Читать книгу Sume on öö - Френсис Скотт Фицджеральд - Страница 5

„Nii me siis saimegi teada, milles oli õieti asi,” jätkas Franz. „Dohmler lubas tüdruku ravile võtta, kui Warren on nõus pikemaks ajaks – kõige vähem viieks aastaks – lõpetama igasuguse läbikäimise oma tütrega. Kui ta oli enesevalitsuse tagasi saanud, paistis talle kõige suuremat peavalu valmistavat see, et Ameerikas keegi tõelist põhjust kogemata kuulda ei saaks. Me määrasime tüdrukule kindla ravikuuri ja jäime ootama. Prognoos oli halb. Nagu sa ise väga hästi tead, on paranemiste protsent, isegi nõndanimetatud sotsiaalsete paranemiste protsent selles eas väga väike.”

„Esimesed kirjad olid tõesti halvad,” nõustus Dick.

„Väga halvad ja väga tüüpilised. Ma olin tükk aega kahevahel, kas seda esimest kliinikust välja lastagi. Siis aga mõtlesin, et Dickile tuleb kasuks, kui ta teab, et meie siin ka ikka vaeva näeme. Et sa kirjadele vastasid, oli sinust väga suuremeelne.”

Dick ohkas.

„Kuidas sa nii ilusale tüdrukule vastamata jätad – ma sain ta käest terve pataka fotosid. Ja esimesel kuul ei olnud mul seal Prantsusmaal õieti midagi teha. Muide, ega ma talle muud vastu ei kirjutanudki kui et: „Ole tubli tüdruk ja kuula arstide sõna.””

„Sellest piisas. Nüüd oli tal keegi väljaspool kliinikut, kellele võis mõelda. Algul ei olnud tal mitte kedagi, sest oma vanema õega, ainuke, kes tal on, ei paista tal suuremat klappi olevat. Pealegi aitas meid kirjade lugemine – need andsid tema seisukorra kohta head informatsiooni.”

„Rõõm kuulda.”

„Hakkab sul nüüd pilt ilmet võtma? Ta tundis, et ka tema oli süüdi. Iseenesest pole kaassüükompleks ju midagi olulist – välja arvatud siis, kui me tahame inimese loomulikku psüühilist stabiilsust ja karakteri tugevust määrata. Alguses oli šokk. Siis ta saadeti pansionaatkooli, ja kui ta seal kuulis, mida teised tüdrukud räägivad, hakkas ta puht enesekaitseks endale sugereerima, et temal ei olnud vähimatki süüd. Sealt oli aga juba kerge libiseda luulude maailma, kus mehed on seda pahelisemad, mida rohkem nad sulle meeldivad ja sa neid usaldad …”

„Kas ta sellest … noh, sellest hirmsast läbielamisest ise on midagi otseselt rääkinud?”

„Ei, ja olgu muide öeldud, et kui ta – see oli kusagil oktoobri keskpaiku – hakkas normi tagasi minema, olime päris kimbatuses. Oleks ta kolmekümneaastane olnud, oleksime võinud rahulikult oodata, kuni ta ise oma tasakaalu lõplikult kätte saab, aga et ta nii noor on, siis me kartsime, et see kujunemisaastate puseritiolek võib ta kibestunuks ja kalgiks jätta. Seepärast ütles doktor Dohmler talle otse välja: „Teie tulevik sõltub nüüd teist endast. Ärge mingil tingimusel arvake, et teiega on asi otsas. Midagi ei ole otsas – teie elu alles algab,” ja samas vaimus edasi. Ta on tegelikult väga intelligentne tüdruk ja Dohmler andis talle Freudi lugeda, mõõdukalt ja valikuliselt mõistagi, ja ta tundis asja vastu siirast huvi. Ta on siin meie kõikide lemmik. Aga äärmiselt kinnine,” lisas Franz, ja jätkas kõhklevalt: „Me siin mõtlesime, et ei tea, et äkki on nendes viimastes kirjades, mis ta sulle ise Zürichist posti pani, midagi niisugust, mis võiks tema praegusele vaimsele seisundile ja tulevikuplaanidele valgust heita.”

Dick kaalus hetke.

„Jah ja ei. Kui tahad, toon need kirjad järgmine kord kaasa. Minu meelest on temas optimismi ja täiesti normaalset elujanu – ka paistab ta olevat üsna romantiline. Vahel mainib oma minevikku, aga umbes samal moel nagu need inimesed, kes on vangis istunud ja kellest sa kunagi aru ei saa, kas see minevik tähendab neile kuritegu või vanglakaristust või kõike seda kokku, mis nad on läbi elanud. Lõppude lõpuks ei ole ju mina talle midagi muud kui üks vahakuju – aseaine.”

„Ma saan sinu olukorrast väga hästi aru ja tänan sind veel kord meie kõikide nimel. Just seepärast ma tahtsingi sinuga enne kokku saada, kui sina temaga kohtud.”

Dick puhkes naerma.

„Kardad, et kui ta mind näeb, siis on kõik läbi?”

„Ei, mitte seda. Aga ma palun küll, et sa ühtegi mõtlematut sammu ei astu. Dick, sa oled mees, kes naistele meeldib.”

„Jumal aidaku mind! Heakene küll, ma ei astu ühtegi mõtlematut sammu ja olen nii eemaletõukav kui võimalik. Iga kord kui ma teda vaatama lähen, söön enne küüslauku ja jätan habeme ajamata. Tal ei jää muud üle kui pakku joosta.”

„Küüslauku ei maksa!” ütles Franz, kes Dicki sõnu tõsiselt võttis. „See võib su praksisele halvasti mõjuda. Või, kuule … sa teed vist nalja.”

„… ka võiksin ma ühte jalga longata. Ja seal korteris, kus ma elan, ei ole nagunii korralikku vanni.”

„Muidugi teed nalja.” Franz tundis kergendust, või õigemini tegi näo, nagu vabanenuks ta pingest. „Aga nüüd jutusta mulle endast ja oma kavatsustest.”

„Mul on ainult üks kavatsus, Franz: saada heaks psühhiaatriks, ja kui hästi läheb, siis mitte ainult heaks, vaid kõikidest kõige paremaks.”

Franz naeris mõnusalt, kuid mõistis samas, et seekord Dick ei naljatanud.

„Suurepärane – ja väga ameerikalik plaan,” ütles ta. „Meil see niisama lihtsalt ei läheks.” Ta tõusis püsti ja sammus rõduukse juurde. „Siit, kus ma seisan, paistab Zürich. Näed, see seal on Großmünsteri torn. Sinna põranda alla on maetud mu vanaisa. Natuke edasi üle silla ja seal puhkab Lavater, üks mu esivanemaid, kes ei olnud kirikusse matmisega nõus. Sealsamas lähedal on ühe teise esivanema Heinrich Pestalozzi ausammas ja doktor Alfred Escheri ausammas. Ja kõikidest kõige kõrgemal seisab Zwingli. Mul on igal sammul silme ees terve panteon kuulsusi.”

„Jah, ma mõistan,” Dick tõusis püsti. „Ma niisama praalisin. Pole ju astutud rohkem kui paar esimest sammu. Suurem osa ameeriklasi, kes Prantsusmaal teenisid, kipuvad kangesti koju tagasi, aga mina küll mitte – mulle makstakse veel terve aasta kroonukassast palka, kui ma vaid kusagil ülikoolis loenguid kuulan. Kas pole uhke žest valitsuse poolt! Osatakse hinnata neid mehi, kelle kätes on tulevik. Kuuks ajaks läheksin küll koju isa vaatama. Ja tuleksin siis siia tagasi – mulle pakuti kohta.”

„Kuhu?”

„Teie konkurentide juurde – Gisleri kliinikusse Interlakenis.”

„Sinna küll ei tasu minna,” hoiatas Franz. „Viimase aastaga on neil tulnud ja läinud oma tosin noort tohtrit. Gisler põeb ise maniakaal-depressiivset psühhoosi, kliinikut juhivad tema naine ja selle armuke. Sa saad loomulikult aru, et see jutt pole võõrastele kõrvadele.”

„Aga kuidas on sinu Ameerika plaanidega?” küsis Dick nagu muuseas. „Mäletad, me pidime New Yorki sõitma ja seal miljonäridele kliiniku avama, mis on meditsiini viimase sõna järgi sisse seatud.”

„Ah neid tudengipõlve õhulosse.”

Dick sõi lõunat Franzi pool, kliiniku territooriumi servas asuvas väikeses majas Franzi nooriku ja pisikese koera seltsis, kes lõhnas põlenud kummi järele. Ta tundis ebamäärast ängistust; seda ei põhjustanud ei siinne mõõdukas kokkuhoidlikkus ega frau Gregoroviuse enam-vähem etteaimatud ilmumine Franzi ellu, vaid see silmapiiri ootamatu ahenemine, millega Franz näis täiesti leppinud. Asketism oli Dickile hoopis teise väärtusega – tähendas talle eesmärgile pühendatud abinõu, koguni aupaistet, mis andis edasirühkimiseks jõudu; tal oli raske soostuda oma elu vabatahtliku sobitamisega raamidesse, mille esiisad olid kindlaks määranud. Mööblit täistopitud söögituba röövis Franzi ja tema naise liigutustest, nende kodustest žestidest graatsia ja tarmu. Sõjajärgsed kuud Prantsusmaal ja see ameerikalik hoogsus, pillamine ning suurejoonelisus, millega asuti sõja tagajärgi likvideerima, olid Dickile oma pitseri jätnud. Ka inimesed, nii mehed kui ka naised, olid teda mitmeid asju teise pilguga nägema pannud, ja võib-olla just vaistlik äratundmine, et see kõik ei tule tõsiste kavatsustega mehele kasuks, oli ta toonud tagasi siia Šveitsi, kella- ja lelumeistrite kodumaale.

Kaethe Gregoroviuse nägu lõi Dicki komplimentidest särama, Dick ise aga tundis kasvavat rahutust – teda ahistas siinne lillkapsalik surutus ja ta vihkas end oma ei tea kust tekkinud kergatslikkuse pärast.

Jumal, olen siis mina lõpuks niisamasugune nagu kõik teised? mõtles ta öösel pärani silmi lage vahtides. Olen ma niisamasugune kui kõik teised?

Head sotsialisti selliste mõtetega mehest ei saa, küll aga võiks saada hea teadlane, kes ei tunnista varem tallatud radu. Asi oli selles, et juba mõnda kuud oli Dick Diver ametis oma noorusepaleuste ümberhindamisega, mille käigus inimesel tuleb otsustada, kas tasub või ei tasu selle eest surra, millesse ta enam ei usu. Zürichi unetus öövaikuses vahtis ta tänavalaterna valguskumas võõrast sahvriakent ja mõtles, et ta tahaks olla hea, tahaks olla õiglane, tahaks olla julge ja tark, aga et see kõik ei ole hoopiski niisama lihtne. Veel tahtis ta olla armastatud, kui seda annab muule juurde sobitada.