Читать книгу Enesetapuklubi - Gayle Wilson - Страница 7

Üks

Оглавление

Lindsey Sloan seisatas, käsi uksele kinnitatud metallsildi juures kõhklev. Sildil oli David Campbelli nimi ja selle all väiksemate tähtedega “Direktor”.

Kuigi oli ebatavaline, et Dave kutsub teda sekretäri kaudu oma kabinetti, arvas Lindsey teadvat, millest direktor tahab temaga rääkida. Randolph-Lowen hakkas läbi vaatama selle aasta avaldusi. Võib-olla tahtis Dave, et Lindsey juhataks koolinõukogu koosolekut.

Lyndsey hingas sügavalt sisse, koputas kergelt ja avas vastavalt Melanie soovitusele ukse. Dave istus laua taga ja tõstis pilgu.

“Melanie käskis kohe sisse astuda,” ütles Lindsey.

Sellest hoolimata tundus püsti tõusev Dave olevat segamise pärast veidi pahane. Või hoopis selle pärast, mõtles Lindsey ta näo­­ilmet uurides, et teisel pool lauda istus keegi tumedate juustega mees. Ka tema tõusis püsti, kui Lindsey kabinetti sisenes.

Mees oli Lindseyle tundmatu. Kas isa, kes tuli Lindsey peale kaebama? Kuna oli alles teine koolinädal, polnud Lindsey kuigi palju hindeid pannud. Kui mees tuli siia kaebama, siis võis see olla mõne märkuse pärast. Naine võttis mõttes läbi õpilased, kellele ta oli märkuse kirjutanud, kuid ta ei kujutanud ette, et keegi neist oleks sellepärast isa kooli saatnud. Et see isiklikult kohale tuleks.

“Pole midagi, Lindsey,” ütles Dave. “Ehk sulgeksid ukse?”

Lindsey tundis rahutust, taibates, et nüüd läheb pikemaks jutuajamiseks. Ta kasutas ukse sulgemist rahutuse varjamiseks. Kui ta pööras tagasi kahe mehe poole, oli ta näol “lapsevanematega kohtumise” naeratus.

“Lindsey, see on leitnant Nolan. Uurija, see on Lindsey Sloan, meie andekate koordinaator.”

“Preili Sloan.”

Tundub, et see kitsas karmi joonega suu naeratab harva, mõtles Lindsey. Ja nähtavasti ei tee ta ka Lindseyle erandit. Mehe silmad, mis olid sama tumedad kui ta juuksed, uurisid teda teravalt, kui Lindsey püüdis rahu säilitada.

“Uurija?” küsis Lindsey üle.

“Šerifiosakonnast.”

“Ja... te soovite mind näha?”

“Leitnant uurib neid kirikutulekahjusid,” sekkus Dave.

Lindsey pilk pöördus automaatselt direktori poole. Ja kohe tagasi uurijale. Ta adus, et mehe hallid silmad ei lakanud teda silmitsemast, kahtlemata seetõttu, et ta tahtis näha, kuidas Lindsey reageerib Dave’i sõnadele.

Juulis oli maakonnas süüdatud ridamisi kolm mustanahaliste kirikut. Kuigi augustis süütamisi ei toimunud, räägiti neist senini osariigi ja üleriigilises meedias.

“Vabandage. Ma olen vist pika taibuga,” ütles Lindsey, “aga ma ei saa aru, kuidas mina siia puutun.”

“Meie ja FBI töötame süütajate portreteerimise kallal.” Nolani hääl oli sügav ja tema aktsent polnud kohalik.

Ega ka tema välimus. Tume ülikond oli liiga stiilne. Ja ilmselt ka kallis. Tema juuksed olid lühikesevõitu. Kohaliku seadusesilma kohta liiga moekad. Lindsey mõtles endamisi, kuidas jaoskonna vanemad kolleegid võiksid leitnant Nolanisse suhtuda.

Muidugi ei puutunud Lindsey uudishimu antud vestlusesse. Uurija tungiv pilk ütles talle, et on targem keskenduda Nolani sõnadele, mitte tema välimusele.

“Ja see portree sobib minuga?”

Lindsey juba taipas, milles oli asi, kuid ta tahtis seda Nolani enda suust kuulda. Nüüd ta vähemalt mõistis Dave’i närvilist olekut.

“Tegelikult teie õpilastega.”

Randolph-Lower polnud maakonna ainus keskkool. Kuid see oli ainus, mis oli mõeldud ka üliandekatele õpilastele. Mõned neist olid pärit isegi teistest maakondadest, kuna nende piirkonnas polnud sobivat kooli.

“Kas te tahate öelda, et süütajatel on kõrge IQ?” Kõik need vananaistejutud sellest, et geeniusest hullumeelseni on ainult üks samm, on neile vist pähe hakanud.

Enne kui ta jõudis vastu vaielda, lisas Nolan: “Ja seda, et nad on noored. Valgenahalised. Meessoost.”

Lindsey vaatas Dave’i poole ja imestas, miks too midagi ei ütle. Portreteerimine pole teadus. Uurija veendumus võis olla vägagi ebatäpne.

Ja kui tema sõnades oligi terake tõtt, siis ei saa kool küll kuidagi kaasa aidata. Lindsey ei kavatsenud hakata isegi oletama, kas üks või teine laps võiks olla seotud nii raske kuriteoga. See viiks kahtlus­tusteni, mis lõpeksid kohtuga.

“Mul on kahju, leitnant. Aga ma ei saa teid aidata.” Lindsey valmistus juba minekule, kui Dave teda peatas.

“Lindsey, see pole nii, nagu sa arvad.”

“Mis see siis on?” Lindsey vaatas neile kordamööda otsa.

“Portreteerijad usuvad, et need on põnevuskuriteod,” ütles Nolan. “Sooritatud selleks, et tõsta adrenaliinitaset.”

Hoolimata kahtlustest metoodika suhtes, pidi Lindsey tõdema, et see kirjeldus võib vastata tõele. Ta lihtsalt ei mõistnud, mis temal sellega pistmist on. Või tema õpilastel. “Ja siis?”

“Kui nad on seda juba üks kord kogenud,” ütles Nolan, “siis soovivad nad seda uuesti.”

“Ja te arvate, et ka teised kirikud pannakse põlema?”

Olgu juurdlus talle nii vastuvõetamatu kui tahes, ei tahtnud Lindsey, et nii juhtuks. See pole väikesele kogukonnale mitte ainult suur rahaline ja moraalne kaotus, vaid mõne üksiku seadust rikkuva kaabaka tegevus heidab halba varju tervele regioonile.

“Selles olen ma täiesti kindel.”

“Isegi siis, kui ma kahtlustaksin, et mõni minu õpilane on sellega seotud – mida ma kindlasti ei tee –, ei jagaks ma seda politseiga.”

“Need kirikud asusid kõik sellest koolist kahekümne viie miili raadiuses. Kui te võtate kaardi...”

“Ma usun teid. Ja ma mõistan, et selle piirkonna inimesed on kahtluse all. Ent isegi siis, kui me asume tulekahjude keskpunktis, ei tähenda see, et süütajad on meie koolist. Samuti ei pruugi portreteering tõele vastata, kes iganes selle koostas.”

“Portreteering annab meile otsa kätte. Nii on lood.”

Lindsey vaatas Dave’i poole, ootuses, et ta kaitseks oma kogu­konna lapsi. Muidugi oli tulnud ette ka pahandusi. See on loomulik. Kümne aasta jooksul on juhtunud nii mõndagi. Kuid ei saa ometi väita, et kui kool asub süütamiste piirkonna keskpunktis, siis peavad süüdlased just siin elama.

Dave kehitas õlgu, just nagu tahtes öelda, et ta ei saa midagi parata. Võib-olla on Nolan talle rohkem infot jaganud. Selle põhjal, mida ta ise oli kuulnud, ei tahtnud Lindsey alla anda. Mitte enne, kui üks või teine teda rohkem kurssi on viinud.

“Kas peale portreteeringu ja tulekahjude paiknevuse on teil veel midagi, mille alusel meie õpilasi kahtlustada?”

Uurija tumedates silmades välgatas midagi. See kustus kohe, kuid Lindsey jõudis seda ikkagi märgata ja ta poleks imestanud, kui Nolan naeraks vaikselt ta tõrksuse üle uskuda, et tema õpilased on millegi säärasega seotud.

“Kas sellest ei piisa?” Nolani hääletoonis puudus sarkasm.

“Minu jaoks mitte. Vaadake, kui ma arvaksin, et mõni mu õpilastest võiks olla sellega seotud, siis ehk piisaks. Aga praegu pole mul kahtlustusteks mingit põhjust. Kuni praeguseni polnud mul mingit alust sellele isegi mõelda.”

“Ja kui teil oleks olnud põhjust?”

“Siis oleksin ma rääkinud sellest inimesega, keda usaldan.”

“Doktor Campbelliga?”

Kuigi Dave polnud doktorantuuri lõpetanud, ei parandanud kumbki Nolanit. “Ainult siis, kui ma poleks suutnud küsimust ise lahendada,” ütles Lindsey.

“Minu parim nõuanne, preili Sloan, on selline, et kui see “küsimus” tekib, ärge hakake seda ise lahendama. Siin on mu nimekaart. Palun helistage, kui te peaksite... kaaluma võimalust, et meie portreteering võiks tõele vastata.”

Sõnastus oli ettevaatlik, otsekui proovides vältida solvangut. Nolani pilk polnud sellega eriti kooskõlas.

“Muidugi.”

Lindsey võttis kaardi ja vaatas seda. Kõigepealt hakkas talle silma mehe eesnimi. See oli Jace. Teiseks märkas ta palju häirivamat asja – mida ta oli kahtlustanud.

Jace Nolan. Kusagilt kaugemalt pärit. Ja hoopis teist laadi mees kui need, keda Lindsey tundis.

Ta tõstis pilgu kaardilt ja märkas taas, et Nolan teda silmitseb. “Kas see on kõik?”

“Helistage, kui midagi on.”

See polnud just see, mida Lindsey oli oodanud, kuid kindlasti oli vestlus selleks korraks lõppenud. Ta kasutas selle kähku ära ja ütles: “Tänan. Ma teen seda.”

Ta sammus ukse poole, teadlik, et mõlemad mehed vaatavad talle järele. Kui ta ukse enda järel sulges, nõjatus ta seljaga selle vastu, ohkas sügavalt ja mõtles äsjasele jutuajamisele.

Uks ta selja taga avanes ootamatult. Äärepealt tasakaalu kaotanud, püüdis Lindsey väljuva mehe eest kõrvale astuda.

“Vabandust!” Jace Nolan toetas teda küünarnukist.

“Minu süü. Ma poleks tohtinud ukse taha seisma jääda.”

Eks katsu nüüd selgitada, miks sa seda tegid!

“Pole hullu. Head päeva, preili Sloan.”

Uurija noogutas kergelt ja astus eesruumi. Lindsey vaatas talle järele, kuni mees kadus fuajeesse viiva ukse taha.

“Kas politsei kimbutab teid, preili Sloan?”

See oli Steven Byrd, kes võttis kapi ülemiselt riiulilt Ameerika lipu. Üks lõpuklassi õpilastest, kelle kohustuseks oli heisata see hommikul õues, langetada pärast tunde ja korralikult ära panna. Randolph-Loweni õpilaste silmis – isegi andekate programmis osalejate arvates – tõstis see kohustus ta kõrgemasse kategooriasse.

“Kas sa tunned teda?” küsis Lindsey imestunult, ega osanud arvata, kuidas Steven kohalikku politseid nii hästi tunneb.

“Ma istusin autos, kui tema enda omast välja astus. Politsei numbrimärk. Ja see mees näeb võmmi moodi välja. Tore, et mu tähelepanuvõime on nii hästi arenenud, nagu ma arvasin.” Steveni sinisilmad särasid Lindseyle prilliklaaside tagant vastu.

“Seega sa oletasid.”

“Seni, kuni te seda kinnitasite. Mida kurja te tegite? Sõitsite punase tule alt läbi?”

“Midagi sinnapoole,” vastas Lindsey puiklevalt.

Ei Dave ega Nolan polnud käskinud tal jutuajamisest vaikida, kuid Lindseyl ei tulnud pähegi asja õpilastega arutada. Isegi mitte Steveniga, keda ta pidas usaldusväärseks.

“Ei, siis nad oleksid saatnud mõne mundrimehe. Seega polnud küsimus teis. See oli meis.”

“Meis?”

“Õpilastes. Võib-olla teie õpilastes. Ja kui ma võin oletada...”

“Sa oled juba piisavalt oletanud,” ütles Lindsey, lisades toonile annuse pedagoogi rangust.

See ei jäänud Stevenile märkamata. “Hästi. Ma oskan suud pidada. Te teate seda. Mind ei üllata see visiit.”

Lindsey ei suutnud uudishimule vastu panna ja küsis: “Miks?”

“Tavalised kahtlustused. Kui midagi juhtub, süüdistavad nad alati lapsi. Eriti siis, kui tulekahjud on jäljendajate kätetöö, nagu uudistes räägitakse.”

Eelmine tulekahjude laine oli paari kolledžiõpilase kätetöö, millel polnud poliitilist tausta. Kuigi sihtmärgiks polnud ainult mustanahaliste kirikud, võeti arvesse nende geograafilist asendit. Ja need kolm ehitist, mis selles maakonnas põlema pandi, olid ainukesed, mis asusid mugavalt eraldatutena.

“Sa arvad nii?”

“Ma arvan, et see on tobedus. Ainus vahe seisneb selles, et antud juhul nad teadsid, millal lõpetada.”

See oli kohalike oletus. Arvati, et süütajatel polnud lihtsalt enam kirikuid, millele saaks tule märkamatult otsa panna. Ja nähtavasti olid nad eelmistest tulekahjudest üht-teist õppinud. Ajalehtedes kirjutati, et viimastest kohtadest leiti väga vähe asitõendeid.

“Kas sa oled nendest tulekahjudest midagi kuulnud?”

“Muidugi,” ütles Steven, kokkuvolditud lippu vastu rinda surudes ja kapiust küünarnukiga sulgedes. “Sellest räägitakse palju. Oletatakse palju. Ei midagi tähelepanuväärset. Ma pean selle vardasse tõmbama.”

Lindsey noogutas, astus kõrvale ja lasi poisi koridori. Talle järele vaadates mõtles ta nii Nolani kui ka Steveni sõnadele. Ta oli juba Dave’i juurde tagasi minemas, kui koolikell helises ja talle meenus, et tema klassi uks on lukus.

Koolipäev oli alanud. Kõik muud jutud hommikusest üllatuskülalisest peavad päeva lõppu ootama.

Õpetajate puhketuba oli ainus koht, kus sai pärast tunde lõõgastuda. Imelikul kombel oli ruum täna tühi.

Lindsey vaatas kella ja see oli ainult kaksteist minutit kolm läbi. Nagu tema õpilased viimases tunnis, oli temagi usin päeva lõpetama. Tal olid asjad koos juba enne, kui viimane õpilane oli klassist lahkunud.

Lindsey asetas oma lõuendist kandekoti lauale lähima sohva ees ja läks endale kohvi valama. Vedelik klaaskannu põhjas oli tume ja kange, just selline, nagu ta vajas. Ta võttis kandikult kruusi ja tundis kohvi valades kerget kõrbelõhna. Enne kui ta jõudis kruusi suu juurde tõsta, kostis välisukse tuttav kriiksatus.

Ta pööras ringi ja nägi oma kolleegi, kes asetas diplomaadikohvri ukse kõrval asuvale lauale. Shannon Anderson oli ­nõustaja. Kuigi Lindseyst mitu aastat noorem ja vaieldamatult atraktiivsem, olid nad saanud sõpradeks kohe pärast seda, kui Shannon oli Randolph-Lowenisse tööle võetud.

“Kas sinna jäi veel midagi?” küsis Shannon.

Lindsey võttis teise kruusi ja valas sinna kohvi. Ta ulatas selle sõbrale.

“Aitäh!” Shannon võttis kruusi. Ta lükkas pika tumeda juuksesalgu kõrva taha ja rüüpas kohvi. “See on nagu kolmas semester.” Ta krimpsutas nägu.

“Miks sa nii ütled?” küsis Lindsey naerdes.

“Mul on niisugune tunne.” Shannon istus sohvale ja tõmbas pikad saabastes jalad istumise alla. Värviline seelik laotus laiali, ulatudes peaaegu põrandani. Ta nõjatus tahapoole ja sulges silmad. “Ma vihkan kooli algust. “Ma olen kohutavalt väsinud.”

“Sa töötad aasta ringi. Sa peaksid rügamisega harjunud olema.” Nõustajatel pole ligi kolme kuu pikkust puhkust nagu õpetajatel.

“Ilma nende võrukaelteta pole see mingi töö.”

Lindsey naeratas. Shannonile meeldis õpilastega suhtlemine rohkem kui kellelegi teisele, kuid tal oli õigus. Tegemist oli teismelistega ja nende mässavad hormoonid võtsid neid kõiki võhmale. Shannon töötas õpilastega individuaalselt, silmast silma, see erines õpetaja suhtlemisest klassiga.

“Kes sulle praegu peavalu valmistab?”

“Mitte keegi üksikult võttes.” Shannon tõstis pea sohva seljatoelt ja rüüpas kohvi. “Kõik en masse,” ütles ta, hääldades viimaseid sõnu korrektselt prantsusepäraselt. “”Kas te saaksite muuta tunniplaani, preili Anderson? Ma ei taha algebras käia.” Ma muutsin, aga ma ei tea, mida ma vanapreili Brockile ütlen.”

“Kas sa paned seda neile pahaks?”

“Ei, aga keegi peab ju ka Brocki tundides käima.”

“Ta peaks pensionile minema. Ta töötas siin juba siis, kui mina koolis käisin.” Neliteist aastat tagasi, mida polnudki tegelikult väga palju. “Me kutsusime teda juba siis vanaks Brockiks.”

“Kas ta oli sama halb õpetaja kui praegu?”

“Ma ei tea. Mulle ta tunde ei andnud. Ma ei mäleta, et lapsed oleksid teda siunanud. Aga tollal ei räägitud õpetajatest halvasti.”

“Sa liikusid siis vales kambas.”

“Või õiges.”

Nad jõid kohvi seltsimehelikus vaikuses. Shannon nõjatus taas seljatoele ja kohendas harjumuspärase liigutusega juukseid.

“Täna hommikul juhtus midagi imelikku,” alustas Lindsey.

Shannon ajas ennast sirgu, tema pilk oli uudishimulik. “Klassis?”

“Enne seda. Kui ma kooli tulin, ütles Melanie, et Dave tahab mind näha. Tema kabinetis istus keegi uurija. Ta ütles, et FBI on koostanud portree kirikute süütajate isikuomadustest.” Lindsey vakatas, tahtes näha, kas Shannon jõuab samale järeldusele nagu tema hommikul.

“Ja nad tahtsid rääkida sinuga? Nad kahtlustavad sinu õpilasi?”

“Ilmselt küll. Ma olen terve päev sellele mõelnud ja see ajab mind üha enam vihale.”

Shannon ei vastanud, kuid Lindsey peaaegu luges mõtteid, mis liikusid tema roheliste silmade taga. Ta teadis, et nõustaja sõelub läbi andekate programmi õpilasi, nagu Lindsey oli teinud terve päeva. Mis oligi tema viha peamine põhjus.

“Kas ta ütles sulle, keda nad kahtlustavad?”

“Ta tahab, et mina ütleksin neile.”

“Jama. Kas sa arvad...?”

Lindsey raputas pead. “Aga ma pean tunnistama, et see tegi mind ärevaks. Ma muudkui mõtlen, kas keegi neist võib sellega seotud olla, kuid... Sina tunned neid. Kes pagan võiks teha midagi taolist?”

“Ma ütlesin sulle. Nad on võrukaelad. Nad ei erine mingil moel teistest lastest, võib-olla ainult selle poolest, et nad on liiga nutikad, et vahele jääda.”

Ka Lindseyle oli see pähe turgatanud. Ta oli endamisi mõelnud, kas portreteerijad olid suunanud oma tähelepanu tema ande­katele õpilastele just sellepärast, et sündmuskohtadelt ei leitud asitõendeid.

“Ma arvan, et just seda nad arvavad.”

“Et nad peavad olema geeniused, kuna võmmid neid kätte ei saa?” küsis Shannon. “Väga mugav lahendus!”

“Nad ei taha tunnistada, et mõni alaarenenud puupea kavaldas nad üle, põletas maha kolm mustanahaliste kirikut ja pääses terve nahaga. Seega pidi see olema keegi teine.”

“Kes see uurija oli? Mõni, keda ma tunnen?”

Shannon oli umbes paar aastat tagasi kurameerinud šerifi asetäitjaga. Nad olid säilitanud sõbralikud suhted ka pärast romantilise suhte lõppemist. Tundes oma sõpra liiga hästi, ei imestaks Lindsey, kui see suhe polekski päriselt lõppenud.

“Jace Nolan.”

“See nimi ei ütle mulle midagi.”

“Tundub, et ta pole kohalik.”

“Kas sa tahad, et ma küsin Rickilt, miks nad su lapsed sihikule võtsid?”

“Kui sa seda teed, kas siis Nolan saab sellest teada?”

“Ei, kui ma ütlen Rickile, et ta suu peaks.”

“Kas ta peab?”

“Kindlasti. Miks mitte?”

Tõepoolest, mõtles Lindsey. Miks mitte? Või nagu Shannon ütleb – mis selles halba on?

Enesetapuklubi

Подняться наверх