Читать книгу Britt-Marie oli siin - Фредрик Бакман - Страница 4

Kahvlid. Noad. Lusikad.

Selles järjekorras.

Britt-Marie ei ole tõesti selline inimene, kes teisi hukka mõistaks, sugugi mitte, aga ükski kultuurne inimene ei tuleks ju mõttele paigutada söögiriistu köögikapisahtlisse kuidagi teisiti. Britt-Marie ei mõista kedagi hukka, sugugi mitte, aga me ei ole ometi loomad, või mis?

Täna on esmaspäev ja praegu on jaanuarikuu. Britt-Marie istub tööbüroos ühes väikeses kabinetis väikese kirjutuslaua ääres. Sellel ei ole söögiriistadega pistmist, aga söögiriistad on sümptom, mis annab märku, et kõik on valesti. Söögiriistad peavad olema paigutatud nagu tavaliselt, sest elu peab olema tavaline. Tavaline elu on esinduslik, seal koristatakse kööki ja hoitakse rõdu korras ja hoolitsetakse laste eest. Sest see on tegelikult suurem töö, kui võiks arvata. Rõdu korrashoidmine.

Tavalises elus ei istuta tõesti tööbüroos.

Seal töötaval tüdrukul on lühike soeng nagu poisikesel. Mitte et see oleks kuidagi vale, tõesti mitte. Britt-Mariel ei ole eelarvamusi. Ju siis on mood selline.Tüdruk näitab näpuga paberilehele ja naeratab nii, nagu oleks tal kiire.

„Kirjuta siia oma nimi, isikukood ja elukoha aadress!”

Britt-Marie tuleb registrisse kanda. Justkui oleks Britt-Marie kurjategija. Justkui oleks ta tulnud tööbüroosse tööd varastama.

„Piima ja suhkrut?” küsib tüdruk järgmisel sekundil ja pakub talle plasttopsis kohvi.

Britt-Marie ei mõista kedagi hukka, tõesti mitte, aga kes see ometi niimoodi teeb? Plasttops? Kas praegu käib sõda? Britt-Marie tahaks tüdrukult seda küsida, aga kuna Kent manitseb Britt-Maried kogu aeg olema„parem suhtleja”, naeratab ta hoopis nii diplomaatiliselt, kui suudab, ja ootab, et talle antaks tassi jaoks alus.

Kent on Britt-Marie mees.Ta on ettevõtja. Ülimalt edukas.Ajab äri Saksamaaga ning on väga-väga hea suhtleja. Tüdruk ulatab talle kaks niisugust piimapakikest, mida ei pea külmikus hoidma. Seejärel ulatab ta plasttopsi, mis on täis plastlusikaid. Britt-Marie ilme väljendab säärast õudust, nagu näeks ta ussi.

„Ei soovi piima ja suhkrut?” küsib tüdruk mõistmatult.

Britt-Marie raputab pead ja tõmbab käega üle kirjutuslaua, nagu oleks see täis nähtamatut puru. Seal vedelevad kõikjal paberid, läbisegi. Kraamida ei ole tüdrukul muidugi aega, ta on vist väga hõivatud oma karjääriga, mõistab Britt-Marie.

„Okei, aga kirjuta siia oma elukoha aadress!” naeratab tüdruk paberit vaadates.

Britt-Marie langetab pilgu sülle ja pühib seelikult nähtamatut puru. Ta igatseb koju oma söögiriistasahtli juurde. Tavalise elu juurde. Ta igatseb Kenti järele, kõiki pabereid täidab alati Kent.

Kui paistab, et tüdruk tahab jälle suu avada, pistab Britt-Marie vahele:

„Kas tohiks paluda midagi, mille peale kohvitassi asetada?”

Britt-Marie ütleb seda niisugusel tähendusrikkal toonil, mida ta ikka kasutab, kui peab kogu oma südameheaduse kokku võtma, et plasttopsi tassiks nimetada.

„Mida?” hüüatab tüdruk teiselt poolt kirjutuslauda, justkui võiks tasse ükskõik kuhu panna.

Britt-Marie naeratab nii seltskondlikku naeratust, kui suudab.

„Te unustasite mulle aluse anda. Ma ei taha teie lauale jälgi jätta, mõistate?”

Teisel pool lauda istuv tüdruk ei paista mõistvat kruusialuste tähtsust. Ega portselanist nõude. Ega ka peeglite, nendib Britt-Marie tüdruku soengu põhjal.

„Ah, pole oluline, pane see lihtsalt sinna,” ütleb tüdruk muretult ja näitab näpuga kirjutuslaua vabale lapikesele.

Justkui oleks elu nii lihtne. Justkui poleks oluline, kas inimene kasutab tassialuseid ja paigutab söögiriistu sahtlisse õiges järjekorras. Tüdruk koputab pastakaga paberile trükitud ruutu„Elukoha aadress”. Britt-Marie hingab ülikannatlikult välja, see ei ole üldsegi ohe.

„Kohvitasse ei panda ometi otse laua peale. Lauale jäävad jäljed, mõistate?”

Tüdruk vaatab kirjutuslaua pinda, mis näeb välja nii, nagu oleksid väikesed lapsed proovinud sellelt kartuleid süüa. Heinahangudega. Pimedas.

„Ah, pole oluline, laud on nagunii juba kulunud ja kriimuline!” naeratab ta.

Britt-Marie hing kisendab.

„Te ei ole vist selle peale tulnud, et laud on niisugune sellepärast, et te ei kasuta tassialuseid,” nendib ta.

Ta ütleb seda mõistagi väga hoolivalt. Üldsegi mitte„passiiv-agressiivselt”, nagu Kenti lapsed ükskord tema kohta ütlesid, kui nad arvasid, et ta ei kuule. Britt-Marie ei ole tegelikult passiiv-agressiivne. Ta on hooliv. Kui ta kuulis, et Kenti lapsed teda passiiv-agressiivseks nimetasid, oli ta mitu nädalat eriti hooliv.

Tööbüroo tüdruk näib pisut pinges olevat. Ta hõõrub kulme.

„Noh … tähendab, su nimi oli vist Britt, eks?”

„Britt-Marie. Britiks kutsub mind ainult õde,” parandab Britt-Marie.

„Äkki sa lihtsalt … täidad selle paberi ära. Ole nii kena,” palub tüdruk.

Britt-Marie piidleb paberit, mis nõuab, et ta avaldaks, kus ta elab ja kes ta on. Nüüdsel ajal nõutakse inimeselt meeletut paberimajandust, et teda üldse inimeseks peetaks, arvab Britt-Marie. Pööraselt palju asjaajamist, et ühiskond lubaks sul milleski osaline olla.

Viimaks paneb ta vastumeelselt kirja oma nime, isikukoodi ja mobiiltelefoni numbri. Elukoha aadress jääb tühjaks.

„Mis haridus sul on, Britt-Marie?” pärib tüdruk.

Britt-Marie hoiab oma käekotist kõvasti kinni.

„Palun võtke teatavaks, et ma ei ole kaugeltki harimatu inimene,” teatab ta.

„Aga ametlikku haridust ei ole?” küsib tüdruk.

Britt-Marie hingab väga lühidalt läbi nina välja. See ei ole üldsegi turtsatus. Britt Marie ei ole selline inimene, kes turtsuks.

„Palun võtke teatavaks, et ma lahendan tohutult palju ristsõnu. Harimatu inimene sellega küll hakkama ei saaks,” teatab Britt-Marie ja tal on tunne, nagu teda rünnataks.

Ta rüüpab hästi pisikese lonksu kohvi. See ei maitse üldsegi nii nagu Kenti kohv. Kent teeb väga head kohvi, nagu kõik alati ütlevad. Britt-Marie vastutab tassialuste eest ja Kent vastutab kohvi eest. Nii on nad oma ühise elu üles ehitanud.

„Ahah,” ütleb tüdruk julgustavalt naeratades ja proovib teisiti:

„Millised töökogemused sul on?”

„Viimati töötasin ma ettekandjana. Seal jäädi minuga ülimalt rahule,” teatab Britt-Marie.

Hetkeks ilmub tüdruku näole lootusrikas ilme. See ei kesta kaua.

„Ja millal see oli?” küsib ta.

„1978,” vastab Britt-Marie.

„Ahah,” ütleb tüdruk ja püüab naeratada – see on edutu katse varjata oma tegelikku reaktsiooni. Siis proovib ta uuesti:

„Ja pärast seda ei ole sa töötanud?”

„Pärast seda olen ma iga päev tööd teinud, olen aidanud oma meest, kellel on oma firma,” vastab Britt-Marie solvunult.

Tüdrukul on taas lootusrikas ilme. Kuigi ta peaks nüüd juba targem olema.

„Ja millised olid sinu tööülesanded selles firmas?”

„Ma hoolitsesin laste eest ja kandsin hoolt, et meie kodu oleks esinduslik,” vastab Britt-Marie.

Tüdruk naeratab pettumuse varjamiseks nii, nagu naeratavad inimesed, kes ei saa aru, mis vahe on korteril ja kodul. Neid eristab hoolimine. Hoolimine tagab, et kodus on tassialused ja päris kohvitassid ja voodid, mis tehakse hommikuti nii korralikult üles, et Kent kurdab naljatlevalt oma tuttavatele, et magamistoa lävel komistades on„luumurruoht väiksem, kui maandud põrandale, mitte päevatekile”. Britt-Mariele ei meeldi põrmugi, et ta nii ütleb. Kultuursed inimesed ei vea ometi jalgu järel, kui nad üle magamistoa läve astuvad. Kas seda on tõesti liiga palju tahta? Et inimene oleks inimene?

Kui Britt-Marie ja Kent lähevad reisile, katab Britt-Marie kakskümmend minutit enne vooditegemist madratsi küpsetuspulbriga. Küpsetuspulbri koostises olev sooda imab mustuse ja niiskuse endasse ning madrats saab puhtaks. Britt-Marie kogemuse kohaselt aitab sooda peaaegu kõige vastu. Kent kurdab, et nad jäävad hiljaks, aga selle peale paneb Britt-Marie käed vaoshoitult kõhu peal kokku ja ütleb:„Ma pean ju ometi voodi korda tegema, enne kui me ära sõidame, Kent. Mõtle, äkki me saame surma!”

Selsamal põhjusel ei meeldi Britt-Mariele reisida. Surm. Surma vastu ei aita isegi mitte sooda. Kent ütleb, et ta liialdab, aga Britt-Marie hing kisendab. Inimesed saavad reisides alatasa surma, ja mida inimesed siis küll arvavad, kui majaomanik peab korteriukse lahti murdma ja leiab madratsi, mis ei ole puhas? Et Kent ja Britt-Marie elasid seapesas?

Tüdruk vaatab kella.

„O…kei,” ütleb ta.

Britt-Mariele tundub tema toon pisut kriitiline.

„Lapsed on kaksikud ja meil on rõdu. Rõduga on rohkem tööd, kui võiks arvata,” õigustab ta ennast seepärast.

Tüdruk noogutab ettevaatlikult.

„Kui vanad su lapsed on?”

„Nad on Kenti lapsed. Nad on kolmkümmend.”

Tüdruk noogutab aeglasemalt.

„Nii et nad ei ela teiega koos?”

„Muidugi mitte.”

Tüdruk sügab oma soengut, nagu otsiks selle seest midagi.

„Ja sina oled kuuskümmend kolm?”

„Jah,” vastab Britt-Marie, nagu oleks see täiesti ebaoluline.

Tüdruk köhatab, nagu oleks see siiski mingil määral oluline.

„Noh, ausalt öeldes, Britt-Marie. Kui võtta arvesse masu ja muid tegureid, leidub sinu … olukorras inimestele vähe töökohti.”

Jääb mulje, nagu poleks„olukord” olnud esimene sõna, mis tüdrukul keelel oli. Britt-Marie hingab kannatlikult sisse ja naeratab leebelt.

„Kent ütleb, et masu on möödas. Ta on ettevõtja, mõistate? Nii et ta teab asju, mis võib-olla jäävad teie pädevuse piiridest välja.”

Tüdruk pilgutab tarbetult kaua silmi. Vaatab kella.

„Noh, nii et … ma registreerisin su ära ja …”

Tüdruk näib olevat pinges. See ajab Britt-Marie pingesse. Sellepärast teeb ta kiire otsuse proovida teha tüdrukule kompliment, et näidata oma heatahtlikkust. Ta vaatab toas ringi, otsides midagi kiiduväärset, ja ütleb viimaks:

„Teil on väga moodne soeng.”

Ta naeratab oma parimat seltskondlikku naeratust. Tüdruku sõrmeotsad puudutavad kohmetult juuksepiiri.

„Mida? Ah soo. Tänan.”

„Teist on väga julge juukseid nii lühikeseks lõigata, kui teil on nii kõrge laup,” noogutab Britt-Marie hoolivalt.

Ausalt öeldes teeb tüdruk selle peale veidi solvunud näo, kuigi see oli kompliment. Nähtavasti on see paratamatu, kui üritad tänapäeva noortega suhelda. Tüdruk tõuseb toolilt püsti.

„Aitäh, et sa tulid, Britt-Marie. Sa oled nüüd meie andmebaasi kantud. Me võtame ühendust!”

Ta sirutab hüvastijätuks käe välja. Britt-Marie tõuseb ja pistab kohvitopsi talle pihku.

„Millal?” tahab ta teada.

„Noh, seda on raske öelda …” ütleb tüdruk.

Britt-Marie naeratab diplomaatiliselt. Mitte põrmugi süüdistavalt.

„Mina pean muidugi istuma ja ootama. Nagu mul poleks midagi targemat teha. Kas te seda tahategi öelda?”

Tüdruk neelatab.

„Tähendab, mu kolleeg võtab sinuga ühendust tööotsimiskursuse asjus ja …”

„Ma ei taha mingit kursust. Ma tahan tööd,” seletab Britt-Marie.

„Jajah, aga seda on ju raske öelda, millal töökoht tekib,” üritab tüdruk puigelda.

Britt-Marie võtab käekotist märkmiku.

„Ütleme siis homme?”

„Mida?” kohmab tüdruk.

„Kas homme võib mõni töökoht tekkida?” küsib Britt-Marie.

Tüdruk köhatab.

„Noh, eks muidugi VÕIB, see tähendab …”

Britt-Marie võtab kotist hariliku pliiatsi ning heidab kõigepealt pliiatsile ja siis tüdrukule pahase pilgu.

„Kas tohiks paluda pliiatsiteritajat?” palub ta.

„Pliiatsiteritajat?” kordab tüdruk, nagu oleks talt küsitud mõnda tuhande aasta vanust maagilist eset.

„Ma pean meie kohtumise tabelisse kirja panema,” teatab Britt-Marie.

Mõni inimene ei saa tabelite tähtsusest aru, aga taevas on tunnistajaks, et Britt-Marie ei ole selline inimene. Tal on nii palju tabeleid, et tal peab olema eraldi tabel, kus on kõikide tabelite loetelu. Muidu võib igasuguseid asju juhtuda. Ta võib surra. Või unustada soodat osta.

Tüdruk ulatab tindipliiatsi ja ütleb midagi niisugust nagu „mul ei ole homme aega”, aga Britt-Mariel läheb see kõrvust mööda, sest ta on tindipliiatsi piidlemisega liiga hõivatud.

„Me ei kirjuta ometi tabelisse tindiga?” nähvab ta, nagu nähvatakse inimestele, kes ei taipa, et tabelist peab igal juhul saama kustutada.

Tüdruk on sellise näoga, nagu ta sooviks, et Britt-Marie minema läheks.

„Mul ei ole muud kirjutusvahendit. Niisiis, mul ei ole homme aega, mu kolleeg võtab üh…”

„Hah,” pistab Britt-Marie vahele.

Britt-Marie ütleb seda tihti.„Hah.” See ei kõla naeru moodi nagu„hahaa”, vaid nii, nagu öeldakse„ahah”, kui ollakse äärmiselt pettunud. Näiteks vannitoa põrandalt märga käterätikut leides.„Hah.” Britt-Marie surub seejärel alati huuled kokku, et anda mõista, et ta ei kavatse öelda selle asja kohta midagi rohkemat kui„hah”. Aga sellega piirdub ta väga harva.

Tüdruk kõhkleb. Britt-Marie hoiab tindipliiatsit nii, nagu oleks see räpane. Avab märkmikus tabeli„Teisipäev” ja kirjutab esimesele reale,„koristamise” ja„sisseostude” ette„tagasiside tööbüroost”.

Ta annab pliiatsi tagasi. Tüdruk naeratab lootusrikkalt.

„Oli meeldiv sinuga kohtuda! Me võtame ühendust!” ütleb ta nii, nagu ei oleks kumbki lause päris tõsi.

„Hah,” noogutab Britt-Marie.

Seejärel lahkub Britt-Marie tööbüroost. Tüdruk arvab muidugi, et see oli nende viimane kohtumine, sest tal ei ole aimugi, kui tõsiselt Britt-Marie oma tabeleid võtab. Tüdruk ei ole ilmselgelt kunagi näinud Britt-Marie rõdu.

See on ülimalt esinduslik rõdu.

Väljas on jaanuar, õhk on talviselt külm, aga maas ei ole lund, miinuskraadid ilma tõenduseta. Rõdutaimedele kõige hullem aastaaeg. Pärast tööbürood läheb Britt-Marie toidukauplusse, mis ei ole tema tavapärane toidukauplus, ja ostab kõik need kaubad, mis tal tabelis kirjas on. Talle ei meeldi üksi poes käia, sest talle ei meeldi ostukäru lükata. Ostukäru lükkab alati Kent, Britt-Marie kõnnib kõrval ja hoiab käru äärest kinni. Mitte selleks, et katsuda käru juhtida, vaid talle meeldib hoida kinni asjadest, millest hoiab kinni ka Kent. Tunda, et nad liiguvad ühes suunas.

Ta sööb külma õhtusööki, täpselt kell kuus. Kuna ta on harjunud öö läbi üleval istuma ja Kenti ootama, üritab ta Kenti portsu külmikusse panna. Aga ainus olemasolev külmik on täis tibatillukesi alkoholipudeleid. Ta istub voodile, mis ei ole tema oma, ja hõõrub neljandat sõrme, tal on halb harjumus seda hõõruda, kui ta on närvis. Mõni päev varem istus ta oma voodil ja keerutas sõrmes abielusõrmust, kui oli madratsi küpsetuspulbriga hoolikalt puhtaks teinud. Nüüd hõõrub ta valget laiku sõrmel, kus varem oli abielusõrmus.

Sellel majal on aadress, aga see pole ei korter ega kodu. Põrandal seisab kaks piklikku rõdutaimekasti, aga hotellitoal ei ole rõdu. Britt-Mariel ei ole kedagi, kelle pärast peaks öö läbi üleval istuma ja ootama.

Ta teeb seda ikkagi.