Читать книгу Enesetapuklubi - Gayle Wilson - Страница 8
Kaks
Оглавление“Ma kuulsin, et te olete lõpuks nende tulekahjudega kuskile jõudnud.”
Jace tõstis pilgu ja nägi, et keegi maakonna politseinikest silmitseb laual lebavaid pabereid. Jace surus maha tahtmise need kokku korjata. Kuid mees oli ikkagi ta kolleeg.
“Portreteering. FBI-lt. Me töötame selles suunas.”
“Jah? Ma olen alati mõelnud, et need on liiga pinnapealsed. Kas te arvate, et seekord on nendest abi?”
“Vähemalt on, millest alustada.” Sõnad kajasid Jace’i peas vastu. Just seda oli ta eile hommikul koolis öelnud.
Eilsest saadik oli kõik muutunud. Enne olid politseinikud temaga vaevu suhelnud, isegi koridoris kohtudes, rääkimata tema laua juurde tulemisest ja küsimuste esitamisest. Mitte et Jace’il oleks sellest eriti sooja ega külma olnud. Aga ikkagi...
Mehe särgi rinnataskul oli nimesilt. Kas Randolph-Lowen kuulub politseinik Carlisle’i piirkonda? Kui kuulub, siis kas tal on sidemeid inimestega, kellega Jace oli eile rääkinud?
Nagu näiteks punapeaga, kes kaitses nii agaralt oma õpilasi?
Jace ei pannud preili Sloani skeptitsismi pahaks. Tal oli täielik õigus küsida, miks ta andekate programmis osalevaid õpilasi kahtlustab.
“Keda te siis otsite?”
“Põnevuseotsijaid,” ütles Jace ja lehitses reageeringut otsides Büroo antud, nüüd juba tuttavaid isikukirjeldusi. “Noori. Valgenahalisi. Meessoost.”
“Kui noori?”
“Ilmselt teismelisi. Või veidi üle kahekümne. Portreteering ei täpsusta.”
“Kolledžiealisi. Nagu need eelmised.”
“Võimalik. Kuid siin kandis pole kolledžit...”
“Carrollis on eelaste. Ja teine Bedfordi lähedal. Tänu vanale George Wallace’ile ja Lurleenile on meil kaubanduskooli algaste peaaegu iga nurga taga.”
“Ja ükski neist pole tulekahjude geograafilises keskpunktis. See koht siin ja keskkool on seda.”
“Tundub, et te olete jõudnud otsusele.”
Kuigi Carlisle’ile hakkas juba vats ette kasvama, võis ta olla Jace’ist mõni aasta noorem. Ta oli natuke üle kolmekümne või nii.
Targutamiseks piisavalt vana.
Carlisle tammus vastust oodates jalalt jalale ja ilmutas närvilisuse tundemärke. Sellega kaasnes mundrivöö krudin, mis tuletas Jace’ile meelde, et olgu mis mees ta iganes oli, ta on kolleeg.
“Nagu ma juba ütlesin,” lausus Jace leebelt, “on see koht, millest alustada.”
“Ma kuulsin, et te käisite eile keskkoolis.”
Vähemalt see lähenemine oli otsekohesem kui eelmine. Võib-olla saab seda ära kasutada.
“Jah. Aga ma rääkisin ainult paari inimesega. Ma tahaksin teada, kellelt te seda kuulsite.”
Carlisle’i nägu tõmbus naerule. “Nii väikeses linnas teatakse kõike. Pool jaoskonda teadis sellest juba enne, kui te tagasi jõudsite.”
“Ma panen selle kõrva taha. Ma arvasin, et teil on seal mõni sõber, kes palus teil uurida, miks ma seal käisin.”
Carlisle’i näost võis näha, et Jace tabas naelapea pihta. Polnud raske järeldada, miks ta läbi astus, ükskõik kui kavalaks ta ennast ka ei pidanud.
“Niisiis olete te preili Sloani sõber,” jätkas Jace, enne kui Carlisle jõudis vabandust välja mõelda.
“Kahju küll.” Carlisle raputas pead. “Ma ei tunne teda. Kas see on õpetaja, kellega te rääkisite?”
“Andekate koordinaator. Ma ei tea täpselt, mida see endast kujutab, kuid ma uurin välja.”
“Jah? Mina ka ei tea. Kui mina koolis käisin, polnud säärast ametit.”
“Kas te käisite selles keskkoolis?”
“Kõik ümbruskonna lapsed käisid selles koolis.”
“Kas te tunnete mõnda neist ka praegu?”
“Peaks tundma. Kas te otsite kedagi, kellega rääkida? Mitteametlikult?”
“Midagi sinnapoole.”
“Lastega?”
“Ükskõik. Lihtsalt, et ta oleks avameelne.”
“Ma mõtlen sellele. Kas te arvate, et süütajad on väga andekad?”
“Nad põletasid maha kolm kirikut ega jätnud ühtegi asitõendit. Kas see ei viita erilisele andekusele?”
“Võib-olla oli neil lihtsalt õnne.” Carlisle’i naeratus oli tagasi.
“Mine tea.”
“Mu isa ütles alati, et parem olgu õnne kui raha.”
“Õnn saab lõpuks otsa.”
Pärast viimast tulekahju oli Jace lasknud patrullid välja panna kõikide selle maakonna mustanahaliste kirikute juurde. Niikaua oli sellest abi olnud, ent kui tal on õigus...
Kui tal on õigus, juhtub midagi muud. Varem või hiljem. Ja siis kavatses ta seista oma ülesannete kõrgusel.
Kerge peavalu, mida Lindsey pärast teist halvasti magatud ööd hommikul tundis, oli ägedaks muutunud. Oli reede õhtupoolik, kooli õpilaskond oli kogunenud virgutusürituseks spordisaali, mis oli juba kolm aastat selliste kogunemiste jaoks liiga kitsas. Bänd möirgas võitluslaulu, trummipõrin tuikas läbi maja nagu hambavalu.
Lindsey oleks tahtnud jääda tööpäeva lõpuni oma tuppa, kuid personalil oli kohustus üritustel silm peal hoida. Ta oli teinud ülesande enda jaoks kergemaks ja seisis avatud topeltukse taga, seega praktiliselt koridoris, kust sai saali jälgida. Seal oli tunduvalt vaiksem ja jahedam, samuti ei pressitud talle igast küljest peale.
Üritus oli lõpukorral, jäänud olid vaid kaptenite ja treenerite kohustuslikud sõnavõtud. Pärast seda, kui kisakoor lõpetab, tulevad kõik saalist välja ja istuvad bussidesse.
Niipea, kui võitluslaul lõppes, võttis rohkem kui kakskümmend aastat ametit pidanud jalgpallitreener mikrofoni ja hakkas esitlema kahte enda kõrval seisvat ujedat poissi. Lindsey hingas sügavalt sisse ja rahustas ennast mõttega, et nädal on peaaegu läbi. Homme hommikul võib kaua magada. Praegusel hetkel oli see kõige meeldivam asi.
“Kas nad võidavad?”
Hoolimata lühikesest lausest, oli aktsent sedavõrd tuntav, et Lindseyl polnud raskusi häält tuvastada ilma kõneleja poole vaatamata. Tema kõrval seisis uurija Jace Nolan, tumedate silmade pilk pööratud kolmele inimesele saalis. Kui Lindsey ei vastanud, pööras mees pead ja vaatas tema poole.
Lindsey nägi, et Nolani ripsmed olid väga pikad. Tema põskedel oli märgata tumedat habemetüügast, mida teisipäeval ei olnud. Mehe lipsusõlm oli lõdvaks lastud, kuid helesinine triiksärk nägi värske välja. Samuti tumedad juuksed, mida niiskus kippus lokki kiskuma.
“Mida teie siin teete?” küsis Lindsey.
“Vaatan ergutustseremooniat. Ma arvasin, et see on lubatud.”
Kooliüritustel käis nii lapsevanemaid kui ka linnaelanikke. Randolph-Lowenis ei kasutatud kunagi hirmuõhkkonda tekitavaid turvameetmeid, nagu seda tehti teistes koolides. Ka täna viibis saalis palju võõraid.
“See on lubatud. Ma lihtsalt ei arvanud, et see võiks teid huvitada.”
“Mind huvitab kõik, mis meie ümber toimub. See kuulub mu töö juurde.”
Nolani pilk suundus lavale ja ta hakkas kuulama meeskonnakapteni kogelevat kõnet. Lindsey vaatas samuti sinnapoole, kuid ta ei saanud aru ühestki sõnast, mida jalgpallur rääkis. Ta mõtles sellele, miks Nolan nii ruttu tagasi tuli ja samuti sellele, miks uurija taas just teda välja valis.
“Kas te olete praegu tööl?” küsis Lindsey, pilk mikrofoni hoidval poisil.
“Maakond maksab mulle täistööpäevade eest.”
“Aga miks siin? Miks täna?”
“Tulekahjud pandi toime nädalalõppudel. Ma üritan saada sotti, mida õpilased väljaspool kooli teevad.”
“Ja tulite sellepärast kooli?”
Nolan vaatas taas Lindsey poole, range suu üks nurk seekord pisut muigvel.
“Rumal mõte, eks? Järsku te valgustate mind?”
“Valgustan milles?” Niipea, kui sõnad olid suust libisenud, teadis Lindsey, mida Nolan tahtis. Ent sellest hoolimata polnud ta järgmiseks küsimuseks ette valmistatud.
“Selles, mida lapsed reedeõhtuti teevad.”
Lindsey suunas pilgu saali, kus Ray Garrett ulatas mikrofoni teisele kaptenile – juunioride omale. Lindsey ohkas – lootes, et märkamatult – ja vaatas Nolani poole.
Uurija pilk püsis ta näol. Ootavalt.
“Nad lähevad jalgpalli mängima,” ütles Lindsey.
Nolan naeris. “Jah, sellest sain ma aru. Ja pärast seda?”
“Oleneb õpilasest. Lähevad välja sööma. Või peole.” Lindseyl polnud tahtmist rääkida uurijaga mitmesugustest ettevõtmistest, millega selles vanuses õpilased aega veedavad.
“Paariviisi? Või kambaga?”
“Nii ja naa.”
“Teie õpilased samuti?”
“Minu omad on samasugused nagu teised. Nad käivad kohtamas. Käivad väljas. Sõidavad ringi. Jäävad hiljapeale...”
“Põletavad kirikuid.”
Lindsey surus suu tugevasti kinni, et vältida vihahoogu. Kui ta suutis vastata, kiitis ta ennast, kui rahulikult tema hääl kõlas. “Minu arusaamist mööda mitte. Ja seni pole ma kuulnud ühtegi tõendust, mis väidaks vastupidist.”
“Meil pole kombeks asitõenditest rääkida.”
“Aga teil on need olemas?”
Lindsey oleks tahtnud kuulda eitavat vastust. Teisipäeval oli ta kindel, et Nolan blufib. Õngitseb infot. Vahepeal oli see veendumus mingil arusaamatul põhjusel vähenenud.
“Mis peale tuntud hurmuri Ray Garretti, kes pidas äsja selle sütitava kõne, oleks pidanud mind teie arvates siia tooma?”
Seda Lindsey kartiski. Nolani enesekindlust. Selle oleks võinud ka panna ülbuse arvele. Edust tingitud kõrge enesehinnangu arvele, kuid see võis olla tingitud ka ekslikust usust, et mõni on kohalikest inimestest parem.
Nagu Jace Nolan ise.
“Teisipäeval tuli see kõik liiga äkki, kuid ma... ma olen teie sõnadele mõelnud.”
Lindsey tunnetas, et Nolani tähelepanu oli suurenenud. See mõjus peaaegu füüsiliselt.
“Ja milleni te jõudsite?”
“Täiesti aus olles,” vastas Lindsey iga sõna rõhutades, “siis selleni, et ükski minu õpilane ei saaks sellise teoga hakkama.”
“Alles te ütlesite, et nad on sellised nagu kõik teised. Ma olen uurinud põhjalikult noorsoo kuritegevust selles piirkonnas. Olenemata idüllilisest keskkonnast, panevad siinsed lapsed toime samasuguseid kuritegusid kui igal pool mujal.”
“Selle kümne aasta jooksul, mil mina siin olen olnud, pole ükski minu õpilane selliste asjadega seotud olnud.”
“Kust teie seda teate?”
“Mida?”
“Kuriteoprotokollid on salastatud. Lapsevanemad pole kohustatud teatama kooli korrarikkumistest või süüdistustest, mis nende lastele on esitatud.”
“Te olete unustanud, kus me elame, uurija Nolan. Siin teavad kõik üksteisest kõike.”
“Ainult et keegi ei tea, kes need kirikud põlema pani. Kas te usute seda?”
“Kas teie usute?”
“Oma kogemuste põhjal, ei. Lapsed on jutukad. Kui vaikimiseks ei ole just eriti mõjuvat põhjust.
“Nagu hirm karistuse ees. Või vangla ees.”
“Ma pidasin silmas rääkimist omataolistega.”
“Selle ärevuse juures, mis siin valitseb, oleks kirikute põletamine väga rumal tegu.”
“Täpselt,” ütles Nolan saali poole vaadates.
Kisakoor oli võtnud ruuporid, et hüüda viimaseid ergutusi. Pärast seda mängis bänd veel kord võitluslaulu.
Mõned õpetajad ja lapsevanemad tulid juba ukse poole. Lapsevanemad suunduvad parklasse ja personal seisab ukse kõrval, et teha sama, mida Lindsey juba teeb – hoiab üritusel silma peal.
See, et Lindsey ajab juttu süütamisjuhtumeid uuriva politseiametnikuga, ei saanud jääda märkamatuks. Kahtlemata tekitab see kõneainet ja võib-olla isegi küsimusi, mida Lindsey põrmugi ei soovinud.
“Kui see on nõndanimetatud asitõend, mille põhjal te minu lapsi kahtlustate...”
“Tähendab, midagi ikkagi on?”
Paar inimest jõudis ukseni, kus Nolan ja Lindsey seisid, ja pressisid ennast vabandades mööda. Nolan vastas lahkuvate lapsevanemate uudishimulikele pilkudele noogutusega ja jätkas: “Teil ja Carlisle’il näib olevat õigus.”
“Kuidas, palun?” Kas Shannoni endine kavaler oli tõepoolest Nolanile midagi öelnud?
“Te ütlesite, et siin teavad kõik, mida teised teevad. Ma oletan, et nad ka tunnevad kõiki. Nüüd üritavad nad mõistatada, kes ma olen ja miks ma siin olen.”
“Meid on hoiatatud võõraste inimeste eest koolis.”
“Kuid keegi ei takistanud mind majja pääsemast. Ei teisipäeval. Ei täna. Nähtavasti ei võta kooli juhtkond hoiatusi tõsiselt.”
“Uudishimu, mida te äratasite, on piisav turvameede.”
“Võõraste vastu. Kuid statistika näitab, et see pole üheski koolis tegelik oht.”
Nolanil oli õigus. Selle maakonna koolide strateegia oli peaaegu alati suunatud õpilastele.
See ei tähendanud, et õpilased kujutaksid endast ohtu, mõtles Lindsey. See, et süütamised leidsid aset siin ümbruses, ei tähenda veel, et keegi sellest kogukonnast oleks nendega seotud.
Kella kolmene kell helises ja see päästis Lindsey vastamisest. Lapsed tormasid spordisaalist välja ja bänd lisas trügimisele hoogu. Lastevoolust hoidumiseks võttis Nolan Lindseyl küünarnukist kinni ja juhtis ta uksest eemale.
Lindsey tunnetas mehe kätt nagu tookord, kui Nolan teda Dave’i kabineti ukse juures toetas. Kuid täna tundus, nagu põletaksid mehe soojad sõrmed ta paljast nahka. Lindsey tundis nende tugevust. Nende karmust. Käsi oli väga mehelik ja samas üllatavalt meeldiv.
Üllatavalt meeldiv. Samuti pikad ripsmed ja nende vari põskedel. Isegi tema hääl oli võõrast aktsendist hoolimata intrigeeriv.
Tundes ohtu, et mees hakkab teda liialt huvitama, vabastas Lindsey küünarnuki. “Ma pean minema üles ja võtma oma asjad.”
See oli vale. Ta oli otsustanud, et ei tegele sel nädalavahetusel tööde parandamisega. Ta istub õhtul staadioni kassas ja hommikul magab kaua. Tal on vaja lõpetada mõne viienda tunni essee parandamine. Seda võib ta teha esmaspäeval vaba tunni ajal.
“Te siis ei taha mulle Randolphi reedeõhtusi tegevusi tutvustada?”
Harjumatus tundetulvas oli Lindsey varasema ettepaneku unustanud. Ta ei kavatsenud nõustuda. Mitte enne, kui ta jõuab oma füüsilisi tundeid Jace Nolani vastu kontrollida.
“Ega vist. Kuna te näite olevat kindel, et minu lapsed on kurjategijad.”
“Muutke siis mu meelt.”
“Seda pole vaja. Te olete eksiteel. Varem või hiljem veendute te selles ilma minu abita.”
Nolan ei hakanud vaidlema, ta kallutas pead, otsekui seda võimalust kaaludes. Muie, mida Lindsey oli enne märganud, ilmus taas suunurka ja kadus kohe.
“Kui te peaksite ümber mõtlema, siis on teil mu nimekaart olemas.”
Nüüd oli paras hetk öelda midagi tõrjuvat. Öelda, et ta ei mõtle eales ümber. Astuda oma laste kaitseks välja.
Ta ei teinud seda. Ligitõmme oli tugev ja ta polnud kindel, et kui Nolan jätkab samas vaimus, jääb Lindsey alla. Seda võimalust ei tohi mehele anda.
Lindseyle oli oma õpetajaameti jooksul juba ammu selgeks saanud, et ühtegi väljakutset ei tohi vastu võtta enne, kui oled valmis selleks, et kõik läheb nii, nagu oled lootnud.
Jace Nolani puhul oli tal tunne, et kõik ei lähe nii, nagu ta loodab.
