Читать книгу Vanaema saatis mind ütlema, et ta palub vabandust - Fredrik Backman - Страница 4

Kõigil seitsmeaastastel lastel peavad olema superkangelased. See lihtsalt on nii. Ja kes vastu vaidleb, on loll nagu lauajalg.

Nii ütleb Elsa vanaema.

Elsa on seitsmeaastane, varsti saab kaheksaseks. Ta teab, et seitsmeaastane olemine ei tule tal kuigi hästi välja. Ta teab, et ta on isemoodi. Kooli direktor ütleb, et ta peaks„kohanema”, et„omavanustega paremini läbi saada”, ja Elsa vanemate eakaaslased, kes temaga kokku puutuvad, ütlevad alati, et ta „on oma vanuse kohta väga küps”. Elsa teab, et see tähendab „käib oma vanuse kohta hullult närvidele”, sest nad ütlevad seda alati just siis, kui ta neid parandab, sest nad hääldavad déjà vu valesti või ei tee„oma” ja„enda” vahel vahet. Keenjused tavaliselt ju ei tee. Siis ütlevadki nad tema vanematele„oma vanuse kohta küps”, need keenjused, pingutatud naeratus suul. Justkui oleks see puue, justkui häiriks Elsa neid sellega, et ta ei olegi täielik põmmpea, kuigi on seitsmeaastane. Ja sellepärast ei olegi tal teisi sõpru peale vanaema. Kuna kõik teised tema kooli seitsmeaastased on just sellised põmmpead nagu seitsmeaastased ikka. Aga Elsa on isemoodi.

Tühja sellest, ütleb vanaema. Sest kõik superkangelased on isemoodi. Kui supervõimed oleksid normaalsed, oleksid need ju kõigil.

Vanaema on seitsmekümne seitsme aastane. Varsti saab seitsekümmend kaheksa. Ka temal ei tule see kuigi hästi välja. On näha, et ta on vana, sest tema nägu on nagu märgadesse kingadesse topitud ajalehepaber, aga keegi ei ütle kunagi, et vanaema on oma vanuse kohta küps. Oma vanuse kohta„tragi”, ütlevad inimesed mõnikord Elsa emale. Seda öeldes on neil enamasti väga murelik või väga kuri nägu peas, ja siis ema ohkab ja küsib, kui palju kahju hüvitamiseks maksta tuleb. Näiteks siis, kui vanaema arvab, et inimesed on ise süüdi, sest nad on nii kuramuse ebasolidaarsed, et tõmbavad käsipiduri peale, kui temal on vaja oma Renault boksi parkida. Või siis, kui ta haiglas suitsetades suitsuanduri huilgama paneb ja siis karjub:„Mis kuradi jama see on, et nüüdsel ajal peab nii kuradi poliitkorrektne olema!”, kui turvamehed tulevad ja käsivad tal sigareti ära kustutada. Või tol korral, kui vanaema tegi lumememme, ajas talle riided selga ja pani ta õue oma naabrite Britt-Marie ja Kenti rõdu alla pikali, nii et jäi mulje, nagu oleks inimene katuselt alla kukkunud.Või tol korral, kui kvartalis käisid ringi soliidsed prillidega mehed, helistasid kõigil uksekella ja tahtsid rääkida Jumalast ja Jeesusest ja taevast, ning vanaema seisis oma rõdul, hommikumantli hõlmad lahti, ja tulistas nende pihta paintball’ipüssist, ja Britt-Marie ei suutnud otsustada, mis teda rohkem vapustas – kas paintball’ipüss või see, et vanaemal ei olnud hommikumantli all mitte midagi –, aga igaks juhuks tegi ta politseile avalduse mõlema asja kohta.

Seetõttu arvataksegi, et vanaema on oma vanuse kohta üpris tragi. Nii võib öelda küll.

Nüüd öeldakse, et vanaema on hull. Aga tegelikult on ta geniaalne. Ta on ühtlasi ainult natuke nupust nikastanud. Vanasti oli ta arst, sai auhindu, ajakirjanikud kirjutasid temast artikleid ja ta sõitis maailma kõige jubedamatesse paikadesse, kui kõik teised sealt ära läksid. Ta päästis üle kogu maailma inimeste elusid ja võitles kurjuse vastu. Nagu superkangelased ikka. Aga lõpuks ütles keegi talle, et ta on elude päästmiseks liiga vana, kuigi Elsal on kuri kahtlus, et too keegi tahtis tegelikult öelda „liiga hull”, nii et nüüd ei ole vanaema enam arst. Vanaema nimetab seda kedagi riigiks ja räägib, et tal ei lubata enam inimesi lõigata ainult sellepärast, et nüüdsel ajal peab olema nii kuradi poliitkorrektne. Ja et tegelikult on asi põhiliselt selles, et riik hakkas hirmsasti hädaldama, et opisaalis ei tohi suitsu teha, aga kes suudaks säärastes tingimustes tööd teha? Ah?

Nii et nüüd on ta enamasti kodus ja ajab Britt-Maried ja ema hulluks. Britt-Marie on vanaema naaber, ema on Elsa ema. Ja tegelikult on Britt-Marie ka Elsa ema naaber, sest Elsa ema elab Elsa vanaemaga ühes majas. Ja muidugi elab ka Elsa oma vanaemaga ühes majas, sest Elsa elab ema juures. Ainult igal teisel nädalavahetusel elab ta isa ja Lisette’i pool. Ja muidugi elab ka George vanaemaga ühes majas. Sest tema on ema elukaaslane. See kõik on natuke segane.

Aga olgu kuidas on, räägime asjast: niisiis on vanaema supervõimeteks elupäästmine ja inimeste hulluks ajamine. Mistõttu võib öelda, et ta on üpris düsfunktsionaalne superkangelane. Elsa teab seda, sest ta vaatas Vikipeediast järele, mis tähendab „düsfunktsionaalne”. Vikipeedia on asi, mille kohta vanaemavanused inimesed ütlevad„entsüklopeedia, aga netis”, kui nad peavad seletama. Entsüklopeedia on asi, mille kohta Elsa ütleb„Vikipeedia, aga mitte digitaalne”, kui ta peab seletama. Ja Elsa on sõna „düsfunktsionaalne” mõlemast kohast järele vaadanud ja see tähendab, et miski funkab, aga mitte päris nii, nagu oli mõeldud. See ongi üks nendest asjadest, mis Elsale vanaema puhul kõige rohkem meeldib.

Kuigi võib-olla mitte just täna. Sest kell on pool kaks öösel ja Elsa on väsinud ja tahaks tegelikult magama minna, aga ei saa, sest vanaema loopis jälle politseid kakaga.

Võib öelda, et see on keeruline. Nagu Facebooki suhtestaatus.

Elsa vaatab väikeses kandilises ruumis ringi ja haigutab nii tüdinult, et jääb mulje, nagu prooviks ta oma pead tagurpidi alla neelata.

„Ma ütlesin sulle, et ära roni üle aia, ütlesin ju,” pomiseb ta ja vaatab kella.

Vanaema ei vasta. Elsa võtab Gryffindori salli kaelast ja paneb selle sülle. Ta sündis teisel jõulupühal seitse aastat tagasi, tegelikult varsti kaheksa. Tol päeval registreerisid Saksa teadlased kõigi aegade kõige tugevama gammakiirguse voo ühelt magnetarilt. Elsa ei tea küll päris täpselt, mis see magnetar on, aga see on mingisugune neutrontäht. Ja see kõlab natuke Megatroni moodi – sellist nime kannab paha tegelane „Transformerites”, mida inimesed, kes ei loe piisavalt palju väärtkirjandust, nimetaksid oma lihtsameelsuses lastesaateks. Tegelikult on transformerid robotid, kuigi puhtakadeemilisest vaatenurgast võib neid ehk pidada ka superkangelasteks. Elsa on nii transformeritest kui ka neutrontähtedest väga vaimustatud ja kujutab ette, et gammakiirguse voog näeb välja umbes nii nagu too kord, kui vanaema loksutas Elsa iPhone’i peale Fantat ja proovis seda röstris ära kuivatada. Ja vanaema räägib, et Elsa on eriline, kuna ta on sellisel päeval sündinud.

Eriline olla on kõige parem viis olla isemoodi.

*

Aga praegu on vanaema muidugi ametis sellega, et puistab enda ette puust lauale väikesi tubakakuhjasid ja keerab neid õhukestesse suitsupaberitesse. Elsa ägab.

„Ma ütlesin:„Ma ütlesin sulle, et ära roni üle aia! Ütlesin ju!”” kordab ta.

Ta ei taha tegelikult vinguda. Ta on ainult natuke kuri. Nii kuri, nagu võivad olla ainult väsinud seitsmeaastased politseijaoskonnas ja keskealised mehed, kes ootavad hilinevat lennukit ega saa mingit infot.

Vanaema mühatab ja otsib oma liiga suure mantli taskutest tulemasinat. Tundub, et ta ei võta seda juttu tõsiselt, põhiliselt seetõttu, et ta ei võta kunagi midagi tõsiselt. Ainult olukorda, kui ta tahab suitsu teha ega leia tulemasinat, võtab ta ilmatu tõsiselt. Suitsetamine on vanaema meelest tõsine asi.

„Jumaluke, see oli imepisike tara, kah mul asi, mille pärast närvi minna,” ütleb ta muretult.

„Pole siin mingit jumalukest! Ise sa loopisid politseid kakaga!” märgib Elsa.

Vanaema pööritab silmi.

„Ära hädalda. Sa räägid nagu su ema. On sul tuld?”

„Ma olen seitsmeaastane!” vastab Elsa.

„Kui kaua sa veel mõtled ennast sellega välja vabandada?”

„Kuni ma ei ole enam seitsmeaastane!”

Vanaema ägab ja pomiseb midagi, mis kõlab nagu „jajah, aga küsida ju ikka võib” ja jätkab mantlitaskutes tuhnimist.

„Ei usu, et sa tohid siin suitsu teha,” teatab Elsa veidi rahulikumalt ja kompab sõrmedega Gryffindori salli pikalt katki rebenenud kohta.

Vanaema mühatab.

„Muidugi tohin. Teeme ainult akna lahti.”

Elsa vaatab aknaid skeptiliselt.

„Need aknad ei käi vist lahti.”

„Jutt või asi, miks ei käi?”

„Trellid on ees.”

Vanaema põrnitseb pahaselt aknaid. Ja siis Elsat.

„Nii et nüüd ei tohi enam politseis ka suitsu teha, mis kuradi bürokraatide riik see on, ah?”

Elsa haigutab jälle.

„Kas ma võin su telefoni laenata?”

„Mis sa sellega teed?” tahab vanaema teada.

„Surfan,” vastab Elsa.

„Mis sa sealt otsid?”

„Asju.”

„Sa raiskad seal netis liiga palju aega.”

„Veedan.”

„Jajah.”

Elsa vangutab vanaema üle pead.

„Aega veedetakse, raha raisatakse. Sa ei ütle ju „ma veetsin uute pükste peale kakssada krooni”. Või ütled? Ah?”

„Kas tead seda lugu tüdrukust, kes mõtles ennast surnuks?” turtsub vanaema.

„Kas tead seda lugu vanaemast, kes ÜLDSE ei mõelnud?” turtsub Elsa.

Tuppa astuval politseinikul on väga, väga, väga väsinud ilme. Ta istub laua taha ning heidab vanaemale ja Elsale eriliselt lootusetu pilgu.

„Ma tahan oma advokaadile helistada,” nõuab vanaema sedamaid.

„Ma tahan oma emale helistada!” nõuab Elsa otsekohe.

„Sel juhul tahan mina oma advokaadile enne helistada!” ei jäta vanaema jonni. Politseinik kohmitseb väikese paberivirna kallal.

„Su ema jõuab kohe siia,” ütleb ta Elsale ohates.

Vanaema ahmib õhku nii dramaatiliselt, nagu ainult tema seda oskab.

„Miks te temale helistasite? Kas te olete peast põrunud? Ta saab ju jube kurjaks!” protesteerib ta umbes nii, nagu kavatseks politseinik Elsa metsa viia ja lasta tal huntide seas üles kasvada.

„Me peame helistama lapse hooldajale,” seletab politseinik rahulikult.

„Mina olen ka selle lapse hooldaja! Mina olen lapse vanaema!” pahvatab vanaema, ajab end toolilt poolpüsti ja vehib ähvardavalt oma süütamata sigaretiga.

„Kell on pool kaks öösel. Keegi peab lapse eest hoolitsema,” sõnab politseinik häirimatult, osutab oma kellale ja vaatab siis pahaselt sigaretti.

„Jaa! Mina! Mina hoolitsen lapse eest!” kähvab vanaema.

Politseinik teeb sunnitult sõbraliku viipe, mis hõlmab kogu ülekuulamistuba.

„Ja kuidas see sul siiamaani on sujunud, su enda meelest?”

Vanaemal on pisut solvunud ilme. Aga lõpuks istub ta toolile tagasi ja köhatab.

„Kui ... nojah ... einoh. Muidugi. Kui just PISIASJADE kallal norida, siis mitte just kõige paremini. Seda võib-olla just mitte. Aga kõik oli tipp-topp, kuni te hakkasite mind taga ajama!” õiendab ta pahuralt.

„Sa murdsid loomaaeda sisse,” tuletab politseinik meelde.

„See oli imepisike tara,” raiub vanaema.

„Sissemurdmine ei ole pisiasi,” ütleb politseinik.

Vanaema kehitab õlgu ja teeb laua kohal pühkiva liigutuse, justkui arvaks, et sel teemal on nüüd piisavalt kaua heietatud ja nüüd on tõesti aeg uus lehekülg pöörata.

„Äh. Aga kuule! Siin tohib ju suitsu teha, eks?”

Politseinik raputab tõsiselt pead. Vanaema kummardub lähemale, vaatab talle sügavalt silma ja naeratab.

„Äkki saaks ikka minule väikse erandi teha?”

Elsa müksab vanaemale vastu külge ja läheb üle nende salakeelele. Sest vanaemal ja Elsal on salakeel, mis kõigil vanaemadel ja lastelastel olema peab, sest seadus nõuab seda, nagu vanaema ütleb. Või vähemalt peaks nõudma.

„Häh! Lõpeta ära, vanaema! Politseile külge lüüa on seadusega keelatud!” ütleb Elsa salakeeles.

„Kes seda ütleb?” küsib vanaema salakeeles.

„Politsei!” vastab Elsa.

„Politsei peab olema kodanike teenistuses! Ma maksan ju makse!” nähvab vanaema.

Politseinik vaatab neid sellise pilguga, nagu ikka vaadatakse, kui seitsmeaastane ja seitsmekümne seitsmene hakkavad öösel politseijaoskonnas salakeeles nääklema. Siis pilgutab vanaema politseinikule veidi võrgutavalt silma ja osutab jälle paluvalt oma sigaretile, aga kui mees pead raputab, nõjatub vanaema solvunult tooli seljatoele ja pahvatab tavalises keeles:

„Oh seda poliitkorrektsust küll. See, mida meie, suitsetajad, siin neetud riigis nüüdsel ajal taluma peame, on hullem kui apartheid!”

Politseiniku näoilme muutub veel tüki maad süngemaks.

„Niisuguste väljenditega tasuks olla ettevaatlik.”

Vanaema pööritab silmi. Elsa kissitab tema poole.

„Kuidas seda kirjutatakse?”

„Mis asja?” ohkab vanaema nii, nagu inimene ikka ohkab, kui kogu maailm on tema vastu, olgugi et ta maksab makse.

„Seda apartei-asja,” ütleb Elsa.

„A-p-p-a-r-t-e-i-t,” ütleb vanaema tähthaaval.

Muidugi ei kirjutata seda nii. Elsa märkab seda kohe, kui on käe üle laua küünitanud, vanaema telefoni võtnud ja guugeldanud. Vanaema õigekiri lonkab mõlemat jalga. Politseinik lappab oma pabereid.

„Me lubame sul koju minna, aga sissemurdmise ja liikluseeskirja rikkumise eest kutsutakse sind veel välja,” ütleb ta vanaemale jahedalt.

„No anna kannatust! Android!” ägab Elsa ja toksib pahuralt vanaema telefoni.

Selles telefonis on Android, sest see on Elsa ema vana telefon ja ema kasutab ainult Androidi, kuigi Elsa üritab talle kogu aeg selgeks teha, et kõigil ajudega inimestel on iPhone. Ja vanaema ei tahaks endale tegelikult üldse mingit telefoni, aga Elsa surus talle ema vana telefoni vägisi peale, sest vanaema lõhub alailma Elsa telefoni ära – mitmesuguste röstriõnnetuste läbi. Ja siis on Elsal vaja vanaema oma laenata. Olgugi et seal on Android.

„Mis liikluseeskirja rikkumine?” hüüatab vanaema politseinikule hämmeldunult.

„Esiteks juhtimisõiguseta sõitmine,” ütleb politseinik.

„Kuidas juhtimisõiguseta? See on ju minu auto! Püha müristus, ma ei pea ju ometi kelleltki luba küsima, et omaenda autoga sõita!”

Politseinik vangutab kannatlikult pead.

„Ei pea jah. Aga sul peab olema juhiluba.”

Vanaema laiutab käsi.

„No on alles bürokraatide riik.”

Järgmisel hetkel lajatab Elsa Androidi-telefoni lauale, nii et kogu ruum kajab.

„Mis sul nüüd hakkas?” küsib vanaema.

„See EI OLE nagu apartheid!!! Sa võrdlesid suitsetamiskeeldu apartheidiga, aga see pole üldse sama asi. Mitte SINNAPOOLEGI!”

Vanaema rehmab tülpinult käega.

„Ma ütlesin, et see on ... saad aru, enam-vähem sama asi ...”

„See EI OLE enam-vähem sama!” käratab Elsa.

„Jumalukene, see oli ju võrdlus ...”

„Ilgelt nõme võrdlus!”

„Kust sa tead?”

„VIKIPEEDIA!” käratab Elsa ja osutab vanaema telefonile. Vanaema pöördub alistunult politseiniku poole.

„Kas sinu lapsed ka teevad nii?”

Politseiniku ilme on kohmetu.

„Me ... meie peres ei lubata lastel omapead netis surfata ...”

Vanaema sirutab käed Elsa poole, justkui tahaks selle liigutusega„ahaa!” öelda. Elsa vangutab ainult pead ja paneb käsivarred rinnale vaheliti.

„Vanaema, palu nüüd vabandust, et sa politseid kakaga loopisid, et me saaks ükskord koju minna!” turtsub ta salakeeles, olles selle apartheidi pärast ikka veel õiglast pahameelt täis.

„Vabandust,” vastab vanaema salakeeles.

„Ütle seda politseinikule, mitte mulle, ohmoon!” ütleb Elsa.

„Fašistide käest vabandust ei paluta. Ma maksan makse. Ja ISE oled ohmoon!” mossitab vanaema.

„SINA oled!” nähvab Elsa.

Siis istuvad mõlemad demonstratiivselt seljaga teineteise poole, käed rinnal vaheliti, kuni vanaema noogutab politseinikule ja ütleb täiesti tavalises keeles:

„Palun, kas sa ütleksid minu ärahellitatud tütretütrele, et ta võib siit jala koju minna, kui ta jonnida tahab.”

„Häh! Ütle TEMALE, et mina sõidan emaga koju ja TEMA võib jala minna!” torkab Elsa kohe vastu.

„Ütle temale, et ta võ...” alustab vanaema.

Siis tõuseb politseinik sõnagi lausumata püsti, läheb toast välja ning paneb ukse kinni umbes nii, nagu kavatseks minna teise tuppa, peita näo hästi suure padja sisse ja täiest kõrist karjuda.

„Näed nüüd, mis sa tegid,” ütleb vanaema.

„Näed, mis SINA tegid!” vastab Elsa.

Natukese aja pärast tuleb hoopis naispolitseinik, kellel on lihaselised käsivarred ja rohelised silmad. See ei ole vist tema esimene kohtumine vanaemaga, sest ta naeratab niimoodi väsinult, nagu vanaema tundvad inimesed naeratavad, ohkab sügavalt ja ütleb talle: „Lõpeta ära, me peame jõudma ka päris kurjategijatega tegelda.” Ja siis pomiseb vanaema: „Lõpetage ise.” Seejärel võivad nad koju minna.

Kui nad kõnniteel seisavad ja Elsa ema ootavad, näpib Elsa mõtlikult auku oma salli sees. Gryffindori embleem on pooleks kärisenud. Elsa püüab nuttu tagasi hoida. See ei taha hästi õnnestuda.

„Ah, su ema oskab selle ära parandada,” ütleb vanaema, püüdes kõnelda reipal toonil, ja müksab tema õlga.

Elsa tõstab pilgu ja tema ilme on murelik. Vanaema noogutab pisut häbelikult, muutub tõsisemaks ja tasandab häält.

„Ah, me võime ... tead küll. Me võime öelda, et su sall läks katki siis, kui sa proovisid mind tagasi hoida, et ma üle aia ahvide juurde ei roniks.”

Elsa noogutab ja silitab sõrmedega jälle salli. See ei läinud katki siis, kui vanaema üle aia ahvide juurde ronis. See läks katki koolis, kui kolm suuremat tüdrukut, kes Elsat tont teab mis põhjusel vihkavad, said ta söökla ukse taga kätte, lõid teda, rebisid salli katki ja viskasid selle vetsupotti. Nende põlglik naer põrkleb ikka veel Elsa peas nagu löökkuul.

Vanaema näeb tema pilku, kummardub lähemale ja sosistab salakeeles:

„Ühel ilusal päeval viime need sinu kooli tohmoonid Miamasesse ja viskame lõvide ette!”

Elsa pühib käeseljaga silmi ja naeratab jõuetult.

„Ma ei ole idioot, vanaema. Ma tean, et kõik, mis sa täna öösel tegid, tegid sa selleks, et ma unustaks ära, mis koolis juhtus,” sosistab ta.

Vanaema togib natuke kruusa ja köhatab.

„Äh ... saad aru. Sa oled mu ainuke lapselaps. Ma ei tahtnud, et tänane päev jääks sulle meelde selle sallilooga. Nii et ma mõtlesin, et see võiks sulle hoopis meelde jääda kui päev, mil su vanaema murdis loomaaeda sisse ...”

„Ja põgenes haiglast,” muigab Elsa.

„Ja põgenes haiglast,” muigab vanaema.

„Ja loopis politseid kakaga,” tähendab Elsa.

„See oli tegelikult muld! Või igatahes põhiliselt muld!” vaidleb vanaema.

„Mälestuste muutmine on hea supervõime,” möönab Elsa.

Vanaema kehitab õlgu.

„Kui halba ei saa ära võtta, siis tuleb midagi heamat juurde panna.”

„Niisugust sõna pole olemas.”

„Ma tean.”

„Aitäh, vanaema,” ütleb Elsa ja toetab pea tema õla najale.

Selle peale vanaema ainult noogutab ja sosistab:„Meie, Miamase kuningriigi rüütlid, täidame ainult oma kohust.”

Sest kõigil seitsmeaastastel lastel peavad olema superkangelased.

Ja kes vastu vaidleb, on tõesti loll nagu lauajalg.