Читать книгу Britt-Marie oli siin - Фредрик Бакман - Страница 5

Tööbüroo avatakse kell 9.00. Britt-Marie ootab enne sisseastumist, kuni kell saab 9.02, sest ta tõesti ei taha endast pealetükkivat muljet jätta.

„Te lubasite täna ühendust võtta,” teatab ta üldsegi mitte pealetükkivalt, kui tüdruk kabineti ukse avab.

Tüdruku poisipea on täna teistsugune. Juuksed on pigem viltu kui püsti. Mitte nii, nagu see olekski nõnda mõeldud, vaid nii, nagu sõltuks soeng sellest, mis asendis tüdruk õhtul magama jäi. Küllap on see praktiline, tüdrukul ei ole vist aega selle pärast muretseda, et soeng võiks tema karjääri takistada. Mitte et see oleks vale, muidugi mitte, Britt-Marie ei mõista kedagi hukka. Aga ta ise on teinud endale soengu nii, nagu tehakse, kui soengut oluliseks peetakse.

„Mida?” hüüatab tüdruk ja tema näos pole ühtki positiivset varjundit.

Kabinetis istuvad võõrad inimesed. Plasttopsidega.

„Kes need on?” tahab Britt-Marie teada.

„Mul on koosolek,” vastab tüdruk.

„Hah, see on muidugi tähtis,” nendib Britt-Marie ja silub oma seelikul kortsu, mida näeb ainult tema.

„Jah … tähendab …” alustab tüdruk.

Britt-Marie noogutab ja nendib tõesti ülimalt mõistvalt ja üldsegi mitte hukkamõistvalt:

„Aga mina muidugi ei ole tähtis.”

Tüdruk niheleb, nagu oleks tema riiete suurus äkitselt muutunud.

„Noh, ma ju ütlesin eile, et ma võtan ühendust, kui mõni töökoht tekib, ma ei öelnud, et täna …”

Britt-Marie võtab käekotist märkmiku ja osutab pedagoogiliselt.

„Mul on see tabelis kirjas.”

Tüdruku sõrmeotsad puudutavad laupa, nagu püüaksid sealt pisikesi nähtamatuid naelu välja tõmmata.

„Ma ütlesin, et see … võib … juhtuda täna.”

Britt-Marie naeratab igati heasoovlikult.

„Ma ei oleks seda tabelisse kirja pannud,kui te poleks seda öelnud,mõistate?”

Tüdruk hingab sügavalt sisse.

„Mul on koosolek, ma pean …”

„Võib-olla oleks teil rohkem aega inimestele töökohti otsida, kui te päevad otsa koosolekuid ei peaks?” soovitab Britt-Marie hoolivalt.

Tüdruk vaatab kella.

„Mul on kahju, aga ma tõesti ei saa sind aidata …”

Britt-Marie hingab erakordselt kannatlikult.

„Te peate. See on tabelis kirjas. See on teie viga, mõistate?”

Tüdruku silmad lähevad veidi suuremaks.

„Mida?”

Britt-Marie hoiab käekotti kahe käega enda ees, nagu oleks see tõukeratta juhtraud.

„Teie sundisite mind tindiga kirjutama. Nüüd ei ole võimalik seda tabelist ära kustutada.”

Tüdruk köhatab ja annab märkmiku tagasi.

„Mul on väga kahju, kui on juhtunud arusaamatus, aga ma pean oma koosolekule tagasi minema.”

Britt-Marie hoiab käekotti kõvemini.

„Hah. Nii et teie meelest pean mina siin istuma ja ootama, nagu mul poleks midagi targemat teha, eks ole?”

„Ei … ma tahtsin öelda, et …” üritab tüdruk vaielda, aga Britt-Marie on juba koridoris toolil istet võtnud.

Olles tooli enne muidugi taskurätiga puhtaks pühkinud. Inimese moodi.

Tüdruk sulgeb ukse ohates ja kinnisilmi, natuke sedamoodi nagu inimene, kes puhub tordiküünlaid ja soovib kogu hingest midagi. Britt-Marie jääb üksinda koridori. Ta paneb tähele, et tüdruku kabineti uksel on kaks kleepsu, ukselingist pisut madalamal. Niisugusel kõrgusel, nagu oleksid need laste kleebitud. Need on jalgpallipildid. See meenutab talle Kenti, sest Kent armastab jalgpalli. Ta armastab jalgpalli nii, nagu ta elus mitte midagi muud ei armasta. Jalgpall on talle isegi armsam kui tema harjumus inimestele rääkida, kui palju tema asjad maksavad, ja taevas olgu tunnistajaks, et seda armastab Kent tõesti väga.

Suurte jalgpallivõistluste ajal ei ole Kenti ja Britt-Marie hommikulehe vahel ristsõnade lisa, vaid selle asemel on jalgpallivõistluste erilisa, ja siis ei kuule Kenti suust enam ainsatki mõistlikku sõna. Kui Britt-Marie küsib, mida ta õhtusöögiks soovib, pomiseb ta jalgpallilt pilku pööramata:„Vahet pole.”

Seda ei suuda Britt-Marie jalgpallile andeks anda. Ei Kenti ega ristsõnade röövimist.

Ta hõõrub valget laiku oma neljandal sõrmel. Tal on meeles viimane kord, kui hommikuleht asendas ristsõnalisa jalgpallilisaga, sest siis luges ta ülejäänud ajalehe neli korda läbi, lootuses, et seal on ehk peidus mõni väike ristsõnamõistatus, mis tal on kahe silma vahele jäänud. Ei olnud, aga see-eest oli seal uudis ühe Britt-Marie vanuse naise kohta, kes oli surnud. See on Britt-Mariel siiani meeles. Seal kirjutati, et naine oli mitu nädalat surnult vedelenud, sest ta leiti alles siis, kui naabrid hakkasid kaebama, et tema korterist tuleb haisu. Britt-Mariel ei lähe see uudis meelest, sest ta peab tahes-tahtmata mõtlema, kui piinlik see oleks, kui naabrid haisu üle kurdaksid. Ajalehes kirjutati, et naine suri loomulikku surma. Üks naaber rääkis, et„naise õhtusöök oli ikka veel laual, kui majaomanik korterisse sisse läks”. Britt-Marie küsis Kentilt, mida too naine tema arvates võis süüa, sest söögi ajal saabunud surm tundus eriti piinlik, justkui oleks toit olnud halb. Kent pomises, et vaevalt sel mingit tähtsust oli, ja keeras jalgpalli valjemaks. Britt-Marie hing kisendas.

See on vägagi tähtis. Õhtusöögil peab olema mõte.

Möödub pool tundi, enne kui tüdruku kabineti uks avaneb. Inimesed tulevad välja. Tüdruk ütleb head aega ja naeratab entusiastlikult, jääb lävele seisma, vaatab Britt-Marie poole ja naeratab pisut vähem entusiastlikult.

„Ahah, sa oled veel siin. Noh, tähendab, Britt-Marie, mul on väga kahju, aga mul pole aega …”

Britt-Marie tõuseb püsti ja pühib seelikult nähtamatut puru.

„Ma mõistan. Te olete oma karjääriga liiga hõivatud, et teil minusuguse jaoks aega oleks, selge see.”

Britt-Marie lausub sõna„karjäär” väga hoolivalt. Sugugi mitte kriitiliselt. Tüdruk näib seda siiski kriitikana võtvat, sest tal on selline ilme nagu ühel Britt-Marie naabril tavaliselt oli, kui Britt-Marie püüdis hooliv olla. Ükskord nimetas see naaber Britt-Maried vinguviiuliks, kui Britt-Marie oli hoolivalt naabri uksekella helistanud ja igati põhjendatult informeerinud naabrit maja ühise pesuruumi kasutamise reeglitest. Neljandat korda. Britt-Marie pani seda väga pahaks. Mitte viiulit, see teda ei häirinud, aga Britt-Marie ei vingu. Ta on hooliv, ja see on hoopis teine asi. Seda seletas ta naabrile seejärel iga kord, kui nad kohtusid, kuni naaber mõni kuu hiljem röögatas: „Kurat, lõpeta see õiendamine ükskord ära!” Britt-Marie solvus sügavalt, sest ta ei ole selline inimene, kes õiendaks. „Olen või? Kent, kas ma olen sinu meelest õiendaja? Kas sina arvad nii? Kas ma õiendan, Kent?” küsis ta tol õhtul Kentilt. „Eieiei, kurat,” pomises Kent. „Ma ju ütlesin, just nii ma ütlesingi! Mina ei õienda!” noogutas Britt-Marie. Pärast vähkres ta öö otsa unetult ja tundis nördimust selle üle, et majas leidus inimesi, kes arvasid täiesti ebaõiglaselt, et Britt-Marie on inimene, kes muudkui õiendab.

„Mul on kahju, ag…” ütleb tüdruk kärsitult, kavatsedes Britt-Marie ilmselgelt pika ninaga jätta.

„Ja teile meeldib jalgpall, see teeb teile kindlasti palju rõõmu,” pistab Britt-Marie seepärast vahele, osutades peaga kleepsudele kabineti uksel.

Tüdruku nägu lööb särama.

„Jaa! Kas sinule ka?”

„Kindlasti mitte,” kuulutab Britt-Marie.

„Ahah …” ütleb tüdruk.

„Hah,” ütleb Britt-Marie.

Tüdruk piidleb käekella ja siis seinakella. On ilmselge, et ta kavatseb Britt-Marie minema ajada, nii et Britt-Marie otsustab suhtlust arendada.

„Teie soeng on täna teistsugune,” märgib ta.

„Mida?” kohmab tüdruk.

Britt-Marie naeratab hoolivalt.

„See on teistsugune kui eile. Moodne, eks ole. Pole vaja pead vaevata.”

Kohe seejärel lisab ta:

„Mitte et sellel midagi häda oleks, muidugi mitte.”

Britt-Marie ei mõista ju kedagi hukka. Tüdruk köhatab.

„Okei. Aitäh, aga nüüd ma pe…”

„See näeb praktiline välja, see soeng,” noogutab Britt-Marie kiitvalt.

Tegelikult näeb see peaasjalikult lühike ja turris välja, nagu oleks keegi rüiuvaibale apelsinimahla loksutanud. Kent loksutaski alatasa, kui ta jalgpalli vaadates apelsinimahlaga viina jõi, kuni Britt-Mariel sai mõõt täis ja ta paigutas vaiba külalistuppa ümber. See oli kolmteist aastat tagasi, aga ta mõtleb selle peale ikka veel, Britt-Marie vaibad ja Britt-Marie mälestused on selle poolest ühesugused, et neid on raske pesta.

Aga soeng võib mõistagi välja näha milline tahes. Täna näeb see välja natuke sedamoodi, nagu kasvataks keegi rõdul potis tilli. Mitte et see oleks vale, muidugi mitte. Britt-Mariel ei ole tilli suhtes mingeid eelarvamusi.

Tüdruk köhatab. Soeng ei tee väljagi.

„Kahjuks ei ole mul aega.”

„Millal siis on?” soovib Britt-Marie teada.

Tüdruk hingab, nagu oleks ta väga raske mees, mitte väga kerge tüdruk.

„Mis mõttes?”

Britt-Marie võtab märkmiku ja vaatab oma tabeli metoodiliselt läbi.

„Minul oleks aega kell kolm.”

„Mina olen terve tänase päeva hõivatud, see ei …” üritab tüdruk puigelda.

„Ma saaksin ka kell neli või kell viis,” pakub Britt-Marie diplomaatiliselt.

„Me oleme täna avatud kella viieni,” ütleb tüdruk.

„Ütleme siis kell viis,” jõuab Britt-Marie iseendaga kokkuleppele ja valmistub seda tabelisse märkima värskelt teritatud hariliku pliiatsiga, mis nüüd tema nimetissõrme ja pöidla vahele ilmub.

„Aga ma ütlesin ju, et see ei sobi!” protesteerib tüdruk.

„Nii et te olete kella viiest hõivatud?” küsib Britt-Marie häiritult.

„Jah … või tähendab, meie tööaeg lõ…” alustab tüdruk.

„Hiljem kui kell viis ei või me ometi kokku saada,” kuulutab Britt-Marie.

„Mida?” ütleb tüdruk.

Britt-Marie naeratab ülimalt kannatlikult.

„Ma ei taha norida. Üldsegi mitte. Aga kullapai, praegu ei ole ometi sõda. Kultuursed inimesed söövad kell kuus õhtust, nii et pärast kella viit on aeg asjade ajamiseks tõesti liiga hiline, kas te ei arva?”

„Jah?”

„Nii et teie meelest peaksime asju ajama õhtusöögi ajal?”

„Ei … tähendab … mida … mida?”

Britt-Marie noogutab, nagu oleks see väga suur pingutus.

„Hah. Sel juhul vaadake, et te hiljaks ei jää. Muidu lähevad kartulid külmaks.”

Seejärel kirjutab ta tabelisse„18.00 õhtusöök”.

Tüdruk hüüab Britt-Mariele midagi järele, aga Britt-Marie on juba läinud, sest tal pole tõesti aega päev otsa siin seista ja õiendada.

Kell on 9.35. Täpselt kell üksteist koputatakse taas uksele. Ukse taga seisab hooliva ilmega Britt-Marie.

„Kas teil on mõni allergia?” küsib ta.

„Mida?” ütleb tüdruk.

„Kas on mõni asi, mida te ei söö?” täpsustab Britt-Marie niisuguse stoilise rahuga, millega inimene peab ennast relvastama, kui ta tahab vestelda kellegagi, kes vastab igale arukale küsimusele küsimusega„mida?”.

„Ma olen … taimetoitlane,” kohmab tüdruk.

Britt-Marie võtab märkmiku välja.

„Hah.”

Tüdruk nohiseb.

„Aga … ma üritasin ju seletada, et ma ei SAA sinuga täna õhtul koh…”

„Kas te kala sööte?” pistab Britt-Marie vahele.

„Jaa … jah, ma söön kala, aga nagu ma üt…”

„Kala ei ole taimetoit, vaid liha. Kalaliha,” teatab Britt-Marie.

Tüdruk hoiab sõrmeotsi silmalaugudel nagu inimene, kes on harjunud andma keerulisele küsimusele lihtsat vastust, sest keerulise vastuse korral kalduvad inimesed arvama, et ta on asja liiga keeruliseks ajanud.

„Ma ei söö punast liha. Aga inimestel on enamasti kergem aru saada, kui ma ütlen, et ma olen taimetoitlane.”

Britt-Marie näib selle üle järele mõtlevat.

„Kas te lõhet sööte?” küsib ta seejärel ja lisab hoolivalt:

„See on kala. Mõistate?”

„Jah. Ma söön lõhet,” tunnistab tüdruk.

Britt-Marie pühib oma seelikult nähtamatut puru. Silub olematut kortsu.

„Lõhe on punane liha.”

Võimalik, et tüdruk tahab midagi vastata, aga Britt-Marie on juba minema tõtanud.

*

Britt-Marie oskab väga hästi lõhet valmistada, sest lõhe on ainus kala, mis Kentile maitseb. Igal õhtupoolikul kell viis helistab Britt-Marie Kentile ja küsib, kas mees jõuab kella kuuese õhtusöögi ajaks koju. Kent ütleb peaaegu alati ei, sest tal on Saksamaaga koosolek, aga ükskõik kui hilja ta ka koju ei jõua, ootab teda seal soe toit.

„Hah. Kas sulle ei maitse?” küsib Britt-Marie üldsegi mitte süüdistaval toonil, kui Kent on jõudnud mõne suutäie võtta.„Maitseb-maitseb! Väga hea, väga hea!” pobiseb Kent, tõstmata pilku hommikulehe spordilehekülgedelt. Tema loeb lehte õhtul. See ajab Britt-Marie hinge vaikselt kisendama.

„Kui sulle maitseb, siis oleks tore, kui sa seda ütleksid,” sõnab Britt-Marie ja pühib laudlinalt peoga nähtamatut puru.„Appikene, Britt-Marie, ma ju ütlesin, et väga hea!” õiendab Kent mõistmatult vastu, näppides samal ajal telefoni. Britt-Marie tõuseb püsti ja pühib nähtamatu puru valamusse. Siis võtab ta nõud nõudepesumasinast välja ning sorteerib söögiriistu.

Kent paneb oma taldriku valamu kõrvale, vaatab tekstitelevisioonist jalgpallitulemusi ja läheb magama. Britt-Marie võtab magamistoa põrandalt tema särgi ja paneb pesumasinasse. Siis peseb ta pesu ja koristab ning paigutab Kenti pardli vannitoas ümber. Kent väidab hommikuti, et tema pardel on ära peidetud, ja karjub „Briiitt-Mariiie!”, sest ta ei leia seda üles, aga tegelikult Britt-Marie üldsegi ei peida seda. Ta paigutab ümber. See on hoopis teine asi. Mõnikord paigutab ta pardli ümber sellepärast, et seda on vaja teha, ja mõnikord selleks, et kuulda, kuidas Kent hommikul tema nime karjub. Sest talle meeldib kuulata, kuidas Kent tema nime karjub.

Siis möödub päev ja Kent tuleb hilja koju, sööb õhtust, vaatab tekstitelevisioonist jalgpallitulemusi ja läheb magama. Britt-Marie peseb tema särgi puhtaks. Ta soovib, et mees paneks üks kordki selle ise pesukorvi. Ta soovib, et mees ütleks üks kordki, et toit on maitsev, ilma et Britt-Marie peaks küsima. Õhtusöögil peab olema mõte.

„Väga maitsev oli.” See on mõte.