Читать книгу Kui keha ütleb ei. Varjatud stressi hind - Gabor Mate - Страница 5

Mary oli pärismaalasest naine, kel eluaastaid veidi üle neljakümne, õblukese kehaehitusega, leebe ja aupakliku käitumisviisiga. Ta oli koos oma abikaasa ja kolme lapsega kaheksa aastat olnud minu patsient. Tema naeratus oli häbelik ja selles oli tunda enesehalvustamist. Ta puhkes kergesti naerma. Kui tema igavesti nooruslik nägu särama lõi, oli võimatu mitte vastata samaga. Maryle mõtlemine teeb endiselt mu südame soojaks – ja paneb kurbusest kokku tõmbuma.

Ma ei olnud Maryga kunagi eriti palju rääkinud, kuni haigus, mis ta lõpuks ära viis, oma esimesi märke ilmutas. Algus tundus üsna süütu: õmblusnõela torkehaav sõrmeotsas, mis ei tahtnud mitu kuud paraneda. Probleemi põhjuseks leiti olevat Raynaud’ sündroom, mille puhul sõrmi verega varustavad väikesed arterid ahenevad, jättes koed hapnikust ilma. Selle tulemusena võib tekkida gangreen ja kahjuks Mary puhul nii ka läks. Mitmest haiglakäigust ja kirurgilistest protseduuridest hoolimata anus ta aasta hiljem sõrme amputeerimist, et vabaneda tuksuvast valust sõrmes. Selleks hetkeks, kui tema soov täideti, oli haigus muutunud pidurdamatuks ning tugevadki narkootikumid ei suutnud tema pidevat valu leevendada.

Raynaud’ sündroom võib tekkida iseseisvalt või mõne teise tõve kiiluvees. Suitsetajad on suuremas ohus ja Mary oli teismeeast alates olnud kõva suitsetaja. Ma lootsin, et kui ta suitsetamise maha jätab, siis ehk normaalne verevool sõrmedesse taastub. Pärast paljusid tagasilangusi see tal lõpuks õnnestus. Kahjuks osutus Raynaud’ sündroom millegi märksa hullema sõnumitoojaks: Maryl diagnoositi sklerodermia, üks autoimmuunhaigusi, mille hulka kuuluvad veel artriit, haavandiline koliit, süsteemne erütematoosne luupus (SEL) ja paljud teised tõved, mida ei peeta alati autoimmuunhaiguseks, nagu näiteks diabeet, hulgiskleroos ja võib-olla isegi Alzheimeri tõbi. Neile kõigile on ühine, et inimese enda immuunsüsteem ründab keha, kahjustades liigeseid, sidekudesid või peaaegu iga elundit, olgu silmi, närve, nahka, soolestikku, maksa või aju. Sklerodermia (tuleneb kreekakeelsest sõnast, mis tähendab „kõvastunud nahk“) puhul on immuunsüsteemi enesetapurünnaku tagajärjeks naha, söögitoru, südame ja kopsu ning muude kudede jäigastumine.

Mis põhjustab kehas niisugust kodusõda?

Meditsiiniõpikud lähtuvad eranditult bioloogilisest vaatepunktist. Mõnel üksikul juhtumil mainitakse põhjustavate teguritena toksiine, kuid enamasti oletatakse, et vastutajaks on suuresti geneetiline eelsoodumus. Meditsiinipraktika peegeldab seda kitsalt füüsilist mõtteviisi. Ei eriarstid ega mina kui tema perearst tulnud kunagi selle peale, et kaaluda, mis võis Mary konkreetses juhtumis veel tema haigusele kaasa aidata. Keegi meist ei tundnud huvi tema psühholoogilise seisundi vastu enne tõve algust või kuidas see mõjutas haiguse kulgu ja lõpptulemust. Me lihtsalt ravisime iga füüsilist sümptomit selle tekkides: ravimid põletiku ja valu vastu, operatsioonid gangreenis kudede eemaldamiseks ja verevarustuse parandamiseks, füsioteraapia liikuvuse taastamiseks.

Ühel päeval, peaaegu hetketuju ajel, mis tekkis reaktsioonina intuitsioonivälgatusele, et Mary vajab ärakuulamist, kutsusin ta tunnipikkusele vastuvõtule, kus tal tekiks võimalus rääkida mulle midagi iseendast ja oma elust. Kui ta rääkima hakkas, oli see ilmutus. Tema vagura ja ujeda oleku all oli varjul tohutu allasurutud emotsioonide reservuaar. Maryt oli lapsena kuritarvitatud, hüljatud ja ühest kasuperest teise viidud. Ta meenutas, kuidas kössitas seitsmeaastasena pööningul, hällitades käte vahel oma nooremaid õdesid, samal ajal kui tema purjus kasuvanemad allkorrusel tülitsesid ja karjusid. „Ma olin kogu aeg nii hirmul,“ ütles ta, „kuid ma pidin seitsmeaastasena kaitsma oma õdesid. Ja keegi ei kaitsnud mind.“ Ta ei olnud neid traumasid kunagi varem avalikuks teinud, isegi mitte oma mehele, kellega oli kakskümmend aastat abielus olnud. Ta oli õppinud mitte väljendama oma tundeid mitte millegi suhtes mitte kellelegi, kaasa arvatud iseendale. Lapsepõlves oleksid enese väljendamine, haavatavus ja küsimuste esitamine seadnud ta ohtu. Ta hoolitses oma turvatunde eest seeläbi, et arvestas teiste tunnetega, mitte kunagi enda omadega. Ta oli jäänud lõksu rolli, mis sunniti talle peale lapsena, teadmata, et temalgi oli õigus olla hoolitud, kuulatud, tähelepanu väärivaks peetud.

Mary kirjeldas end inimesena, kes ei suuda öelda ei ja võtab hullumeelselt endale kohustusi seoses teiste vajaduste eest hoolitsemisega. Tema suurimaks mureks olid jätkuvalt abikaasa ja peaaegu täiskasvanud lapsed, isegi oma haiguse süvenedes. Kas sklerodermia oli tema keha viis tõugata lõpuks ometi eemale see kõikehõlmav kohusetundlikkus?

Võib-olla tegi tema keha seda, mida vaim ei suutnud: heitis minema algselt lapsele pealesurutud ja nüüd täiskasvanuna iseenesele kehtestatud halastamatu ootuse – asetada teised endast kõrgemale. Väitsin seda, kui kirjutasin Maryst oma esimeses meditsiinikolumnistina avaldatud artiklis The Globe and Mailis 1993. aastal. „Kui meil ei ole lastud õppida, kuidas öelda ei,“ kirjutasin, „võib juhtuda, et meie keha ütleb seda lõpuks meie eest.“ Ma tsiteerisin meditsiinialast kirjandust, kus arutletakse stressi negatiivsete mõjude üle immuunsüsteemile.

Idee, et inimeste emotsionaalne toimetulekustiil võib olla sklerodermia või teiste krooniliste haiguste üheks teguriks, on mõnede arstide jaoks põlastusväärne. Kanada ühe suurema haigla reumahaiguste spetsialist saatis toimetusele salvava kirja, kus hurjutas nii minu artiklit kui ka ajalehte selle trükkimise eest. Ta süüdistas mind, et olen kogenematu ega ole teinud teadustööd.

Et eriarst keeldus tunnistamast sidet keha ja vaimu vahel, ei olnud imekspandav. Dualism – mis lööb kaheks selle, mis on üks – annab värvi kõigile meie tõekspidamistele tervise ja haiguse kohta. Me üritame mõista keha vaimust eraldi. Me tahame kirjeldada inimolendeid – olgu terveid või mitte – nii, nagu nad toimiksid lahus keskkonnast, milles nad arenevad, elavad, töötavad, mängivad, armastavad ja surevad. Need on meditsiini üldtunnustatud normidele loomuomased, varjatud eelarvamused, mida enamik arste oma väljaõppe käigus endasse imab ja oma praktikasse edasi kannab.

Erinevalt paljudest teistest teadusaladest ei ole meditsiin veel omandanud üht Einsteini relatiivsusteooria olulist õpetust – vaatleja positsioon avaldab mõju vaadeldavale nähtusele ning mõjutab vaatluse tulemusi. Teadlase läbiuurimata eeldused nii määravad ette kui ka piiravad seda, mida ta avastab, nagu osutas teedrajav Tšehhi-Kanada stressiteadlane Hans Selye. „Enamik inimesi ei mõista täielikult, mil määral sõltuvad teadusliku uurimise vaim ja sellest saadud õppetunnid avastajate endi isiklikest vaatepunktidest,“ kirjutas ta raamatus „The Stress of Life“ („Elu stress“). „Ajastul, mis sõltub nii suurel määral teadusest ja teadlastest, väärib see põhimõtteline asjaolu erilist tähelepanu.“¹ Selle ausa ja ennast paljastava hinnanguga väljendas Selye, kes oli ise arst, tõde, millest isegi praegu, veerand sajandit hiljem, vähesed inimesed aru saavad.

Mida enam eriarstid spetsialiseeruvad, mida rohkem nad üht kehaosa või elundit tunnevad, seda vähem kipuvad nad mõistma inimolendit, kelle sees see kehaosa või elund elab. Inimesed, keda selle raamatu tarvis intervjueerisin, andsid üksmeelselt teada, et ei nende eri- ega perearstid kutsunud neid iial üles uurima oma elu isiklikku, subjektiivset sisu. Pigem tundsid nad meditsiinitöötajatega kokku puutudes enamasti, et niisugust dialoogi ei soovita pidada. Oma eriarstidest kolleegidega neistsamadest patsientidest vesteldes leidsin ma, et isegi pärast seda, kui arst oli inimest palju aastaid ravinud, võis patsiendi haiguse kitsastest piiridest väljapoole jääv elu ja kogemus olla arsti jaoks endiselt üsna tume maa.

Minu eesmärk selles teoses on kirjutada stressi mõjust tervisele, eriti varjatud stressi omast, mida me kõik tekitame, aluseks varases elus omandatud programm, muster, mis on nii sügav ja peen, et tundub olevat justkui meie tõelise mina osa. Ehkki ma olen siin tutvustanud nii palju kättesaadavat teaduslikku tõendusmaterjali, kui tundus tavalugejale mõeldud teoses mõistlik, moodustavad raamatu südamiku – vähemalt minu jaoks – individuaalsed lood, mida mul on olnud võimalik lugejatega jagada. Juhtumisi peetakse neid lugusid ühtlasi kõige vähem veenvamaks nende poolt, kes peavad taolisi tõendeid „anekdootlikeks“.

Üksnes intellektuaalne tehnikavastane inimene võiks eitada tohutuid hüvesid, mida inimkond on saanud teaduslike meetodite hoolikast rakendamisest. Aga mitte kogu olulist informatsiooni ei saa kinnitada laboratooriumis või statistilise analüüsi abil. Mitte kõiki haiguse aspekte ei saa taandada topeltpimedate uuringute ja rangeimate teaduslike võtete abil tõestatud faktidele. „Meditsiin räägib meile tervenemise, kannatuse ja suremise tähendusrikkast toimumisest sama palju kui keemiline analüüs pottsepakunsti esteetilisest väärtusest,“ kirjutas Ivan Illich raamatus „Limits to Medicine“ („Meditsiini piirid“). Me sulgeme end tõesti kitsasse maailma, kui arvame üldtunnustatud teadmiste hulgast välja inimkogemuse ja taipamise.

Me oleme midagi kaotanud. Kanadalane William Osler, üks kõigi aegade suurimaid arste, kahtlustas 1892. aastal, et reumatoidartriit – sklerodermiaga seotud haigusseisund – on stressiga seotud häire. Tänapäeva reumatoloogia peaaegu täielikult eirab seda tarkust, hoolimata kõigist teaduslikest tõenditest, mida on pärast Osleri teksti esmakordset avaldamist 110 aasta jooksul kogutud. Nii kaugele on kitsarinnaline teaduslik lähenemine meditsiinipraktika viinud. Ülendades moodsa teaduse meie kannatuste lõplikuks kohtunikuks, oleme möödunud aegade taipamised liiga innukalt välja praakinud.

Nagu Ameerika psühholoog Ross Buck osutas, pidid tohtrid kuni tänapäeva meditsiinitehnoloogia ja teadusliku farmakoloogia tulekuni traditsiooniliselt lootma „platseeboefektile“. Nad pidid süstima igasse patsienti kindlust enda, see tähendab patsiendi sisemisele võimele terveneda. Selleks, et olla tõhus, pidi arst patsienti kuulama, looma temaga suhte ja samuti pidi ta usaldama iseenda intuitsiooni. Need on omadused, mille arstid näivad olevat kaotanud, kuna oleme hakanud usaldama peaaegu eranditult „objektiivseid“ mõõdikuid, tehnoloogiapõhiseid diagnostikameetodeid ja „teaduslikke“ raviviise.

Nii et reumatoloogi noomitus ei olnud mingi üllatus. Palju põrutavam oli mõni päev hiljem toimetajale saabunud kiri – sedapuhku toetav – Noel B. Hershfieldilt, Calgary ülikooli kliinilise meditsiini professorilt: „Uus psühhoneuroimmunoloogia teadusala on küpsenud nüüdseks sinnani, kus leidub kaalukaid, paljude valdkondade teadlaste edastatud tõendeid, et aju ja immuunsüsteemi vahel eksisteerib lähedane side … Indiviidi emotsionaalne ülesehitus ja reageerimine kestvale stressile võivad tõepoolest põhjustada paljusid haigusi, mida meditsiin ravib, kuid mille [päritolu] ei ole veel teada – sellised haigused nagu sklerodermia ja valdav osa reumahäiretest, põletikulised soolehaigused, diabeet, hulgiskleroos ja suur hulk teisi haigusseisundeid, mis on esindatud igas meditsiini alamvaldkonnas …“

Üllatav selles kirjas oli uue meditsiinivaldkonna olemasolust teadasaamine. Mis on psühhoneuroimmunoloogia? Nagu ma teada sain, ei ole see vähemat kui teadus, mis uurib vaimu ja keha vastastikmõjusid, emotsioonide ja füsioloogia lahutamatut ühtsust inimese arengus ja läbi kogu elu, nii terve kui haige olles. See hirmuäratavalt keeruline sõna tähendab lihtsalt, et see teadusala uurib viise, kuidas psüühika – vaim ja selle emotsioonide sisu – suhtleb süvitsi keha närvisüsteemiga ja kuidas need mõlemad omakorda moodustavad olulise seose meie immuunkaitsega. Mõned on kutsunud seda uut valdkonda psühhoneuroimmunoendokrinoloogiaks, osutamaks sellele, et ka endokriin- ehk hormoonsüsteem on osa meie kogu-keha-süsteemi reaktsioonist. Innovaatilised uuringud on paljastamas, kuidas need sidemed toimivad kuni rakutasandini välja. Me oleme avastamas teaduslikku alust sellele, mida oleme juba varem teadnud, kuid kahjuks unustanud.

Paljud arstid läbi sajandite on jõudnud arusaamisele, et emotsioonid on haiguse põhjuste või tervise taastamisega sügavalt seotud. Nad tegid teadusuuringuid, kirjutasid raamatuid ja vaidlustasid valitsevat meditsiiniideoloogiat, kuid nende ideed, uuringud ja taipamised kadusid ikka ja jälle omamoodi meditsiini Bermuda kolmnurka. Eelmiste põlvkondade arstide ja teadlaste vaimu ja keha ühenduse mõistmiseni jõudmine kadus jäljetult, nagu poleks see ilmavalgust näinudki.

New England Journal of Medicine’i 1985. aasta augustinumbri juhtkiri võis autoriteetse enesekindlusega kuulutada, et „on aeg tunnistada, et meie usk haigusesse kui vaimse seisundi otsesesse peegeldusse on suuresti folkloor“.²

Taolised kõrvaleheitmised ei pea enam paika. Psühhoneuroimmunoloogia, uus teadus, mida dr Hershfield oma kirjas The Globe and Mailile mainis, on muutunud edukaks, olgugi et selle teadmised ei ole veel jõudnud meditsiinipraktika maailmas läbi lüüa.

Meditsiiniraamatukogude või veebilehtede põgusast külastamisest piisab, et näidata uurimustööde, ajakirjaartiklite ja õpikute tõusulainet, mis uute teadmiste üle arutlevad. Informatsioon on populaarsete raamatute ja ajakirjade kaudu imbunud vaikselt paljude inimesteni. Tavainimeste jaoks, kes on mitmeski mõttes professionaalidest ette jõudnud ja vanadesse üldtunnustatud doktriinidesse vähem takerdunud, ei tundu nii ähvardav aktsepteerida, et meid ei saa nii lihtsalt osadeks jagada, ja et kogu imeline inimorganism on enamat kui lihtsalt osade summa.

Meie immuunsüsteem ei eksisteeri igapäevakogemusest lahus. Näiteks on tõestatud, et tervete noorte inimeste normaalselt toimiv immuunkaitse on lõpueksamite pinge all olevate meditsiinitudengite puhul allasurutud. Veelgi olulisem järeldus seoses nende edasise tervise ja heaoluga oli, et kõige üksildasemate tudengite puhul oli negatiivne mõju immuunsüsteemile kõige suurem. Üksindust on sarnaselt seostatud psühhiaatriahaigla patsientide ühe rühma vähenenud immuunaktiivsusega. Isegi kui rohkem teaduslikke tõendeid ei eksisteeriks – ehkki neid on palju –, tuleks võtta arvesse kroonilise stressi pikaajalisi mõjusid. Eksamisurve on selge ja lühiajaline, kuid paljud inimesed elavad enese teadmata terve oma elu justkui vägeva ja kriitilise eksamineerija pilgu all, kellele nad peavad iga hinna eest meele järele olema. Paljud meist elavad kui mitte üksi, siis emotsionaalselt ebaadekvaatsetes suhetes, mis ei tunnista ega austa meie sügavaimaid vajadusi. Isoleeritus ja stress mõjutavad paljusid, kes võib-olla usuvad, et nende elu on üsna rahuldav.

Kuidas saab stress muunduda haiguseks? Stress on tugevate emotsionaalsete stiimulite peale vallanduv keerukas füüsiliste ja biokeemiliste reaktsioonide kaskaad. Füsioloogiliselt on emotsioonid iseenesest inimese närvisüsteemi elektrilised, keemilised ja hormonaalsed vabanemised. Emotsioonid mõjutavad meie peamiste elundite toimimist, immuunkaitse terviklikkust ja paljude veres ringlevate bioloogiliste ainete tööd, mis aitavad reguleerida keha füüsilisi seisundeid, ja need omakorda mõjutavad emotsioone. Kui emotsioonid on alla surutud, nagu Mary pidi oma lapsepõlves turvatunde loomiseks tegema, muudab selline pärssimine keha kaitsemehhanismid haiguste ees relvituks. Allasurumine – emotsioonide eraldamine teadlikkusest ja nende viimine mitteteadvuse maailma – ajab meie füsioloogilised kaitsemehhanismid segadusse, nii et mõnede inimeste puhul lähevad need kaitsemehhanismid rikki, muutudes pigem tervise hävitajaks kui selle kaitsjaks.

Seitsme aasta jooksul, mis ma olin Vancouveri haigla palliatiivraviosakonna meditsiiniline koordinaator, nägin paljusid kroonilise haigusega patsiente, kelle emotsionaalne ajalugu sarnanes Mary omaga. Sarnased arengud ja toimetulekuviisid esinesid ka inimeste puhul, kes tulid meie juurde palliatiivravile vähi või degeneratiivsete neuroloogiliste protsessidega, nagu amüotroofne lateraalskleroos (ALS, mida tuntakse Põhja-Ameerikas ka Lou Gehrigi haigusena, USA tuntud pesapalluri järgi, kes sellele haigusele alla vandus, ja Suurbritannias motoorneuroni haigusena). Oma perearstipraksises jälgisin neidsamu mustreid inimeste puhul, kellel ravisin hulgiskleroosi, põletikulisi soolehaigusi, nagu haavandilist koliiti ja Crohni tõbe, ka kroonilist väsimussündroomi, autoimmuunhaigusi, fibromüalgiat, migreeni, nahahaigusi, endometrioosi ja paljusid muid haigusseisundeid. Peaaegu ükski minu raske haigusega patsientidest ei olnud oma elu olulistes valdkondades õppinud ütlema ei. Kui peale vaadates tundusid mõnede inimeste isiksused ja olud Mary omadest väga erinevad, siis põhjapanev emotsioonide allasurumine oli alati esinev tegur.

Üks lootusetult haige patsient minu osakonnas oli keskealine mees, tegevdirektor ühes firmas, mis turustas haikõhre vähivastase ravimina. Selleks ajaks, kui ta meie osakonda võeti, oli hiljuti diagnoositud vähk levinud kõikjale tema kehas. Ta jätkas haikõhre söömist peaaegu surmapäevani välja, aga mitte sellepärast, et ta oleks veel uskunud selle väärtusesse. See lõhnas halvasti – selle vastikut haisu võis isegi tükk maad eemalt tunda – ja ma võisin vaid ette kujutada, kuidas see maitseb. „Ma vihkan seda,“ ütles ta mulle, „aga minu äripartner oleks nii pettunud, kui lõpetaksin selle söömise.“ Veensin teda, et tal on täielik õigus elada oma viimased päevad ilma, et tunneks vastutust kellegi teise pettumuse pärast.

Sellise võimaluse tõstatamine, et viis, kuidas inimesed on pidanud oma elu elama, võib nende haigust soodustada, on tundlik teema. Käitumise ja hilisema haiguse vahelised seosed on ilmsed näiteks suitsetamise ja kopsuvähi vahel – välja arvatud ehk tubakatööstuse juhtidele. Aga kui asi puudutab emotsioone ja hulgiskleroosi, rinnavähi või artriidi tekkimist, on selliseid seoseid raskem tõestada. Lisaks haigusest löödud olemisele tunneb patsient süüd selle eest, et on just niisugune inimene, nagu on. „Miks sa seda raamatut kirjutad?“ küsis üks 52-aastane ülikooliprofessor, kellel oli ravitud rinnavähki. Peaaegu vihase häälega ütles ta mulle: „Ma haigestusin vähki geenide tõttu, mitte mingi asja pärast, mida ma tegin.“

„Arvamus, et haigus ja surm on isiklik läbikukkumine, on üks iseäranis kahetsusväärne ohvri süüdistamise vorme,“ süüdistas New England Journal of Medicine’i 1985. aasta juhtkiri. „Ajal, mil patsiendid on niigi haigusest koormatud, ei tohiks neid koormata veel ka sellega, et peavad võtma vastutuse tagajärje eest.“

Me tuleme selle oletatava süü häiriva küsimuse juurde tagasi. Märgin siinkohal vaid, et süü ja läbikukkumine ei ole teemaks. Taolised terminid üksnes hägustavad pilti. Nagu edaspidi näeme, on kannataja süüdistamine – kui jätta kõrvale kõlbeline nürimeelsus – teaduslikust vaatepunktist täiesti põhjendamatu.

NEJMi juhtkiri ajas segi süü ja vastutuse. Kuigi me kõik tunneme hirmu süüdistatud olemise ees, sooviksime me kõik olla vastutustundlikumad – see tähendab, omada võimet vastata oludele oma elus teadlikult, selle asemel et lihtsalt reageerida. Me tahame olla omaenda elus autoriteetne inimene: juhtpositsioonil, suuteline langetama autentseid otsuseid, mis meid mõjutavad. Ilma teadlikkuseta ei ole mingit tõelist vastutust. Üks Lääne meditsiinilise lähenemisviisi nõrkusi on, et me oleme muutnud arsti ainsaks autoriteediks, nii et patsient on liigagi tihti pelgalt ravi vastuvõtja. Inimestelt on võetud ära võimalus saada tõeliselt vastutustundlikuks. Kedagi meist ei tohi süüdistada selle eest, kui jääme alla haigusele ja surmale. Igaüks meist võib ükskõik millal alla jääda, aga mida rohkem me õpime iseennast tundma, seda vähem on meil kalduvust muutuda passiivseks ohvriks.

Vaimu ja keha seoseid ei tule näha mitte ainult haiguse mõistmiseks, vaid ka tervise mõistmiseks. Dr Robert Maunder Toronto ülikooli psühhiaatriateaduskonnast on kirjutanud vaimu ja keha ühendusest haiguste korral. „Püüuga tunda ära stressiküsimus ja leida sellele vastus,“ ütles ta mulle intervjuu käigus, „kaasneb pigem tervis kui küsimuse eiramine.“³ Tervendamise puhul võib iga informatsioonikild, iga tõe iva olla otsustava tähtsusega. Kui emotsioonide ja füsioloogia vahel eksisteerib mingi seos, jätaks inimestele sellest mitte rääkimine nad ilma võimsast tööriistast.

Ja siinkohal satume silmitsi keele küündimatusega. Isegi vaimu ja keha seostest rääkimine viitab sellele, et kaks diskreetset üksust on üksteisega kuidagi seotud. Kuid elus ei esine niisugust lahusolekut: ei ole olemas keha, mis ei ole vaim, ei ole olemas vaimu, mis ei ole keha. Asjade tegeliku seisu edasiandmiseks on soovitatud sõna vaimkeha.

Isegi Läänes ei ole vaim-keha-mõtlemine täiesti uus. Ühes Platoni dialoogis tsiteerib Sokrates ühe Traakia arsti kriitikat oma Kreeka kolleegide suhtes: „… nii nagu ei saa ravida silmi või pead kehast eraldi, nii ei saa ka keha hingest eraldi, ning seepärast ongi Kreeka arstid võimetud paljude haiguste suhtes, sest nad ei tunne tervikut … Sest praegu … on inimeste seas levinud just see eksiarvamus, et mitmed arstid püüavad ette võtta kumbagi eraldi …“ Vaimu ei saa kehast lahku lüüa, ütles Sokrates peaaegu kaks ja pool aastatuhandet enne psühhoneuroimmunoendokrinoloogia teket!

„Kui keha ütleb ei“ kirjutamine on teinud enamat kui lihtsalt kinnitanud mõningaid taipamisi, mida väljendasin esimest korda oma artiklis Mary sklerodermiast. Ma olen omajagu õppinud ja hakanud sügavalt väärtustama sadade arstide, teadlaste, psühholoogide ja õpetlaste tööd, kes on kaardistanud varem tundmata vaim-keha maastikku. Selle raamatu kallal töötamine on olnud ka sisemine uurimisreis viisidesse, kuidas ma ise olen enda emotsioone alla surunud. Mind õhutas sellele isiklikule rännakule asuma vastus küsimusele, mille esitas üks nõustaja Briti Columbia vähiliidust, kuhu olin läinud uurima emotsioonide allasurumise rolli vähi puhul. Paljude pahaloomulise kasvajaga inimeste puhul näis esinevat automaatset psüühilise või füüsilise valu ning ebamugavate emotsioonide, nagu viha, kurbuse või tõrjutuse eitamist. „Milline on teie enda isiklik suhe selle probleemiga?“ küsis nõustaja minult. „Mis teid selle konkreetse teema juurde tõmbab?“

See küsimus tuletas meelde seitsme aasta taguse vahejuhtumi. Saabusin ühel õhtul hooldekodusse, et külastada oma seal elanud 76-aastast ema. Tal oli progresseeruv lihasdüstroofia, pärilik lihashaigus, mida meie perekonnas esineb. Kuna ta ei suutnud ilma abita isegi istuli tõusta, ei olnud tal võimalik enam kodus elada. Tema kolm poega koos peredega käisid tal regulaarselt külas kuni tema surmani, mis juhtus just siis, kui asusin seda raamatut kirjutama.

Piki hooldekodu koridori kõndides lonkasin kergelt. Mulle oli sel hommikul tehtud põlvele kõhrerebendioperatsioon, mille põhjuseks oli see, et eirasin seda, mida mu keha oli mulle valu keeles öelnud. See juhtus iga kord, kui käisin tsemendi peal sörkimas. Kui ma ema tuppa viiva ukse avasin, kõndisin muretu normaalse kõnnakuga voodi juurde teda tervitama. Lonkamise varjamise impulss ei olnud teadlik ja ma tegin seda enne, kui asjast teadlikuks sain. Alles hiljem hakkasin mõtlema, mis õigupoolest ajendas mind niisugust mittevajalikku abinõu tarvitama – ebavajalikku, kuna mu ema oleks rahulikult aktsepteerinud, et tema 51-aastasel pojal on kaksteist tundi pärast operatsiooni lonkav põlv.

Mis siis õigupoolest juhtus? Minu automaatne impulss varjata ema eest oma valu isegi nii süütus olukorras oli sügavalt juurdunud refleks, millel oli meie kummagi praeguste vajadustega vähe pistmist. See allasurumine oli mälestus – selle dünaamika taasesitus, mis oli sööbinud minu arenevasse ajju veel enne, kui oleksin võinud sellest teadlik olla.

Ma olen nii natside genotsiidi ohver kui ka laps, kes on elanud suure osa oma esimesest eluaastast natside okupatsiooni all Budapestis. Minu emapoolsed vanavanemad tapeti Auschwitzis, kui olin viiekuune; ka minu tädi deporteeriti ja temast ei kuuldud enam midagi; ja minu isa oli sunnitööpataljonis Saksa ja Ungari armee teenistuses. Minu ema ja mina püsisime Budapesti getos elatud kuude jooksul vaevu elus. Ema pidi mõneks nädalaks minust lahkuma, sest see oli ainus viis päästa mind kindlast surmast nälja või haiguse läbi. Ei ole tarvis väga suurt kujutlusvõimet mõistmaks, et selles meeleseisundis ja ebainimliku pinge all, millega ta päevast päeva silmitsi seisis, oli ta haruharva võimeline õrnalt naeratama ja andma jagamatut tähelepanu, mida arenev imik vajab, et tekitada tema meeltes turvatunde ja tingimusteta armastuse taju. Ema rääkis mulle, et tegelikult oli tema meeleheide paljudel päevadel nii suur, et üksnes vajadus minu eest hoolitseda motiveeris teda voodist tõusma. Ma õppisin varakult, et pean tähelepanu saamiseks vaeva nägema, olema oma emale võimalikult väikeseks koormaks, ja et kõige parem on oma ärevus ja valu alla suruda.

Ema ja väikelapse vahelise terve suhte puhul on ema suuteline hoolitsema ilma, et imik peaks selle nimel, mida ta vajab, kuidagimoodi vaeva nägema. Minu ema ei olnud suuteline pakkuma mulle tingimusteta armastust – ja kuna ta ei olnud ei pühak ega täiuslik, siis üsna tõenäoliselt ei oleks see tal täielikult õnnestunud isegi ilma nende õudusteta, mis meie perekonda vaevasid.

Just nendes oludes sai minust oma ema kaitsja – kaitsesin teda esmajärjekorras minu enda valust teadasaamise eest. See, mis algul oli väikelapse automaatne kaitsev toimetulekuviis, tardus peagi fikseeritud isiksuse harjumuseks, mis pani mind veel ka viiskümmend üks aastat hiljem varjama ema eest ka kõige tühisemat füüsilist ebamugavust.

Ma ei olnud mõelnud „Kui keha ütleb ei“ projektist niimoodi. Sellest pidi saama intellektuaalne otsing, et uurida huvitavat teooriat, mis aitaks selgitada inimese tervist ja haigust. See oli rada, mida teised olid enne mind tallanud, kuid alati oli veel midagi, mida avastada. Nõustaja väljakutse pani mind seisma silmitsi emotsioonide allasurumisega minu enda elus. Mõistsin, et minu lonkamise varjamine oli vaid üks väike näide.

Seega, seda raamatut kirjutades ei kirjelda ma üksnes seda, mida olen õppinud teistelt või erialaajakirjadest, vaid ka seda, mida olen täheldanud iseenda juures. Allasurumise mehhanismid toimivad meis kõigis. Me kõik oleme suuremal või vähemal määral eneseeitajad ja iseenese reeturid, enamasti viisidel, millest oleme sama vähe teadlikud, kui mina olin teadlik „otsuses“ varjata oma lonkamist. Mis puudutab tervist või haigust, siis on küsimus üksnes määras ja ka muude tegurite, näiteks pärilikkuse või keskkonnaohtude olemasolus või puudumises, mis samamoodi haigust soodustavad. Nii et demonstreerides, et allasurumine on stressi peamine põhjustaja ja oluline haigusele kaasaaitaja, ei näita ma teistele näpuga, et „nad teevad end ise haigeks“. Minu eesmärk selles raamatus on soodustada õppimist ja tervenemist, mitte kasvatada süü- ja häbitunnet, mida on meie kultuuris juba niigi rohkem kui küll. Võib-olla olen ma süü küsimuses liigagi tundlik, kuid enamik inimesi on seda. Häbi on kõige sügavam „negatiivne emotsioon“, selle tunde vältimiseks teeme peaaegu kõik, mis võimalik. Paraku kahjustab meie alaline hirm häbi ees võimet näha tegelikkust.

Vaatamata paljude arstide suurimatele pingutustele suri Mary Vancouveri haiglas kaheksa aastat pärast diagnoosi saamist, vandudes alla sklerodermia tüsistustele. Ta säilitas kuni lõpuni oma leebe naeratuse, ehkki tema süda oli nõrk ja hingamine vaevaline. Iga mõne aja tagant palus ta mul planeerida pikki eravisiite, isegi tema viimastel päevadel haiglas. Ta tahtis lihtsalt rääkida, nii tõsistel kui tühistel teemadel. „Te olete ainus, kes on mind eales kuulanud,“ ütles ta mulle ükskord.

Olen vahel mõelnud, milliseks oleks Mary elu kujunenud siis, kui keegi oleks teda kuulnud, näinud ja mõistnud siis, kui ta oli väike laps – väärkoheldud, hirmunud, oma väikeste õdede eest vastutust tundev. Võib-olla kui keegi oleks pidevalt ja usaldusväärselt kohal olnud, oleks ta õppinud iseennast väärtustama, väljendama oma tundeid, näidanud välja oma viha, kui keegi füüsiliselt või emotsionaalselt üle tema piiride tungis. Kui tema saatus oleks olnud niisugune, kas ta oleks siis endiselt elus?