Читать книгу Tapmisnimekiri - Frederick Forsyth - Страница 7

ENAM-VÄHEM AINUS EBATAVALINE JA HULLJULGE tegu, millega Pakistani regulaararmee kolonelleitnant Musharraf Ali Shah oma elus hakkama sai, oli abiellumine. Tegelikult ei saanud hulljulguseks pidada abiellumist ennast, vaid tütarlast, kelle ta naiseks võttis.

Kahekümne viie aastase vallalise mehena oli ta 1979. aastal viibinud lühikest aega teenistuses Siacheni liustikul. See oli kõle ja metsik paik kaugel tema kodumaa põhjaosas, seal, kus piir puutus kokku Pakistani surmavaenlase Indiaga. Hiljem, 1984–1999 peeti Siachenis mitte eriti verist, kuid pikale veninud sõda. Sel ajal aga oli see lihtsalt külm, igav ja raske teenistuskoht.

Tollal veel leitnandi auastmes Ali Shah oli rahvuselt pandžab nagu enamus pakistanlasi ning pidi, just nagu ta vanemad kunagi olid teinud, sõlmima „hea” abielu, võttes karjääriredelil tõusmise huvides naiseks mõne kõrgema ohvitseri tütre või siis pangaarve kasvatamiseks mõne rikka kaupmehe tütre.

Mees oleks mõlema variandiga väga rahul olnud, sest ta polnud üldsegi pilkupüüdev isik. Tema oli kuulekas käsutäitja, kes korraldused sõna-sõnalt ja kõiki õigeid protseduurireegleid järgides täide viis. Kujutlusvõimet oli tal sama palju kui lapikleival. Kuid neis karmides mägedes kohtas ta imekaunist kohalikku neidu Sorayat, armus kõrvuni ja abiellus perekonna loa ja õnnistuseta.

Tüdruku perekond seevastu oli abieluga rahul, uskudes, et perekondlik side regulaararmee ohvitseriga toob karjäärivõimaluse mõnes tasandiku suuremas linnas. Nad lootsid saada suurt maja Rawalpindis või lausa Islamabadis. Kahjuks polnud Musharraf Ali Shah saatuse lemmik ning tal kulus kolonelleitnandi auastmeni jõudmiseks kolmkümmend aastat. Oli selge, et see jääbki tema karjääri laeks. Tal sündis 1980. aastal poeg, kes sai nimeks Zulfiqar.

Leitnant Ali Shah teenis soomustatud jalaväes ja sai ohvitseriks 1976. aastal, kahekümne ühe aastasena. Pärast esimest teenistusaega Siachenis sai ta kapteni auastme ning naasis koju viimaseid kuid raseda naisega. Abielupaari käsutusse anti väga tagasihoidlik maja Rawalpindi ohvitseride elupiirkonnas, mis kujutas endast sõjaväelinnakut paari miili kaugusel pealinnast Islamabadist.

Rohkem üllatusi polnud oodata. Kõigi Pakistani ohvitseride ümbersuunamised toimusid iga kahe või kolme aasta tagant ning jagunesid „rasketeks” ja „lihtsateks” kohtadeks. Rawalpindis, Lahore’is või Karachis on „kerge” teenistuskoht „koos perekonnaga”. Rasketeks kohtadeks, kuhu saadetakse vaid perekonnata ohvitsere, on näiteks Multan, Kharian, Afganistani viivas Khyberi kurus asuv Peshawar või taliibe täis Swat Valley. Ohvitseripoeg Zulfiqar sai kõigis isa teenistuskohtades koolis käia.

Kõigis Pakistani sõjaväelinnakutes on ohvitseride laste jaoks koolid, kuid need on kolme astmesse jaotatud. Madalaimad on riiklikud koolid, keskmised sõjaväekoolid ja nende jaoks, kelle rahakott seda lubab, eliiterakoolid. Ali Shahi perel polnud muud sissetulekut peale väga niru ohvitseripalga ja Zulfiqaril tuli käia sõjaväekoolides. Neil koolidel oli hea maine, sest neid juhiti hästi ja õppimine oli tasuta, lisaks pakkusid need koolid õpetajatööd paljude ohvitseride naistele.

Poiss lõpetas viieteistkümneaastasena kooli ja läks edasi õppima sõjaväekolledžisse, valides seal isa käsul inseneri eriala. See oskus tähendas automaatset sõjaväkke töölevõtmist ja ohvitserikohta. See juhtus aastal 1996. Kolmandal õppeaastal hakkasid vanemad märkama oma poja muutumist.

Nüüdseks majori auastmesse jõudnud Ali Shah oli loomulikult moslem. Ta täitis usukombeid, kuid mitte väga innukalt. Polnud mõeldav, et sa ei käi reedeti mošees või kohalviibimist nõudvatel ühispalvustel. Kuid see oli ka kõik, mida ta tegi. Tavaliselt kandis mees puhtalt prestiiži pärast ohvitserimundrit, kuid kui oli vaja tsiviilrõivastesse riietuda, pani ta selga meeste rahvusliku salwar kameez’i – kitsad püksid ja pika eest nööbitava kuue.

Isa märkas, et poeg kasvatab endale pulstis habet ja kannab usufanaatiku kufi-mütsi. Noormees palvetas viis korda päevas, nagu ette nähtud, ja tormas põlglikult toast välja, kui nägi isa viskiklaasiga. Vanemad arvasid, et küll see usuhullus mööda läheb.

Poeg süvenes Kashmir’i-teemalistesse kirjutistesse. See vaidlusalune piiriala oli Pakistani ja India suhteid juba 1947. aastast peale rikkunud. Teda hakkas ahvatlema Laskhar-e-Taiba vägivaldne äärmuslus. See terroristide grupp korraldas hiljem Mumbais veresauna.

Isa püüdis end rahustada mõttega, et aasta pärast lõpetab poeg kooli ning kas astub sõjaväkke või leiab insenerina tasuva töökoha, sest selle eriala inimeste järgi oli Pakistanis nõudlust. Kuid 2000. aasta suvel kukkus noormees eksamitel läbi ning jättis oma isa sügavaks meelehärmiks kooli lõpetamata, asudes araabia keelt õppima ning Koraani veerima. Koraani õppimine oli lubatud vaid araabia keeles.

See tekitas isa ja poja vahele esimesed tulised tülid. Major Ali Shah pani kõik rattad käima, et ta pojale antaks võimalus lõpueksamid uuesti teha, sest tema poeg olnud eksamite ajal haige. Siis tuli 9/11.

Nii nagu kogu maailm oli televiisoriekraanide ette tardunud, vaatas ka see perekond õudusega, kuidas reisilennukid Kaksiktorne rammisid. Poeg Zulfiqar oli erand, sest tema juubeldas häälekalt, kui telejaam videolõiku üha uuesti ja uuesti kordas. Siis vanemad taipasidki, et koos äärmusliku usklikkuse, džihaadi propageeriva Sayyid Qutbi ja tolle õpilase Azzami teoste pideva lugemise ning India põlgamisega on nende poeg hakanud ka Ameerikat ja kogu läänemaailma vihkama.

Sellel talvel tungisid USA väed Afganistani ja kuue nädalaga kukutas Põhja Allianss Ühendriikide eriüksuste toel Talibani valitsuse. Talibani külaline Osama bin Laden pages ühes suunas üle Pakistani piiri, kuid Talibani veider ühesilmne juht mulla Omar taandus teises suunas Pakistani provintsi Belutšistani ning jäi koos oma nõukogu ehk šuuraga Quetta linna pidama.

Pakistani jaoks polnud see probleem kaugeltki teoreetiline. Kõiki relvajõude valitses tegelikult luureteenistus ehk ISI. Iga mundrit kandev pakistanlane hoiab ISI-d kõrge au sees. Ja just ISI oli omal ajal Talibani loonud.

Veel enamgi, ülimalt suur osa ISI ohvitseridest olid radikaalsed islamiusulised, kes ei suutnud leppida võimalusega, et nende loodud Taliban või Al-Qaeda külalised võiksid olla USA-le lojaalsed. Nii tekkiski USA ja Pakistani vahel hõõrumine, mis kestab tänaseni. ISI juhtivad ohvitserid mitte üksnes ei teadnud, et bin Laden peidab end Abbotabadi kindluses, vaid lausa ehitasid talle selle.

2002. aasta varakevadel läks kõrge ISI delegatsioon Quettasse mulla Omari ja tema Quetta šuuraga kohtuma. Muidu poleks nad tagasihoidlikku major Ali Shahi endaga kaasa võtnud, kuid tekkis probleem: mitte keegi ISI ladvikust ei rääkinud puštu keelt. Mulla ja tema puštu järgijad ei rääkinud aga urdu keelt. Major Ali Shah ei osanud samuti puštut, kuid tema poeg oskas.

Majori naine oli puštulanna metsikutest põhja mägedest. Puštu oli ta emakeel. Tema poeg rääkis vabalt mõlemat keelt ning läks delegatsiooniga kaasa, ise temale langenud aust lausa joobunud. Islamabadi tagasi jõudes pidas noormees isaga maha viimase ägeda sõnasõja. Major seisis akna juures sirge seljaga, kui tema poeg kodust minema tormas. Vanemad ei näinud oma poega enam kunagi.

*

Inimene, kellele härra Kendrick seenior ukse avas, kandis vormiriietust. Mitte küll paraadvormi, kuid värskelt triigitud laigulist koos eraldusmärkide, pagunite ja aurahadega. Härra Kendrick sai aru, et külaline on merejalaväe kolonelleitnant, ning nähtu avaldas talle muljet.

Mulje avaldamine oligi asja mõte. TOSA heaks töötades ei kandnud Jälitaja pea mitte kunagi vormiriietust, sest see oleks tähelepanu tõmmanud. Ja tähelepanu pidi ta iga hinna eest vältima. Kuid härra Jimmy Kendrick oli kohaliku kooli majahoidja. Ta hooldas kooli keskkütet ning pühkis põrandaid. Merejalaväe kolonelid ei sattunud just iga päev tema ukselävele. Koristaja pidi olema aukartusest tummaks löödud.

„Härra Kendrick?”

„Jah.”

„Mina olen kolonel Jackson. Kas Roger on kodus?” James Jackson oli üks Carsoni sagedamini kasutatud valenimesid.

Muidugi oli Roger kodus. Ta ei käinud iialgi väljas. Jimmy Kendricki ainus poeg oli isale pettumuse valmistanud. Ägeda agorafoobia all kannatav nooruk tundis oma pööningukorruselt ja ema lähedusest lahkudes lausa surmahirmu.

„Ikka. Ta on ülakorrusel.”

„Kas ma võiksin temaga paar sõna rääkida? Palun.”

Härra Kendrick juhatas vormiriietuses merejalaväelase ülakorrusele. Maja polnud just suur. Kaks tuba esimesel ja kaks teisel korrusel. Üles viis alumiiniumist redel. Isa hõikas laes haigutavasse tühimikku: „Roger, sulle on külaline. Tule alla.”

Oli kuulda kohmitsemist ning redeli kohal olevasse avausse ilmus kaame, justkui öise eluviisiga kohastunud nägu – noor, haavatav ja kartlik. Umbes kaheksateistkümne- või üheksateistkümneaastane nooruk oli närviline, hoidus silma vaatamast ning põrnitses vaibariba kahe all seisva mehe vahel.

„Tere, Roger. Mina olen Jamie Jackson. Mul on sinu nõuannet vaja. Kas me saame rääkida?”

Poiss tundus ettepanekut kaaluvat. Ta ei tundunud üldse uudishimulik ning võttis veidra külalise ja selle kummalise ettepaneku lihtsalt teadmiseks.

„Okei,” ütles nooruk. „Tuled sa üles?”

„Seal üleval ei ole ruumi,” ütles isa mokaotsast ja käskis siis valjemalt: „Tule alla, poeg.” Siis pöördus ta Jälitaja poole. „Parem rääkige tema magamistoas. Talle ei meeldi alumisele korrusele tulla, kui ema kodus ei ole. Ja ta ema on hetkel toidupoe kassas tööl.”

Roger Kendrick tuli redelist alla ning loivas magamistuppa. Seal istus ta voodiservale ning jäi põrandat silmitsema. Jälitaja istus tugitooli. Toas olid veel tilluke kapp ja sahtlitega kummut, rohkem ei midagi. Poisi tõeline elukoht oli pööningul. Jälitaja kiikas isa poole, aga too kehitas vaid õlgu.

„Aspergeri sündroom,” ütles härra Kendrick abitult. Oli selge, et just see oli isa murdnud. Teiste pojad said tüdrukutega kohtamas käia ja automehaanikuks õppida. Jälitaja noogutas talle mõistmise märgiks.

„Betty tuleb kohe koju,” ütles härra Kendrick. „Ta teeb meile kohvi.” Siis ta lahkus.

Fort Meade’ist pärit mees oli kasutanud küll sõna kummaline, kuid polnud täpsustanud, mida ta täpselt silmas pidas. Enne siiatulekut oli Jälitaja uurinud nii Aspergeri sündroomi kui ka agorafoobiat, mis tähendas hirmu suurte ruumide ja väljakute ees.

Just nagu Downi sündroom ja tserebraalparalüüs, võis ka see seisund varieeruda kergest rängani. Pärast mõneminutilist vestlust Roger Kendrickiga oli selge, et teda ei pea kohtlema nagu last.

Noormees oli inimestevahelises suhtluses kohutavalt uje ning hirm välismaailma ees võimendas seda. Kuid Jälitaja arvas, et kui ta juhib vestluse teismelise mugavustsooni ehk küberruumi, siis näeb ta hoopis teistsugust isiksust. Tal oli õigus.

Carsonile tuli meelde Briti küberhäkkeri Gary McKinnoni juhtum. Kui USA valitsus tahtis teda kohtu ette tuua, väitis London, et mees on reisimiseks ja ka vanglasse minekuks liiga nõrk. Kuid sellest hoolimata oli ta tunginud NASA ja Pentagoni kõige salajasematesse süsteemidesse, lõigates ka läbi kõige keerukamate tulemüüride nagu kuum nuga läbi või.

„Roger, kusagil laia maailma küberruumis peidab end üks mees. Ta vihkab meie riiki. Teda kutsutakse Jutlustajaks. Ta peab võrgus ingliskeelseid jutlusi ja tahab, et inimesed tema moodi mõtlema hakkaksid ning ameeriklasi tapaksid. Minu töö on see mees leida ja tema tegudele lõpp teha.

Aga ma ei saa sellega hakkama. Interneti alal on ta minust kõvasti targem. Ta arvab, et küberruumis pole temast osavamat meest olemas.”

Ta märkas, et noormees polnud enam tõrjuv. Teismeline vaatas esimest korda silma. Noormees kaalus naasmist julma maailma, millesse loodus oli ta visanud. Jälitaja pistis käe tasku ning võttis sealt mälupulga.

„Roger, ta laeb oma videod võrku, kuid hoiab oma IP aadressi salajasena, nii et keegi ei tea, kus ta tegelikult asub. Kui me teaksime tema asukohta, saaksime tema tegudele lõpu teha.”

Noormees näperdas mälupulka.

„Seepärast ma siin olengi, Roger. Ma tahan, et sa aitaksid meil seda meest leida.”

„Ma võin üritada,” arvas nooruk.

„Roger, räägi mulle, missugune arvuti sul seal pööningul on?”

Teismeline kirjeldas oma arvutit. See polnud just kõige viletsam, kuid ikkagi tavaline poest ostetud masin.

„Kui keegi sinult küsiks, millisest arvutist sa unistad, siis mida sa talle ütleksid? Roger, milline on sinu unistuste masin?”

Nooruki silmad lõid särama ning tema ilmesse tekkis entusiasm. Ta vaatas taas silma.

„Ma tahaksin dual-tüüpi kuuetuumalist protsessorit ja 32 giga RAM-i, millel jookseks Red Hat Enterprise Linux, versioon kuus või kõrgem.”

Jälitaja ei pidanud märkmeid tegema. Tema medalis peituv tillukene mikrofon lindistas kõik räägitu. Nii oli parem, sest Carsonil polnud aimugi, mida poiss kirjeldab. Küllap arvutivennad pärast aru saavad.

„Ma vaatan, mida ma teha saan,” ütles kolonel tõustes. „Vaata pulga peale ka. Võib-olla sa ei suuda sealt midagi lahti muukida, aga oleksin tänulik, kui vähemalt prooviksid.”

Kahe päeva pärast saabus Centreville’i äärelinna hirmkallist kübervara täis mikrobuss ja kolm meest, kes selle kõik pööningule üles seadsid. Nad jätsid endast maha väga haavatavana paistva üheksateistkümneaastase nooruki, kes pidas ekraani vahtides end taevasse sattunuks. Ta vaatas džihaadi koduleheküljel tosinkond jutlust ära ning hakkas siis klahve klõbistama.

Kui osariigi senaator oma kodust väljus, golfikepid pakiruumi viskas ja rooli taha ronis, oli tapja oma motorolleri kohale kummardunud ning teeskles, et nokitseb selle mootori kallal. Oli kaunis varasuvine hommik ja kell pisut seitse läbi. Senaator ei märganud enda taga sõitvat mootorratturit.

Tapja võis vabalt pikemat vahemaad hoida, sest oli selle marsruudi juba kaks korda läbi sõitnud. Siis oli ta küll kandnud teksaseid ja kapuutsiga jakki, olles tüki vähem tähelepanu äratav kui praegu. Ta jälitas senaatori autot viis miili, Virginia Beachist kuni golfiväljakuni. Ta jälgis, kuidas senaator oma auto ära parkis, kepid võttis ning klubimajja kadus.

Tapja võristas klubi sissepääsust mööda, keeras vasakule Linkhorn Drive’ile ja kadus metsa vahele. Kakssada jardi mööda Linkhorni sõitnud, keeras ta uuesti vasakule, Willow Drive’ile. Vastu tuli vaid üks auto ning see ei pannud teda hoolimata ürbist tähelegi.

Motorolleril sõitev mees oli kaelast pahkluudeni riietatud lumivalgesse dišdaša’sse ja kandis oma lühikeseks pügatud juustega peas valget heegeldatud kufi’t. Willow Drive’i maamajadest mööda sõites tuli ta puude vahelt välja Cascade’i nime kandva viienda augu avalöögiala juures. Seal tõmbas ta tee äärde ja lükkas Bald Cypressiks kutsutud neljanda augu juures oma motorolleri võssa.

Mõned golfarid olid juba väljakul, kuid nad kõik olid oma mängu süvenenud ega märganud midagi. Valgesse riietatud noormees kõndis rahulikul sammul Bald Cypressi edenemisalale, kuni jõudis oja ületava sillani. Seal kadus ta võssa ning jäi ootele. Ta teadis varasematest vaatlustest, et iga täisringi mängija pidi neljandale edenemisalale minnes silla ületama.

Poole tunni jooksul lõpetasid kaks paari Bald Cypressi raja ja läksid edasi Cascade’i avalöögialale. Varitseja oli varjust jälgides neil mööduda lasknud. Siis märkas ta senaatorit. Mees võistles ühe eakaaslasega. Senaator oli klubihoones rohelise tuulejaki selga tõmmanud ning tema vastane kandis sama värvi jakki.

Kui kaks eakat meest silda olid ületamas, ilmus võsast noormees. Kumbki golfar ei jäänud seisma, ehkki mõlemad heitsid uustulnuka poole põgusa pilgu. Võib-olla äratas nende tähelepanu mehe rõivastus, võib-olla tema rahulik otsustavus. Tulija kõndis ameeriklaste suunas ning oli kümne sammu kaugusele jõudnud, kui üks golfimängijatest küsis: „Pojake, on sul abi vaja?”

Siis võttis noormees parema käe dišdaša varjust ning sirutas selle välja, nagu pakuks midagi tulijatele. See miski oli relv. Kumbki golfar ei jõudnud sõnagi öelda, enne kui moslem tulistas. Ühesugustest pesapallimütsidest ja rohelistest tuulejakkidest segadusse aetud noormees tegi lähidistantsilt mõlema mehe poole kaks lasku.

Üks kuul läks täiesti mööda ja seda ei leitud kunagi. Kaks tabasid senaatorit rinda ja kõrri, tappes ta silmapilkselt. Viimane kuul tabas teist meest keset rinda. Mõlemad ohvrid vajusid kokku. Tulistaja tõstis pilgu pardimunakarva sinisesse taevasse ning hüüdis: „Allah akbar!” Seejärel pani ta relvatoru endale suhu ning tulistas.

Kaks paarismängijate seltskonda olid just neljanda augu ehk Bald Cypressi edenemisala poole suundumas. Hiljem ütlesid nad, et kuulsid laske ning nägid pöördudes, kuidas enesetapja peast taeva poole verd pritsis ning tema keha kokku varises. Kaks seltskonna liiget hakkasid sündmuspaiga poole jooksma. Kolmas oli juba golfikärusse hüpanud, selle ringi keeranud ning kihutas elektrimootori vaikse vurinaga topeltmõrva koha poole. Seltskonna neljas liige vahtis mõne sekundi toimuvat ammuli sui, võttis siis mobiili ja helistas 911.

Kõne võttis vastu Princess Anne Roadi politsei peakorteri taga asuv häirekeskus. Valveoperaator sai üldise olukorrakirjelduse ning edastas teate politsei peakorterisse ja kiirabisse. Mõlemas asutuses töötasid kohalikud inimesed, kes Princess Anne’i golfiklubisse sõitmiseks juhiseid ei vajanud.

Esimesena jõudis sündmuskohale parasjagu mööda 54. tänavat ringsõitu teinud politsei patrullauto. Politseinikele paistis juba Linkhorn Drive’ilt neljandale edenemisalale kogunenud rahvahulk kätte ning nad sõitsid tseremoonitsemata üle rohelise muru kuriteopaigale. Kümme minutit hiljem saabus politsei peakorterist sündmuskohale valveuurija Ray Hall, kes võttis juhtimise üle. Vormiriietuses mehed olid juba sündmuskohal töös, kui kiirabiauto kolm miili eemal Viking Drive’il asuvast Pinehurst Centre’ist välja sõitis.

Uurija Hall tuvastas, et kaks meest olid surnud. Senaatori tundis ta nii lehes nähtud piltide kui kuus kuud tagasi toimunud politsei aurahade jagamise tseremoonia põhjal ära.

Kohkunud golfimängijad tunnistasid tapjaks tumeda pulstis habemega noormehe. Surnud mõrvar lebas kakskümmend jalga ohvritest eemal, relv ikka veel paremas käes. Teine golfimängija oli väga rängalt rindkerre haavata saanud, kuid hingas. Uurija astus eest, et parameedikud saaksid oma tööd teha. Seal olid kolm meedikut ja autojuht.

Meditsiinitöötajad taipasid kohe, et abi vajas vaid üks kastemärjal murul lamavatest inimestest. Teised kaks võisid jääda surnukuuri autot ootama. Pealegi polnud siin tegu ka uppuja või gaasilekke ohvriga, keda pidanuks elustama. Selliste olukordade jaoks oli parameedikutel koodnimetus „kärusse ja gaasi”.

Kiirabiautos oli ALS stabiliseerimissüsteem, mis lubas patsienti transportida, ning kolme miili pikkune sõit Virginia Beachi üldhaiglasse tähendas, et seda läheb vaja. Haavatu tõsteti autosse ning kihutati sireenide huilates minema.

First Colonial Road läbiti vähem kui viie minutiga. Varahommikune liiklus oli hõre ning nädalavahetusel polnud ka töölesõitjaid. Sireen peletas vähesed teel olnud sõidukid kõrvale ning juht hoidis kogu sõidu aja gaasi põhjas.

Kiirabiautos üritasid kaks parameedikut poolsurnud meest stabiliseerida, aga kolmas edastas raadio teel haiglale kogu info, mis patsiendi seisukorra kohta välja selgitada oli õnnestunud. Kiirabi sissepääsu juures oli traumameeskond juba ootevalmis.

Haiglas valmistuti operatsiooniks ning kirurgide meeskond küüris juba käsi. Kardiovaskulaarkirurg Alex McCrae ruttas sööklas pooleli jäänud hommikueine juurest operatsioonisaali.

Uurija Hall jäi neljanda augu edenemisalale kahe laiba, hulga Virginia Beachi ehmunud ja segaduses kodanikega ning terve portsu mõistatustega. Kuni tema partner Lindy Mills inimeste nimesid ja aadresse kirja pani, tegeles Hall kahe juhtlõngaga. Kõik pealtnägijad kinnitasid üksmeelselt, et ründajaid oli vaid üks ning et ta sooritas kohe pärast topeltmõrva enesetapu. Seega ei paistnud hetkel olevat tungivat vajadust kaasosalisi otsida. Edenemisala lähedalt võsast leiti üheistmeline motoroller.

Olukorra ainus pluss oli see, et kõik tunnistajad tundusid olevat mõistlikud, selge mõtlemisega täiskasvanud inimesed ning seetõttu kirjelduste osas usaldusväärsed allikad. Alles nüüd hakkasid neil tekkima küsimused: mis pagan siin õieti juhtus ja miks?

Midagi niisugust polnud vaikses, rahulikus ja seaduskuulekas Virginia Beachis iialgi varem toimunud. Kes oli tapja ning kes haiglas oma elu eest võitlev haavatu?

Uurija Hall võttis esimesena käsile teise küsimuse. Kes tahes ka haavatu oli, oli tal ikkagi tõenäoliselt kusagil kodu, võib-olla ka naine ja perekond, kes meest ootasid, või vähemalt sugulasi. Rindkerehaava arvesse võttes võis mehe lähedasi õhtul vaja minna.

Mitte keegi kuriteopaika piiravast lindist väljaspool seisvatest inimestest ei paistnud teadvat, kes oli senaatori kaaslane. Kui mehe rahakott just klubihoonesse polnud jäänud, oli see kiirabiga kaasa läinud. Ray Hall jättis Lindy Millsi ja kaks patrullpolitseinikku rutiinset nimede üleskirjutamist tegema ning laskis end golfikäruga tagasi klubihoonesse sõidutada. Seal lahendas kaame näoga klubitöötaja ühe tema probleemidest. Senaatori kaaslane oli olnud erukindral, lesk, kes elas siit mitu miili eemal asuvas pensionäride kommuunis. Kuna mees oli klubi liige, sai tema aadressi mõne hetkega kindlaks teha.

Hall helistas Lindy mobiilile. Ta käskis ühel patrullpolitseinikul koos Lindyga sündmuspaigale jääda ja teisel patrullauto tema juurde tuua.

Sel ajal kui nad minema sõitsid, rääkis uurija Hall raadio teel oma ülemusega. Peakorter võttis meediaga tegelemise enda peale, sest juba praegu pommitati neid küsimustega, millele veel keegi ei osanud vastata. Peakorter pidi teavitama ka senaatori abikaasat, enne kui uudis raadiosse jõuab.

Uurijale anti teada, et teine, palju kehvema varustusega kiirabiauto oli laipade järele saadetud, et need haigla surnukuuri toimetada. Seal valmistus koroner nendega tegelema.

„Kapten, laske tapjat esimesena uurida,” ütles Hall mikrofoni. „Minu meelest kandis ta radikaalse moslemi traditsioonilist riietust. Ta ründas küll üksi, kuid temasuguseid võib veel liikvel olla. Peame teada saama, kas ta tegutses üksi või oli osa grupeeringust.”

Ta tahtis, et selleks ajaks kui ta kindrali elukoha külastamisega ühele poole saab, oleksid kurjategija sõrmejäljed juba võetud, automaatsest sõrmejälgede tuvastamise süsteemist läbi lastud ning kontrollitud, kas motoroller oli Virginia osariigi autoregistribüroo andmebaasi kantud. Jah, tõepoolest on nädalavahetus. Jah, inimesed tuleb üles ajada ning tööle kamandada. Uurija lõpetas kõne.

Golfiklubi andmebaasist leitud aadressiga kommuuni jõudes oli selge, et uudised Bald Cypressil ehk neljanda augu edenemisalal toimunud sündmustest ei olnud veel siia jõudnud. Kommuun koosnes umbes neljakümnest pensionäride bangalost, muruplatsidest, puudest, kõige selle keskmes asuvast väikesest järvest ning kommuuni juhi elamust.

Kommuuni juht oli just lõpetanud hilise hommikusöögi ning valmistus muru niitma. Ta läks uudist kuuldes näost valgeks, varises raskelt aiatoolile ning pomises oma kuus korda: „Issand Jumal.” Lõpuks võttis ta oma koridorist varuvõtme ning juhtis uurija Halli kindrali bangalosse.

Hoone oli korralik ja hoolitsetud, ümbritsetud veerandist aakrist pügatud murust. Mõned õitsvad lillepuhmad savipottides. Maitsekas, kuid lihtne hooldada. Ka maja sisemus oli kasitud ja heas korras nagu distsipliiniga harjunud mehele kohane. Hall alustas ebameeldiva tegevusega ehk teise inimese eraelus tuhnimisega. Kommuuni juht oli nii abivalmis, kui vähegi oskas.

Merejalaväe kindral oli kommuuniga liitunud umbes viie aasta eest, kohe pärast seda, kui tema abikaasa vähki suri.

Hall uuris kindrali perekonna kohta. Ta tuhlas parasjagu kirjutuslaua sahtlites, otsides kirju, kindlustuspoliise või muud tõestust lähedaste olemasolust. Kindral tundus olevat seda tüüpi mees, kes kõige isiklikumaid dokumente kas pangas või oma juristi käes hoiustas. Kommuuni juht helistas kohale haavatud kindrali lähedase sõbra – pensionile jäänud arhitekti, kes oma naisega naabruses elas ning oli tihtipeale kindralit oma naise valmistatud õhtusööki jagama kutsunud.

Kõne vastu võtnud arhitekt tardus õudusest, kui talle juhtunust kõneldi. Ta tahtis kohe Virginia Beachi keskhaiglasse sõita, kuid uurija Hall haaras telefoni enda kätte ja veenis mehe ümber, sest praegu poleks külastajaid nagunii sisse lubatud. „Kas teate, oli tal sugulasi?” päris uurija.

„Kaks tütart, kusagil läänes,” vastas arhitekt, „ja merejalaväeohvitserist poeg. Kolonelleitnant, kuid tema elukohta ma ei tea.”

Hall sai Lindy Millsiga uuesti kokku peakorteris, kus asus ka tema ilma eritähistuseta auto. Oli uudiseid. Motoroller kuulus kahekümne kahe aastasele üliõpilasele, kelle nimi oli selgelt araabiapärane. Noormees oli Michiganist Dearbornist pärit Ameerika kodanik, kuid õppis Norfolkist viisteist miili lõunas asuvas tehnikaülikoolis inseneriteadust. Autoregistribüroo oli ka tema foto saatnud.

Tumedat pulstis habet pildil küll polnud, kuid nägu oli sama. Mitte küll päris selline, nagu Ray Hall edenemisala murul oli näinud. Too nägu oli kuulunud ilma pea tagapooleta inimesele ning väändunud. Samas oli pilt piisavalt sarnane.

Uurija helistas Washington DC-ist teispool Potomaci jõge asuva Arlingtoni surnuaia kõrval asuvasse USA merejalaväe peakorterisse. Ta kinnitas, et ootab toru otsas, kuni saab avalike suhete osakonna majoriga rääkida, selgitas, kes ta on, kust helistab ning jutustas lühidalt, mis oli viie tunni eest Princess Anne’i golfiväljakul juhtunud.

„Ei,” ütles ta. „See ei kannata tervet nädalavahetust oodata. Mind ei huvita, kus ta on. Ma pean temaga kohe rääkima, major, otsekohe. Kui tema isal koiduni hing sees püsib, on see taevane ime.”

Pikk vaikus. Lõpuks öeldi: „Jääge selle telefoni juurde, uurija. Me võtame teiega peagi ühendust.”

Ühenduse võtmiseni kulus üksnes viis minutit. Seekord rääkis teine hääl, major personaliosakonnast. Ta ütles, et ohvitseri, kellega uurija soovib rääkida, ei ole võimalik kätte saada.

Hall hakkas vihaseks saama. „Kui ta ei ole just kosmoses või Mariaani süvikus, siis te suudate ta kätte saada. Me mõlemad teame, et see on nii. Teil on minu mobiilinumber. Palun edastage see talle ning öelge, et ta mulle kiiresti helistaks.” Nende sõnadega lõpetas ta kõne. Nüüd oli asi merejalaväe kätes.

Ta võttis Lindy peale, haaras lõunaeineks kaasa müslibatooni ja limonaadipudeli ning sõitis peakorterist haiglasse. Niipalju siis tervislikust toitumisest. First Colonialilt keeras ta haigla taha viivale kõrvalteele, mis kandis kummalist nime Will o’ Wisp Drive11 ning sõitis kiirabi sissepääsu juurde. Kõigepealt läks ta surnukuuri, kus koroner oli tööd lõpetamas.

Terasest alustel lebasid kaks linaga kaetud laipa. Assistent hakkas neid parajasti külmkambrisse paigutama. Koroner viipas, et assistent kinni peaks, ning kergitas üht lina. Uurija Hall silmitses nägu põhjalikult. See oli nüüd armiline ja väändunud, kuid kuulus ikkagi samale noormehele, kes talle Autoregistribüroo fotolt vastu oli vaadanud. Nooruki silmad olid kinni ja tume pulstis habe turritas uurijale vastu.

„Tead sa juba, kes see on?” küsis koroner.

„Tean.”

„No siis tead sa minust rohkem. Kuid võib-olla õnnestub mul sind siiski üllatada.”

Koroner tõmbas laibalt kuni pahkluudeni lina pealt.

„Märkad midagi?”

Ray Hall silmitses laipa pikalt ja põhjalikult

„Täiesti karvutu. Kui habe välja arvata.”

Koroner pani lina tagasi ning andis assistendile märku, et too võib alused külma panna.

„Ma pole seda kunagi oma silmaga näinud, kuid kahe aasta eest radikaalse islami seminaril näidati videot. See on osa puhastusrituaalist, mis valmistab keha Allahi paradiisi sisenemiseks ette.”

„Enesetaputerrorist?”

„Enesetapumõrvar,” parandas koroner. „Hävita Suure Saatana tähtis kodanik ning igavese õnnistuse väravad avanevad shahid’ina ehk märtrina surnud truule jumalateenrile. Me ei näe seda siin USA-s just tihti, kuid Lähis-Idas, Pakistanis ja Afganistanis on asi üpris levinud. Seminaril oli sellest terve loeng.”

„Aga see nooruk ju sündis ja kasvas siin,” vaidles uurija Hall.

„Noh, keegi pidi ta siis usku pöörama,” arvas koroner. „Ja muide, su kriminaallabori inimesed käisid siit juba läbi ja võtsid tema sõrmejäljed. Rohkem ei olnud tal midagi kaasas. Välja arvatud relv, ja see läks minu meelest juba ballistikaosakonda.”

Uurija Halli järgmine käik oli ülakorrusele. Ta leidis doktor Alex McCrae tolle kabinetist söömas väga hilist lõunasööki – sööklast toodud tuunikalavõileiba.

„Mida te teada soovite, uurija?”

„Kõike,” ütles Hall. Kirurg viis ta olukorraga kurssi.

Kui raskesti haavatud kindral kiirabiosakonda toodi, käskis doktor McCrae patsiendi otsekohe ette valmistada vereülekandeks. Siis kontrollis ta mehe elujõu hindamiseks vere hapnikusisaldust, pulssi ja vererõhku.

Tema anestesioloog otsis ja leidis hea ligipääsu patsiendi kägiveenist ja sisestas sinna suure läbimõõduga kanüüli, mis hakkas silmapilk tilgutist patsiendile füsioloogilist lahust manustama. Sellele järgnes kaks ühikut nullgrupi reesusnegatiivset verd. Seejärel saatis arst patsiendi vereproovi laborisse, et seal veregrupp kindlaks määrataks.

Kuna patsiendi seisund oli hetkel stabiilne, sai doktor McCrae peamiseks mureks rindkeresiseste vigastuste väljaselgitamine. Sisenemishaav oli selgesti näha ja väljumishaava puudumine andis teada, et kuul on endiselt kehas.

Arst kaalus, kas kasutada röntgenit või saata haavatu kompuutertomograafiasse, kuid otsustas patsienti mitte liigutada ning piirduda röntgenipiltidega. Selleks tuli plaat teadvusetu mehe alla nihutada ning ülevalt alla pildistada.

Ülesvõte näitas, et kindralil on kopsuhaav ja kuul on pidama jäänud kopsuväratile väga lähedal. Arst pidi valima kolme võimaluse vahel. Ta võis operatsiooni ajaks südame ja kopsude töö kunstlikule vereringele üle anda, kuid see oleks tõenäoliselt tekitanud veel ulatuslikuma kopsukahjustuse. Teiseks valikuks oli otse kuulini tehtav sisselõige. Seegi oli väga riskantne, kuna vigastuse ulatus polnud siiani päris selge ja otsus võis osutuda fataalseks.

Doktor valis kolmanda võimaluse, lükates sekkumise kahekümne neljaks tunniks edasi lootuses, et ehkki eaka mehe üldine tervis oli reanimatsiooni käigus saanud tublisti kannatada, suudab ta selle ajaga pisut taastuda ja pidada edasisele intensiivravile paremini vastu. See otsus andis patsiendile operatsiooni ajaks kõige rohkem elulootust.

Kindral viidi intensiivravi osakonda ja selleks ajaks kui uurija jõudis kirurgiga rääkima, oli mees juba meditsiiniseadmete külge ühendatud.

Ühelt küljelt oli kaelaveeni juhitud tsentraalveeni kateeter, teiselt veenisisene perifeerne kanüül. Sõõrmeisse läksid patsienti pidevalt hapnikuga varustavad voolikud, mida kutsuti ninasondiks. Pulssi ja vererõhku jälgiti südame tööd näitavalt monitorilt voodi kõrval.

Pleuradreen oli rindkeresse viidud viienda ja kuuenda roide vahelt. See juhtis kopsust pleuraõõnde lekkiva lisaõhu põrandal seisvasse suurde, kolmandiku ulatuses veega täidetud klaaspurki. Üleliigne õhk suunati toru kaudu rinnakorvist vee alla ja tõusis sealt mullidena pinnale.

Vesi takistas sama toru mööda õhu tagasivoolu, vältides niiviisi surma põhjustavat kopsude kokkuvajumist. Samal ajal anti patsiendile ninasondi kaudu pidevalt hapnikku juurde.

Uurija Hallile öeldi, et kindrali küsitlemiseks pole niipea vähimatki võimalust, ning ta läks minema. Haiglatagusesse parklasse jõudnud, palus ta Lindyl autot juhtida. Tal endal oli vaja mitmesse kohta helistada.

Esimese kõne tegi ta Willoughby kolledžisse, kus mõrvar Mohammed Barre oli õppinud. Ta suunati tudengite vastuvõtuga tegeleva dekaani juurde. Küsimusele, kas Willoughbys õpib härra Barre nimeline isik, vastas naine kohe jaatavalt. Kui sai räägitud, mis Princess Anne’i golfiväljakul juhtus, tekkis telefoni jahmunud vaikus.

Meedia ei teadnud veel, et hommikuse mõrvari isik on kindlaks tehtud. Uurija ütles, et jõuab kahekümne minuti pärast kolledžisse. Ta vajas dekaani käest kõiki pabereid ja võimalust pääseda üliõpilase tuppa. Seni ei tohtinud naine kellelegi midagi öelda, isegi mitte tudengi Michiganis elavatele vanematele.

Järgmisena helistas ta sõrmejälgede asjus. Surnukuurist oli saadud ideaalne kümnest jäljest koosnev komplekt, mis automaatsest sõrmejälgede tuvastamise süsteemist läbi lasti. Vastet ei leitud. Surnud üliõpilast polnud sinna kantud.

Kui tegu olnuks välismaalasega, oleks tema sõrmejäljed leitud Immigratsiooniameti viisataotlusega kaasnevast dokumentatsioonist. Samas sai üha selgemaks, et härra Barre oli immigrantidest vanematele sündinud USA kodanik. Kuid kust ta pärines? Oli ta moslemina sündinud või usklikuks hakates nime muutnud?

Kolmanda kõne võttis ta ballistikaosakonda. Mõrvarelv oli Šveitsis toodetud Glock 17 ning täis salvest oli tehtud viis lasku. Parasjagu otsiti relva registreeritud omanikku, kelle nimi ei olnud Barre ja kes elas Marylandis Baltimore’is. Oli relv varastatud või ostetud? Nad jõudsid kolledžisse kohale.

Surnud üliõpilane oli somaali juurtega. Tema Willoughby tuttavad olid märganud viimase kuue kuu jooksul isiksuses toimunud muutusi. Tavalisest seltsivast ja edukast õppurist oli saanud vaikne omaette hoidev erak. Tundus, et põhjuseks oli usk. Ülikoolilinnakus oli veel kaks moslemist üliõpilast, kuid nemad polnud selliseid muutusi läbi teinud.

Surnud mees oli hakanud teksade ja tuulejaki asemel pikki ürpe kandma. Ta oli hakanud palvuste järgimiseks viis korda päevas õpingupause tegema. Keegi ei pidanud seda iseäralikuks. Õhkkond oli väga tolerantne. Ja tudeng oli endale kasvatanud tumeda pulstis habeme.

Ray Hall leidis end sel päeval juba teist korda võõra inimese isiklikes asjades tuhnimas, kuid seekordne kogemus erines eelmisest täielikult. Kui inseneriõpikud välja arvata, olid kõik paberid täis araabiakeelseid islami tekste. Uurija Hall ei mõistnud neist sõnagi, kuid korjas sellegipoolest kõik kokku. Kogu loo võtmeks oli arvuti. Õnneks oskas Ray Hall selles navigeerida.

Ta leidis ühe jutluse teise järel. Need polnud araabiakeelsed, vaid esitatud soravas inglise keeles. Põlevate silmade ja osaliselt kaetud näoga inimene kutsus Allahile kuuletuma ning valmistuma teda teenima, tema nimel võitlema ja tema nimel surema. Ja, mis kõige tähtsam, tema nimel tapma.

Uurija Hall polnud iial Jutlustajast kuulnud, kuid ta sulges arvuti ja konfiskeeris selle. Ta andis iga konfiskeeritud eseme kohta allkirja ning lubas kolledžil noormehe vanemaid informeerida. Lisaks pidid vanemad talle enne helistama, kui poja asjadele järele võisid tulla. Muu hulgas viis uurija ka Dearborni politsei asjadega kurssi. Võtnud kaasa kaks prügikotitäit raamatuid, tekste ja sülearvuti, naasis ta politsei peakorterisse.

Arvutist leidis ta muidki juhtlõngu, nagu näiteks Craigslisti müügiportaali otstingu müügil olevate käsirelvade kohta. Kuna paberimajandust polnud veel korda aetud, siis oli müüja üsnagi plindris, kuid sellega võis ka hiljem tegeleda.

Telefon helises kell kaheksa õhtul ning helistanud mees tutvustas ennast kui haavata saanud kindrali poega. Ta ei öelnud, kus asub, üksnes kinnitas, et on sõnumi kätte saanud ning tuleb peagi helikopteriga kohale.

Väljas oli pimedaks läinud. Politsei peakorteri taga oli küll hoonestamata plats, kuid seda ei valgustatud.

„Kus asub teile lähim mereväebaas?” küsiti.

„Oceanias,” vastas Hall. „Kuid kas teil lubatakse sinna maanduda?”

„Lubatakse,” vastas mees. „Olen tunni aja pärast kohal.”

„Tulen vastu,” lubas Hall. Oodates kasutas ta pool tundi selleks, et üleriigilisest andmebaasist sarnase mustriga kuritegusid otsida. Oma üllatuseks leidis ta neid neli. Golfiväljaku mõrv oli viies. Neljast juhtumist kahel olid samuti ründajad enesetapu sooritanud. Teised kaks olid elusalt kätte saadud ning ootasid esimese astme mõrva eest kohut. Kõik olid tegutsenud üksinda. Kõik olid internetijutluste tõttu ultraradikaalideks muutunud.

Ta korjas kindrali poja kell üheksa Oceania baasist peale ning sõitis temaga Virginia Beachi haiglasse. Teel jutustas ta, mida selle päeva jooksul oli suutnud välja uurida.

Tema külaline huvitus väga Mohammed Barre ühikatoast leitust. Siis pomises ta omaette: „Jutlustaja.” Uurija Hall arvas, et kaaslane viitas videotes nähtud mehe elukutsele, mitte varjunimele.

„Ilmselt küll,” kinnitas ta. Nad sõitsid vaikides haigla peaukse ette.

Registratuurist teavitati kedagi intensiivraviosakonnas oleva mehe poja saabumisest ning Alex McCrae tuli oma kabinetist allkorrusele. Kuni nad intensiivraviosakonna korrusele läksid, seletas ta haava tõsidust, mis polnud lubanud operatsiooniga alustada.

„Taastumisvõimalus on väga väike,” hoiatas kirurg. „Ta elu on praegu noateral.”

Poeg astus palatisse. Ta istus toolile ning silmitses hämaras valguses oma isa vana jõulist nägu. Kindral lamas üksikpalatis ning üksnes masinad hoidsid teda elus. Poeg istus seal terve öö ja hoidis magava isa käsi oma pihkudes.

Isa avas silmad alles kell neli hommikul. Pulss hakkas kiiremini lööma. Kuid poeg ei märganud voodi taga seisvat klaaspurki, mis nüüd punase arteriaalse verega täitus. Kusagil rinnas oli rebenenud suur veresoon. Verekaotus oli nii suur, et kindralit ei saanud enam päästa.

Poeg tundis hoitud käte õhkõrna pigistust. Isa vaatas lakke ning tema huuled liikusid.

„Semper Fi, poeg,” pomises ta.

„Semper Fi, isa.”

Ekraanil hüplev joon venis sirgeks ning piiksumisest sai ühtlane vilin. Lävele ilmusid meedikud. Nende seas oli ka Alex McCrae. Ta ruttas istuvast pojast mööda ning vaatas voodi taga seisvat purki. Siis tõstis ta peatavalt käe ning raputas pead. Meeskond taandus.

Mõne minuti pärast poeg tõusis ja lahkus palatist. Ta ei öelnud sõnagi, ainult noogutas kirurgile. Intensiivraviosakonna õde tõmbas lina üle kindrali näo. Poeg sammus neljast trepist alla ning jõudis parklasse.

Kakskümmend jardi eemal tukastanud uurija Hall tajus midagi ning ärkas. Kindrali poeg kõndis parkla keskele, peatus ja vaatas taevasse. Koiduni oli veel kaks tundi. Taevas oli tume ja kuu loojunud. Kõrgel taevas sädelesid tähed. Karmid, eredad, igavesed.

Needsamad tähed, mida sinises taevas näha polnud, vaatasid alla ka ühe kõrbes kõndiva mehe peale.

Parklas seisev mees vaatas üles tähtede poole ning lausus midagi. Virginia uurija ei kuulnud tema sõnu, kuid Jälitaja oli öelnud:

„Nüüd tegid sa selle isiklikuks, Jutlustaja.”