Читать книгу Vanaema saatis mind ütlema, et ta palub vabandust - Fredrik Backman - Страница 6

Vanaemade majadel on üks eriline omadus. Nende lõhn seisab alati meeles.

Maja on muidugi tavaline. Üldjoontes. Seal on viis korrust ja üheksa korterit ja vanaema lõhn. Ja muidugi kohvilõhn, majas on peaaegu kogu aeg kohvilõhn. Pesuruumi seinale on riputatud selged korrareeglid pealkirjaga „Kõikide heaolu tagamiseks”, kus„heaolu” on kahe joonega alla kriipsutatud, lift on alati katki, hoovis on jäätmejaam ning majas elab üks joodik, üks võitluskoer ja üks vanaema.

Tavaline maja. Üldjoontes.

Vanaema elab ülemisel korrusel. Tema vastaskorteris elavad ema, Elsa ja George. George on ema elukaaslane ja see pole just kerge, sest see tähendab, et ta on vanaema naaber. George’il on habe ja pisike murumüts ja talle meeldib joosta, lühikesed püksid retuuside peal, ja inglise keeles süüa teha. Retsepti lugedes ütleb ta„sealiha” asemel„pork” ja vanaema räägib, et George’il on vedanud, et ta näeb kena välja, sest ta on pika taibuga nagu paisunud laudauks. Ja vanaema ei ütle kunagi„George”, vaid ainult„tainapea”. Ema saab tema peale väga pahaseks, kui ta nii ütleb, aga Elsa teab, et vanaema ei ütle seda ema ärritamiseks. Ta tahab lihtsalt, et Elsa teaks, et vanaema on tema poolt, tulgu mis tuleb. Sest nii on vaja, kui oled vanaema ja su lapselapse vanemad lähevad lahku ja neil tekivad uued partnerid ja nad teatavad äkitselt, et lapselaps saab endale poolõe või -venna. Sa oled oma lapselapse poolt. Alati. Igas olukorras. Asjaolu, et see ema hullumoodi ärritab, on vanaema meelest ainult lisaboonus.

Ema ja George ei ole välja uurinud, kas Poolik on poisspoolik või tüdrukpoolik. Kuigi see on võimalik. Eriti oluline on, et George ei teaks. Tema ütleb Pooliku kohta kogu aeg ainult „laps”, et „lapsest ei saaks soorolli vangi”. Kui ta seda esimest korda ütles, tundus Elsale, et ta ütles „sootrolli”. See õhtupoolik möödus kõigil asjaosalistel suure segaduse tähe all.

Poolikule pannakse nimeks kas Elvir või Elvira, on ema ja George otsustanud. Kui Elsa seda vanaemale seletas, pahvatas vanaema:„ELV-ir!?”

„See on Elvira poisspooliku-variant,” täpsustas Elsa ja siis vangutas vanaema pead ja turtsus: „Elvir? Kas nende arust peab see laps aitama Frodol sõrmust Mordorisse viia?” Vanaema oli nimelt hiljuti koos Elsaga kõik„Sõrmuste isanda” filmid ära vaadanud, sest Elsa ema oli selge sõnaga öelnud, et Elsa neid vaadata ei tohi.

Elsa teab muidugi, et vanaemal ei ole tegelikult midagi Pooliku vastu. Ega George’i vastu. Ta ütleb nii ainult sellepärast, et ta on vanaema, ja vanaema on alati Elsa poolt, igas olukorras. Isegi pärast seda, kui Elsa ütles vanaemale, et ta vihkab George’i. Et mõnikord vihkab ta isegi Poolikut. Pagana raske on mitte armastada vanaema, kes kuuleb sinu suust nii jõledat juttu ja on pärast ikkagi sinu poolt.

Vanaema korter on täpselt samasugune nagu ema oma, aga palju rohkem segamini. Sest ema korter on ema moodi ja vanaema korter vanaema moodi. Emale meeldib kord ja vanaemale meeldib tolmukord.

Vanaema korteri all elavad Britt-Marie ja Kent. Neile meeldivad väga asjad ja Kent räägib alati, kui palju miski maksab. Kenti pole peaaegu kunagi kodus, sest ta on müügiagent. Või Müügia-Kent, nagu ta võõrastele valjusti naerdes ütleb. Ja kui inimesed kohe naerma ei hakka, ütleb Kent seda veel korra, natuke valjemini. Justkui oleks viga selles.

Vanaema ütleb, et Kent on igavene ohmoon ning et sõna„müügiagent” on tegelikult pärit Peaaegu-Ärkvel-Maalt, sest keegi kuulis lihtsalt valesti, kui öeldi„muugi-akent” – niimoodi nimetatakse Miamase kandis murdvargaid. Elsa ei oska paugupealt öelda, kas see on tõsi või mitte, aga igatahes on Britt-Marie peaaegu alati kodus, nii et Elsa oletab, et tema ei ole müügiagent. Vanaema ütleb, et tema on„täiskohaga vinguviiul”. Võib öelda, et Britt-Marie ja vanaema ei saa omavahel just kõige paremini läbi. Selles mõttes, et nad ei saa omavahel läbi umbes nii, nagu küülikud ja tuli ei saa omavahel läbi. „Sellel mutil on hinges vesivillid,” ütleb vanaema, sest Britt-Mariel on alati selline nägu peas, nagu oleks ta šokolaadikarbist kogemata valet sorti kommi võtnud. Just tema riputas pesuruumi üles paberilehe pealkirjaga „Kõikide heaolu tagamiseks!”. Kõikide heaolu on Britt-Mariele tohutult tähtis, kuigi tema ja Kent on ainsad majaelanikud, kellel on korteris oma pesumasin ja kuivati. Ükskord, kui George oli pesu pesnud, tuli Britt-Marie üles ja helistas uksekella ja tahtis Elsa emaga rääkida. Tal oli kaasas väike siniste ebemete nutsak, mis oli pärit pesukuivati filtrist, ta sirutas selle ema poole nagu väikese vastsündinud linnupoja ja ütles:„Sa vist unustasid selle maha, kui sa pesu pesid, Ulricka!” Ja kui George seletas, et pesu pesi hoopis tema, vaatas Britt-Marie teda ja naeratas, aga see naeratus ei näinud sugugi siiras välja. Siis ütles ta„väga moodne”, naeratas emale heasoovlikult, ulatas nutsaku temale ja ütles:„Kõikide heaolu tagamiseks on meie korteriomanike ühistus kombeks pesukuivati filter enda järel puhtaks teha, Ulricka!”

Majas muidugi ei ole veel korteriomanike ühistut. Aga see tuleb, ei jäta Britt-Marie kunagi rõhutamata, Kent ja tema korraldavad nii, et tuleb. Ja Britt-Marie korteriomanike ühistus on reeglid tähtsad. Sellepärast ongi ta vanaema ürgvaenlane. Elsa teab, mis tähendab ürgvaenlane, sest seda teavad kõik väärtkirjanduse lugejad.

Britt-Marie ja Kenti vastaskorteris elab musta seelikuga naine. Aga teda ei näe peaaegu kunagi, näeb ainult varahommikul ja hilisõhtul, kui ta liigub väga kiirel sammul oma korterist välisukseni või vastupidi. Tal on alati kõrge kontsaga kingad, õhuke portfell ja täiuslikult triigitud must seelik ning ta räägib väga valjusti kõrvas rippuva valge juhtmega. Ta ei ütle kunagi tere ega naerata. Vanaema ütleb, et tema seelik on nii sile sellepärast, et„kui sa oleks riie selle naise seljas, siis ei julgeks sa ju ilmaski kortsu minna”.

Britt-Marie ja Kenti korteri all elavad Lennart ja Maud. Lennart joob vähemalt kakskümmend tassi kohvi päevas, aga on ikkagi alati seda nägu, nagu oleks loteriivõidu saanud, kui uus kohv käima pannakse. Ta on peaaegu kõige heasüdamlikum inimene maailmas ja ta on Maudiga abielus. Maud on maailma kõige heasüdamlikum inimene ja ta on alati just äsja küpsiseid teinud. Nende juures elab Samantha, kes magab peaaegu kogu aeg. Samantha on bichon frisé, aga Lennart ja Maud räägivad temaga nii, nagu ta ei oleks. Samantha juuresolekul kohvi juues ei nimeta nad seda kohviks, vaid suurte inimeste joogiks. Vanaema ütleb, et need kaks on peast täitsa soodad, aga Elsa arvates pole sest lugu, kui tegu on nii heasüdamlike inimestega nagu nemad. Ja nende juures pakutakse alati unelmaid ja kallistusi. Unelmad on teatud sorti küpsised. Kallistused on tavalised kallistused.

Lennarti ja Maudi vastas elab Alf. Ta sõidab taksot ning on alati nahktagis ja halvas tujus. Tema kingatallad on õhukesed nagu pärgamentpaber, sest ta ei tõsta kõndides jalgu. Vanaema ütleb, et sel mehel on maailma kõige madalam raskuskese.

Lennarti ja Maudi korteri all elavad sündroomiga poiss ja tema ema. Sündroomiga poiss on Elsast üks aasta ja mõni nädal noorem ning ei räägi kunagi. Tema ema kaotab kogu aeg asju, need justkui sajavad tema taskutest välja nagu mõnes multikas, kus sulisid läbi otsitakse ja nende taskutest lagedale ilmuvate asjade hunnik kasvab sulidest kõrgemaks. Aga nii temal kui ka sündroomiga poisil on väga lahked silmad ja isegi vanaemal ei paista nende vastu midagi olevat.

Nende korteri kõrval, teisel pool lifti, mis kunagi ei tööta, elab Monstrum. Elsa ei tea, mis tema nimi tegelikult on, aga nimetab teda Monstrumiks, sest kõik kardavad teda. Ja see tähendab, et tõepoolest kõik. Isegi Elsa ema, kes ei karda absoluutselt mitte midagi, nügib Elsat õrnalt edasi, kui nad Monstrumi korterist mööduvad. Monstrumit ei näe keegi kunagi, sest ta ei käi päevaajal väljas, aga Kent ütleb majakoosolekutel ikka, et „sihukesed ei tohiks vabalt ringi käia! Aga nii see läheb, kui selles näruses riigis nunnutatakse inimesi psühhoteraapiaga, selle asemel et neid vangi panna!” Britt-Marie on kirjutanud majaomanikule kirju ja nõudnud Monstrumi väljatõstmist, sest ta on veendunud, et Monstrum tõmbab ligi „teisi sõltlasi”. Elsa ei tea päris täpselt, mida see tähendab. Ta pole kindel, et Britt-Mariegi teab. Aga Elsa teab, et ükskord, kui ta vanaemalt Monstrumi kohta päris, muutus isegi vanaema pilk kummaliseks ja ta ütles vaikselt: „Mõned asjad on parem rahule jätta,” kuigi Elsa vanaema oli olnud Ilma-Lõputa-Sõjas, Peaaegu-Ärkvel-Maal varjude vastu peetud sõjas. Nii et vanaema oli kohanud kõige hirmsamaid olevusi, mida kümme tuhat muinasjutuigavikku on luua suutnud.

Jah, just niimoodi mõõdetaksegi Peaaegu-Ärkvel-Maal aega – igavikes. Sellega kaldume nüüd küll teemast kõrvale, aga Peaaegu-Ärkvel-Maal ei ole kelli, nii et aega mõõdetakse tunde järgi. Kui on tunne, et on möödunud väike igavik, siis öeldakse üks igavik. Ja kui on selline tunne, et on möödunud umbes nii kaks tosinat igavikku, siis on see üks täisigavik. Ja kui aeg tundub veel pikem kui täisigavik, siis on see muinasjutuigavik, sest muinasjutuigavik on täisigavik täisigavikke. Ja kõige pikema igaviku pikkus on kümme tuhat muinasjutuigavikku. See on Peaaegu-Ärkvel-Maa kõige suurem arv.

Aga jah, räägime nüüd asjast. Majas, kus kõik need inimesed elavad, on alumisel korrusel koosolekuruum. Seal toimub kord kuus majakoosolek. See tähendab natuke sagedamini, kui tavalistes majades majakoosolekuid peetakse, aga selle maja korterid on üürikorterid ning Britt-Marie ja Kent tahavad kangesti, et kõik majaelanikud nõuaksid„demokraatliku protsessi” kaudu, et majaomanik müüks maja selle elanikele, nii et nendest saaksid korteriomanikud. Ja selleks on vaja pidada majakoosolekuid. Sest ülejäänud majaelanikud ei taha korteriomanikuks saada. Võib öelda, et just demokraatia on demokraatliku protsessi see osa, mis Kentile ja Britt-Mariele kõige vähem meeldib.

Koosolekud on muidugi alati kole igavad. Kõigepealt tülitsevad kõik kaks tundi selle üle, mille üle nad eelmisel koosolekul tülitsesid, ja siis võtavad kõik oma kalendrid välja ning tülitsevad järgmise koosoleku aja pärast, ja siis saab koosolek läbi. Aga Elsa läheb täna siiski koosolekule, sest tal on vaja teada, millal tüli pihta hakkab, nii et keegi ei märka, et ta sealt minema hiilib.

Kenti ei ole veel kohal, sest Kent jääb alati hiljaks. Ka Alfi ei ole kohal, sest tema tuleb alati täpselt õigeks ajaks. Aga Maud ja Lennart istuvad suure laua ääres ning Britt-Marie ja ema seisavad kööginurgas ja arutavad kohvi küsimust. Samantha magab põrandal. Maud nihutab Elsa poole suure purgi unelmaid. Lennart istub tema kõrval ja ootab kohvi. Samal ajal joob ta kaasavõetud termosest kohvi. Lennartile on oluline, et tal oleks alati ootekohvi, kuni ta ootab päriskohvi valmimist.

Britt-Marie seisab kööginurgas valamu ees, käed jõuetult kõhu peal, ja piidleb närviliselt ema. Ema teeb kohvi. See ajab Britt-Maried närvi, sest tema meelest oleks parem Kent ära oodata. Britt-Marie arvab alati, et parem oleks Kent ära oodata. Aga emale ei meeldi oodata, talle meeldib härjal sarvist haarata, nii et ta teeb kohvi. Britt-Marie hakkab valamukapilt peoga nähtamatut puru pühkima. Peaaegu alati leidub kõikjal nähtamatut puru, mida Britt-Marie peab enda meelest ära pühkima. Ta naeratab emale heasoovlikult.

„Kas kohvitegemine edeneb hästi, Ulricka?”

Britt-Marie kutsub ema alati Ulrickaks, sest millalgi sai ta teada, et ema kirjutab oma nime c-tähega. Ja siis otsustas Britt-Marie, et seda tuleb hääldada „Ulrikka”. Kuigi Ulrica on talle mitu korda seletanud, et hääldus on „Ulriika”.

„Jah, tänan küsimast,” vastab ema napilt.

„Äkki ootaks ikka Kenti ära?” käib Britt-Marie heasoovlikult peale.

„Küll me saame kohvi ka ilma Kentita tehtud,” vastab ema vaoshoitult.

Britt-Marie paneb käed jälle kõhu peale kokku. Naeratab.

„Jajah, tee nagu heaks arvad, Ulricka. Nagu sa alati teed.”

Emal on ilme, nagu rehkendaks ta mingit kolmekohalist arvu, ja ta jätkab kohvipulbri tõstmist.

„See on ju ainult kohv, Britt-Marie.”

Britt-Marie noogutab mõistvalt ja pühib oma seelikult natuke nähtamatut tolmu. Britt-Marie seelikul on alati natuke nähtamatut tolmu, mida näeb ainult Britt-Marie ja mis tuleb ära pühkida.

„Kent teeb alati väga head kohvi. Kent teeb kõigi meelest alati väga head kohvi,” ütleb ta.

Maud istub laua ääres mureliku näoga. Sest Maud ei salli konflikte. Sellepärast teebki ta nii kohutavalt palju küpsiseid, sest kui inimestel on küpsiseid, siis on palju raskem tülli minna. Ta müksab Elsale vastu külge ja ütleb talle, et võtku üks unelm. Elsa võtab kaks. Ja vahepeal ütleb ema sõbralikult Britt-Mariele, et„kohvi teha ei ole raske”, mille peale Britt-Marie vastab, et„ei-ei, muidugi, teie pere naistele ei käi ju mitte miski üle jõu, muidugi!”. Ja ema naeratab. Ja Britt-Marie naeratab samuti. Kuigi need naeratused ei paista tulevat päris südamest.

Ema hingab sügavalt sisse ja tõstab veel kohvipulbrit ning Britt-Marie pühib oma seelikult nähtamatut tolmu ja ütleb justkui muuseas:„Aga see on tore, et sina ja väike Elsa olete täna mõlemad siin, nii tore, meie kõigi meelest.”

Ema poolt kostab vaoshoitud„mhmh”. Tõstetakse veel kohvipulbrit. Pühitakse veel nähtamatut tolmu. Siis ütleb Britt-Marie:„Nojah, muidu on sul ju raske väikese Elsa jaoks aega leida, Ulricka, me saame ju aru, sa teed ju nii vägevat karjääri.”

Siis tõstab ema kohvipulbrit umbes nii, nagu kujutaks ette, et loobib seda Britt-Mariele näkku. Aga vaoshoitult. Britt-Marie läheb akna juurde, hakkab üht lille nihutama ja ütleb justkui valjusti mõeldes:„Ja sinu elukaaslane on kodus, nagu me aru saame. Ja hoolitseb majapidamise eest.” Siis ütleb ema: „George on pesuruumis,” ja vajutab kõvasti kohvimasina nupule. Aga vaoshoitult.

Britt-Marie noogutab: „Nii seda vist nimetatakse? Elukaaslane? See on ju väga moodne, arusaadav.” Ja ta naeratab jälle. Heasoovlikult. Pühib siis seelikult nähtamatut tolmu ja lisab:„Selles ei ole ju midagi halba, selge see.”

Ema naeratab vaoshoitult ja küsib: „Kas sa tahad sellega midagi mõista anda, Britt-Marie?” Ja siis tõstab Britt-Marie jahmunult pilgu, nagu oleks ta sellest täiesti šokeeritud, et temast nii valesti aru saadi, ja pahvatab otsekohe: „Muidugi mitte, Ulricka! Muidugi mitte! Ma ei tahtnud sellega midagi öelda, mitte midagi ei tahtnud öelda!”

Britt-Marie ütleb alati kõike kaks korda, kui ta on närvis või vihane või nii seda kui teist. Elsa mäletab, kuidas vanaema ja Elsa sõitsid ükskord IKEA-sse, ostsid sealt paksud sinised villatekid ning vanaema istus terve pärastlõuna neid kammides ja pistis kotti kõik, mis põrandale langes. Pärast pidi Elsa taskulambiga trepikojas seisma ja vahti pidama, kui vanaema hiilis alla pesuruumi ja tühjendas koti pesukuivatisse.

Pärast seda ütles Britt-Marie mitu nädalat kõike kaks korda.

Uksest tuleb sisse Alf, nagisevas taksoembleemiga nahktagis ja väga halvas tujus. Tal on käes õhtuleht. Ta vaatab kella. Kell on täpselt seitse.

„Kurat, kirjas oli seitse,” mühatab ta endamisi, pöördumata kellegi poole.

„Kent jääb pisut hiljaks,” ütleb Britt-Marie naeratades ja paneb käed kõhu peale kokku.

„Tal on tähtis kontsernikoosolek Saksamaaga,” seletab ta, justkui saaks Kent kokku terve riigiga.

Veerand tundi hiljem tormab ruumi Kent, pintsak lehvimas nagu keep, ja karjub oma telefoni: „Yez Klaus! Yez! We will dizcuzz it at ze meeting in Frankfurt!”Alf tõstab pilgu oma õhtulehelt, koputab vastu kella ja pomiseb: „Kurat, ma loodan, et me ei teinud sulle sellega tüli, et me õigeks ajaks kohale tulime.” Kent ei tee temast välja, lööb Lennarti ja Maudi poole vaadates reipalt käsi kokku ja muigab:„Kas hakkame nüüd koosolekuga pihta? Ah? Lapsi siin ju ei tehta!” Siis pöördub ta kärmelt ema poole, osutab tema kõhule ja muigab:„Vähemalt mitte rohkem lapsi!” Kui ema kohe naerma ei hakka, osutab Kent uuesti tema kõhule ja ütleb veel korra „vähemalt mitte r-o-h-k-e-m lapsi!”, seekord natuke valjemini. Justkui oleks viga selles.

Maud pakub küpsiseid. Ema pakub kohvi. Kent rüüpab lonksu, võpatab ja ahmib õhku:„Oi! Kange!” Alf joob tassi ühe sõõmuga tühjaks ja pomiseb: „Täpselt paras!” Britt-Marie võtab pisitillukese lonksu, asetab tassi peopesale, naeratab heasoovlikult ja märgib:„Minu meelest on küll natuke kange.” Siis heidab ta emale vargse pilgu ja lisab: „Ja sa jood kohvi, Ulricka, kuigi oled rase.” Ja enne kui ema jõuab vastata, vabandab Britt-Marie kärmelt:„Selles ei ole ju midagi halba, selge see. Selge see!”

Siis kuulutab Kent koosoleku avatuks ja siis tülitsevad kõik kaks tundi selle pärast, mille pärast nad eelmisel koosolekul tülitsesid.

Selsamal hetkel hiilibki Elsa sealt minema, nii et keegi ei pane tähele.

Koosolekuruum asub esimesel korrusel, kohe välisukse juures, keldritrepi kõrval, mis viib alla keldribokside juurde, garaaži ja pesuruumi. On kuulda, et George on seal. Elsa hiilib trepist üles teisele korrusele. Piilub Monstrumi korteri ukse poole, aga rahustab ennast mõttega, et väljas on veel valge. Monstrum ei käi päevavalges kunagi väljas.

Siis vaatab ta Monstrumi kõrvalkorteri ust, mille postkastil ei ole nimesilti. Vaatab ust, mille taga elab Sõber. Elsa seisab uksest kahe meetri kaugusel ja hoiab hinge kinni, sest kardab, et elukas rammib ukse maha, viskub rusude vahelt välja ja kargab Elsale kõrri, kui kuuleb, et ta tuleb liiga lähedale. Ainult vanaema nimetab Sõpra Sõbraks. Kõik teised ütlevad tema kohta „võitluskoer”. Eriti Britt-Marie.

Elsa muidugi ei tea täpselt, kuidas Sõbra võitlusvaimuga lood on, aga igatahes ei ole ta elu sees nii suurt koera näinud. Kui ta kuuleb puust ukse tagant seda haukumist, on tal tunne, nagu saaks ta topispalliga vastu kõhtu.

Elsa on näinud teda ainult ühe korra vanaema korteris, paar päeva enne seda, kui vanaema jäi haigeks. Aga vaevalt ta oleks mõne Peaaegu-Ärkvel-Maa varjuga kohtudes suuremat hirmu tundnud.

Oli laupäev ning vanaema ja Elsa pidid minema dinosauruste näitusele. Tol hommikul oli ema pistnud Gryffindori salli luba küsimata pesumasinasse ja sundinud Elsat panema kaela teise salli. Rohelise. Slytherini-rohelise. Sel naisel võib empaatiavõime vahel täiesti puududa, leiab Elsa ja läheb ikka veel vihaseks, kui see talle meelde tuleb.

Sõber lamas vanaema voodil nagu sfinks püramiidi ees. Elsa seisis esikus nagu soolasammas ja muudkui vahtis seda hiiglaslikku musta pead ja neid silmi, mis olid nii tumedad, et paugupealt oli raske öelda, kas need olid üldse silmad või looma koljus haigutavad kuristikud. Elsa ei olnud elu sees näinud suuremat elukat.

Vanaema astus muidugi köögist esikusse ja hakkas mantlit selga panema, nagu oleks see kõige loomulikum asi universumis, et tema voodis lamab üüratu elukas.„Kes ... see on?” sosistas Elsa. Vanaema rullis ainult sigaretti ja vastas muretult:„See on Sõber. Ta ei tee sulle midagi, kui sina talle midagi ei tee.” Hea öelda, mõtles Elsa nördinult. Tont teab, mis niisugust elukat provotseerida võib. Ükskord sai Elsa koolis kolaka ühe tüdruku käest, kes teda vihkab, sest tüdruku arvates oli Elsal kole sall. Elsa polnud talle mitte midagi muud teinud, aga ta lõi Elsat. Ja nüüd seisis Elsa siin, ja tema tavaline sall oli pesus ja tal oli kaelas hoopis teine sall, mille oli valinud ema, ja siis tuldi talle ütlema, et elukas ei tee talle midagi, kui tema elukale midagi ei tee. Aga Elsal polnud ju õrna aimugi, millised sallid elukale meeldivad ja millised ei meeldi, nii et kuidas oli võimalik temalt oodata, et ta oskaks mingi toimiva ellujäämisstrateegia välja mõelda? Ah?

Nii et lõpuks ütles Elsa väriseval häälel:„See ei ole minu sall! See on ema oma! Tal ei ole üldse maitset!” ja taganes ukse poole.

Sõber ainult jõllitas teda. Või Elsa igatahes arvas, et jõllitas, kui need ikka silmad olid. Ja näitas siis hambaid – Elsa oli selles peaaegu kindel. Aga vanaema vangutas pead ja pomises midagi, mis kõlas nagu„lasteaed” ja pööritas Sõbrale silmi. Siis otsis ta Renault’ võtmed välja ning tema ja Elsa sõitsid dinosauruste näitusele. Elsal on meeles, et vanaema jättis korteri ukse pärani lahti, ja kui nad Renault’s istusid ja Elsa küsis, mis Sõber vanaema juures teeb, vastas vanaema:„Tuli külla.” Kui Elsa küsis, miks ta oma korteris nii tihti haugub, vastas vanaema rõõmsalt:„Haugub? Ah, ta haugub ainult siis, kui Britt-Marie mööda läheb.” Ja kui Elsa küsis, miks, venis vanaemal suu kõrvuni ja ta vastas:„Sest see pakub talle lõbu.”

Siis küsis Elsa, kelle juures Sõber elab, ja vanaema ütles:„Kõik ei pea ju kellegi juures elama, püha müristus, mina näiteks ei ela kellegagi koos.” Ja kuigi Elsa väitis visalt, et see võib ehk mingil määral olla seotud asjaoluga, et vanaema ei ole koer, ei öelnud vanaema selle kohta rohkem midagi.

Nüüd seisab Elsa trepikojas ja koorib Daimi šokolaadi paberist lahti. Ta viskab esimese šokolaadi nii kiiresti sisse, et postipilu kaas kolksatab, kui ta selle lahti laseb. Ta hoiab jälle hinge kinni ja tunneb peas südamelööke. Aga siis meenuvad talle vanaema sõnad, et ta peab kähku tegema, et all majakoosolekul viibiv Britt-Marie kahtlustama ei hakkaks. Sest Britt-Marie ei salli Sõpra silmaotsaski. Niisiis tuletab Elsa endale meelde, et ta on Miamase rüütel, ja ta avab postipilu pisut julgemalt.

Ta kuuleb Sõbra hingetõmbeid. Need kõlavad nagu kivivaring kopsudes. Elsa süda taob nii, et ta on kindel, et elukas tajub võbinat läbi ukse.

„Vanaema saatis mind ütlema, et ta palub vabandust, et ta pole ammu kommi toonud!” ütleb ta valvsalt läbi postipilu, võtab šokolaaditahvlitel paberi ümbert ära ja hakkab šokolaadi peotäite kaupa läbi pilu põrandale viskama.

Ta tõmbab näpud ehmunult tagasi, kui kuuleb liikumist. Paar sekundit valitseb vaikus. Ta kuuleb kiiret raginat, kui Sõbra lõuad šokolaadi järavad.

„Vanaema on haige,” räägib Elsa, kui Sõber sööb.

Ta ei ole selleks valmis, et ta sõnad võiksid huulilt tulles värisema hakata. Talle tundub, et Sõber hingab aeglasemalt. Ta viskab korterisse veel šokolaadi.

„Tal on vähk,” sosistab Elsa.

Kuna Elsal ei ole sõpru, ei tea ta täpselt, kuidas sellistel puhkudel toimitakse. Aga ta kujutab ette, et kui tal oleksid sõbrad, siis tahaks ta, et nad teaksid seda vähi asja. Ka siis, kui nad on üle mõistuse suured.

„Ta tervitab ja palub vabandust,” sosistab ta pimedusse, viskab ülejäänud šokolaadi sisse ja lükkab postipilu ettevaatlikult kinni.

Ta seisab natuke aega paigal ja vaatab kõigepealt Sõbra ust. Seejärel Monstrumi oma. Kui üks uks varjab sihukest metsalist, siis ei taha ta üldse teadagi, mis võib peituda teise ukse taga, mõtleb ta.

Siis lippab ta trepist alla välisukse juurde. George on endiselt pesuruumis. Koosolekuruumis joovad kõik kohvi ja tülitsevad.

Sest see on tavaline maja.

Üldjoontes.