ta meenutas leebet ja väärikat professor Abdulazizi, kes serveeris ise külalisele teed ja ennustas nii islamimaailmale kui teistele saabuvat pikka pimedat ööd. Ta kuulas, kuidas ümbritsevast jutusuminast kostis üha rohkem viha, kui rünnaku üksikasjad uudistesse jõudsid. Juhtunu taga oli üheksateist araablast, kellest viisteist olid saudid. Kit meenutas, kui laialt naeratasid Al-Jubaili poodnikud, kui ta tervitas neid nende emakeeles. Olid need tõesti needsamad inimesed?

Koidikul koguti terve rügement rivistusele rügemendikomandöri kuulama. Tolle sõnum oli karm. Nüüdsest käis sõda ning merejalaväelased pidid kaitsma rahvast igal ajal, igal pool ja igal viisil, kui seda vähegi vaja oli.

Major Kit Carson meenutas mõrult raisku lastud aastaid, mil Aafrikas ja Lähis-Idas pandi tihedalt toime USA-vastaseid rünnakuid, millele poliitikud vastasid nädala vältel vihaste kõnede ja ei millegi rohkemaga, sest nad ei suutnud ette kujutada Afganistani koobastes ette valmistatava tapatalgu ulatust.

9/11 tekitatud traumat USA-le ja selle kodanikele polnud lihtsalt võimalik üle hinnata. Kogu elu muutus ega pidanud enam kunagi endiseks saama. Need kakskümmend neli tundi äratasid hiiglase viimaks üles.

Carson teadis, et nüüd tuleb kättemaks, ja tahtis olla üheks selle täideviijatest. Kuid teenistuskohustused hoidsid teda veel mitu aastat Jaapani saarel kinni.

Ameerikat muutnud sündmus muutis ka Kit Carsoni elu. Tal polnud aimugi, et Washingtonis loeb üks külma sõja veteran, Hank Cramptoni nimeline CIA väga kõrge ametipostiga ohvitser maa-, mere-, õhu- ja merejalaväe toimikuid, lootes leida üht haruldaste oskustega inimest. Operatsiooni koodnimi oli Scrub7 ning otsiti tegevteenistuse ohvitsere, kes oskavad araabia keelt.

Virginia osariigis Langleys, CIA kontorihoone teises korpuses töötlesid Cramptoni arvutid toimikuid hoopis kiiremini, kui inimsilm lugeda või aju loetust aru saada jõudis. Üksteise järel sõeluti läbi nimed ja teenistuskäigud. Enamik toimikuid pandi kõrvale, vähesed jäid sõelale.

Kuvariekraani ülemisse nurka ilmus koos vilkuva tähekesega üks nimi. Merejalaväe major, Olmstedi stipendium, Monterey Keeleõppeinstituut, kaks aastat Kairos, räägib araabia keelt. Kus ta asub, küsis Crampton. Okinawal, vastas arvuti. Meil on teda siin vaja, sõnas Crampton.

Protsess võttis aega ja sõnelemist oli palju. Merejalavägi punnis küll vastu, kuid luureagentuuril olid tugevamad kaardid. CIA direktor kannab ette üksnes presidendile ning Luure Keskagentuuri juht George Tenet oli mees, keda George W. Bush kuulas. Ovaalkabinetist tulnud korraldus vaigistas kõik merejalaväe protestid. Major Carson võeti CIA ridadesse. Talle ei meeldinud küll teenistust vahetada, kuid vähemalt päästis see korraldus ta Okinawalt ning ta vandus võimaluse korral merejalaväkke naasta.

20. septembril 2001 tõusis Okinawalt õhku Starlifter-tüüpi sõjaväelennuk, mis suundus Californiasse. Lennuki tagaosas istus merejalaväe major. Ta teadis, et merejalavägi hoolitseb Susani eest ning toob ta mõne aja pärast Quantico merejalaväebaasi üle, et mehel oleks teda Langleyst hea külastada.

Californiast lennutati major Carson Washingtoni lähistel asuvasse Andrewsi õhuväebaasi, kust ta läks end CIA peakorterisse esitlema, nagu käsud ette nägid.

Seal ootasid teda mitmed vestlused, araabia keele testid, kohustuslikus korras tsiviilrõivaste kandmine ning lõpuks ka kontorihoone teises korpuses asuv pisike kontor, mis asus agentuuri juhtkonda majutavast esimesest korpusest miilide kaugusel.

Talle anti läbivaatamiseks terve hunnik raadiosaadete katkeid, mida tuli kommenteerida. Carson kiristas hambaid. See töö oli pigem Marylandi osariigis Baltimore’i maantee lähistel Fort Meade’is asuvale Riiklikule Julgeolekuteenistusele. Nemad olid raadiokuulajad, pealtkuulajad, koodimurdjad. Ta polnud merejalaväkke astunud selleks, et Kairo Raadio uudislõike analüüsida.

Siis hakkas majas levima kuulujutt, et Afganistani valitseva Talibani kummaline juht mulla Omar keeldub 9/11 süüdlasi välja andmast. Osama bin Laden ja kogu tema Al-Qaeda liikumine võisid end Afganistanis turvaliselt tunda. Liikus kuuldus, et USA valitsus plaanib sissetungi.

Infot liikus küll napilt, kuid mitmed olulised punktid kõmust osutusid tõeks. Merevägi pidi minema terve laevastikuga Pärsia lahte, tuues sinna piirkonda massiivse õhujõutoe. Pakistan pidi operatsiooni toetama, ehkki tegi seda vastumeelselt ja seadis kümneid tingimusi. USA jalaväelastest pidid maale astuma vaid eriüksused. Koos nendega pidid minema ka Briti eriväed.

CIA-l oli lisaks spioonidele, agentidele ja analüütikutele ka osakond, mis tegeles niinimetatud aktiivsete abinõudega. See tähendas ümber nurga öelduna inimeste tapmist.

Kit Carson läks sinna osakonda jutule ning tema argumendid olid tugevad. Ta ütles SAD-i8 juhile selge sõnaga: teil on mind vaja.

„Söör, minust pole mingit kasu, kui istun siin kontoris nagu hauduv kana. Ma ei räägi küll puštu ega dari keelt, kuid meie päris vaenlased, bin Ladeni terroristid, on kõik araablased. Ma võin neid pealt kuulata, vange üle kuulata, nende märkmeid ja kirja pandud juhiseid lugeda. Teil on mind Afganistanis vaja, siin ei vaja mind keegi.”

Ta võitis endale liitlase ja saavutas üleviimise. Kui president Bush 7. oktoobril vägede sissetungist teatas, olid esimesed SAD-i üksused juba teel, et kohtuda Talibani-vastase Põhja Alliansi relvajõududega. Kit Carson läks nendega kaasa.