Читать книгу Vanaema saatis mind ütlema, et ta palub vabandust - Fredrik Backman - Страница 5

Ema võttis nad politseijaoskonna juurest peale. Oli näha, et ta on väga kuri, aga ta hoidis ennast vaos ega hakanud karjuma. Ema on väga vaoshoitud inimene ega karju õieti kunagi, sest ta on Elsa vanaema täielik vastand. Elsa jõudis enne uinumist vaevu turvarihma kinni panna ja kui nad kiirteele jõudsid, oli ta juba Miamases.

Miamas on Elsa ja vanaema salajane kuningriik. See on üks Peaaegu-Ärkvel-Maa kuuest kuningriigist. Vanaema mõtles selle välja, kui Elsa oli väike ning ema ja isa olid äsja lahku läinud ja Elsa kartis magama jääda, sest ta oli internetist lugenud, et lapsed surevad une pealt ära. Vanaema oskas hästi igasuguseid asju välja mõelda. Nii et kui isa nende juurest ära kolis ja kõik olid kogu aeg kurvad ja väsinud, hiilis Elsa igal ööl uksest välja, läks pidžaama väel läbi trepikoja vanaema poole ning siis pugesid tema ja vanaema suurde, lõputult kasvavasse riidekappi, panid silmad peaaegu kinni ja asusid teele.

Peaaegu-Ärkvel-Maale jõudmiseks ei pea magama jääma. Selles ongi asja uba. Tuleb ainult peaaegu magama jääda. Ja just nendel viimastel sekunditel, kui su silmad on peaaegu kinni, kui teadmise ja uskumise vahelisele piirile valgub udu, vaat just siis asudki teele. Sa ratsutad Peaaegu-Ärkvel-Maale pilvelooma seljas, sest vanaema on otsustanud, et see on ainus viis sinna pääseda. Pilveloomad tulevad vanaema korteri rõduuksest sisse ning võtavad tema ja Elsa kaasa ning siis lendavad nad üha kõrgemale, kuni Elsa hakkab nägema imeliselt jaburaid maagilisi olevusi, kes Peaaegu-Ärkvel-Maal elavad: enfante ja kahetsejaid ja Koheed ja vorssu ja lumeingleid ja printse ja printsesse ja rüütleid. Pilveloomad hõljuvad üle lõputute hämarate metsade, kus elavad Hundisüda ja koletised, ja liuglevad kõigi nende pimestavate värvide ja mahedate tuulte keskele, mis Miamase kuningriigi väravate ümber keerlevad.

Paugupealt on raske öelda, kas vanaema on natuke jabur inimene sellepärast, et ta on liiga palju Miamases viibinud, või on Miamas natuke jabur koht sellepärast, et vanaema on seal liiga palju viibinud. Aga just sealt ongi kõik vanaema muinasjutud pärit. Kõige imelisemad jaburad muinasjutud.

Vanaema räägib, et kuningriigi nimi on olnud Miamas vähemalt kümme tuhat muinasjutuigavikku, aga Elsa teab, et vanaema mõtles selle nime välja sellepärast, et Elsa ei osanud väiksena öelda „piimahammas” ja ütles selle asemel „miiaammas”. Kuigi vanaema muidugi raiub nagu rauda, et tema pole mitte midagi välja mõelnud ning et Miamas ja ülejäänud viis Peaaegu-Ärkvel-Maa kuningriiki on täiega päriselt olemas ja et nad on tegelikult palju tõelisemad kui pärismaailm, „kus kõik on ökonomistid ja joovad laktoosivaba piima”. Vanaemal ei tule pärismaailmas elamine just kõige paremini välja. Siin on liiga palju reegleid ja vanaemal ei tule reeglitest kinnipidamine kuigi hästi välja. Ta teeb „Monopolis” sohki ja sõidab Renault’ga busside sõidureas ja viib kollaseid kotte IKEA-st välja ega seisa lennujaama pagasilindi joone taga. Ja vetsu minnes jätab ta ukse lahti. See on vanaemal üks halb iseloomujoon.

Aga ta räägib kõigi aegade parimaid muinasjutte, ja Elsa on otsustanud, et selle eest võib päris palju halbu iseloomujooni andeks anda.

Kõik vähegi kobedad muinasjutud on pärit Miamasest, ütleb vanaema. Teised Peaaegu-Ärkvel-Maa kuningriigid teevad muud: Mirevas on kuningriik, kus valvatakse unenägusid, Miploris on kuningriik, kus on hoiul kõik mured, Mimovas on see, kust on pärit kogu muusika, Miaudacas on see, kust on pärit kogu julgus, ja Mibatalos on kuningriik, kus on üles kasvanud kõige vapramad sõdurid, kes võitlesid Ilma-Lõputa-Sõjas jubedate varjude vastu.

Aga vanaema ja Elsa lemmikkuningriik on Miamas, sest seal on muinasjutuvestja amet kõige rohkem au sees. Seal võib see, kes suudab mõnele jutule elu sisse puhuda, saada kuningast vägevamaks. Miamases on fantaasia valuuta, selle asemel et osta midagi müntide eest, võib maksta hea looga, ja raamatukogu ei nimetata seal raamatukoguks, vaid pangaks. Miamases on iga raamat varandus, iga muinasjutt miljon. Ja vanaema toob sealt igal õhtul lõputult aardeid. Lohedest ja trollidest ja kuningatest ja kuningannadest ja nõidadest. Ja varjudest. Sest igal muinasjutumaailmal peavad olema hirmsad vaenlased, ja Peaaegu-Ärkvel-Maa vaenlased on varjud, sest varjud tahavad fantaasia ära tappa.

Varjudest jutte vestes tuleb rääkida ka Hundisüdamest. Sest tema sai Ilma-Lõputa-Sõjas varjudest jagu. Ta oli esimene ja suurim superkangelane, kellest Elsa teada sai.

Vanaema võtab Elsa igal ööl Miamasesse kaasa. Elsa löödi seal rüütliks. Ta võib seal pilveloomade seljas ratsutada ja tal on oma mõõk, ja sellest ajast saadik ei karda ta enam magama jääda. Miamases ei ütle keegi, et tüdrukud ei või rüütlid olla, seal ulatuvad mäed taevasse ja laagrilõkked ei kustu iialgi ja ükski pagana keenjus ei ürita su Gryffindori salli katki rebida.

Vanaema räägib muidugi, et ka Miamases ei panda vetsu minnes ust kinni. Et Peaaegu-Ärkvel-Maal on tegelikult seadusega ette nähtud, et igal pool peab valitsema avatud uste poliitika. Aga Elsa on üsna kindel, et selles asjas räägib vanaema tõe teist versiooni. Niimoodi nimetab vanaema valesid. „Tõe teised versioonid”.

Kui Elsa järgmisel hommikul vanaema haiglapalati tugitoolis ärkab, istub vanaema lahtise uksega WC-s ja palati esikus seisab Elsa ema, ja vanaema on parajasti ametis tõe teise versiooni rääkimisega. See ei suju just kõige paremini. Sest päris tõde on ju selline, et vanaema põgenes öösel haiglast ja Elsa hiilis kodust välja, kui ema ja George magasid, ja nad sõitsid kahekesi Renault’ga loomaaia juurde ja seal ronis vanaema üle tara, ja tagantjärele võib selline tegu keset ööd koos seitsmeaastase lapsega tunduda vastutustundetu. Elsa saab sellest mõttekäigust aru.

Vanaema, kelle maas vedeleval riidekuhilal on ikka veel sõna otseses mõttes vänge ahvihais küljes, õigustab end muidugi jutuga, et kui ta üle aia ahvipuuri ronis ja valvur tema peale karjuma pistis, arvas vanaema, et tegu on ohtliku vägistajaga, ja hakkas sellepärast valvuri ja politseiniku pihta mulda loopima. Ja siis vangutab ema vaoshoitult, kuid väsinult pead ja ütleb, et vanaema ajab udu.

Aga vanaemale ei meeldi, kui inimesed tema juttu uduks nimetavad, ta eelistab vähem halvustavat mõistet „reaalsushäire”, ja nii ta emale ütlebki. Ema ei paista sellega päriselt nõustuvat. Aga ta hoiab end vaos. Sest ta on vanaema täielik vastand.

„See on üks hullemaid asju, mis sa oled teinud,” ütleb ema karmilt, vaadates vetsu poole.

„Seda on mul väga, väga raske uskuda, kallis tütar,” vastab vanaema vetsust muretult.

Siis loeb ema asjalikult üles kõik käkid, mis vanaema on kokku keeranud, ja siis ütleb vanaema, et ema mossitab ainult sellepärast, et emal ei ole huumorimeelt. Siis ütleb ema, et vanaema ei tohiks käituda nagu vastutustundetu laps. Ja siis küsib vanaema: „Kuidas nimetatakse kohta, kus piraadid oma lennukeid hoiavad?” Ja kui ema ei vasta, röögatab vanaema vetsust:„AngARRR!” Kui ema selle peale ohkab ja meelekohti hõõrub, nendib vanaema turtsatades: „Ma ju ütlesin, ei mingit huumorimeelt.” Selle peale paneb ema vetsu ukse kinni ja siis saab vanaema marumarumaruvihaseks. Sest talle ei meeldi vetsus istudes end ahistatuna tunda.

Ta on juba kaks nädalat haiglas olnud, aga põgeneb sealt peaaegu iga päev, võtab Elsa auto peale ja viib ta jäätist sööma või sõidab koju, kui ema on ära, ja nad lasevad rohelise seebiga libedaks tehtud trepikojas liugu. Või murravad loomaaeda sisse. Oleneb, mis vanaemale parajasti pähe tuleb.

Vanaema meelest ei ole haiglast põgenemine muidugi mingi põgenemine, sest tema arvates saab seda põgenemiseks lugeda ainult siis, kui on mingi takistus. Näiteks mõni lohe või lõksude süsteem või vähemalt müür ja korralik vallikraav või nii. Peab ütlema, et ema ja haiglatöötajad ei jaga seda arvamust.

Õde tuleb palatisse ja palub diskreetselt ema tähelepanu. Ta ulatab emale ühe paberi, ema kirjutab sinna midagi, annab paberi tagasi ja õde läheb ära. Vanaema haiglaravi jooksul on tal olnud üheksa õde. Seitsmega on ta keeldunud koostööd tegemast ja kaks on keeldunud temaga koostööd tegemast. Üks sellepärast, et vanaema ütles, et tal on kena taguots. Vanaema väitis kindlalt, et kompliment käis taguotsa, mitte noormehe enda kohta, ja too ei peaks sellepärast niimoodi hädaldama. Siis käskis ema Elsal kõrvaklapid pähe panna, aga Elsa jõudis siiski kuulda, et nad jagelesid tükk aega küsimuse üle, kas see oli„seksuaalne ahistamine” või„jumalukene, täiesti tavaline taguotsakompliment!”.

Nad tülitsevad palju – ema ja vanaema. Nad on tülitsenud nii kaua, kui Elsa mäletab. Kõige pärast. Kui vanaema on düsfunktsionaalne superkangelane, siis ema on seevastu ülimalt funktsionaalne superkangelane. Nende suhe on umbes nagu Kükloobi ja Kaljukassi suhe„X-meestes”, mõtleb Elsa tavaliselt, aga kahjuks ei ole tema lähikonnas kedagi, kes saaks aru, mida ta sellega silmas peab. Elsa tuttavad loevad tõesti liiga vähe väärtkirjandust. Väärtkirjandus on see, mida harimatud keenjused nimetavad koomiksiteks, ja Elsa mõtleb, et inimesele, kes ei ole väärtkirjandusega kursis, seletaks ta hullult lihtsustatult, et X-mehed on superkangelased. Tegelikult on nad hoopis mutandid ja nende vahel on teatud akadeemiline erinevus, aga et asja mitte ülearu keeruliseks ajada, võtaks Elsa selle ehk kokku nii, et vanaemal ja emal on risti vastupidised supervõimed. Justkui oleks Ämblikmehel, kes on üks Elsa lemmiksuperkangelasi, vaenlane, kelle nimi on näiteks Libiseja ja kellel on selline supervõime, et ta ei saa isegi pingi peale ronida. Aga samas on see mingil moel kasulik.

Kükloobil ja Kaljukassil ei ole iseenesest küll risti vastupidiseid supervõimeid, aga kui Elsa peaks seletama kellelegi, kes üldse ööd ega mütsi ei jaga, siis ei tahaks ta ajada asja keerulisemaks kui hädasti vaja.

Kui järele mõelda, siis piisab ehk arusaamisest, et ema on kord ja vanaema on kaos. Elsa luges kunagi kuskilt, et„kaos on Jumala naaber”, aga siis ütles ema, et Kaos kolis Jumala trepikotta ainult sellepärast, et ta ei suutnud enam vanaema kõrval elada.

Emal on iga asja jaoks kaust ja kalender ja tema telefon mängib üht väikest meloodiat viisteist minutit enne, kui emal algab koosolek. Elsa vanaema kirjutab kõik, mis tal on vaja meelde jätta, lilla vildikaga köögiseinale. Ja mitte ainult oma kodus, vaid igal pool, kus ta parajasti viibib. Sel süsteemil on muidugi oma vead, sest see justkui eeldaks, et siis, kui tal kirjapandud infot vaja läheb, peaks ta jälle sama inimese kodus viibima. Aga kui Elsa vanaemale seda ütles, mühatas vanaema: „See oht, et mina köögiseina ära kaotan, on igatahes väiksem kui oht, et ema selle pisikese tobeda telefoni ära kaotab!” Aga siis märkis Elsa, et ema ei kaota ju kunagi midagi. Ja siis pööritas vanaema silmi ja ohkas:„Jajah, aga ema on ju erand. Ma mõtlesin ... nojah, tead küll ... ebatäiuslikke inimesi.”

Ema supervõime on täiuslikkus. Temaga ei ole nii lõbus kui vanaemaga, aga see-eest teab ta alati, kus Elsa Gryffindori sall on. „Asjad on päriselt kadunud alles siis, kui su ema neid üles ei leia,” sosistab ema Elsale kõrva, kui ta talle salli kaela seob.

Elsa ema on ülemus.„Mitte ainult töö, vaid elustiil,” turtsub vanaema. Võib öelda, et ema ei ole see, kellega minnakse koos, vaid see, kellel minnakse järel. Elsa vanaema ei ole niivõrd see, kellega minnakse koos, vaid see, kelle eest põigatakse kõrvale, ja ta pole elu sees ühtki salli üles leidnud.

Pealegi ei meeldi vanaemale ülemused ja just selles haiglas on see probleem, sest Elsa ema on just siin eriti palju ülemus, kuna ta ongi siin ülemus.

„Sa reageerid üle, Ulrica, jumalukene!” hüüab vanaema läbi vetsu ukse, samal ajal kui palatisse astub veel üks õde koos ühe arstiga, ja ema kirjutab veel ühele paberile midagi ja räägib mingitest arvudest.

Ema naeratab õele ja arstile vaoshoitult ning nood naeratavad närviliselt vastu ja lähevad minema. Siis valitseb vetsus tükk aega vaikus ja ema näole ilmub murelik ilme nagu ikka, kui vanaema ümber liiga kaua vaikus valitseb. Ja siis nuhutab ema õhku ja tõmbab ukse lahti. Vanaema istub ihualasti potil, jalg mugavalt üle põlve. Sundimatult lehvitab ta emale tossava sigaretiga.

„No kuuuule! Äkki saaks vetsus natukenegi rahu?”

Ema hõõrub meelekohti ja hoiab kätt kõhu peal. Vanaema noogutab talle tõsiselt ja viipab sigaretiga kõhu poole.

„Võta rahulikult, Ulrica, jumalukene, mõtle ometi selle peale, et sa oled rase!”

„Ka sina võiksid selle peale mõelda,” vastab ema.

Aga vaoshoitult.

„Touché,” pomiseb vanaema ja tõmbab sügava mahvi.

See on niisugune sõna, millest Elsa saab aru, ilma et teaks, mida see tähendab. Ema vangutab aeglaselt pead.

„Kas sa üldse mõtled, kui kahjulik see Elsale ja uuele lapsele on?” küsib ta sigaretile osutades.

Vanaema pööritab silmi.

„Ära hädalda! Inimesed on alati suitsetanud ja ikkagi täitsa tipp-topp lapsi saanud. Ainult sinu põlvkond ei taipa, et inimkond elas miljoneid aastaid ilma allergiatestide ja muu jurata, enne kui teie platsi ilmusite ja hakkasite endast ei tea mida arvama. Arvad, et mammutinahku pesti üheksakümne kraadiga, enne kui vastsündinud lapsed nende sisse mähiti, kui me veel koopas elasime?”

Elsa kallutab pea viltu.

„Kas sel ajal olid sigaretid olemas?”

Vanaema ägab.

„Kas nüüd hakkad sina ka pihta?”

Ema hoiab kätt kõhu peal. Elsa ei oska arvata, kas sellepärast, et Poolik siputab, või tahab ema tal kõrvu kinni hoida. Ema on Pooliku ema, aga Pooliku isa on George, nii et Poolik on Elsa poolõde või -vend.Või temast saab see.Aga Elsale on lubatud, et sünnib täislaps, mis sest et ainult poolik õde või vend. Selles küsimuses valitses Elsa peas paar päeva segadus, enne kui ta erinevusest aru sai. „Nii targa tüdruku kohta oled sa vahel hullult rumal,” pahvatas vanaema, kui Elsa temalt selle asja kohta päris. Ja siis olid nad peaaegu kolm tundi tülis. Oleksid äärepealt püstitanud uue isikliku tülirekordi.

„Ma tahtsin talle ainult ahve näidata, Ulrica,” pomiseb vanaema lõpuks natuke vaiksemalt ja kustutab koni kraanikaussi.

„Ma ei suuda enam ...” vastab ema tülpinult, aga vaoshoitult, astub koridori ja kirjutab veel mõnele numbritega paberile alla.

Vanaema tahtis tõepoolest Elsale ahve näidata, see osa loost on tõsi. Nad ajasid öösel telefoni teel juttu, Elsa oli kodus ja vanaema haiglas, ja hakkasid siis vaidlema, kas teatud püstijalu magav ahviliik on olemas või mitte. Vanaemal polnud muidugi õigus, sest see on Vikipeedias kirjas ja puha, aga siis rääkis Elsa, mis tema salliga oli koolis juhtunud, ja siis otsustas vanaema, et nad sõidavad loomaaeda ahve vaatama, et Elsa mõtteid mujale juhtida. Elsa hiilis välja, kui ema ja George magasid. Kui vanaema hakkas üle aia ronima, tuli valvur, ja siis tuli veel politsei, ja vanaema loopis neid mullaga. Aga nemad arvasid, et see on kaka. Põhiliselt sellepärast, et vanaema karjus: „SEE ON KAKA!!!”

Ema läheb koridori kellegagi rääkima. Tema telefon heliseb kogu aeg. Elsa istub vanaema voodile, vanaema paneb öösärgi selga, istub tema vastu ja muigab. Ja siis mängivad nad „Monopoli”. Vanaema näppab pangast raha ja kui Elsa ta teolt tabab, varastab vanaema auto, põgeneb raudteejaama ja proovib linnast jalga lasta.

Siis tuleb ema väsinud ilmel palatisse tagasi ja ütleb Elsale, et nad sõidavad nüüd koju, sest vanaema peab puhkama. Ja siis kallistab Elsa vanaema kaua, kaua, kaua.

„Millal sind koju lastakse?” küsib Elsa.

„Kindlasti homme!” lubab vanaema lõbusalt.

Nii ütleb ta alati. Siis lükkab ta Elsal juuksed silmade eest ära, ja kui ema uuesti koridori läheb, teeb vanaema äkki tõsise näo ja ütleb Elsale salakeeles:

„Mul on sulle tähtis ülesanne.”

Elsa noogutab, sest vanaema annab talle alati ülesandeid salakeeles, mida oskavad ainult need, kes on käinud Peaaegu-Ärkvel-Maal, ja Elsa täidab need alati. Sest Miamase rüütlid teevad nii. Täidavad oma kohust. Välja arvatud sigarettide ostmine ja liha praadimine – sinna tõmbab Elsa piiri. Sest see on ilgelt rõve. Ka rüütlitel peavad olema mingid põhimõtted.

Vanaema sirutab käe voodi kõrvale ja võtab põrandalt suure kilekoti. Seal ei ole liha ega sigarette. Seal on maiustused.

„Sa pead Sõbrale šokolaadi viima.”

Möödub mõni sekund, enne kui Elsa taipab, millist sõpra vanaema mõtleb. Ja taibates vahib ta vanaemale jahmunult otsa.

„Oled sa PEAST SEGI? Kas sa tahad mind ÄRA TAPPA?”

Vanaema pööritab silmi.

„Ära hädalda. Kas sa tahad öelda, et Miamase rüütel ei julge oma ülesannet täita?”

Elsa põrnitseb teda solvunult.

„Ilgelt mehine ähvardus küll.”

„Ilgelt mehine on öelda„mehine”!” muigab vanaema.

Elsa krahmab kilekoti enda kätte. See on täis väikesi krabisevaid Daimi šokolaade. Vanaema õpetab.

„Vaata, et sa võtad kõigil paberi ümbert ära. Muidu hakkab ta jubedalt mossitama.”

Elsa piilub pahuralt kotti.

„Ja mis ma ütlen? Ta ei tea ju üldse, kes ma olen!”

Vanaema turtsatab nii valjusti, et see kõlab nagu nuuskamine.

„Muidugi teab! Jumalukene. Ütle lihtsalt, et vanaema saatis sind ütlema, et ta palub vabandust.”

Elsa kergitab kulmu.

„Mille eest vabandust?”

„Selle eest, et ma pole talle mitu päeva kommi viinud,” vastab vanaema, nagu oleks see maailma kõige loomulikum asi.

Elsa vaatab jälle kotti.

„Hullult vastutustundetu on saata oma ainuke lapselaps sellist ülesannet täitma, vanaema. Ta võib mu tõesti ära tappa.”

„Ära hädalda,” ütleb vanaema.

„Ise sa hädaldad!” nähvab Elsa.

Vanaema muigab. Nagu ikka. Ja lõpuks tõmbub ka Elsa nägu muigele. Nagu ikka. Vanaema tasandab häält.

„Sa pead andma Sõbrale šokolaadi salaja. Britt-Marie ei tohi seda näha. Oota homme õhtuni, kui neil on majakoosolek, ja hiili siis Sõbra juurde!”

Elsa noogutab. Kuigi ta kardab hirmsasti Sõpra ja arvab endiselt, et ainukese lapselapse saatmine eluohtlikule Daimi-missioonile on hullult vastutustundetu. Aga vanaema hoiab tema nimetissõrmi kõvasti pihus nagu ikka ja kui keegi niimoodi teeb, siis on raske hirmu tunda. Nad kallistavad jälle.

„Nägudeni, oo uhke Miamase rüütel,” sosistab vanaema talle kõrva.

Vanaema ei ütle kunagi head aega. Ainult„nägudeni”.

Esikus jopet selga pannes kuuleb Elsa, et ema ja vanaema räägivad „ravist”. Ja siis käsib ema Elsal kõrvaklapid pähe panna. Ja Elsa panebki. Ta soovis eelmisel aastal jõulukingiks kõrvaklappe ja nõudis kategooriliselt, et ema ja vanaema maksaksid kumbki poole nende hinnast. Sest nii oli õiglane.

Kui ema ja vanaema tülitsema hakkavad, paneb Elsa kõrvaklapid pähe, keerab muusika valjemaks ja mängib, et ema ja vanaema on tummfilmi näitlejad. Elsa on laps, kes õppis juba varakult, et elu on kergem, kui sa saad selle heliriba ise valida.

Viimasena kuuleb ta vanaema küsimust, millal ta võib Renault’ politseist ära tuua. Renault on vanaema auto, vanaema ütleb, et ta võitis selle pokkeriga. Renault on tegelikult muidugi automark, aga Elsa arvas väiksena, et Renault on auto nimi, enne kui ta sai teada, et see auto polegi ainus sellenimeline. Nii et ta ütleb seda endiselt nii, nagu oleks see nimi. See on väga sobiv nimi, sest see kõlab nagu mõni köhiv prantsuse vanamees, ja vanaema Renault on vana ja roostes ja Prantsusmaalt pärit ja teeb käiguvahetuse ajal sellist häält, nagu lohistaks keegi rasket rõdumööblit mööda betooni. Elsa teab seda, sest mõnikord teeb vanaema Renault’ga sõites suitsu ja sööb kebabi, nii et juhtimiseks on tal vabad ainult põlved, ja siis vajutab ta siduri alla ja karjub„NÜÜD!” ja siis võib Elsa käiku vahetada.

Elsa tunneb sellest puudust.

Ema ütleb vanaemale, et too ei või Renault’d ära tuua. Siis ütleb vanaema nördinult, et see on tema auto, mille peale ema vastab, et ilma juhiloata ei tohi sõita. Ja siis nimetab vanaema ema „nooreks daamiks” ja teatab, et tal on vähemalt kuue riigi juhiload. Mille peale ema küsib vaoshoitult, kas üks neist riikidest on juhtumisi see riik, kus nad elavad. Mille peale vanaema istub mõnda aega vaikides ja mossitab ning õde võtab talt vereproovi.

Elsa läheb lifti juurde ootama, sest talle ei meeldi eriti süstlad, ei tema enda ega vanaema käsivarres. Ta istub toolile ja loeb iPadist„Harry Potterit ja Fööniksi ordut”. Ta loeb seda umbes kaheteistkümnendat korda. See meeldib talle Harry Potteri raamatutest kõige vähem, sellepärast polegi ta seda rohkem kordi lugenud.

Alles siis, kui ema tuleb palatist välja ja nad hakkavad lifti minema, et alla garaaži sõita, märkab Elsa, et ta on Gryffindori salli vanaema palati esikusse unustanud. Niisiis jookseb ta tagasi.

Vanaema istub voodiserval, selg ukse poole, räägib telefoniga ega näe teda. Elsa saab aru, et ta räägib oma advokaadiga, sest vanaema seletab talle, millist õlut ta tahab, kui advokaat järgmine kord haiglasse tuleb. Elsa teab, et advokaat smugeldab õlle palatisse suurtes teatmeteostes, mida vanaema oma jutu järgi vajab„teadustööks”, aga nende sisse on uuristatud õllepudelite pesad. Elsa võtab nagist salli ja kavatseb just vanaema hõigata, kui kuuleb, et vanaemale tuleb telefoniga rääkides klomp kurku:

„Ta on minu lapselaps, Marcel. Taevas õnnistagu tema peakest. Ma ei ole kunagi näinud nii tarka tüdrukut. Vastutus peab jääma temale. Tema on ainus, kes oskab teha õige otsuse.”

Veidi aega valitseb vaikus. Ja siis jätkab vanaema otsustavalt:

„Ma TEAN, et ta on alles laps, Marcel! Aga tont võtaks, ta on targem kui kõik need teised hullud kokku! Ja see on minu testament ja sina oled minu advokaat. Tee, nagu ma ütlen!”

Elsa seisab esikus ja hoiab hinge kinni. Ja kui vanaema ütleb „sest ma ei TAHA talle veel rääkida, Marcel! Sest kõikidel seitsmeaastastel lastel peavad olema superkangelased!”, keerab Elsa ringi ja lipsab hääletult uksest välja, Gryffindori sall pisaratest märg.

Viimasena kuuleb ta, et vanaema ütleb telefoni:

„Ma ei taha, et Elsa teaks, et ma suren, sest kõikidel seitsmeaastastel lastel peavad olema superkangelased, Marcel. Kõikidel seitsmeaastastel peavad olema superkangelased, kelle üks supervõime on see, et nad ei haigestu vähki.”