Читать книгу Sume on öö - Френсис Скотт Фицджеральд - Страница 3

Oli rõske aprillipäev, pikad diagonaalsed pilved lasusid Albishorni kohal ja lohkudesse kogunenud vesi näis liikumatu. Zürich meenutab paljus Ameerika linnu. Dick viibis siin juba kolmandat päeva ja tundis kogu aeg nagu millegi puudumist, kuni korraga taipas, et siin ei tekkinud seda piiratuse ning lõpetatuse muljet, mille jätsid Prantsuse linnade kitsad tänavad. Zürichis tajus inimene pidevalt sedagi, mis oli väljaspool Zürichit: katused juhtisid pilgu üles karjakelladest kaikuvatele karjamaadele ja need omakorda taamal kõrguvatele mäeharjadele, nii et elu näis lausa püstjoones tõusmisena piltpostkaartliku taeva poole. Siin Alpi nõlvadel, lelude ja köisraudteede, karussellide ja tineda kellahelina kodumaal ei tundnud inimene end nii maadligi olevana nagu näiteks Prantsusmaal, kus viinapuud lidutasid otse jalge ees.

Kord Salzburgi külastades oli Dick tajunud ostetud ning laenatud muusikasajandi rõhuvat imposantsust; Zürichis, ülikooli laboratooriumis ajukoore sagarate vahel ettevaatlikult sorides oli ta end tundnud pigem lelumeistrina kui selle kärsitu tuulepeana, kes kaks aastat varem oli Johns Hopkinsi vanades rusketes ülikoolihoonetes ringi tuisanud, miskiks panemata vestibüüli hiigel-Kristuse iroonilise pilgu manitsust.

Sellegipoolest oli ta otsustanud veel kaheks aastaks Zürichisse tagasi tulla, sest ta oli lelumeistri omadusi – selle piiritut täpsust, piiritut kannatlikkust – hindama õppinud.

Ta läks külastama Franz Gregoroviust, kes elas ja töötas patoloogina Zürichi järve ääres asuvas professor Dohmleri kliinikus. Franz, kes oli Waadti kantonist pärit ja Dickist paar aastat vanem, tuli talle trammipeatusse vastu. Pühakusilmadega sünge Cagliostro nägu tegi ta kuidagi suursuguseks ja salapäraseks. Ta oli kolmanda põlve Gregorovius – vanaisa oli Kraepelini õpetaja olnud, kui aegade hämarusest tõusnud psühhiaatria oma esimesi samme tegi. Loomult oli Franz uhke ning äge, kuid küllalt kergesti mõjutatav, ehkki ta endale ise hüpnotiseerija võimeid ette kujutas. Perekonna omaaegne geniaalsus oli temas mõnevõrra maha käinud, kuid eduka klinitsisti tulevikku võis talle eksimatult ennustada.

Teel kliinikusse ütles Franz:

„Lase nüüd kuulda, kuidas seal sõjas ka oli. Oled sina samuti muutunud nagu kõik teised? Lakk ruskab küll endiselt nagu porgand. Ja nägu on ka seesama vananematu ameeriklase nägu.”

„Ma ei näinud mingit sõda, Franz,” vastas Dick. „See peaks sul mu kirjadest teada olema.”

„Ei see veel tähenda midagi. Meil on siin mitu närvivapustust sees, kes pommitamist kaugelt kuulsid. Ja paar sellistki, kes ainult lehti lugesid.”

„Minu meelest on selline asi täielik jama.”

„Võib ju olla, et ongi, Dick. Aga meie patsiendid on suure rahakotiga ja siin selliseid väljendeid ei kasutata. Ütle nüüd ausalt, tulid sa mind või seda tüdrukut vaatama?”

Mõlemad pöörasid pead ja vahetasid pilgu. Franz muigas salapäraselt.

„Loomulikult lugesin ma tema esimesed kirjad kõik läbi,” ütles Franz, doktori bassihäälega. „Alles siis, kui asi teise suuna võttis, keelas delikaatsus kirjade avamise ära. Õigupoolest sai sellest tüdrukust sinu patsient.”

„Tähendab see seda, et ta on terve?” nõudis Dick.

„Praktiliselt jah. Ta kuulub minu alla, nagu tegelikult enamik meie inglise ja ameerika patsiente. Muide, nad on minu doktor Gregoryks ristinud.”

„Luba ma seletan, kuidas selle tüdrukuga oli,” ütles Dick. „Ma olen teda ainult üks kord näinud. Jah, ainult üks kord. Sel õhtul, kui ma enne Prantsusmaale minekut käisin sinuga jumalaga jätmas. Mul oli munder seljas, esimest korda elus, ja tunne oli hästi loll – käi ringi ja löö reameestele kulpi ja kõik see muu tsirkus.”

„Miks sa täna mundris ei tulnud?”

„Ole nüüd ikka! Demop oli kolm nädalat tagasi. Nojah, selle tüdrukuga sain ma sedaviisi tuttavaks. Kui sinuga oli ilusti-kenasti jumalaga jäetud, läksin ma sellest teie kõrvalhoonest, mis seal järve ääres on, oma jalgratast tooma …”

„Seedrimajast?”

„… imeilus õhtu oli, ja kuu kumas seal selle mäe kohal …”

„Krenzeggi kohal.”

„… pargis jalutas õde ühe tüdrukuga. Et see tüdruk patsient oli, seda poleks ma küll osanud arvata. Ma jõudsin neile järele ja küsisin õe käest, mis kell järgmised trammid lähevad, ja siis me läksime üheskoos edasi. Minu meelest oli see tüdruk lausa silmatorkavalt ilus.”

„Ilus on ta endiselt.”

„Ta ei olnud Ameerika ohvitserimundrit varem näinud ja me lobisesime niisama. Muud midagi seal ei olnud …” Ees avanesid tuttavad vaated ja ta jäi viivuks vait, et samas jätkata: „Peale selle, Franz, et mina ei ole – veel mitte – sedavõrd kalgistunud kui sina, ja kui ma mõnd eriti kaunist kesta näen ja tean, mis seal kesta sees on, ei saa ma kahjutunnet maha suruda. Aga see oli ka tõesti kõik – kuni tulema hakkasid kirjad.”

„Midagi paremat ei oleks osanud talle isegi mitte soovida,” sõnas Franz retooriliselt. „See ümberlülitus on suurepärast vilja kandnud. Sestap ma tänasel kibekiirel päeval sulle vastu tulin. Enne kui sa temaga kokku saad, on mul sulle oma kabinetis üks pikem jutt. Muide, ma saatsin ta täna Zürichisse sisseoste tegema.” Franzi hääles kõlas vaimustus. „Ja muide, täiesti ilma hoidjata, kaasas koguni üks teine, vähem stabiilne patsient. Ma olen tohutult uhke selle edu üle, mis mul tema juures on olnud – tänu sinu ootamatule abile.”

Auto, mis jälgis järvekalda iga suuremat kääru, oli nad toonud madalate küngaste ja karjamaade viljakasse orgu, mida siin-seal täpitasid karjuseonnid. Päike ujus pilvevangist sinavasse taevamerre ja korraga näitas too Šveitsi maanurk oma parimat nägu – ümberringi sumises ja helises reibastavalt, lõhnas tervise ning rõõmsameelsuse kosutava värskuse järele.

Professor Dohmleri raviasutus koosnes kolmest vanast ja paarist uuest hoonest, mis paiknesid järve ja madalate küngaste rea vahel. Kui kliinik kümne aasta eest rajati, oli see olnud esimene moodne vaimuhaiguste raviasutus. Juhuslik mööduja ei oleks arvata osanud, et siin on varju leidnud selle maailma heidikud – väetid, murdunud, ohtlikuks peetud – , kuigi kahte hoonet ümbritsevad väänkasvudesse peidetud müürid olid ebaloomulikult kõrged. Väljas päikesepaistel riisusid paar meest kevadist prahti kokku; kui auto kliiniku territooriumile sõitis, tabas pilk siin-seal jalgteel patsiendi kõrval valge alistumisplaguna seisvat õde.

Saatnud Dicki oma kabinetti, vabandas Franz end pooleks tunniks. Üksijäetud Dick käis toas ringi ja püüdis Franzist pilti luua, kasutades selleks kirjutuslaua paberisasi, tema raamatuid, tema isa ja vanaisa raamatuid – nende kirjutatud ja neist kirjutatud –, seda hiigelsuurt punakas toonis isa fotot, mis oli šveitsiliku pietismitundega seinale riputatud. Kabinetis oli suitsulõhna. Dick lükkas rõduukse lahti ja tuppa langes päikesevalgusekoonus. Ja korraga läksid ta mõtted tollele patsiendile, tollele ameerika tüdrukule.

Tüdruk oli talle viimase kaheksa kuu jooksul ligi viiskümmend kirja saatnud. Esimene oli vabandav ja seletav: ta oli kuulnud, et Ameerikas kirjutavat tüdrukud sõduritele, keda nad ei tunne; ta oli doktor Gregory käest kapten Diveri nime ja aadressi saanud ja ta loodab, et seda pahaks ei panda, kui ta mõnikord paar rida saadab ning head käekäiku soovib, ja samas vaimus veel edasi.

Kirja tooni äratundmine ei valmistanud raskusi: seda inspireerisid „Pikakoivaline isa” ja „Teeskleja Molly”, need reibassentimentaalsed epistolaarkogumikud, mis olid Ühendriikides parasjagu moes. Aga seal see sarnasus ka lõppes.

Kirjad võinuks jagada kahte liiki: esimese grupi moodustanud kirjad saabusid enne vaherahu sõlmimist ja kannatasid märgatavate patoloogiliste hälvete all, see-eest teine grupp kirju – umbes vaherahupäevast viimase ajani – olid täiesti normaalsed ja andsid tunnistust kirjutaja rikkast, arenevast sisemaailmast. Neid viimaseid kirju oli Dick sõjalõpujärgsetel igavatel kuudel Bar-sur-Aube’is põnevusega oodanud, ehkki ta oli ka tüdruku esimestest kirjadest tunduvalt rohkem välja lugenud, kui Franz võinuks arvata.

MON CAPITAINE!3

Kui ma Teid mundris nägin, mõtlesin ma kohe et Teie olete ilus mees. Aga siis ma mõtlesin: Je m’en fiche4 nii prantsuse kui ka saksa keeles. Teie mõtlesite täpselt samuti et mina olen ilus, aga see pole mingi uudis, ma olen seda juba ammust aega pidanud kannatama. Kui Teie siia tagasi tulete ja Teil on ikka veel see ülbe ja nurjatu nägu ees, kus ei ole mitte jälgegi džentelmenist nagu mulle õpetati et üks mees peab olema, siis läheb Teil küll kehvasti. Ehkki Te paistate olevat teistest tükk maad tagasihoidlikum, hästi soe ja pehme nagu suur kass.

2

Minule meeldivad niisugused naiselikud mehed üldiselt rohkem. Kas Teie olete naiselik mees? Neid pidi kusagil ikka olema.

Vabandage, mis ma olen siia kokku kirjutanud. See on minu kolmas kiri Teile ja kui ma seda kohe ära ei saada, siis jääbki see saatmata. Mina olen kuuvalguse üle samuti palju mõelnud ja ma võiksin hulgaliselt tunnistajaid tuua, kui mind ainult siit välja lastaks.

3

Mulle öeldi, et Teie olete doktor, aga et Te olete samal ajal kass, siis on lugu teine. Mu pea valutab koledasti, seepärast vabandage ehk see jalutamine seal nagu tavaline inimene valge kassiga seletab siiski midagi. Ma oskan kolme keelt, inglise keelega kokku nelja ja minust võiks tõlgina kindlasti kasu olla kui Te seal Prantsusmaal mulle koha vaatate ja ärge kartke küll ma nende tüüpidega hakkama saan, kellel on rihmad ümber keha tõmmatud, nagu möödunud kolmapäeval. Täna on laupäev ja Teie olete kaugel, võib-olla koguni langenud.

4

Tulge minu juurde tagasi, tulge ükskõik kunas, sest ma jään igavesti siia sellele rohelisele künkale. Või olgu et mind lubatakse isale kirjutada, keda ma palavalt armastasin.

Vabandage, mis ma olen kirjutanud. Ma ei ole täna mina ise. Ma kirjutan Teile uuesti, kui ma paremini tunnen.

Cheerio

NICOLE WARREN

Vabandage.

KAPTEN DIVER!

Ma tean, et selles väga närvilises seisundis, mis mul praegu on, ei ole hea ega õige iseendas urgitseda, aga ma tahaksin, et Teil oleks minust selge pilt. Kui see asi aasta või ma ei mäleta enam täpselt kui palju aega tagasi seal Chicagos algas ja ma ei saanud enam teenijatele midagi öelda ega välja tänavale minna, ootasin ma kogu aeg, et keegi tuleks ja seletaks ära, mis mul viga on. Keegi, kes oleks mõistnud. Kui pime ei näe minna, siis tuleb ta käekõrvale võtta ja talutada. Aga keegi ei tulnud ja kui mulle midagi ka räägiti, siis mitte kunagi kõigest, mitte kunagi lõpuni ja minus endas valitses juba nii suur segadus, et ma ei teadnud enam, kui palju on kaks pluss kaks. Ainult üks mees oli kena, üks Prantsuse ohvitser, tema mõistis. Ta andis mulle lille ja ütles, et see on pius petite et moins entendue5. Me olime sõbrad. Siis ta võttis lille tagasi. Ma

2

jäin veel haigemaks, aga mitte keegi ei tulnud, kes oleks mulle seletanud. Jeanne d’Arcist on tehtud üks laul, mida igaüks mulle laulis, aga see oli neist alatu ja ma puhkesin nutma, sest siis oli mu pea veel korras. Ka soovitati mul spordiga tegelda, aga sport mind enam ei huvitanud. Ja siis ühel päeval hakkasin ma mööda Michigan Boulevardi minema ja läksin ikka edasi ja edasi ei tea kui palju miile ja viimaks tuldi mulle autoga järele, aga ma ei läinud autosse. Ja siis viimaks rebiti mind väevõimuga autosse ja

3

pärast olid juba õed. Seejärel hakkasin ma asjast vähehaaval aru saama, sest nägin, kuidas see teistes toimus. Niisiis on Teil minust pilt. Aga mis head saab sest tulla, et ma siin nende tohtrite juures olen, kes hommikust õhtuni ainult neid asju pärivad, millest ma pidin siin lahti ja vabaks saama. Sellepärast kirjutasin täna isale, et ta tuleks ja viiks

4

mu ära. Mul on hea meel, et Teile meeldib inimesi läbi vaadata ja koju saata. See peaks tõesti huvitav ja tore olema.

Ja jälle, ühest teisest kirjast?

Te võiksite ühe läbivaatuse vahele jätta ja minule kirja kirjutada. Mulle saadeti paar grammofoniplaati seks puhuks kui ma oma õppetunni peaksin unustama aga mina lõhkusin kõik ära nii et õde ei räägi minuga. Need olid inglise keeles ja siinsed õed ei oleks neist nagunii aru saanud. Üks Chicago tohter ütles et ma olen simulant, aga tegelikult mõtles ta et ma olen kuu pealt kukkunud ja ta pole niisugust varem näinud. Aga sel ajal oli mul peas suur segadus ja mul oli täiesti ükskõik mis ta ütles, sest kui mul on peas suur segadus ei ole mul teiste jutust peaaegu kunagi asja, peetagu mind või ei tea mis suureks ilmamaaimeks.

Te lubasite tol õhtul mind mängima õpetada. Teate, mina leian et elus ei ole midagi suuremat kui armastus või

2

vähemalt peaks olema. Igatahes on mul hea meel et läbivaatused Teile huvi pakuvad ja tegevuses hoiavad.

Tout à vous,

NICOLE WARREN

Oli neidki kirju, mille tsesuurides kõlas abitus ning meeleheide otseselt.

ARMAS KAPTEN DIVER!

Ma kirjutan Teile, sest mul ei ole kellegi teise poole pöörduda, ja kui juba minusugune haige inimene praeguse olukorra jantlikkust tajub, peaks see Teile seda selgem olema. Vaimne häda on kohutav ja peale selle olen ma ka täiesti murdunud ning jalge alla tallatud – või tahetigi just seda. Minu lähemad omaksed häbenevad mind ja on mu maha jätnud, nendelt abi või kaastunnet paluda on asjatu. Ma ei jaksa enam ja see on üldse üks ajaraiskamine

2

ja lõpuks ka tervise rikkumine et ma siin edasi pean olema, sest pead ei saa nad mul ealeski korda.

Siin selles poolhullude varjupaigas tuleb mul ainult sellepärast olla, et mitte keegi ei pidanud tarvilikuks mulle tõtt rääkida. Kui ma oleksin kohe algusest peale kõike nii mõistnud nagu ma praegu mõistan, oleksin ma ehk vastugi pidanud, sest ma olen tegelikult üsna tugev tüdruk, aga need, kes oleksid mu silmad avama pidanud, ei pidanud seda tarvilikuks. Ja nüüd, kus ma tean ja olen oma teadmise eest ränka hinda maksnud, on neil seal vesi ahjus ja

3

kõik tahavad, et ma oleksin samasugune nagu ma vanasti olin. Eriti üks, aga nüüd ma tean.

Ma olen kogu aeg nii üksi, kõik mu sõbrad ja omaksed on kaugel Atlandi ookeani taga. Ma käin siin nagu poolunes ringi. Kui te saaksite mulle tõlgikoha muretseda (ma oskan prantsuse keelt ja saksa keelt nagu prantslane või

4

sakslane, küllalt hästi itaalia keelt ja natukene hispaania keelt) või panna mind mõne Punase Risti auto peale või laatsaretti halastajaõeks, kuigi ma peaksin siis vist enne kursustel käima. See oleks Teist hiiglama tore.

Ja teisal:

Kuna Te minu seletustega nagunii nõus ei ole, siis olge vähemalt nii kena ja seletage mulle milles on Teie arvates asi, sest Teil on ilus lahke kassinägu, aga mitte selline imelik pilk millega siin majas igaühte tunnistatakse. Dr. Gregory andis mulle Teie foto, kus Te ei ole küll nii ilus nagu Te mundris olete, aga noorema näoga.

MON CAPITAINE!

Suur tänu postkaardi eest. Mul on väga hea meel, et Teile meeldib õdesid eksamil läbi põrutada – olge mureta, ma sain Teie vihjest väga hästi aru. Ainult et siis kui ma Teid nägin, pidasin ma Teid teistsuguseks.

ARMAS CAPITAINE!

Ma mõtlen täna ühte asja ja homme hoopis teist. Selles kogu minu häda tegelikult on ja muidugi ka selles, et ma olen seda lolli trotsi täis ja et mul puudub mõõdutunne. Kui Te teaksite mulle mõnd närviarsti soovitada, oleksin ma väga tänulik. Siin ei tehta muud kui aga lastakse vannis liguneda ja loetakse sulle sõnad peale: mine, lapsuke, ja mängi oma liivakastis, just nagu mul oleks oma liivakast kus mängida, või minevikust või tulevikust mõnd lootust leida millest võiks kinni haarata. Eile üritas jälle üks

2

mees seda ja jälle kommipoes ja ma oleksin teda äärepealt kaaluvihiga löönud, aga enne haarati mul kätest kinni.

Ma ei kirjuta Teile enam. Ma olen liiga kõikuv.

Ja siis terve kuu ei ühtegi rida. Ja siis äkki pööre paremusele.

– Ma pöördun pikkamisi ellu tagasi …

– Täna märkasin lilli ja pilvi taevas …

– Sõda on möödas, aga mina ei teadnudki õieti, et maailmas käis sõda …

– Kui hea ja kena Teie olete! Mulle meenutate ikka veel suurt valget kiisut, kuigi Te olete arvatavasti väga tark ja sellel pildil, mis ma dr Gregory käest sain, ei ole Teil üldse kassinägu …

– Täna käisin Zürichis. Kummaline tunne nii pika aja järel jälle linna näha …

– Täna käisime Bernis. Küll seal on palju kellasid …

– Täna ronisime nii kõrgele mägedesse, et leidsime valgeid liiliaid ja eedelveisse …

Seejärel jäid kirjad harvemaks, aga Dick püüdis neile kõigile vastata. Ühes olid järgmised read:

Ma tahaksin, et keegi minusse armuks, nagu armusid poisid sel ennemuistsel ajal, kui ma veel haige ei olnud. Aga karta on, et läheb veel palju pikki aastaid, enne kui see mõeldavaks saab.

Aga kui Dicki vastus mingil põhjusel viibis, tungisid Nicole’i kirjadesse – nagu armunu kirjadesse – mure- ja ärevusenoodid: „Vahest olen ma Teid ära tüüdanud?” või: „Ma kardan, ma olen vist liiga pealetükkiv” või: „Ma olin täna kogu öö üleval ja hirmul, et Teie olete haigeks jäänud.”

Tegelikult oligi Dick haige. Kui gripp järele andis, tundis ta veel tükk aega sellist väsimust ning tülpimust, et kirjavahetus taandus pelgaks formaalsuseks. Pealegi hakkas varsti pärast paranemist Nicole’i kauget ilu varjutama ühe Wisconsini tüdruku elav ligiolek, kes töötas sealsamas Bar-sur-Aube’i staabi keskjaamas. Selle tüdruku suu punas nagu müürileht ja ohvitseride kasiinos kutsuti teda kahemõtteliselt Kommutaatoriks.

Franz astus kabinetti, näol enesega rahulolev ilme. Ja Dick mõtles taas, et Franzist tuleb ilmselt edukas klinitsist; see kadentside kiiresti vahelduv mahedus ja ägedus, millega ta distsiplineeris õdesid ning patsiente, ei johtunud temperamendist, vaid tohutust ja ohutust edevusest. Oma tõelisi emotsioone valvas ta kiivalt ja hoidis endale.

„Kõigepealt kõneleme sellest tüdrukust, Dick,” ütles ta. „Hea meelega kuulaks, mis sinul uudist, ja räägiks ka endast, aga enne siiski sellest tüdrukust, sest ma olen seda võimalust nii kaua oodanud.”

Ta soris kartoteegikapis ja võttis sealt pataka pabereid välja, aga kui ta oli need läbi lapanud, mõtles ümber ja pani kausta kirjutuslauale. Selle asemel hakkas ta Dickile Nicole Warreni lugu jutustama.