Читать книгу Britt-Marie oli siin - Фредрик Бакман - Страница 6

Kell on 16.55. Britt-Marie seisab üksi tööbüroo ees tänaval, sest oleks ebaviisakas liiga vara kohale jõuda. Tuul sasib õrnalt tema juukseid. Ta igatseb nii väga oma rõdu järele, et peab silmad nii kõvasti kinni pigistama, et meelekohad hakkavad valutama. Tal on kombeks öösiti Kenti oodates rõdul askeldada. Kent ütleb alati, et ärgu ta oodaku. Britt-Marie ootab ikkagi. Ta näeb rõdult Kenti autot ja kui mees uksest sisse astub, on soe söök laual. Kui Kent on nende voodis magama jäänud, korjab Britt-Marie tema särgi magamistoa põrandalt üles ja paneb pesumasinasse. Kui särgikrae on must, puhastab Britt-Marie seda enne pesemist äädika ja soodaga. Ta ärkab hommikul vara, teeb endale soengu ja koristab kööki, puistab rõdukastidesse soodat ja peseb kõiki aknaid Faxiniga. See on Britt-Marie aknapesuvahend. See on veel parem kui sooda.

Leidub inimesi, kes väidavad, et aknaid ei pea iga päev pesema, aga kui Britt-Marie on aknad puhtaks pesnud, ärkab Kent üles, ja kui Kent ärkab, algab päev. Britt-Marie ei suuda ette kujutada, et päev algaks mustade akendega.

Hotellitoas, kus Britt-Marie nüüd elab, on aknad nii puhtad, et ta pidi poodi minnes kardinad ette tõmbama, et linnud vastu akent ei lendaks. See oleks hirmus, mõtleb Britt-Marie, sest siis tuleks aknad uuesti üle pesta, aga tema viimane pudel Faxini on just tühjaks saanud. Ta ei tunne end täisväärtusliku inimesena, kui tal ei ole käepärast vähemalt ühte enam-vähem täis Faxinipudelit. Siis võib igasuguseid asju juhtuda.

Ta kirjutas oma tabelisse „osta Faxini”. Ta kaalus koguni hüüumärgi lisamist, et asja tõsidus saaks korralikult ära märgitud. Aga ta hoidis end vaos. Siis läks ta sellesse võõrasse toidukauplusse, kus mitte miski ei paikne tavapärases kohas. Ta küsis ühelt seal töötavalt noormehelt Faxini. Too ei teadnud, mis see on. Kui Britt-Marie hing hääletult kisendas ja Britt-Marie kuuldavalt seletas, et see on tema aknapuhastusvahend, kehitas noormees õlgu ja soovitas hoopis teist aknapuhastusvahendit. Siis sai Britt-Marie nii vihaseks, et võttis oma tabeli välja ning lisas sinna hüüumärgi.

Ostukäru tõrkus ja sõitis üle Britt-Marie jala. Britt-Marie pani silmad kinni, hammustas põski ja igatses Kenti järele. Ta leidis soodushinnaga lõhe ning valis kartuleid ja köögivilju. Väikeselt riiulilt, millel oli silt „Kontoritarbed”, võttis ta hariliku pliiatsi ja kaks pliiatsiteritajat ning pani kärusse.

„Kas sa oled liige?” küsis noormees, kui ta kassasse jõudis.

„Mille liige?” küsis Britt-Marie umbusklikult.

„Lõhe on soodushinnaga ainult liikmetele,” ütles mees.

Britt-Marie naeratas kannatlikult.

„Tavaliselt käin ma teises toidukaupluses, mõistate? Selles toidukaupluses on minu mees liige.”

Noormees ulatas ühe voldiku.

„Sa võid ennast siin liikmeks registreerida, see käib kähku. Kirjuta siia oma nimi ja elukoha aadress ja …”

„Jääb ära!” ütles Britt-Marie.

Muidugi hoolivalt. Üldsegi mitte kurjalt. Aga kuskil peab ometi olema piir. Kas inimene peab laskma oma nime ja aadressi registrisse kanda nagu mõni terrorist, ainult selleks, et lõhet osta? Britt-Mariel ei ole tõesti plaanis kedagi selle lõhega ära tappa. Ta kavatseb seda ahjus küpsetada ning kartulite ja aedubadega serveerida. Inimese moodi.

„No sorry, aga sa pead siis lõhe eest täishinna maksma,” ütles noormees.

„Hah,” ütles Britt-Marie.

Noormehel oli ebalev ilme.

„Kui sul ei ole nii palju raha, siis ma võin …”

Britt-Marie ajas silmad pärani. Ta tahtis meeleheitlikult häält tõsta, aga hääl ei kandnud.

„Kullapai, mul on raha küllalt. Rohkem kui küllalt,” tahtis ta karjuda ja seejärel rahakoti kassalindile visata, aga piirdus vaid sosina ja raha ulatamisega.

Noormees kehitas õlgu ja võttis raha vastu. Britt-Marie tahtis öelda, et tema mees on ettevõtja ja ta võib endale vabalt lubada täishinnaga lõhet. Aga noormees oli juba hakanud järgmist ostjat teenindama.

Justkui poleks Britt-Marie oluline.

Täpselt kell 17.00 koputab Britt-Marie tüdruku kabineti uksele. Tüdruk avab ukse, üleriided seljas.

„Hah. Te hakkate kuhugi minema,” märgib Britt-Marie.

Tüdruk on sellise näoga, nagu tunneks ta end süüdistatuna.

„Ma … tähendab, me paneme nüüd kinni … nagu ma ütlesin, pean ma …”

„Millal te siis tagasi tulete?” küsib Britt Marie.

„Mida?” ütleb tüdruk.

„Ma pean ju teadma, millal ma kartulid keema panen,” ütleb Britt-Marie.

„Kartulid?” ütleb tüdruk.

„Kartulid on igatahes taimetoit,” pahvatab Britt-Marie, nagu süüdistataks nüüd teda.

Tüdruk hõõrub sõrmenukkidega kulme.

„Jajah, okei. Palun vabandust, Britt-Marie. Aga nagu ma üritasin sulle öelda, pole mul …”

„See on teile,” ütleb Britt-Marie ja ulatab hariliku pliiatsi.

Kui tüdruk selle hämmeldunult vastu võtab, ulatab Britt-Marie ka pliiatsiteritajad – ühe sinise ja ühe roosa. Ta nookab kordamööda nende poole ning seejärel täiesti eelarvamustevabalt tüdruku poisipea poole.

„Nojah, nüüdsel ajal pole just lihtne ära arvata, kumba te eelistate. Nii et ma ostsin mõlemat värvi teritaja.”

Tüdruk ei paista päris hästi aru saavat, keda Britt-Marie„teie” all mõtleb.

„T…änan. Vist.”

„Palun näidake nüüd, kus köök on, kui see just liiga palju tüli ei tee, muidu läheb mul kartulitega kiireks,” seletab Britt-Marie heasoovlikult.

Tüdrukul on esialgu ilme, nagu ta tahaks hüüatada:„Köök?”, aga viimasel hetkel ta neelatab ja näib lõpuks taipavat nagu väike laps vanni ääres, et vastupunnimine teeb protseduuri ainult pikemaks ja piinarikkamaks. Siis hingab ta nii sügavalt sisse, et mantlinööbid naksatavad, ja annab lihtsalt alla.

„Aga ma … tähendab, ma … ah, olgu siis pealegi! Personali köök on sealpool!” ohkab ta ja võtab Britt-Marie käest toidukoti.

Britt-Marie kõnnib tema järel niisugusel ilmel, nagu tahaks ta tänutäheks vastutulelikkuse eest tüdrukule komplimendi teha.

„Stiilne mantel,” ütleb ta lõpuks.

Tüdruku käsi puudutab üllatunult mantliriiet.

„Tänan!” naeratab ta siiralt.

Britt-Marie noogutab.

„Teist on väga julge praegusel aastaajal punast kanda.”

Tüdruk nohiseb. Britt-Marie pühib seelikult nähtamatut puru.

„Kus riistad on?” küsib ta, kui nad on kööki jõudnud.

Üha kahaneva kannatusega tõmbab tüdruk sahtli lahti. Poolt sahtlit täidab köögitarvikute virvarr. Teises pooles on plastkarp söögiriistadega. Ilma lahtriteta. Kahvlid, noad, lusikad. Läbisegi.

Tüdruku ärritunud ilme asendub siiralt mureliku ilmega.

„Oi … kuule! Kas sul hakkas halb?” küsib ta Britt-Marielt.

Britt-Marie on toolile istunud ja näeb välja, nagu hakkaks minestama.

„Barbarid,” sosistab ta ja hammustab põski.

Tüdruk istub aeglaselt tema vastu. Tal on nõutu ilme. Tema pilk langeb Britt-Marie vasakule käele. Britt-Marie sõrmeotsad hõõruvad kohmakalt valget nahalapikest nagu amputeeritud kehaosast jäänud armi. Tüdruku pilku nähes peidab ta käe koti varju, nagu oleks keegi teda duši all piilunud.

Tüdruk kergitab ettevaatlikult kulme.

„Kas tohib küsida … vabandust, aga … tähendab, miks sa üldse siin oled, Britt-Marie?”

„Ma tahan tööd leida,” vastab Britt-Marie ja tuhnib käekotis, otsides laua pühkimiseks taskurätti.

Tüdruk kallutab end kohmetult laua kohale ja tagasi – üritades tulutult endast sundimatut muljet jätta.

„Ära pane pahaks, Britt-Marie, aga sul ei ole nelikümmend aastat tööd olnud. Miks see nüüd nii tähtis on?”

„Mul on nelikümmend aastat töö olnud.Ma olen hoolitsenud kodu eest.Sellepärast ongi see nüüd tähtis,” vastab Britt-Marie ja pühib laualt olematut puru.

Kui tüdruk kohe ei vasta, lisab ta:

„Ma lugesin lehest uudist ühe naise kohta, kes vedeles oma korteris mitu nädalat surnult, mõistate? Ta olevat surnud loomulikku surma. Tema õhtusöök seisis ikka veel laual. See ei ole ju loomulik. Keegi ei teadnud, et ta on surnud, enne kui hais hakkas naabreid häirima.”

Tüdruk sügab hämmeldunult oma soengut.

„Niisiis … tähendab, sa … tahad leida tööd sellepärast, et …” kobab ta.

Britt-Marie hingab väga kannatlikult välja. See ei ole tõesti mingi kärsitu ohe.

„Tal ei olnud lapsi ega meest ega töökohta. Keegi ei teadnud, et ta oli seal. Kui inimesel on töökoht, siis paneb keegi ikka tähele, et teda ei ole.”

Tüdruk, kes on pärast tööpäeva lõppu kauaks tööle jäänud, vaatab naisele, kes selles süüdi on, õige pikalt otsa. Britt-Marie istub sirge seljaga, nagu tal oli kombeks rõdul tooli peal istuda ja Kenti oodata. Ta ei tahtnud magama minna, kui Kenti kodus ei olnud, sest ta ei tahtnud uinuda nii, et keegi ei tea, et ta on seal.

Ta hammustab põski. Hõõrub valget laiku.

„Hah. Teie meelest on see kindlasti rumalus. Ma tean väga hästi, et vestlemine ei ole minu tugev külg. Mu mees ütleb, et mul puudub suhtlemisoskus.”

Viimased sõnad lausub ta sosinal. Tüdruk neelatab ja osutab peaga sõrmuse poole, mida Britt-Marie sõrmes enam ei ole.

„Mis su mehega juhtus?”

„Ta sai infarkti.”

Tüdruku silmalaud sulguvad häbenedes ja avanevad kaastundlikult.

„Anna andeks. Ma ei teadnud, et ta on surnud.”

„Ta ei ole surnud,” sosistab Britt-Marie.

„Oi, ma arvasin …” alustab tüdruk.

Britt-Marie katkestab teda, tõustes püsti ja hakates sorteerima söögiriistu, nagu oleksid need mingi kuriteo toime pannud.

„Ma ei kasuta parfüümi, nii et ma palusin meest, et ta paneks oma särgi alati kohe pesumasinasse, kui ta koju jõuab. Ta ei teinud seda kunagi. Pärast pahandas, et pesumasin teeb öösel liiga palju müra.”

Ta jääb korraks vait ja juhib pliidi tähelepanu asjaolule, et selle nuppude paigutus on vale. Pliit näib häbenevat. Britt-Marie noogutab ja jätkab:

„See naine helistas mulle haiglast, kui mu mees oli infarkti saanud.”

Tüdruk tõuseb püsti, et teda aidata. Istub valvsalt tagasi, kui Britt-Marie haarab sahtlist fileerimisnoa.

„Kui Kenti lapsed olid väikesed ja elasid üle nädala meie pool, oli mul kombeks neile muinasjutte ette lugeda. Minu lemmik oli „Rätsepmeister”. See on muinasjutt, mõistate? Lapsed tahtsid, et ma mõtleksin ise muinasjutte välja, aga ma ei saa tõesti aru, milleks seda vaja on, kui on olemas valmis muinasjutud, mis on asjatundjate kirjutatud. Kent ütles, et asi on selles, et mul pole fantaasiat, aga tegelikult on mul väga hea fantaasia!”

Tüdruk ei vasta. Britt-Marie paneb ahju sooja. Asetab lõhe vormi. Jääb seisma.

„Inimesel peab olema erakordselt hea fantaasia, kui ta suudab mitu aastat teeselda, et ei taipa midagi, kuigi peseb mehe särke ega kasuta ise parfüümi,” sosistab ta.

Tüdruk tõuseb uuesti püsti. Paneb kohmetu käe Britt-Marie õlale.

„Ma … vabandust, ma …” alustab ta.

Ta jääb vait, kuigi teda ei katkestata. Britt-Marie paneb käed kõhu peal kokku ja vaatab praeahju.

„Ma tahan tööd leida, sest minu meelest ei ole ilus naabreid haisuga häirida. Ma tahan, et keegi teaks, et ma olen siin.”

Selle peale ei ole midagi kosta.

Kui lõhe on valmis, istuvad nad laua ääres ja söövad teineteisele otsa vaatamata.

„Ta oli väga ilus. Noor. Ma ei pane seda Kentile pahaks, tõesti mitte,” ütleb Britt-Marie viimaks.

„Ta on kindlasti bitch!” pahvatab tüdruk, justkui soovides äkitselt toetust avaldada.

„Mida see tähendab?” küsib Britt-Marie solvunud ilmel.

Tüdruk köhatab.

„See … tähendab … noh. See on midagi halba.”

Britt-Marie langetab taas pilgu taldrikusse.

„Hah. See oli teist kena.”

Näib, nagu tahaks ta tänutäheks midagi head öelda, ja mõningase vaevaga tuleb tal üle huulte:

„Teil … noh, tähendab, sul on täna ilus soeng.”

Tüdruk naeratab.

„Tänan!”

Britt-Marie noogutab.

„Sinu laup ei paista täna nii palju välja kui eile.”

Tüdruk sügab end tuka alt. Britt-Marie vaatab oma taldrikut ja püüab vastu seista ajele panna üks ports Kenti jaoks kõrvale. Tüdruk ütleb midagi. Britt-Marie tõstab pilgu ja pomiseb:„Kuidas, palun?”

„Väga maitsev oli,” ütleb tüdruk.

Ilma et Britt-Marie oleks küsinud.