Читать книгу Tapmisnimekiri - Frederick Forsyth - Страница 6

SHAH-I-KOTI LAHING ALGAS HALVASTI ning edasi läks vaid hullemaks. SAD-i üksuse koosseisu määratud USA merejalaväe major Kit Carson oleks pidanud olema juba koduteel, kui tema üksus appi kutsuti.

Carson oli olnud juba Mazar-e-Sharifis. See juhtus siis, kui Talibani vangid mässu tõstsid ning Põhja Alliansi usbekid ja tadžikid nad maha niitsid. Ta oli näinud, kuidas SAD-i agent Johnny „Mike” Spann taliibide kätte sattus ning surnuks peksti. Ta oli jälginud kompleksi teisest servast, kuidas brittide Special Boat Service’i sõdurid Spanni partneri Dave Tysoni sellisest saatusest päästsid.

Siis kihutasid nad lõunasse, et endine Nõukogude õhuväebaas Bagramis üle võtta ning Kabul vallutada. Tora Bora mägedes toimunud võitlusse ta ei sattunud. Seal reetis ameeriklastelt saadud tasu liiga väheseks pidav afgaani sõjapealik Lääne ja laskis Osama bin Ladenil ja tema ihukaitsjatel üle Pakistani piiri lipsata.

Veebruari teises pooles teatasid afgaani allikad, et Paktia provintsis Shah-i-Koti orus on veel käputäis vastaseid. Luure tegi ka seekord oma tööd viletsasti. Vastaseid polnud mitte käputäis, vaid mitusada.

Alistatud Talibani afgaanidest sõdurid said vajaduse korral oma koduküladesse varjule minna. Nad võisid jalga lasta ja kaduda. Kuid Al-Qaeda võitlejad olid araablased, usbekid ja raevukad tšetšeenid. Keegi neist ei rääkinud puštu keelt ning afgaanid vihkasid neid. Neil oli valida, kas alla anda või surmani võidelda. Pea kõik valisid viimase.

USA väejuhatus reageeris infole piiratud ulatusega lahingutegevusega, mida nimetati operatsiooniks Anakonda. Ülesande täitmine anti mereväe SEAL-üksusele. Kolm SEAL-i eriüksuslasi täis suurt Chinooki suundusid tühjaks peetud oru poole.

Juhthelikopter oli just maandumas, hõljudes maapinnast mõne jala kõrgusel, nina üleval ja saba allapoole. Luugid olid juba lahti, kui peidus olnud Al-Qaeda võitlejad tule avasid. Üks tankitõrje reaktiivgranaat tulistati helikopteri pihta nii lähedalt, et see lendas kerest läbi, jõudmata plahvatada. Lend oli lõhkeseadme aktiveerimiseks lihtsalt liiga lühike. See puuris end kopteri ühest küljest sisse ja teisest välja ilma kedagi vigastamata ning jättis endast mälestuseks kaks õhuauku.

Hoopis rohkem kahju tekitas lumiste kaljude vahelt tulistav kuulipilduja. Inimesed viga ei saanud, kuid piloodikabiini tabanud valang lõi juhtimisseadmed rivist välja. Mõne minuti vältel näitas piloot end geniaalse lendurina, suutes sureva Chinookiga veel kolm miili õhus püsida ning ohutumas kohas hädamaandumise teha. Teised kaks kopterit lendasid talle järele.

Kuid üks SEAL-i eriüksuslastest, vanemohvitser Neil Roberts, kes oli jõudnud oma turvavöö lahti teha, libises hüdraulikavedeliku loigus ja kukkus tagaluugist välja. Ta maandus viga saamata Al-Qaeda sõdalaste sekka. SEAL-id ei jäta kunagi kaaslast lahinguväljale, olgu ta elus või surnud. Nad maandusid ja läksid kiiresti vanemohvitser Robertsit tagasi võtma, kutsudes ka abiväge. Shah-i-Koti lahing oli seega alanud. See kestis neli päeva, võttes elu Neil Robertsilt ja veel kuuelt ameeriklaselt.

Kolm üksust olid abikutsujatele piisavalt lähedal. Briti SBS-i rühm tuli ühelt poolt ja SAD-i üksus teiselt poolt. Suurim appi tulnud väeosa oli 75. skautrügemendi pataljon.

Ilm oli väga külm, temperatuur kõvasti alla nulli. Tuulest üles keerutatud lumi pani sõdurite silmad kipitama. Keegi ei suutnud mõista, kuidas araablased olid sellises pakases ellu suutnud jääda. Kuid nad olid elus ning valmis viimse veretilgani võitlema. Nad ei võtnud vange ning eeldasid vastaselt sama. Lahingus osalenud rääkisid hiljem, et vastased tulistasid neid kivide vahelt, salakoobastest ja peidetud kuulipildujapesadest.

Iga veteran võib tunnistada, et lahingud muutuvad kiiresti kaoseks ning Shah-i-Kot oli selles osas eriti kärme. Üksused sattusid peaväest ning sõdurid omakorda üksustest lahku. Kit Carson avastas äkki, et on jäisel pinnal tuiskava lume sees ihuüksi.

Ta nägi umbes neljakümne jardi kaugusel kaasmaalast, kes oli samuti omapäi jäänud. Tegu oli kindlasti ameeriklasega, sest ta kandis kiivrit, mitte turbanit. Pikas rüüs kogu ilmus justkui maa alt ning tulistas sõduri poole reaktiivgranaadi. Seekord see plahvatas, küll mitte ameeriklast tabades, vaid tema jalge ees lõhkedes. Carson nägi, kuidas mees pikali kukkus.

Ta laskis raketimehe karabiinist maha. Veel kaks sööstsid Allah akbar karjudes tema poole. Ta võttis mõlemad rajalt maha, sealjuures teise vaid kuue jala kauguselt. Kaasmaalase juurde jõudes nägi ta, et too oli väga rängalt haavata saanud. Kuumalt ergav granaadikild oli mehe vasaku sääre praktiliselt läbi lõiganud. Lahingusaapas labajalg tolgendas vaid mõne kõõluse, soone ja nahariba küljes. Luud ei olnud näha. Šokis sõdur ei paistnud veel valu tundvat.

Mõlema mehe välivormi kuued olid lumekihiga kaetud, kuid Carson nägi siiski skautrügemendi eraldusmärki. Ta proovis raadio abil väeosaga ühendust saada, kuid kuulis vaid kahinat. Siis tiris ta haavatul seljakoti seljast, avas meditsiinipauna ning süstis könti terve annuse morfiini.

Haavatu hakkas valu tundma ning kiristas hambaid. Kuid morfiin mõjus ning mees vajus poolteadvusetusse olekusse. Carson teadis, et sinna jäädes hukkuvad nad mõlemad. Tuisupuhangute vahel oli nähtavus vaevu kakskümmend jardi. Ta ei näinud kedagi. Haavatud kaasmaalase turjale vinnanud, hakkas ta liikuma.

Sealsest maastikust hullemat ei olnud maamunal olemas: jalapaksuse lumekihi all peitusid jalgpalli mõõtu libedad kivid, mille vahel võis kergesti jalaluu murda. Ta pidi kandma omaenda 180-naelast raskust, 60-naelast seljakotti ja siis veel 180-naelast sõdurit. Haavatu seljakoti jättis ta maha. Lisaks tuli tal tassida ka karabiini, granaate, laskemoona ja vett.

Hiljem polnud tal aimugi, kui kaugele ta jõudis oma koorma surmaorust viia. Ühel hetkel lakkas morfiin mõjumast, nii et ta pani haavatu maha ning süstis talle ära oma morfiinivaru. Kulus terve igavik, enne kui ta kõrvu jõudis kopterimootori müra. Külmast tuimade sõrmedega võttis ta signaalraketi, kiskus selle hammastega lahti ning sihtis kõrgelt kostva müra poole.

Blackhawk-tüüpi päästekopteri meeskond rääkis talle hiljem, et signaalrakett lendas kabiinist nii lähedalt mööda, et nad pidasid seda kopteri pihta tulistamiseks. Siis aga nägid nad all kaht lumemeest, üks neist kägarasse vajunud ja teine kätega vehkimas. Maanduda oli liiga ohtlik. Blackhawk rippus lumepinnast paari jala kõrgusel, kuni kaks mereväevelskrit haavatu kanderaamile kinnitasid ning pardale tõmbasid. Haavatu kaaslane vinnas end viimase jõuga kopterisse ning kaotas siis teadvuse.

Blackhawk viis nad Kandahari, suurde USA õhuväebaasi, mida sel ajal alles ehitati, kuid haigla oli juba olemas. Skautrügemendi sõdur viidi kõigepealt triaaži9 ja sealt edasi intensiivravisse. Kit Carson arvas, et ei näe seda meest enam kunagi. Järgmisel päeval toimetas õhuvägi Skautrügemendi sõduri kanderaamil ja valuvaigisteid täis pumbatuna USA õhujõudude baasi Saksamaale Ramsteini, kus asus üks maailma parematest haiglatest.

See sõdur oli kolonelleitnant Dale Curtis ning ta kaotas oma vasaku labajala. Jäset polnud kuidagi võimalik päästa. Arstidel jäi üle vaid granaadikillu alustatud amputatsioon lõpule viia. Mehe saatuseks sai protees jalaköndi otsas, kepi toel lonkamine ja Skautrügemendist lahkumine. Kui ta jälle reisida suutis, lennutati ta koju, Washingtoni lähistele Walter Reedi järelravi saama ja kunstjalaga harjuma. Major Kit Carson kohtus temaga uuesti alles palju aastaid hiljem.

Kandahari CIA posti ülem küsis kõrgemalt käske ning Carson lennutati Dubaisse, kus agentuuril oli suur esindus. Ta oli selles piirkonnas esimene Shahi-Koti lahingut näinud isik ning pidi kogetu viimse üksikasjani ülemustele ette kandma. Kohal olid nii mereväe, merejalaväe kui ka CIA esindajad.

Ohvitseride klubis kohtas ta eakaaslast, Dubai mereväebaasis teenivat mereväekomandöri. Nad sõid koos õhtust. Komandör teenis NCIS-is ehk USA mereväe kriminaaljuurdlusteenistuses.

„Võiksid ju meile üle tulla, kui koju lähed,” pakkus mees.

„Politseinikuks?” küsis Carson. „Pigem mitte, tänan pakkumast.”

„Me oleme palju suurem organisatsioon, kui pealtnäha paistab,” seletas komandör. „Me ei tegele ainult hüppesse läinud madruste kantseldamisega. Meie uurida on tõsised kuriteod ja me püüame kurjategijaid, kes on miljoneid varastanud. Meil on araabiakeelsetes piirkondades kümme mereväebaasi. See oleks sulle paras väljakutse.”

Viimane sõna otsustas asja. Merejalavägi oli alati mereväele lähedal seisnud. Lihtsalt töövaldkond muutuks avaramaks. Carson eeldas, et USA-sse tagasi jõudes hakkaks ta taas Langley büroo teises korpuses araabiakeelseid materjale analüüsima. Ta esitas avalduse NCIS-sse astumiseks ning võeti sinna kohe vastu.

See aitas ta CIA-st välja ning pooleldi tagasi merejalaväe rüppe. Ta määrati Virginia osariiki Newport Newsi Portsmouthi, kus suur mereväehaigla kiiresti ka Susanile ameti leidis.

Portsmouthis elades sai Kit tihedalt külastada oma ema, kes sel ajal rinnavähiga võitles. See tõbi viiski ta kolme aasta pärast hauda. Leseks jäänud kindral Carson läks erru ning sai niiviisi poja läheduses olla. Kindral kolis Virginia Beachi lähistel asuvasse pensionäride kommuuni, kus ta sai mängida oma armastatud golfi ja teiste sellele rannaribale kolinud erumerejalaväelastega veteranide õhtuid pidada.

Kit Carson teenis NCIS-is neli aastat, mille jooksul leidis üles ja vahistas kümme tõsise kuriteoregistriga väejooksikut. 2006. aastal sai ta loa naasta merejalaväkke ning määrati kolonelleitnandina Põhja-Carolina osariiki Camp Lejeune’i. Kuid siis juhtus õnnetus. Virginiast mehe juurde sõites sai Kiti naine Susan maanteel vastassuunavööndisse kaldunud purjus juhi süül laupkokkupõrkes surma.

Tänapäev

Selle kuu kolmas veretöö toimus Floridas Orlandos ning ohvriks langes tähtis politseiametnik. Mees oli säraval kevadhommikul kodust väljumas ja kummardus parajasti autoust avama, kui talle selja tagant noaga südamesse löödi. Surmavalt haavatuna suutis ta ikkagi teenistusrelva võtta ja ründaja kahe lasuga tappa.

Juurdlus tegi kindlaks, et noor mõrtsukas oli sündinud Somaalias, sai pagulasena asüüli ja töötas linna puhastusteenistuses.

Kaastöötajad tunnistasid, et mees oli viimase kahe kuu jooksul muutunud endassetõmbunuks, eemalolevaks, tõredaks ja ameerika elulaadi kritiseerivaks. Prügivedajate meeskond oli teda lõpuks boikoteerima hakanud, sest temaga oli võimatu läbi saada. Arvati, et meelemuutus tuli igatsusest kodumaa järele.

Kuid see polnud tegelik põhjus. Nagu mehe elukoha läbiotsimine näitas, tuli meelemuutus hoopiski internetipalvustest, mida üüriruumi perenaine oli mehe toast kuulnud. Ettekanne saadeti FBI Orlando büroosse ja sealt edasi Hooveri hoonesse Washingtonis.

Lugu ei üllatanud enam kedagi. See oli ikka üks ja sama. USA-st oli laekunud juba neli ja Suurbritanniast kaks raportit selle kohta, kuidas pärast tundide kaupa veatut inglise keelt kõneleva Lähis-Ida jutlustaja palvuste kuulamist tapetakse täiesti ootamatult mõni kohalik tähtsam kodanik.

CIA, Riiklik Terrorismivastane Keskus ja Sisejulgeolekuministeerium olid asja juba käsile võtnud. Informeeritud sai viimane kui üks USA luureagentuur, kes kasvõi juhuslikult võis araabia terroristidega kokku puutuda, kuid ükski neist ei suutnud aidata. Kes see jutlustaja oli? Kust ta tuli? Kus ta oma jutlused salvestas? Ainult Jutlustajana identifitseeritav mees hakkas ohtlike isikute nimekirjas üha kõrgemale positsioonile kerkima.

USA-s oli üle miljoni inimese hõlmav moslemi diasporaa. Need inimesed olid Lähis-Idast ja Kesk-Aasiast kas ise või koos oma vanematega välja rännanud. Jutlustaja ülikarmid džihaadijutlused ja üleskutsed anda Suurele Saatanale kas või üksainus hoop enne Allahi juurde igavesse õndsusse minekut leidsid nende seas laia kõlapinna.

Viimaks jõudis Jutlustaja ka Ovaalkabineti teisipäevahommikustesse aruteludesse ja sealt edasi tapmisnimekirja.

*

Inimesed leinavad erineval moel. Mõne jaoks tähendab siirast leina vaid hüsteeriline halamine. Teised vajuvad kõigi silme all vaikselt haledasse abitusse. Kolmandad poevad peitu nagu haavatud loomad, et seal oma valuga toime tulla.

Kui pole lähedast sugulast või sõpra, leinavad need kolmandad täiesti üksinda ja nende pisaraid näevad vaid seinad. Kit Carson käis küll oma isa vanadekodus vaatamas, kuid ta töökoht oli Lejeune’is ning ta ei saanud pikalt külas olla.

Tagasi baasi oma tühja kodusse jõudnud, mattis ta end töösse ja treenis oma keha viimse piirini, käies üksinda krossi jooksmas ja spordisaalis trenni tegemas, sest füüsiline valu summutas hingepiina. Ta treenis seni, kuni meditsiiniohvitser käskis koormust vähendada.

Tema oli üks nendest, kes pani aluse sõjaväelise jälitusõppe programmile, millega õpetati merejalaväelastele jälitamist ja inimjahti metsas, kultuurmaastikul ja linnas. Põhimõtteks oli: mitte kunagi ära muutu saagiks, vaid ole kütt. Sel ajal kui Carson viibis Portsmouthis ja Lejeune’is, toimusid tähtsad sündmused.

9/11 oli käivitanud suured muutused nii USA relvajõududes kui valitsusasutustes ja nüüd jälgiti ka vähimaid võimalikke Ühendriikide vastaseid ohte. Valvsus kippus paranoiaks kasvama. Selle tulemusena paisus luureteenistus plahvatuslikult. Varem oli USA-s kuusteist luureagentuuri, nüüd üle tuhande.

2012. aasta andmete põhjal tegi salastatud tööd kaheksasada viiskümmend tuhat ameeriklast. Üle tuhande kahesaja valitsusasutuse ja kaks tuhat erafirmat töötasid rohkem kui kümnes tuhandes kohas ülisalajaste projektide kallal, mille ülesandeks oli terrorismivastane võitlus ja kodumaa kaitsmine.

2001. aasta sündmuste järel võeti eesmärgiks, et agentuurid ei hoiaks kogutud informatsiooni vaid enda teada ega laseks niiviisi üheksateistkümnel fanaatikul turvaauke kasutades massimõrva korraldada. Kümme aastat hiljem majanduskriisi ajal oli seis umbes sama mis 2001. aastal. Enesekaitse masinavärk tootis aastas umbes viiskümmend tuhat ülisalajast raportit. Seda oli liiga palju, et neid kõiki oleks jõutud läbi lugeda, rääkimata mõistmisest, analüüsimisest, üldistamisest ja kokkuvõtete tegemisest. Ettekanded lihtsalt arhiveeriti.

Kõige rohkem kasvas J-SOC ehk armee erioperatsioonide ühendväejuhatus. See oli vähetähtsa kaitsestruktuuriüksusena olemas juba enne 9/11 sündmusi. Kaks meest kasvatasid sellest maailma kõige suurema, agressiivsema ja ohtlikuma erasõjaväe.

Erasõjaväeks nimetamine on täiesti omal kohal, sest tegemist on vaid isiklikult presidendile alluva üksusega. See võib pidada sõda ilma Kongressi nõusolekuta. Üksuse mitmemiljardiline eelarve koostatakse rahandusministeeriumi tülitamata ja see võib teid tappa, ilma et justiitsministeerium silmagi pilgutaks. Kõik on muidugi täiesti salastatud.

J-SOC-i esimeseks ümberkujundajaks oli kaitseminister Donald Rumsfeld. See armutu ja võimuahne Washingtoni insaider kadestas CIA võimu ja privileege. Vastavalt põhikirjale andis agentuur aru üksnes presidendile, mitte Kongressile. SAD-i üksused võisid vaid direktori käsule toetudes salajasi ning surmavaid välismissioone täide viia. Just see oli tõeline võim, mille kaitseminister Rumsfeld kavatses oma käpa alla saada. Kuid Pentagon sõltus suuresti Kongressist ning selle piiramatutest võimalustest igale poole oma nina toppida.

CIA direktori George Tenetiga võistlemiseks oli Rumsfeldil tarvis relva, mille kasutamist Kongress ei saaks kontrollida. Selleks relvaks sai põhjalikult reformitud J-SOC.

President George W. Bushi nõusolekul laiendati J-SOC-i suurust, eelarvet ja volitusi tohutult. Sellele allutati kõik sõjaväe eriüksused, nagu SEAL Team Six, kes hiljem Osama bin Ladeni tappis, DELTA Force ehk Roheliste Barettide seast värvatud D-poisid, 75. skautrügement, Õhujõudude Erioperatsioonide Lennurügement, mille koosseisus olid Öised Kütid ja suure tegevusraadiusega helikopterid, ning paljud teised. Muu hulgas neelas J-SOC alla ka TOSA.

2003. aasta suvel, kui Iraak veel piirist piirini sõjast lõõmas ning vaid vähesed märkasid muud, toimus kaks sündmust, mis viisid J-SOC-i reformimise lõpule. Esiteks määrati sellele uus komandör, kindral Stanley McChrystal. Kui keegi veel arvas, et J-SOC hakkab tegelema riigisiseste probleemidega, siis sellele valearusaamale tuli nüüd lõpp. Teiseks õnnestus kaitseminister Rumsfeldil 2003. aasta septembris saada presidendi toetus ja allkirjastatud täiteakt.

Täiteakt ehk presidendi ainuotsusega vastu võetud seadus oli kaheksakümne lehekülje pikkune ja selle häguselt sõnastatud juriidilistesse sügavustesse oli põhimõtteliselt peidetud sõnum: tehke, mida heaks arvate.

Umbes samal ajal sai läbi skautrügemendi lonkava koloneli Dale Curtise kosumiseks määratud palgaline puhkeaasta. Ta oli vasaku jala proteesiga nii hästi kohanenud, et lonkamist polnud peaaegu märgatagi. Kuid 75. skautrügement polnud koht proteesiga mehe jaoks. Tundus, et tema karjäär on läbi.

Just nagu SEAL-id, ei jäta ka skautrügement omasid hätta. Ka kindral McChrystal oli skautrügemendist ning ta oli kolonel Curtisest kuulnud. Kindral oli just üle võtnud J-SOC-i juhtimise ning vajas TOSA pensionile läinud komandörile asendajat. TOSA komandör ei pidanud välioperatsioonidel osalema. Seda tööd sai teha kontorilaua tagant. Kohtumine oli lühike. Kolonel Curtis haaras pakutud võimalusest kinni.

Kulissidetaguses maailmas on käibel ammune tarkus, et kui tahad midagi varjata, siis ära püüagi seda peita, sest nagunii nuhib ajakirjandus tõe välja. Asjale tuleb anda süütu nimi ja koostada surmigav töökirjeldus. TOSA tähendab Tehniliste Operatsioonide Tugikeskus. Asutuse nimes pole mainitud agentuuri ega administreerimist ega mingit muud juhtimist. Tugikeskus võib tähendada ühtviisi nii elektripirnide vahetamist kui Kolmanda Maailma tüütute poliitikute elimineerimist. Antud juhul kippus õigeks osutuma pigem see teine variant.

TOSA oli olemas juba ammu enne 9/11 rünnakuid. Muuhulgas tabas see Colombia narkoparuni Pablo Escobari. Niisugune oligi selle asutuse töö. Kui muudmoodi hakkama ei saadud, tuli välja saata inimkütid. TOSA-sse kuulus vaid kakssada viiskümmend inimest ning see paiknes Virginia põhjaosas, maskeerituna toksiliste kemikaalide uurimisinstituudiks. Sellist asutust ei tahtnud keegi külastada.

Et end veel rohkem salajas hoida, vahetati pidevalt nimesid. Kasutusel olid näiteks Grantor Shadow, Centra Spike, Torn Victor, Cemetery Wind ja Gray Fox10. Viimane nimi oli nii hea, et see jäetigi asutuse juhi koodnimeks. Kolonel Dale Curtis kadus ametissemääramisel ning temast sai Hall Rebane. Mõnda aega oli asutuse nimeks Luureteenistuse Tugikeskus, kuid sõna „luure” kippus tähelepanu tõmbama ja nimi vahetati Tehniliste Operatsioonide Tugikeskuse vastu.

Hall Rebane oli ametis olnud juba kuus aastat, kui tema suurimaid saladusi teadev inimeseküttide juht läks erru ja kolis Montanasse palkmajja, et edaspidi vaid forelle püüda. Kolonel Curtis sai küttida vaid oma kirjutuslaua tagant ja arvuti abil, kuid otsene ligipääs kogu kaitsejõudude arvutivõrgule tegi selle töö oluliselt lihtsamaks. Nädalase otsingu järel ilmus ekraanile nägu, mille nägemine teda võpatama pani. Kolonelleitnant Christopher Kit Carson, mees, kes Curtise Shah-i-Koti lahingust välja tassis.

Kolonel uuris Carsoni teenistuskäiku. Lahingukogemusega sõdur, kõrgharidus, arabist, keeletundja ja inimestekütt. Curtis sirutas käe telefoni järele.

Kit Carson ei tahtnud merejalaväest uuesti ära minna, aga nagu eelmiselgi korral vaieldi selle üle temast kõrgemal tasemel ja asja otsustas käsk.

*

Nädal hiljem astus ta Halli Rebase Virginia põhjaosas keset metsa püstitatud madalate kontorihoonete kompleksis asuvasse kabinetti ning märkas, et keppi toanurka jättes teda tervitama longanud mees kannab 75. skautrügemendi märki.

„Mäletate mind veel?” küsis kolonel. Kit Carson meenutas lõikavat tuult, libedaid kive taldade all, maadligi suruvat raskust õlgadel ja kurnatust, mis pani tahtma siin ja praegu maha istuda ja surra.

„Ammu pole kohtunud,” vastas ta.

„Ma tean, et te ei taha merejalaväest ära tulla,” ütles Hall Rebane, „kuid mul on teid vaja. Muide, siin majas kõnetatakse üksteist vaid eesnime pidi. Teiste jaoks pole kolonelleitnant Carsonit enam olemas. Väljaspool seda asutust teab terve maailm teid nüüdsest vaid kui Jälitajat.”

Järgmiste aastate jooksul oli Jälitaja üksi või koos abilistega aidanud tabada kuus oma riigi suurimat vaenlast. Pakistani taliib Baitullah Mehsud hukkus 2009. aastal Lõuna-Waziristanis farmihoonele tehtud droonirünnakus. Al-Qaeda asutaja ning 9/11 rünnaku rahastaja Abu al-Yazid kõrvaldati samasuguse droonirünnakuga 2010. aastal Pakistanis.

Just tema tuvastas esimesena, et Al-Kuwaiti on bin Ladeni isiklik erisaadik. Luuredroonid jälitasid teda viimasel pikal sõidul läbi Pakistani, kuni mees kummalisel kombel ei pööranudki mägede poole, vaid läks teist teed Abbottabadi, isoleeritud kindlushoonesse.

Siis oli veel Jeemeni päritolu USA kodanik Anwar al-Awlaki, kes pidas ingliskeelseid internetijutlusi. Tema leiti üles, sest ta kutsus ameeriklasest sõbra, džihadistide ajakirja Inspire toimetaja Samir Khani enda juurde Põhja-Jeemenisse. Oli veel al-Quso, keda jälitati, kuni leiti ta kodu Lõuna-Jeemenis. Droon tulistas Hellfire-tüüpi raketi mehe uneajal ta magamistoa aknast sisse.

2014. aasta varakevadel hakkasid puud just lehte minema, kui Hall Rebane pani tema lauale presidendi allkirjaga otsimiskäsu, mille kuller hommikul otse Ovaalkabinetist oli toonud.

„Jälitaja, siin on sulle veel üks internetioraator. Kummaline tüüp, sest tal pole nime ega nägu. Täiesti tabamatu. Tee temaga, mida heaks arvad. Küsi kõike, mida vähegi tahad. Saad kõik, mida käsu täitmiseks vajad.” Kolonel lonkas uksest välja.

Toimik oli küll olemas, kuid väga õhuke. Esimese jutluse oli mees üles laadinud kahe aasta eest, üsna varsti pärast seda, kui esimene internetijutlustaja koos oma seltsimeestega 2011. aasta septembris Põhja-Jeemenis surma sai. Kui Awlaki, kes oli sündinud ja kasvanud New Mexicos, rääkis pigem ameerika aktsendiga, siis Jutlustaja kõne kõlas pigem britilikult.

Kaks keeleanalüüsi laborit olid proovinud kõne järgi rääkija kodupaika kindlaks teha. Üks neist asub Marylandis Fort Meade’is, NSA peakorteri juures. Seal töötavad pealtkuulajad, kes suudavad kätte saada iga telefonikõne, faksi, e-kirja või raadioteate ükskõik millisest maailma paigast. Samuti tegelevad nad tuhandest keelest ja dialektist tõlkimisega ja koodimurdmisega.

Teine labor kuulub armeele ning asub Arizonas Fort Huachucas. Mõlemas jõuti enam-vähem samale järeldusele. Peamiseks pakkumiseks oli kultuurses ja haritud perekonnas sündinud pakistanlane. Niisugune sõnalõppude neelamine, nagu Jutlustaja kõnedes, oli iseloomulik selles Briti koloonias räägitud keelele. Kuid tekkis üks probleem.

Erinevalt katmata näoga esinenud Awlakist, ei näidanud uustulnuk kunagi oma välimust. Mehel oli peas traditsiooniline araabia shemagh, kuid ta oli rippuva otsa endale näo ette tõmmanud ja küljel kinnitanud. Näha oli üksnes kiiskavaid silmi. Lisaks oli raportis kirjas, et näo ette tõmmatud kangas võis kõnet moonutada ja seega põhines analüüsi tulemus peamiselt kõhutundel. Echelon ehk kogu maailma hääldusvarjundite tuvastamiseks loodud arvutiprogramm keeldus kõneleja päritolu kindlalt määramast.

Jälitaja saatis laiali standardse, kõikidele agentuuridele ja teenistustele suunatud päringu, mis talle ka kõige tühisemad infokillud pidi kätte tooma. Päring läks kahekümnesse džihadismiga tegelevasse välismaa luureagentuuri. Esimesena saatis ta selle brittidele. Neil tuli eriti hoolikalt silm peal hoida. Britid valitsesid vanasti Pakistani ning neil oli seal ka praegu häid sidemeid. Briti välisluureteenistusel oli Islamabadis palju kontakte ning nad olid CIA-ga heal meelel nõus infot jagama. See sõnum jõudis iga nende agendini.

Järgmiseks käiguks oli kõikide Jutlustaja džihaadi propageerivate videote vaatamine. Kahe aasta vältel küberruumi üles laetud jutluste kuulamiseks kulus palju tunde.

Jutlustaja sõnum oli lihtne. Ilmselt just sõnumi lihtsuse tõttu oligi mees islamiusuliste radikaliseerimisel nii edukaks osutunud. Ta ütles kaamerasse, et hea moslem on vaid see, kes siiralt ja kogu hingest armastab Allahit – õnnistatud olgu tema nimi – ja tema prohvetit Muhammadi – puhaku ta rahus. Sõnadest üksi ei piisa. Tõeline usklik peaks tundma tõmmet ka tegude poole.

Ainuõigeks teoks oleks nende karistamine, kes on Allahile ja tema rahvale, ülemaailmsele moslemite umma’le sõja kuulutanud. Sõja peasüüdlased olid Suur Saatan USA ja Väike Saatan Suurbritannia. Need kaks väärisid nii minevikus kui olevikus tehtud kurja eest taevalikku karistust.

Jutlustaja kutsus vaatajaid üles oma plaanitud tegevusest mitte kellelegi rääkima, isegi mitte usukaaslastele. Isegi mošees võis olla reetureid, kes on valmis tõelise uskliku kuffar’i kulla eest maha müüma.

Niisiis pidi tõeline usklik pöörduma tõelisesse islamisse omaenda vaimus ja täielikus vaikuses. Ta peaks palvetama üksi ning kuulama vaid Jutlustajat, kes teda õigele teele juhatab. Ja see üksainus õige tee toob uskmatutele teenitud karistuse.

Ta ütles, et oma plaane pole mõtet liiga keeruliseks ajada. Pommi valmistamiseks vajalike kemikaalide ost tooks kaasa üksnes tähelepanu ja liitlaste kaasamine üksnes reetmisvõimaluse. Uskmatute vanglad olid täis tõelisi islamiusklikke, keda oli pealt kuulatud, jälgitud, jälitatud või lähedaste poolt reedetud.

Jutlustaja sõnumi lihtsus oli lausa surmav. Iga tõeline usklik pidi oma elupiirkonnas välja valima mõjuka kuffar’i ja tema põrgusse saatma, ise õige usklikuna Allahi õnnistusega igavesse paradiisi minnes.

See oli Awlaki „Teeme ära!” filosoofia edasiarendus, kuid parema sõnastuse ja veenmisoskusega. Sõnumi lihtsus tegi enamiku raskeid otsuseid radikaali eest ise ära ning nõudis salastatust. Lisaks näitas äkkmõrvade järjest suurenev sagedus mõlemas sihtriigis, et isegi kui need jutlused suutsid veenda vaid murdosa ühest protsendist kuulajatest, koosneks ultraradikaalide vägi ikkagi tuhandetest moslemitest.

Jälitaja uuris kõigilt USA ja Suurbritannia agentuuridelt, kuid ükski neist polnud kunagi moslemimaades kuulnud mainitavat kedagi Jutlustajat. See tiitel oli talle antud lääneriikides, kus ei osatud meest ühegi muu nimega nimetada. Samas pidi Jutlustaja olema kusagilt pärit, kusagil elanud, kusagilt oma jutlused internetti saatnud ja tal pidi olema ka nimi.

Jälitaja oli veendunud, et vastused tema küsimustele peituvad küberruumis, kuid isegi Fort Meade’i parimad arvutieksperdid ei suutnud midagi leida. Kes tahes need jutlused võrku laadis, oskas failid jälitamatuna hoida. Jäi mulje, nagu oleks videod küberruumi laetud alguses ühest kohast ja siis teisest, sajast eri paigast kogu maailmas, millest viimane kui üks osutus lähemal uurimisel võltsiks.

Jälitaja keeldus oma metsade vahel asuvasse peidupaika abilisi laskmast, olgu nende julgeolekukontroll kui põhjalik tahes. Kogu organisatsioonis levinud saladusefetiš oli temas lõpuks kanda kinnitanud. Ta käis isegi Washingtoni harukontorites nii harva kui vähegi võimalik. Ideaalis nägid teda vaid need inimesed, kellega ta ise kõnelda soovis. Ta teadis, et kolleegid olid hakanud tema ebaharilikele töömeetoditele natuke viltu vaatama, kuid talle meeldis inimestega maanteeäärsetes söögikohtades kokku saada. Võõrad teenindajad, võõrad kliendid, täielik anonüümsus. Ta kohtus Fort Meade’i küberässaga Baltimore’i maantee äärses kohvikus.

Mõlemad mehed istusid ning segasid oma jäledat kohvi. Nad olid juba varasematest juurdlustest tuttavad. Mees, kellega Jälitaja laua taga istus, oli kuulu järgi NSA parim uurija ning see polnud just kehv maine.

„Miks sa siis teda leida ei suuda?” küsis Jälitaja.

NSA mees vaatas kortsus kulmul oma kohvitassi ja saatis siis parajasti kohvikannuga nende lauani jõudnud ettekandja pearaputusega minema. Ettekandja jätkas teekonda. Kõrvaline isik nägi laua taga lihtsalt kahte keskealist meest, üks neist heas vormis ja muskliline, teine kahvatu, ülekaalulisusele kalduv kontoritöötaja.

„Sest ta on kuradima kaval,” ütles NSA mees viimaks. Talle ei meeldinud kedagi käest minema lasta.

„Seleta mulle,” nõudis Jälitaja. „Võimalikult lihtsas keeles.”

„Ilmselt lindistab ta oma jutlused kas digitaalse kaameraga või sülearvuti veebikaamera abil. Selles pole midagi ebatavalist. Veebileht, millel ta oma jutlused avaldab, kannab nime Hejira. Niiviisi nimetatakse Muhammadi pagemist Mekast Mediinasse.”

Jälitaja hoidis oma näo ilmetuna. Ta ei vajanud islami kohta selgitusi.

„Kas sa Hejirat suudad jälitada?”

„Pole mõtet. See on lihtsalt videote hoiustamispaik. Ta ostis lehe mingilt Delhi väikefirmalt, mis äsja pankrotti läks. Uut jutlust üles laadides saadab ta selle Hejirasse, kuid seda tehes põrgatab ja loob ühendusi üle terve maailma, läbi sadade eri arvutite, mille omanikel pole ilmselt aimugi, milleks nende tööjaamu kasutatakse. Need jutlused võivad pärineda ükskõik kust.”

„Ja kuidas ta jälitustegevust blokeerib?”

„Ta loob proksiserveri, millega loob omakorda vale internetiprotokolli. IP on nagu sinu kodune aadress koos suunakoodiga. Sinna proksiserverisse paneb ta pahavara või siis kasutab robotvõrgustikku, et oma jutlust üle kogu maailma põrgatada.”

„Tõlgi ära.”

NSA mees ohkas. Ta oli kogu elu pidanud suhtlema vaid kolleegidega, kes kübersõnavarast aru said.

„Pahavara on paha tarkvara. Viirus. Robot on aga miski, mis täidab küsimusi esitamata käske ning pole võimeline ütlema, kes teda käsutab.”

Jälitaja juurdles kuuldu üle.

„Ühesõnaga, ta trumpas võimsa NSA üle?”

Valitsuse arvutigeenius kirtsutas nina, kuid noogutas.

„Muidugi me jätkame otsinguid.”

„Kell tiksub. Võimalik, et pean mujalt abi otsima.”

„Minugipoolest.”

„Küsin sinult nüüd ühte asja. Proovi see väike solvang alla neelata. Oletame, et sa oled Jutlustaja. Kes oleks inimene, keda sa mitte mingi hinna eest enda sabasse ei tahaks? Kes sul püksid püüli sõeluma paneks?”

„Keegi, kes on minust osavam.”

„Ja kas selliseid on olemas?”

NSA mees ohkas.

„Ilmselt on. Kusagil võrguavarustes. Tõenäoliselt keegi uuest põlvkonnast. Varem või hiljem tuleb mõni piimahabemest nolk, kes teeb kõikidele veteranidele tuule alla. See on igal elualal nii.”

„Ja tunned sa mõnda piimahabet? Pead sa kedagi kindlat silmas?”

„Kuule, ma pole teda isegi kohanud. Aga ma kuulsin hiljuti ühe kaubandusmessi seminaril, et üks selline nolk on siinsamas Virginias. Mu allikas ütles, et ta ei tulnud messile kohale, kuna elab koos vanematega ega käi kunagi kodust väljas. Sõna otseses mõttes mitte kunagi. Ta on imelik. Välismaailmas on ta närviline ega räägi praktiliselt midagi, aga omas maailmas on ta nagu lennuäss.”

„Mis omas maailmas?”

„Küberruumis.”

„Sul nime on anda? Või isegi aadressi?”

„Ma juba arvasin, et sa küsid.” Mees võttis taskust paberilipiku ning libistas selle üle laua. Siis tõusis ta püsti. „Ära mind süüdista, kui temast kasu pole. Tema oskused on lihtsalt üks friikide omavaheline kuulujutt.”

Kui mees oli läinud, maksis Jälitaja kohvi ja muffinite eest ning lahkus. Ta luges parklas lipikut. Roger Kendrick. Elas ta Virginias Centreville’is, ühes neist lugematutest satelliitlinnadest, mis pärast 9/11 igale poole tekkisid. Inimesed eelistasid nüüd suurlinnadesse kaugemalt tööle sõita.

*

Kõik jälitajad ja kõik uurijad, ükskõik kus ja keda nad ka kütivad, vajavad ühte läbimurret. Vaid ühte. Kit Carson oli aga õnnega koos. Tema leidis kaks.

Esimeseks neist sai veider teismeline Centreville’i poiss, kes oma vanemate maja pööningukorruselt lahkuda ei julgenud, teiseks aga vana afgaani talumees, kes oli reuma tõttu sunnitud automaadi maha panema ning mägedest lahkuma.