Читать книгу Sume on öö - Френсис Скотт Фицджеральд - Страница 8

Päev hakkas õhtusse kalduma, kui nad oma arutlused lõpetasid ja Dicki edaspidise käitumise suhtes kokku leppisid: ta peab olema endiselt tähelepanelik ja sõbralik, kuid samal ajal ennast temast vabastama. Kolm vaimuhaiguste eriteadlast tõusid püsti ja Dicki pilk langes aknale, mille taga tibutas peenikest vihma – kusagil seal väljas vihmas ootas Nicole. Ja kui ta seejärel peahoonest lahkus, käigul vihmamantlit kurgu alt kinni nööpides ja kaabuserva silmadele tõmmates, sattuski ta kokku Nicole’iga, kes ukse taga varikatuse all kannatlikult seisis.

„Ma tean ühte uut kohta, kuhu me minna võime,” ütles ta. „Kui ma haige olin, polnud mul midagi selle vastu, et õhtuti teistega koos toas istuda, ja mul oli täiesti ükskõik, mida keegi rääkis. Aga nüüd ma näen loomulikult, et nad on haiged inimesed ja see … see …”

„Te lahkute siit ju varsti.”

„Jah, üsna varsti. Mu õde Beth − või õigemini Baby, nagu kõik teda kutsuvad – tuleb paari nädala pärast mulle järele ja siis me läheme koos kuhugi ja pärast tulen ma veel üheks kuuks siia tagasi.”

„On ta teie vanem õde?”

„Jah, tükk maad minust vanem. Juba kahekümne nelja aastane – ja väga inglaslik. Ta elab Londonis isa õe juures. Ta oli ühe inglasega kihlatud, aga see inglane sai surma. Minul jäigi ta nägemata.”

Nicole’i näol, mida vihmast läbipürgiv ähmane õhtupäike elevandiluukollaseks kuldas, oli tõotus, mida Dick ei olnud seal varem märganud: kõrged põsenukid, karged näojooned, pisut kahkjas, kuid mitte haiglane jume lubasid oletust teha, missugune on see nägu aastate pärast – nagu hea kehaehitusega sälg toob silme ette täiskasvanud traavli. Oli selge, et elu, mis ees seisab, ei ole nooruse pelk projektsioon hallil ekraanil, vaid pidev kasvamine ja küpsemine: see nägu on ilus ka keskeas, see nägu on ilus ka vanas eas, kinnitasid näo kuju ja selle karskus.

„Mida te vaatate?”

„Ma jäin vaid mõtlema, et te saate veel õnnelikuks inimeseks.”

Nicole ehmus:

„Aga kui ei? Või olgu peale – hullemaks kui oli, ei saa enam minna.”

Puukuuris, kuhu ta oli Dicki toonud, istus Nicole ristis sääri, golfikingad jalas, impregneeritud riidest mantel ümber keha tõmmatud, põsed õhtuniiskusest õhetamas. Väärikalt vastas ta mehe pilgule, tunnistades Dicki, kes seisis puuposti kõrval, mille vastu tema uhke rühikas keha tõrkus nõjatumast. Nicole silmitses tema nägu, kus keskendatuse- ja tõsiduseilme püüdis end kogu aeg maksma panna, andmata naerule ning kelmikusele pikemat asu. Nähtavasti oli temas midagi sellist, mis sobis punaka iirlasejumega hästi kokku, kuid toda külge, tema mehelikumat külge tundis Nicole kõige vähem ja isegi kartis seda, ehkki oleks teda just tollest küljest soovinud tundma õppida. See-eest tagasihoidlikku, treenitud Dicki, kelle viisakates silmades oli hoolitsev pilk, eksproprieeris ta nagu enamik naisi täie endastmõistetavusega.

„Olgu kuidas on, aga keelteoskuses olen ma siin selles asutuses küll edasi arenenud,” ütles Nicole. „Kahe arstiga räägin ma prantsuse keelt, õdedega saksa keelt, paari passija ja ühe patsiendiga itaalia keelt või õigemini üht selle murret. Ja tänu ühele teisele patsiendile olen ma isegi hispaania keeles tublisti edasi jõudnud.”

„See on tore.”

Dick püüdis asjatult leida hoiakut, mis oleks antud olukorras loogiliselt põhjendatud.

„… muusikas samuti. Ega te ometi ei arva, et ma ainult ragtime’i vastu huvi tunnen. Ma harjutan iga päev ja paar viimast kuud olen ma korrapäraselt käinud Zürichis muusikaajaloo loenguid kuulamas. Mitmel korral aitas mind vee peal hoida tegelikult vaid … muusika ja joonistamine.” Ta kummardus äkki, tõmbas kingatalla küljest lahtise riba ära ja vaatas siis üles. „Ma tahaksin teid joonistada just nii, nagu te praegu olete.”

Dicki meele tegi kurvaks see, kuidas tüdruk temalt heakskiitu oodates oma oskusi välja pakkus.

„Ma kadestan teid. Mina ei suuda praegu küll vist mitte millegi muu kui oma töö vastu huvi tunda.”

„Minu arvates peabki mees just selline olema,” ütles Nicole kiiresti. „Naistega on asi muidugi teine. Ma leian, et igal naisel peaks olema mitmesuguseid väiksemaid huve ja oskusi, mida ta saab lastele edasi anda.”

„Küllap vist,” ütles Dick tehtud ükskõiksusega.

Nicole istus vaikselt. Dick oleks tahtnud, et tüdruk edasi kõneleks ja et tema oleks siis saanud tüdruku õhinat naljaga pooleks maha jahutada, kuid Nicole istus ja vaikis.

„Te olete nüüd täiesti terve,” jätkas Dick. „Katsuge minevik unustada. Esimesel aastal ärge ennast üle pingutage. Aga sõitke Ameerikasse tagasi, käige seltskonnas ja armuge – ja saage õnnelikuks.”

„Ma ei saaks armuda.” King, mille servast oli kummiriba ära tõmmatud, lükkas kärbunud saastakookoni maha palgilt, kus Nicole istus.

„Kindlasti saate,” vaidles Dick. „Esimesel aastal võib-olla mitte, aga teisel-kolmandal kindlasti.” Samas lisas ta jõhkralt: „Teie olete võimeline täiesti normaalset elu elama, mehele minema ja kauneid järglasi soetama. Juba seesama fakt, et te olete selles eas täielikult paranenud, näitab, et teis on piisavalt elujõudu. Noor naine, teie astute reipa sammuga ka veel siis edasi, kui teie sõbrad on kokku varisenud ja teelt koristatud.”

Aga Nicole’i silmis oli valulik pilk, kui ta vaikides seda karmi meenutust, kibedat karikat tühjendas.

„Ma tean, ma ei kõlba kellelegi naiseks, palju aastaid igatahes mitte,” ütles ta alandlikult.

Dick oli liiga häiritud, et veel midagi lisada. Ta silmitses kuuritagust viljavälja ja püüdis oma enesekindlust, oma üleolekut tagasi saada.

„Teil läheb kõik hästi – kõik siin usuvad teisse. Doktor Gregory on muide teie üle nii uhke, et ta tõenäoliselt …”

„Ma vihkan doktor Gregoryt.”

„Seda küll ei maksaks.”

Nicole’i maailm oli kokku varisenud, aga see oli vaid puudulikult ehitatud, savijalgadel seisev maailm, mille rusude all tema tunded ja instinktid jätkasid võitlust. Kas sellest oli tõesti üksainus tund möödas, kui ta peaukse kõrval ootas ja oma lootust nagu lillekimpu pihal kandis?

… Kleit, hoia end ilusti, nööp, seisa korralikult kinni, õitsegu nartsissid Dickile ja olgu õhk täis sulnist rahu!

„Muidugi on tore, kui saab jälle nalja ja naerda,” lausus Nicole kõheldes. Tal käis peast läbi meeleheitlik mõte jutustada Dickile, kui rikas ta on, missugustes uhketes majades elanud, seletada talle, et tegelikult on ta varandus, millel on suur väärtus; kadunud vanaisa Sid Warren, hobuseparisnik, virgus temas hetkeks ellu. Ent ta võitis selle kiusatuse kõik väärtused segi pahnata ja peitis iga asja oma laekasse tagasi, nagu kombekale tütarlapsele kohane, kuigi ta teadis, et talle ei olnud midagi jäänud – ei kodu ega lootust, üksnes valu ja tühjus.

„Vihm on peaaegu üle. Ma pean kliinikusse tagasi minema.”

Dick kõndis tema kõrval, tajudes, kui õnnetu oli Nicole, igatsedes juua neid vihmapisaraid, mis tüdruku põsel pärlendasid.

„Ma sain mõned uued plaadid,” ütles Nicole. „Tahaksin neid kohe kuulata. Kas te teate …”

Dick otsustas: veel täna, kui õhtusöök on söödud, teeb ta tüdrukuga lühikese lõpu. Ka tahtis ta Franzi kõrvad pihku võtta, sest viimane oli vähemalt osaliselt süüdi, et tema sellesse loosse üldse segati. Ta ootas vestibüülis. Pilk seiras baretti, mis ei olnud ootamisest märg nagu Nicole’i barett, üksnes varjas hiljuti opereeritud paljast pead. Selle alt vaatasid välja elavad silmad, märkasid teda ja tulid lähemale.

„Bonjour, Docteur.”

„Bonjour, Monsieur.”

„Il fait beau temps.”

„Oui, merveilleux.”

„Vous êtes ici maintenant?”

„Non, pour la journée seulement.”

„Ah, bon. Alors – au revoir, Monsieur.”12

Tundes rõõmu, et ta oli veel ühe kõnelusega toime tulnud, liikus too baretti kandev inimvare edasi. Dick ootas. Trepist tuli alla õde ja teatas talle:

„Miss Warren palub ennast vabandada, doktor. Ta tahab puhata. Ka otsustas ta õhtust oma toas süüa.”

Õde jäi vastust ootama, küllap lootes, et dr. Diver miss Warreni käitumise haiglaslikuks tunnistab.

„Ah nii. Egas midagi …” Dick üritas oma näärmete tegevust ja pulsilööke talitseda. „Loodetavasti tunneb ta end homme paremini. Suur tänu.”

Ta oli hämmeldunud ja pettunud. Aga igal juhul oli ta nüüd vaba.

Jätnud Franzile sedeli, kus ta palus end õhtusöögile mitte oodata, läks ta jala trammipeatusse. Kui platvorm paistma hakkas ja kevadine päikeseloojang rööpaid ning müügiautomaatide klaasi kuldas, tekkis tal äkki tunne, et kõik tema ümber pöörleb ja õõtsub, et nii see trammipeatus kui ka kogu haiglakompleks langeb kord tsentripetaaltungi, kord tsentrifugaaltungi mõju alla. Tal hakkas hirm. Alles siis, kui jalge all klopsusid Zürichi kindlad munakivid, rahunes ta.