Читать книгу Kui keha ütleb ei. Varjatud stressi hind - Gabor Mate - Страница 6

Väita, et 1996. aasta kevad ja suvi olid Natalie elus stressirohke aeg, oleks pehmelt öeldud. Märtsis oli tema 16-aastane poeg saanud välja võõrutusravikeskusest, kus oli viibinud kuus kuud. Poeg oli kaks aastat tarvitanud uimasteid ja alkoholi ning teda oli korduvalt koolist välja visatud. „Meil vedas, et ta pääses elukohajärgsesse raviprogrammi,“ räägib 53-aastane endine meditsiiniõde. „Ta oli vaid natuke aega kodus olnud, kui kõigepealt sai diagnoosi minu mees ja seejärel mina.“ Juulis tehti tema abikaasale Billile pahaloomulise soolekasvaja operatsioon. Pärast operatsiooni öeldi, et vähk on levinud edasi maksa.

Natalied vaevasid aeg-ajalt väsimus, pearinglus ja kumin kõrvades, kuid need sümptomid kestsid lühikest aega ja taandusid ravita. Aasta enne diagnoosi saamist oli ta tundnud end tavalisest väsinumana. Peapööritushoo järel juunis tehti talle kompuutertomograafuuring, mille tulemus oli negatiivne. Kaks kuud hiljem näitas magnetresonantstomograafia (MRT) Natalie ajus hulgiskleroosile iseloomulikke kõrvalekaldeid: põletikulised fookuspiirkonnad, kus müeliin, närvirakke ümbritsev rasvkude, oli kahjustatud või armistunud.

Hulgiskleroos (kreekakeelsest sõnast, tähendusega „kõvastuma“) on niinimetatud demüeliniseerivatest haigustest, mis kahjustavad rakkude toimimist kesknärvisüsteemis, kõige tavalisem. Selle sümptomid sõltuvad sellest, kus põletik ja armistumine esinevad. Peamised piirkonnad, mis rünnaku alla satuvad, on seljaaju, ajutüvi ja nägemisnärv, mis on visuaalset informatsiooni ajju kandev närvikiudude kimp. Kui kahjustus asub kusagil seljaajus, on sümptomiteks tuimus, valu või muud ebameeldivad aistingud jäsemetes või keres. Võib esineda ka lihaste tahtmatut pingule tõmbumist või nõrkust. Aju alumises osas võib müeliini kaotus kutsuda esile topeltnägemist või kõne- või tasakaaluprobleeme. Nägemisnärvi põletikuga patsiendid kogevad ajutist nägemisekaotust. Tavaline sümptom on väsimus, tohutu kurnatuse taju, mis ületab kaugelt tavalise väsimuse.

Natalie pearinglus kestis läbi sügise ja talve alguse, mil ta hooldas oma abikaasat, kes kosus sooleoperatsioonist ja kaheteistnädalasest keemiaravist. Hiljem suutis Bill mõnda aega jätkata tööd kinnisvaramaaklerina. 1997. aasta mais tehti teine operatsioon, et eemaldada kasvajad maksas.

„Pärast resektsiooni, mille käigus eemaldati 75 protsenti maksast, tekkis Billil portaalveenis tromb.⁴ Ta oleks võinud selle tõttu surra,“ ütleb Natalie. „Ta sattus väga suurde segadusse ja muutus sõjakaks.“ Bill suri 1999. aastal, kuid enne seda põhjustas ta oma naisele veel emotsionaalset piina, mida too ei osanud ette näha.

Colorado teadlased vaatlesid sadat inimest, kes põdesid retsidiivide ja remissioonidega hulgiskleroosi, mille puhul ägenemised vahelduvad sümptomivabade perioodidega. Nataliel on just see SM-i (sclerosis multiplexi) tüüp. Patsiendid, keda koormas kvalitatiivselt äärmuslik pinge, nagu näiteks suured suhteprobleemid või majanduslik ebakindlus, kogesid neli korda suurema tõenäosusega ägenemisi.⁵

1996. aasta jõulude ajal esines mul endiselt palju peapööritust, kuid pärast seda olin peaaegu 100 protsenti terve,“ räägib Natalie. „Üksnes mu kõnnak oli pisut paigast ära. Ja vaatamatakõigile probleemidele Billi maksaresektsiooniga – ma pidin teda juulis ja augustis neli korda kiirabiosakonda viima – oli mul kõik korras. Näis, et Billi olukord pöörab paremuse poole ja me lootsime, et rohkem komplikatsioone ei teki. Seejärel oli mul järjekordne ägenemine.“ Puhang saabus, kui Natalie arvas, et võib veidi lõdvestuda, kui tema teeneid ei lähe enam nii hädasti tarvis.

„Mu abikaasa oli seda tüüpi inimene, kes tundis, et ei pea midagi tegema, kui ta seda teha ei taha. Ta oli alati niisugune. Kui ta oli haige, siis ta arvas, et ei kavatse kohe kindlasti midagi teha. Ta istus diivanil ja nipsutas sõrmi – ja kui tema sõrme nipsutas, siis sa kargasid püsti. Isegi lapsed muutusid tema suhtes kannatamatuks. Lõpuks, sügisel, kui ta end paremini tundis, saatsin ta koos mõne sõbraga mõneks päevaks linnast välja. Ma ütlesin: „Tal on vaja välja saada.““

„Mida sinul vaja oli?“ küsisin.

„Mul oli kõrini. Ma ütlesin: „Viige ta mõneks päevaks golfi mängima,“ ja siis sõber tuli ja võttis ta peale. Ja kaks tundi hiljem ma teadsin, et mu haigus ägeneb.“

Mida oleks Natalie võinud sellest kogemusest õppida? „Noh,“ ütleb Natalie kõhklevalt, „et ma pean teadma, millal tõmbuda tagasi oma aitajarežiimist. Aga ma lihtsalt ei saa; kui kellelgi on abi vaja, siis ma pean seda tegema.“

„Sõltumata sellest, mis sinuga juhtub?“

„Jah. Viis aastat on möödas ja ma ei ole endiselt õppinud, et pean hoidma mõõdukat tempot. Mu keha ütleb mulle sageli ei, aga mina lähen ikka edasi. Ma ei õpi.“

Natalie kehal oli kogu abielu vältel palju põhjuseid öelda talle ei. Bill oli kõva napsimees ja valmistas Nataliele sageli piinlikkust. „Kui ta oli natuke liiga palju joonud, muutus ta vastikuks,“ ütleb Natalie. „Ta muutus tülinorijaks, agressiivseks, kaotas enesevalitsuse. Kui keegi peol teda kuidagi ärritas, tegi ta inimese kõigi ees ilma mingi põhjuseta maatasa. Mina keerasin lihtsalt selja ja kõndisin minema ning seejärel oli ta minu peale vihane, et ma ei toetanud teda. Nelikümmend kaheksa tundi pärast SM-i diagnoosi saamist ma teadsin, et Bill ei tule mulle toeks.“

Pärast golfipuhkuselt naasmist oli Bill mõned kuud täis füüsilist väge. Tal tekkis suhe teise naisega, kes oli perekonnasõber. „Mina mõtlesin: Vaata, mida ma olen sinu heaks teinud,“ ütleb Natalie. „Ma olen seadnud iseenda tervise ohtu. Ma olin terve suve sulle toeks. Sina olid surmasuus ja mina istusin 72 tundi haiglas, oodates, kas sa sured või taastud. Ma hoolitsesin sinu eest, kui sa koju tulid, ja see on siis minu tasu selle eest. Mulle antakse vastu hambaid.“

Arvamus, et psühholoogiline stress suurendab hulgiskleroosi riski, ei ole uus. Prantsuse neuroloog Jean-Martin Charcot oli esimene, kes esitas hulgiskleroosi täieliku kliinilise kirjelduse. 1868. aastal peetud loengus teatas ta, et patsiendid seostavad „kaua kestnud leina või meelehärmi“ sümptomite tekke algusega. Viis aastat hiljem kirjeldas üks Briti arst juhtumit, mis oli samuti seotud stressiga: „Etioloogiliselt on tähtis mainida üht teist avaldust, mille tegi üks vaene naine, kui esitas meditsiiniõele usalduslikuma seletuse – et tema haiguse põhjuseks oli see, et ta tabas oma abikaasa voodist koos teise naisega.“⁶

Intervjueerisin selle raamatu jaoks üheksat SM-i põdevat inimest, neist kaheksa naised. (Umbes 60 protsenti haigetest on naised.) Natalie loos kujukalt esitatud emotsionaalsed mustrid on kõigi nende inimeste puhul selgelt nähtavad, kuigi mitte alati nii dramaatiliselt.

Minu intervjuudest kogutud tõendid on kooskõlas avaldatud uurimustöödega. „Paljud selle haiguse uurijad on väljendanud kliinilist muljet, et emotsionaalne stress võib olla SM-i tekkesse kuidagi kaasatud,“ märgiti ühes teadusartiklis 1970. aastal.⁷ Meditsiinilised vaatlejad on juba ammu pidanud liigset emotsionaalset seotust lapsevanemaga, psühholoogilise sõltumatuse vaegust, tugevat armastuse ja kiindumuse vajadust ning võimetust tunda või väljendada viha haiguse loomuliku arengu võimalikeks teguriteks. 1958. aastal tehtud uuring leidis, et 90 protsendil juhtudel „enne sümptomite teket … kogesid patsiendid traumeerivaid elusündmusi, mis olid ohustanud nende „turvasüsteemi“.“⁸

Üks 1969. aastal tehtud uuring vaatles psühholoogiliste protsesside rolli kolmekümne kahe Iisraelist ja Ameerika Ühendriikidest pärit patsiendi puhul. Neist SM-i patsientidest 85 protsenti koges sümptomite teket, mis hiljem diagnoositi hulgiskleroosina, hiljutiste äärmiselt stressirohkete sündmuste järel. Stressori olemus varieerus oluliselt, alates lähedase surmast või haigusest kuni äkilise elatise kaotamise ohu või perekondliku sündmuseni, mis põhjustas inimese elus jäädava muutuse ning nõudis temalt paindlikkust või kohanemist, millega hakkamasaamine käis üle jõu. Pikaajaline abielukonflikt oli üks niisugune stressiallikas, suurenenud vastutus töökohal teine. „Ühine tunnusjoon …“ kirjutavad uuringu autorid, „on järkjärguline arusaamine oma võimetusest raske olukorraga toime tulla … mis kutsub esile küündimatuse või läbikukkumise tundeid.“⁹ Need pinged olid kultuuriülesed.

Üks teine uuring võrdles SM-i patsiente tervete „kontrollrühmaga“. SM-i grupis olid tõsiselt ähvardavad sündmused kümme korda levinumad ja abielukonflikt viis korda sagedasem.¹⁰

Kaheksast hulgiskleroosi põdevast naisest, kellega rääkisin, oli ainult üks endiselt oma esimeses pikaajalises suhtes; teised oli lahku läinud või lahutatud. Nelja naist oli nende elukaaslane mõni aeg enne haiguse teket füüsiliselt või psühholoogiliselt väärkohelnud. Ülejäänud juhtudel oli elukaaslane emotsionaalselt eemale hoidev või kättesaamatu.

Ajakirjanik Lois oli 24-aastane, kui tal 1974. aastal SM diagnoositi. Põgusale topeltnägemise episoodile järgnesid mõni kuu hiljem torkivad aistingud jalgades. Ta oli eelmised kaks aastat elanud Arktikas pisikeses põlisameeriklaste külas koos endast üheksa aastat vanema mehega, kunstnikuga, keda Lois kirjeldab nüüd vaimselt ebastabiilsena. Hiljem sattus mees maniakaaldepressiivse haigusega haiglasse. „Ma jumaldasin teda,“ meenutab naine. „Ta oli väga andekas ja ma tundsin, et ei tea mitte midagi. Võib-olla ma kartsin teda pisut.“

Loisi jaoks oli elu Arktikas ääretult raske. „Turvaliselt Läänerannikult pärit tüdruku jaoks oli see nagu pärapõrgusse kolimine. Aastaid hiljem käisin psühholoogi juures ja tema ütles: „Sul vedas, et sealt eluga minema pääsesid.“ Seal oli palju joomist, surma ja mõrvu, isolatsiooni. Sinna ei vii ühtki teed. Ma tundsin oma elukaaslase, tema hinnangute ja viha ees füüsilist hirmu. See oli suveromanss, mis oleks pidanud kestma mõne kuu, aga kestis paar aastat. Ma püüdsin nii kõvasti kui võimalik temast kinni hoida, aga lõpuks viskas ta mu välja.“

Elamistingimused olid halvad. „Meil oli kõrvalhoone ja –40 või –50-kraadise ilma puhul oli see kohutav. Seejärel andis ta järele ja tõi meeämbri, nagu seda kutsutakse, kuhu saaksin öösel pissida, sest naised peavad meestest sagemini pissil käima, eks ole?“

„Kas see oli vastutulek?“ uurin.

„Jah, just. Me pidime selle tühjendamiseks ära viima ja tema ei tahtnud seda teha. Ühel õhtul ta viskas selle välja ja käskis mul kõrvalhoonet kasutada. Ma pidin ka vett kandma – meil ei olnud kraanivett. Ei olnud valikut. Kui tahtsin tema juurde jääda, pidin selle välja kannatama. Mäletan, et ütlesin talle, et peamine, mida ma temalt tahan, on lugupidamine. Ma ei tea miks, aga see oli minu jaoks suur asi. Ma tahtsin seda nii väga, et olin valmis paljut välja kannatama.“

Lois ütleb, et meeleheitlik tunnustusevajadus oli iseloomustanud ka tema varasemat elu, eriti suhet emaga. „Ma kandsin sellele mehele üle oma ema, kes oli alati minu elu üle valitsenud … öeldes, mida selga panna ja kujundades minu tuba ja öeldes algusest peale, mida ma pean tegema. Ma olin väike tüdruk, kes oli liiga hea, et olla tõsi. See tähendab, et sa surud maha omaenda tahtmised või vajadused, selleks et pälvida tunnustust. Ma püüdsin kogu aeg olla see, keda mu vanemad tahtsid, et oleksin.“

Barbara, psühhoterapeut – maine järgi otsustades äärmiselt tõhus –, ravib paljusid krooniliste haigustega inimesi. Temal enesel on hulgiskleroos. Ta vaidleb tugevalt vastu väitele, et lapsepõlvekogemusest pärit allasurumisel on midagi pistmist põletikuliste ja armistunud naastudega tema SM-i sümptomite juures.

Barbara hulgiskleroos tuli ilmsiks kaheksateist aastat tagasi. Esimesed sümptomid lõid välja kohe pärast seda, kui ta kutsus kaheks nädalaks oma koju sotsiopaadist mehe, kellega oli parandusasutuses tööd teinud. „Me olime teinud palju teraapiat,“ ütleb ta, „ja idee oli anda talle värske võimalus.“ Selle asemel põhjustas klient tema kodus ja abielus kaose ja hävingu. Küsin Barbaralt, kas tema silmis ei väljenda selle äärmiselt häiritud mehe küllakutsumine suurt piiride kehtestamise probleemi tema enese poolel.

„Noh, jah ja ei. Ma arvasin, et kõik on korras, kuna tegu oli kahenädalase kokkuleppega. Aga ma ilmselgelt ei teeks seda enam iial uuesti. Olen nüüdseks piiride kehtestamisel nii hea, et üks mu klient kutsub mind piiride kuningannaks – ja ta ise on ka terapeut, nii et me viskame selle üle nalja. Kahjuks pidin õppima seda raskel teel. Mõnikord ma mõtlen, et SM oli karistus minu rumaluse eest.“

See viide haigusele kui karistusele tõstatab võtmeküsimuse, kuna kroonilise haigusega inimesi süüdistatakse sageli või süüdistavad nad ehk ennast ise, et nad on oma õnnetuse kuidagi ära teeninud. Kui allasurumise/stressi vaatepunkt tähendaks tõesti, et haigus on karistus, oleksin Barbaraga seda tagasi lükates ühte meelt. Kuid teadusliku arusaamise otsimine ei sobi kokku moraliseerimise ja hinnangute andmisega. Öelda, et läbimõtlemata otsus kutsuda potentsiaalselt ohtlik inimene oma koju oli stressiallikas ja mängis haiguse tekkes oma rolli, tähendab lihtsalt osutada suhtele stressi ja haiguse vahel. Selle eesmärk on arutleda võimaliku tagajärje üle – mitte karistusena, vaid füsioloogilise reaalsusena.

Barbara rõhutab, et tal oli oma vanematega üksnes vastastikku armastav ja tervislik suhe. „Me saime emaga suurepäraselt läbi. Me olime alati väga lähedased.“

„Piire õpitakse tundma kujunemisaastatel,“ ütlen. „Miks pidid sa siis õppima piire tundma hiljem, raskel teel?“

„Mina tundsin piire, aga minu ema ei tundnud. Selle üle me enamasti tülitsesimegi – tema võimetuse üle tunda ära, kus tema lõpeb ja mina algan.“

Seda, et Barbara tõi koju ebastabiilse ja ohtliku mehe, defineeritakse uuringutes olulise stressorina, kuid sellele eelnenud puudulikest piiridest põhjustatud krooniline stress ei ole nii kergesti tuvastatav. Hägusatest psühholoogilistest piiridest lapsepõlves saab tulevikus täiskasvanuna oluline füsioloogilise stressi allikas. Keha hormonaal- ja immuunsüsteemidele avaldatakse jätkuvat negatiivset mõju, kuna ähmaste isiklike piiridega inimesed elavad stressis; nende igapäevakogemuse alaline osa on see, et teised tungivad üle nende piiride. Aga see on reaalsus, mida nad on õppinud mitte otseselt teadvustama.

„Hulgiskleroosi põhjus või põhjused on endiselt teadmata,“ märgib üks tunnustatud sisehaiguste õpik.¹¹ Enamik uurimusi lükkab ümber nakkusliku päritolu, ehkki viirusele võidakse osutada. Geneetilised mõjutused on tõenäoliselt olemas, kuna mõned rassirühmad näivad olevat sellest vabad – näiteks inuitid Põhja-Ameerikas ja bantud Lõuna-Aafrikas. Ent geenid ei seleta seda, kes haiguse saab või miks. „Kuigi on võimalik pärida geneetilist soodumust haigestuda SM-i, ei ole võimalik haigust pärida,“ kirjutab neuroloog Louis J. Rosner, UCLA hulgiskleroosikliiniku endine juht. „Ja isegi need inimesed, kellel on kõik vajalikud geenid olemas, et haigestu tingimata SM-i. Eksperdid usuvad, et haiguse vallandajaks peavad olema keskkonnategurid.“¹²

Asja komplitseerivad MRT-uuringud ja lahangud, mis tuvastavad demüelisatsioonile iseloomulikke tunnusmärke inimeste kesknärvisüsteemis, kellel haiguse välised märgid või sümptomid kunagi ei avaldunud. Miks on nii, et mõned selliste neuropatoloogiliste leidudega inimesed pääsevad haiguse selgelt väljaarenemisest, samas kui teised ei pääse?

Mis võiksid olla need „keskkonnategurid“, millele dr Rosner vihjas?

Dr Rosneri muidu suurepärane hulgiskleroosi õpik heidab pikema jututa kõrvale emotsionaalse stressi kui võimaliku haiguse tekkele kaasaaitava teguri uurimise. Selle asemel jõuab ta järeldusele, et tõenäoliselt saab haigust kõige paremini selgitada autoimmuunsuse abil. „Inimene muutub iseenda koe vastu allergiliseks,“ selgitab ta, „ja toodab antikehi, mis ründavad terveid rakke.“ Ta eirab rohket meditsiinikirjandust, mis seob autoimmuunprotsesse stressi ja isiksusega, seda olulist lüli uurime põhjalikumalt hilisemates peatükkides.

1994. aastal Chicago ülikooli haigla neuroloogiaosakonnas tehtud uuring vaatles närvisüsteemi ja immuunsüsteemi vastastikmõjusid ja nende potentsiaalset rolli SM-i puhul.¹³ Nad kasutasid rotte tõestamaks, et kui võitle-või-põgene-reaktsioon blokeerida, muutub kunstlikult esile kutsutud autoimmuunhaigus hullemaks. Ilma niisuguse sekkumiseta oleks loomade võime stressile normaalselt reageerida neid kaitsnud.

Stressikirjanduses kirjeldatud SM-i patsiendid ja kõik need, keda mina intervjueerisin, on olnud asetatud Chicago uuringus kasutatud õnnetute laboriloomadega sarnasesse positsiooni: lapsepõlve kasvatus jättis nad akuutse ja kroonilise stressi ees kaitsetuks ning nende võime kasutada vajalikku võitle-või-põgene-käitumist sai kahjustatud. Põhjapanevaks probleemiks ei ole mitte väline stress, nagu näiteks uuringutes tsiteeritud elusündmused, vaid keskkonnast tingitud abitus, mis ei luba reageerida normaalselt kas võideldes või põgenedes. Selle tagajärjel tekkinud sisemine stress surutakse alla ja see muutub seetõttu nähtamatuks. Lõpuks ei kogeta rahuldamata vajadusi või sundi rahuldada teiste vajadusi enam stressi tekitavana. See tundub normaalne. Ja inimene on tehtud relvituks.

Véronique on 33-aastane; tal diagnoositi SM kolm aastat tagasi. „Mul oli suur haigushoog,“ jutustab ta, „millest ma ei teadnud, et see on haigushoog … valu jalalabades, tuimus ja kipitus liikus üles kuni rindkere ülaosani ja siis alla tagasi, umbes kolm päeva. Mulle tundus see lahe – ma torkisin end sõrmega ega tundnud mitte midagi! Ma ei öelnud kellelegi midagi.“ Lõpuks veenis üks sõber teda arstiabi otsima.

„Sul oli tuimus ja valu jalalabadest kuni rindkere ülaosani ja sa ei rääkinud kellelegi? Miks?“

„Ma ei arvanud, et see väärib kellelegi rääkimist. Ja kui ma oleksin kellelegi rääkinud, nagu oma vanematele, oleks see neid häirinud.“

„Aga kui kellelgi teisel oleks tuimus ja valu jalalabadest kuni rindkereni, kas sa eiraksid seda?“

„Ei, ma saadaksin ta ruttu arsti juurde.“

„Miks sa kohtlesid iseennast halvemini, kui kohtleksid teist inimest? On mõni mõte?“

„Ei.“

Kõige õpetlikum on Véronique’i vastus küsimusele, mis puudutas võimalikke stressi tekitanud kogemusi hulgiskleroosi tekke eel. „Mitte tingimata halvad asjad,“ ütleb ta.

„Ma olen lapsendatud laps. Lõpuks, pärast adoptiivema viisteist aastat kestnud survet otsisin oma bioloogilise perekonna üles, mida ma ei tahtnud teha. Aga ema nõudmistele on alati lihtsam alistuda, kui nende üle vaielda – alati!

Ma leidsin nad üles ja kohtusin nendega ja minu esmamulje oli: vuih, ei ole võimalik, et me oleme sugulased. Minu jaoks tekitas stressi, kui sain kuulda oma perekonna ajaloost, sest mul ei olnud tarvis teada, et võin olla verepilastusliku vägistamise tulemusel sündinud laps. Just niimoodi see paistab; keegi ei räägi kogu lugu ja minu bioloogiline ema ei ütle midagi.

Ma olin samal ajal ka töötu, oodates töötuskindlustust, elasin abirahast. Ja mõni kuu enne seda viskasin oma poiss-sõbra välja, sest ta oli alkohoolik ja ma ei suutnud seda enam taluda. See ei olnud minu tervet mõistust väärt.“

Niisuguseid pingeid kirjeldab see noor naine mitte tingimata halbadena: Véronique’i enda soove eirava adoptiivema pidev surve otsida üles ja taasühineda oma düsfunktsionaalse bioloogilise perekonnaga; teadasaamine, et tema eostamine võib olla verepilastusliku vägistamise tulemus (nõo poolt; Véronique’i bioloogiline ema oli tol hetkel kuusteist); rahaline kitsikus; lahkuminek alkohoolikust poiss-sõbrast.

Véronique samastub oma adoptiivisaga. „Ta on minu kangelane,“ ütleb ta. „Ta oli alati minu jaoks olemas.“

„Miks sa ei läinud siis tema käest abi küsima, kui tundsid, et ema sind survestab?“

„Ma ei pääsenud kunagi üksi tema juurde. Ma pääsesin tema juurde alati ema vahendusel.“

„Ja mida sinu isa sellest kõigest arvas?“

„Ta lihtsalt vaatas kõrvalt. Aga ma sain aru, et talle see ei meeldinud.“

„Mul on hea meel, et tunned isaga lähedust. Aga sa võiksid leida endale uue kangelase – sellise, kes suudab olla enesekehtestamisel eeskujuks. Paranemiseks võiksid saada ise enda kangelaseks.“

Andekas Briti tšellist Jacqueline du Pré suri 1987. aastal 42-aastasena hulgiskleroosi tüsistustesse. Kui tema õde Hilary hiljem mõtiskles, kas Jackie haiguse võis esile kutsuda stress, kinnitasid neuroloogid kaljukindlalt, et stress ei puutunud asjasse.

Üldtunnustatud meditsiiniline arvamus on vahepeal väga vähe muutunud. „Stress ei põhjusta hulgiskleroosi,“ teatas hiljuti Toronto ülikooli SM-i kliiniku välja antud voldik patsientidele, „ehkki SM-i patsientidel on igati soovitatav stressi vältida“. See väide on eksitav. Loomulikult stress ei põhjusta hulgiskleroosi – mitte ükski tegur üksinda ei tee seda. SM-i tekkimine sõltub kahtlemata arvukatest vastastikku toimivatest mõjudest. Kuid kas on tõene öelda, et stress ei aita selle haiguse tekkele tublisti kaasa? Teadusuuringud ja siin vaadeldud inimeste elud annavad tugevasti mõista, et aitab küll. Sellest annab tõendust ka Jacqueline du Pré elu, kelle haigus ja surm on sisuliselt emotsionaalse allasurumise poolt esile kutsutud stressi laastavate tagajärgede õpikunäide.

Inimesed nutsid sageli du Pré kontsertidel. Keegi märkis, et tema suhtlemine publikuga „oli üsna hingemattev ja kõik olid sellest lummatud“. Tema mäng oli kirglik, mõnikord talumatult intensiivne. Ta rajas otsetee emotsioonideni. Erinevalt oma eraelu isiksusest oli tema lavaolek täiesti ohjeldamatu: juuksed lendlesid, keha õõtsus, see oli pigem tüüpiline rock’n’roll’ile omane toretsemine kui klassikaline vaoshoitus. „Ta näis olevat armas tagasihoidlik piimatüdruk,“ meenutas üks vaatleja, „aga koos tšelloga käte vahel oli ta nagu vaimust vaevatud.“¹⁴

Mõned du Pré salvestatud esinemised, eriti Elgari tšellokontsert, on tänase päevani ületamatud – ja tõenäoliselt jäävadki selleks. See kontsert oli väljapaistva helilooja viimane suurteos, mille ta lõi meeleheite meeleolus esimese maailmasõja järel. „Kõik hea ja tore ja puhas ja värske ja armas on kaugel ega tule iial tagasi,“ kirjutas Edward Elgar 1917. aastal. Ta oli seitsmendas elukümnendis, oma loojanguaastates. „Jackie suutlikkus portreteerida elusügises oleva mehe emotsioone oli üks tema erakordseid ja seletamatuid võimeid,“ kirjutab tema õde Hilary du Pré raamatus „A Genius in the Family“ („Geenius perekonnas“).¹⁵

Erakordne, jah. Seletamatu? Võib-olla mitte. Ehkki ta seda ei teadnud, oli Jacqueline du Pré kahekümneaastasena samuti oma elusügises. Haigus, mis tema muusikukarjäärile peagi lõpu tegi, oli vaid mõne aasta kaugusel. Kahetsus, kaotus ja resignatsioon olid moodustanud liigagi küllusliku osa tema väljendamata emotsionaalsest kogemusest. Ta mõistis Elgarit, sest talle oli osaks saanud samasugune kannatus. Elgari portree häiris teda. „Tal oli õnnetu elu, Hil,“ ütles ta oma õele, „ja ta oli haige, kuid ometi paistis sellest kõigest läbi tema särav hing, ja just seda tunnen ma tema muusikas.“

Ta kirjeldas iseennast, oma elualgusest peale. Jackie ema Iris kaotas enda isa, kui oli veel Jackiega sünnitusmajas. Sellest ajast peale muutus Jackie suhe oma emaga sümbiootiliseks sõltuvuseks, millest kumbki osapool ei suutnud end vabastada. Lapsel ei olnud võimalik olla laps ja tal ei lastud ka täiskasvanuks saada.

Jackie oli tundlik laps, vaikne ja häbelik, mõnikord vallatu. Ta olevat olnud rahulik, välja arvatud tšellot mängides. Muusikaõpetaja meenutab, et kuueaastasena oli ta olnud „kohutavalt viisakas ja hästi kasvatatud“. Ta näitas maailmale meeldivat ja kuulekat nägu. Sekretär tütarlastekoolist, kus Jackie käis, mäletab teda õnneliku ja rõõmsameelse lapsena. Keskkooliaegne klassikaaslane meenutab, et ta oli „sõbralik, lustakas tüdruk, kellega oli lihtne läbi saada“.

Jackie sisemine reaalsus oli üsna teistsugune. Hilary meenutab, kuidas õde ühel päeval nutma puhkes: „Keegi ei salli mind koolis. See on kohutav. Kõik narrivad mind.“ Ühes intervjuus ütles Jacqueline end kirjeldades, et on kui „üks neist lastest, keda teised lapsed ei kannata. Nad moodustasid kampasid ja hüüdsid jubedaid asju“. Noorukieas oli ta kohmakas, sotsiaalselt saamatu, ilma akadeemiliste huvideta ja vähese jutuga. Õe sõnul oli Jackiel alati olnud enda sõnades väljendamisega raskusi. „Tähelepanelikud sõbrad märkasid Jackie päikselise pealispinna all tärkavat kalduvust melanhooliale,“ kirjutab tema biograaf Elizabeth Wilson raamatus „Jacqueline du Pré“.¹⁶

Kogu oma elu kuni haiguseni välja varjas Jackie ema eest oma tundeid. Hilary meenutab üht judinaid tekitavat mälestust lapsepõlvest, Jacqueline’i pingelist ilmet ja saladuslikku sosistamist: „Hil, ära emale räägi, aga … kui ma suureks kasvan, ei suuda ma enam kõndida ega rääkida.“ Kuidas mõista sellist kohutavat ennustust enesele? Kas millegi üleloomulikuna või selle projektsioonina, kuidas täpselt Jackie juba lapsena oma mitteteadvuse sügavustes tundis: võimetuna liikuma iseseisvalt, kammitsetuna, tema elutähtis mina halvatud. Ja „ära emale räägi“? Sellise inimese saatusele alistumine, kes on juba teadlik sellest, kui tulutu on püüda väljendada oma valu, hirmu ja ärevust – oma varjupoolt – vanemale, kes ei ole suuteline niisugust suhtlust vastu võtma. Palju aega hiljem, kui hulgiskleroos teda tabas, plahvatas Jackie eluaegne vimm ema vastu välja kontrollimatute, solvavate raevuhoogudena. Sõnakuulelikust lapsest sai ääretult vaenulik täiskasvanu.

Kui palju Jacqueline du Pré tšellot ka ei armastanud ja ei ihaldanud, miski temas osutas vastupanu tšellovirtuoosi rollile. See virtuoosi persona asendas tema tegelikku mina. Sellest sai ka tema ainus emotsionaalse suhtlemise laad ja tema ainus viis hoida ema tähelepanu. Hulgiskleroosist sai talle vahend heita see roll kõrvale – tema keha viis öelda ei.

Jacqueline ise ei suutnud otseselt maailma ootusi tagasi lükata. Kaheksateistaastasena, kui ta oli juba avalikkuse pilgu all, tundis ta nukrat kadedust ühe teise noore tšellisti suhtes, kes koges toona kriisi. „Sel tüdrukul veab,“ ütles ta oma sõbrale. „Ta võib muusikast loobuda, kui tahab. Aga mina ei saa kunagi loobuda, sest liiga paljud inimesed on minu peale liiga palju raha kulutanud.“ Tšello võimaldas tal liuelda kujuteldamatutesse kõrgustesse ja see aheldas teda. Kuigi temas tekitas hirmu, millist lõivu muusikukarjäär temalt nõuab, alistus ta oma ande ja perekonnavajaduste kehtestatud nõudmistele.

Hilary räägib Jackie „tšellohäälest“. Kuna Jackie otsesed emotsionaalsed väljendusvahendid olid juba varakult lämmatatud, sai tšellost tema hääl. Ta valas kogu oma pinge, valu, resignatsiooni – kogu oma raevu – muusikasse. Nagu üks tema tšelloõpetajaid läbinägelikult täheldas, sundis Jackie teismelisena instrumenti oma mänguga väljendama tema sisemist agressiivsust. Musitseerimise ajal muutsid teda üleni elavaks emotsioonid, mis kõikjal mujal tema elus olid kas lahjendatud või puudusid üldse. Seepärast oligi teda nii lummav vaadata ja nii sageli valus kuulata – „peaaegu hirmuäratav“, nagu ütles vene tšellist Miša Maiski.

Kakskümmend aastat pärast lapsepõlves tehtud debüüti, nüüd juba SM-i põdedes, rääkis Jackie ühele sõbrale, mida ta oli tundnud end esimest korda lavalt leides. „Kuni selle hetkeni oleks tema ees seisnud justkui telliskivimüür, mis takistas teda välismaailmaga suhtlemast. Kuid samal hetkel, kui Jackie hakkas publikule mängima, telliskivimüür kadus ja ta tundis, et suudab lõpuks ometi rääkida. See oli taju, mis ei lahkunud temast enam kunagi, kui ta esines.“ Täiskasvanuna kirjutas ta oma päevikusse, et ei olnud mitte kunagi osanud end sõnadega väljendada, üksnes muusika kaudu.

Jacqueline du Pré elu viimases faasis enne hulgiskleroosi, mis tema tšellomängule lõpu tegi, domineeris suhe abikaasa Daniel Barenboimiga. Sarmikas, kultuurne ja kosmopoliitne Argentina juut Barenboim, kes oli üles kasvanud Iisraelis, oli oma kahekümnendate eluaastate alguseks rahvusvahelise muusikagalaktika supernoova. Ta oli nõutud kontsertpianist ja kammermuusik ning kasvatamas mainet ka dirigendina. Kui du Pré ja Barenboim kohtusid, oli muusikaline suhtlus nende vahel spontaanselt täis elektrit, kirglik, lausa müstiline. Armulugu ja abielu olid möödapääsmatud. See näis muinasjutulise romansina; neist sai klassikalise muusika maailmas glamuurne paar.

Kahjuks ei suutnud Jackie oma abielus olla tõelisemalt tema ise kui enda sünniperekonnas. Teda hästi tundnud inimesed märkasid peagi, et ta räägib pentsiku, „määratlematu“ Briti ja Ameerika segaaktsendiga. See abikaasa kõnelemisviisi mitteteadlik omaksvõtt andis märku tema identiteedi sulandumisest teise, domineerivama isiksuse omaga. Hilary kirjutab, et Jackie kohandas end taas kellegi teise vajadustele ja ootustele vastavaks: „Tema isiksuse avaratel ruumidel oli vähe võimalusi end väljendada, välja arvatud musitseerimise kaudu. Ta pidi olema selline Jackie, mida asjaolud nõudsid.“

Kui tema veel diagnoosimata progresseeruv neuroloogiline haigus hakkas tekitama tõsiseid sümptomeid nagu nõrkus ja kukkumine, juhindus ta eluaegsest vaikimisharjumusest. Selle asemel et abikaasat ärevusse ajada, varjas ta oma probleeme, tehes näo, et on muudel põhjustel aeglasemaks jäänud.

„Noh, ma võin vaid öelda, et see ei tundu olevat stress,“ ütles Jackie ükskord oma abielu alguses, kui Hilary küsis, kuidas ta tuleb toime nii isikliku kui ka professionaalse suhtega oma abikaasaga. „Ma leian, et olen väga õnnelik inimene. Ma armastan oma muusikat ja ma armastan oma meest ja nende mõlema jaoks näib olevat küllaldaselt aega.“ Mõni aeg hiljem põgenes ta oma abikaasa ja karjääri eest ära. Ta hakkas uskuma, et abikaasa seisab tema ja ta tõelise mina vahel. Ta lahkus mõneks ajaks abielust, elades oma õnnetuoleku välja seksuaalsuhte läbi mehevennaga – veel üks näide tema ebamäärastest piiridest. Sügavas depressioonis olles ei tahtnud ta mõnda aega tšellot nähagi. Varsti pärast seda, kui ta nii abiellu kui ka muusikasse naasis, diagnoositi tal SM.

Jacqueline du Pré tšellohääl jäi tema ainsaks hääleks. Hilary kutsus seda õe lunastuseks. See ei olnud seda. See töötas publiku heaks, kuid ei töötanud tema heaks. Inimesed armastasid tema tundeküllast musitseerimist, aga mitte keegi, kes oli oluline, ei kuulanud kunagi tõeliselt. Publik nuttis ja kriitikud laulsid talle ülistust, kuid mitte keegi ei kuulnud teda. Traagiline on see, et ka tema ise oli oma tõelisele minale kurt. Kunstiline eneseväljendus iseenesest on vaid emotsioonide väljaelamise vorm, mitte viis nende läbitöötamiseks.

Õe surma järel kuulas Hilary 1973. aasta BBC Elgari kontserdi lindistust, kus dirigendiks oli Zubin Mehta. See oli Jackie viimane avalik esinemine Suurbritannias. „Mõni hetk häälestamist, lühike paus, ja ta alustas. Võpatasin järsku. Ta võttis tempot maha. Veel mõni takt ja asi sai ilmekalt selgeks. Ma teadsin täpselt, mis toimub. Jackie, nagu alati, rääkis oma tšello kaudu. Ma kuulsin, mida ta ütleb … Võisin peaaegu näha pisaraid tema näol. Ta jättis iseendaga hüvasti, mängides iseenda reekviemi.“