Читать книгу Inkvisiitor - Gayle Wilson - Страница 5

„Veel üks küsimus, doktor Kincaid. Kui te ei pahanda.”

Niiske detsembrikuu õhk oli imbunud läbi mitme riidekihi, mille Jenna oli intervjuule minekuks selga tõmmanud. Telejaam oli nõudnud, et nad filmiksid videoklipi kaubapromenaadi ees, nii et jõulupoodlejaid oleks nende taga näha. Kuigi Jenna mõistis, et see oli sobiv taust lõigule, mis kajastas depressiooni puhkuse ajal, ei tähendanud see, et ta oleks lavastust nautinud.

Carlisle, Levitt ja Connor oli suurim vaimse tervise ravikeskus Suur-Birminghami piirkonnas, mistõttu neil paluti aastaringselt saata esinejaid kõikvõimalikesse informatiivsetesse töötubadesse, aga ka intervjuudeks kohalikesse uudiste- ja vestlussaadetesse. Taolisi palveid oli sel aastaajal eriti palju, mistõttu psühholoogid ja psühhiaatrid täitsid seda kohustust kordamööda. Täna õhtul oli tema kord avalikkuse ees ravikeskust esindada.

Tavaliselt polnud Jennal midagi selle vastu, et olla 30 sekundit rambivalguses. Avalik esinemine tõi uusi kliente, millest tõusis tulu kõigile. Mõnikord küsiti vastuvõttu just selle kindla inimese juurde, keda oli nähtud televiisoris või kuuldud raadios. Ning just sel aastaajal polnud sugugi halb, kui õnnestus rohkem arveid välja kirjutada.

„Loomulikult,” ütles ta, naeratades noormehele, kes nägi välja kaheksateistkümneaastane. Naine oletas, et tegu võis olla mõne telejaama praktikandiga. Kas see või veel ühe aasta möödumine oli muutnud ta teadlikumaks omaenda vanusest.

Kolmekümne nelja aastasena oli ta saavutanud enamiku eesmärkidest, mida oli enesele seadnud. Vähemalt, mis puutub karjääri, möönis ta.

Muuks oli aega veel küll. Seda oli ta enesele korrutanud viimased viis aastat.

„Täna pärastlõunal tunnistas politsei, et Sandra Reynoldsi, Margaret DeSpaini ja Callie Morgani mõrvad on ühe tapja kätetöö,” teatas reporter. „Mida võiksite öelda isiku kohta, kes on need kuritööd korda saatnud?”

Jenna polnud kuulnudki, et politsei oli taolise avalduse teinud. See oli ka loomulik, sest ta oli võtnud vastu patsiente kuni hetkeni, mil pidi büroost lahkuma. Isegi kui ta oleks teadnud, poleks ta olnud valmis nende kuritegude kohta kommentaare jagama. See oli väljaspool teemade valdkonda, milles ta oli telejaamaga kokku leppinud ning milles ta võis pidada end asjatundjaks.

Pidades uue teema üle aru, laskis ta naeratusel, mida oli kaamera­ jaoks hoidnud, tuhmuda. Ta tõmbas hinge, kaaludes, milline oleks parim viis käsitleda poisi küsimust, kuid otsustas siis rääkida lihtsalt tõtt.

„Ma ei ole tegelikult õige inimene sellele küsimusele vastama. Nende kuritegude üksikasju pole veel avalikustatud ja pealegi ei ole ma profiilija. Kohtupsühholoogia on väga spetsiifiline ala ja mina olen saanud selles vähe koolitust.”

Sellal kui ta rääkis, oli reporteri suu tõmbunud kriipsuks. Juhm õhetus tõusis kaela mööda küsitleja põskedele. Noormees tundis ilmselt, et naise vastus oli kas tahtlikult külm või, veelgi halvem, tunnistus tema kesisest küsitlemisoskusest.

„Saan sellest aru,” ütles ta kiirelt. „Ma ei rääkinud ühest juhtumist. Lihtsalt jutustage meie vaatajatele üldiselt, mis ajendab taolist psühhopaati tegutsema.”

Noormehe seisukohast oli kohendatud küsimus õnnestunud toibumine. Naise asetas see aga samamoodi tule alla nagu eelminegi.

Mujal kui kliinilise psühholoogia loengutes, mida ta oli assistendina ülikoolis pidanud, polnud Jenna mõelnud sügavuti taolistest sotsiopaatidest, kes naudivad naiste piinamist ja seejärel tapmist. Ning nendest vähestest detailidest, mis olid avaldatud kolme surnukeha kohta, oli selge, et ohvrite piinad valmistasid roimarile erakordset lõbu.

„Selle põhjal, mida olen lugenud,” sõnas naine, valides ettevaatlikult sõnu, „ei näi tapja käitumine olevat psühhootiline. Arvatavasti on ta äärmiselt korralik, valib oma ohvreid ettevaatlikult ning viib roimad toime, jättes vähe kohtumeditsiinilisi jälgi, millest politsei saaks kinni hakata.”

„Ta on tapnud kolm inimest ja teie ütlete, et ta pole hull?” Reporteri hääl oli pilkav, andes skepsisele vaba voli.

„Ta on kindlasti sotsiopaat, kuid…” Jenna kõhkles hetke, mõeldes, kui raske on kasutada õiget terminoloogiat, kui rahval on väga kindel, kuigi ekslik arusaam sõnade segane, hull ja psühhoo­tiline tähendustest. „Tapja tõenäoliselt ei suuda oma ohvritele kaasa tunda, ükskõik kui palju nad ka ei piinle, ent kui teda kohata seltskondlikus või töises keskkonnas, ei pruugi tema juures märgata midagi ebatavalist. Ilmselt võib ta tunduda väga võluv.”

„Mis aitab tal saavutada seda, et tulevased ohvrid teda usaldavad.”

„Kahjuks küll. Kuigi ta on selgelt manipuleeriv, võib ta olla ka väga meeldiv ja sõnaosav.”

„Niisiis, kuidas tekivad sellised olevused nagu meie võluv sotsiopaat?”

„Keegi ei tea seda. Praegusel ajal arvatakse, et mõju võivad avaldada bioloogilised faktorid, geneetilised eelsoodumused, kui nii võib öelda. Kuid pole kahtlustki, et enamik sellistest inimestest on langenud lapseeas ahistamise ohvriks – kas füüsiliselt, emotsionaalselt või mõlema kombinatsioonis. Paar sarimõrvaritega läbi viidud uuringut on näidanud, et ahistamine on olnud nii pikaajaline kui äärmiselt vägivaldne. Pole raske aru saada, kuidas lapsest, kes on jäetud isolatsiooni, keda ei armastata, surutakse alla füüsiliselt või mentaalselt, või keda tõesti ka füüsiliselt ära kasutatakse, kujuneb teiste inimeste suhtes empaatiavõime täielikult kaotanud täiskasvanu.”

„Ega te ometi ei taha öelda, et igast ahistatud lapsest kasvab Ted Bundy?”

„Tegelikult areneb taolisteks väga väike protsent ahistatud lastest. Ent see on siiski ühine joon kõigi puhul, keda oleme tõsisemalt uurinud. Kahjuks ei oska me iial ennustada, millisest lapsest kasvab sellistes tingimustes sotsiopaat. Või mis veelgi tähtsam, me ei tea, milline neist sotsiopaatidest kujuneb tapjaks.”

„Kas sellepärast, et neid on varajasest lapsepõlvest harjutatud vägivalda kasutama?”

„Valu. Võim. Nad soovivad meeleheitlikult olukorda kontrollida, võib-olla sellepärast, et lapsena oli neil nii vähe võimalusi mõjutada seda, mis nendega juhtus.”

„Kõnelete, justkui te tunneksite neile kaasa, doktor Kincaid.”

„Tunnen kaasa igale lapsele, keda on kuritarvitatud. Nad on võimetud ära hoidma seda, mida nendega tehakse, kusjuures tihti inimeste poolt, kes peaksid olema nende kaitsjad.”

„Pidasin silmas seda, et te näikse tundvat kaasa sotsiopaatidele, kes neist lastest kujunevad.”

Psühholoogina, kes oli lugenud hulgaliselt uurimusi, kus kirjeldatakse üksikasjaliselt ahistamiste õudusi, millest ta just oli rääkinud, pidi Jenna endale tunnistama, et see on tõsi. Abstraktsel viisil kindlasti. Selles valguses aga, mis oli teada neist tapetud naistest…

„Mitte kõik sotsiopaadid ei tapa,” ütles ta uuesti. „Kui nad seda teevad, kehtivad loomulikult neilegi seadused, mis valitsevad meie kõigi üle. Kui nad on kord juba tapnud, ei ole tõenäoline, et nad peatuksid ise. Et see saaks juhtuda, tuleb nad esmalt tabada. Ma loodan, et politsei leiab kiiresti midagi, mis neid edasi aitaks, mõne asitõendi, mis viib mõrvarini. Või et keegi, kes neist mõrvadest teab, tuleb ja annab vajalikku informatsiooni.”

„Nii et… te ütlete, et ta tapab kindlasti jälle.”

Ja häid jõule kõigile, mõtles Jenna, taibates, millisesse lõksu ta oli langenud.

Paraku oli väga raske anda küsimusele vastuseks midagi muud peale julma tõe. Kuigi selle kuulmine tugevdaks tõenäoliselt hirme, mis olid hoidnud ühiskonda tõelises ärevuses juba enne tänastki teadet. Sellele vaatamata ei näinud tal olevat valikut.

Seal oli veel midagi, millest roimar toitus. Mitte ainult mõrvad ei anna tapjale võimutunnet juurde, vaid ka meedia tähelepanu, mida tapmised tekitavad, sealhulgas ka see intervjuu, ja hirm, mida see külvab.

Ta oleks pidanud näitama poisile koha kätte juba algsele küsimusele vastamata jättes. Kuna ta polnud seda teinud, ei saanud ta puhast südametunnistust säilitades teha muud, kui rääkida tõtt.

„Jah, kui teda ei tabata. Ta ei loobu sellest. Isegi mitte siis, kui politsei saab mõrvarile nii palju jälile, et selgub ta isik… isegi, kui see neil õnnestub, ei jäta ta tapmist. Mitte enne, kui ta on lõpuks vahi alla võetud.”

„Või kuni ta on surnud.”

Sean Murphy oli juba astetanud sõrme puldil off-nupule, kui miski sundis teda kõhklema. Reporter lõpetas parasjagu telelõiku, ilmselt võttes kokku naispsühholoogi juttu. Kuid Sean ei pööranud reporteri jauramisele mingit tähelepanu.

Selle asemel keskendus ta naisele, kes reporteri kõrval seisis ja kramplikult mantli kraest kinni hoidis, justkui tahtes end külma eest kaitsta. See viitas selgelt kaitseseisundile.

Kas see oli alateadlik? Või oli see seepärast, et naine oli teadlik, kui hästi vastas ta tapja ohvri-tüübile?

See polnud tõenäoline, mõtles ta siis, sest kohalikud politseinikud polnud veel avalikult seostanud viimast kolme teiste tapetutega. Võib-olla peaks ta hoiatama dr Jenna Kincaidi, et naine vastab peaaegu kõigile kriteeriumidele, mida erirühm on juurdluse viimase nelja aasta jooksul välja toonud.

Hilistes kahekümnendates või varastes kolmekümnendates, hindas Sean. Pikk ja habras, tumedate juuste ja silmadega. Isegi ta riietus, pigem ametlik kui väljakutsuv, vastas mustrile, mille see elajas oli paika pannud oma esimese mõrvaga, mis arvati nüüd olevat toimunud rohkem kui seitse aastat tagasi.

Olles suunanud pilgu mööda pikka tumesinist mantlit alla madalakontsaliste saabasteni, heitis Sean taas pilgu psühholoogi näole. Näojooned olid rabavad, kuid mitte klassikaliselt ilusad.

Ta ei köidaks iga mehe pilku, tunnistas Sean, kuid ta leiaks omajagu austajaid. Luustik selle oliivselge naha all oli liiga täiuslik, et mitte püüda tähelepanu. Arukas mõistaks, et see on niisama täiuslik, kui naine on kaheksakümneaastane.

Ja sa oled end alati pidanud arukaks.

Pilt, mida ta oli uurinud, muutus järsku kohaliku autokaupmehe reklaamiks. Sean vajutas nuppu, sulges televiisori ja viskas puldi voodile.

Ta kõndis üle oma motellitoa põranda klaasseinani, lükkas eesriide kõrvale ning vaatas välja kiirteele, mis jooksis paralleelselt laia tühermaaga ja algas kohe parkimisplatsi tagant. Maastik, mida ta silmitses, oli masendavalt talve-sünge. Sellest hoolimata, et siinne kliima oli enamasti pehme.

Ilm muudab jahipidamise tapjale soodsamaks. Siin on rohkem inimesi vabas õhus kui põhjapoolsetes linnades. Kuigi sel värdjal ei paistnud kunagi olevat probleemi ohvri leidmisega.

Võib-olla ütles dr Kincaid õigesti. Võib-olla oli ta nii võluv, et naised muutsid tema jaoks asja lihtsaks.

Temas pidi olema midagi erilist, et võluda Makaelat. Seani õde polnud niisama lihtne haneks tõmmata. Ja kahjuks oli ta õel olnud petistega rohkelt kogemusi.

Ent nähtavasti mitte piisavalt, et näha läbi mõnda võtet, mille abil mõrvar oli ta kaasa meelitanud.

Sean surus peopesa vastu klaasi ja kasutas selle külmust, et võidelda raevuga, mis tungis ta meeltesse alati, kui mõtles õega tehtud õudustele. Need mälestused võisid teda siiani öösiti üles ajada ja keha higist leemendama panna, kui ta heitles õe kannatusi täis õudusunenägudega.

Detroiti press oli olnud see, kes ristis mõrvari Inkvisiitoriks, nimi, mis oli kohutavalt täpne. Liigagi kiiresti õppisid ka selle linna elanikud tundma, kuidas on elada koos maniakiga nende keskel.

Välja arvatud juhul, kui surnukehad olid liiga lagunenud selleks, et vigastusi eristada – nagu see oli olnud kahe esimese laiba puhul –, oli enamik politseinikke võimelised kindlaks tegema tapja käekirja. FBI erirühma agent, kes kutsus Seani uurima Birminghami mõrvasid, oli selle ära tundnud kohe, kui luges viimase ohvri kirjeldust.

Nüüd kui kohalikud olid need kolm juhtumit kokku viinud, olid nad sunnitud tegema järgmise sammu ning tunnistama, et tapmised olid osa sarimõrvadest, mida Büroo pingutuste tagajärjel seostati ühe mehega.

Kujuteldamatult julm ja sadistlik hull.

Siinsed võmmid lisavad profiilile uusi andmeid, mida on õnnestunud koguda, ning nii täieneb tapja profiil aeglaselt, kuid järjekindlalt. Ja kui see on valmis…

Seani käsi sulgus rusikasse ning ta virutas sellega vastu klaasi. Aken värises raamis, kuigi löök polnud eriti tugev. See ei tulnud vihast. Hoop oli mõõdetud. Nagu vasar, mis kõmatab vastu kohtuniku lauda. Või haamer, löömas naela seina.

Viimane nael sinu kirstukaande, sa tõbras. Ja jumal olgu tunnistajaks, et mina olen see, kes selle viimase sinna lööb.

Veel pikka aega pärast televiisori sulgemist ei suutnud ta heita psühholoogi oma mõtetest. Mõne aja pärast ta enam ei püüdnudki ja lubas naise kujul täita oma meeled.

Naine oli nii täiuslik, et ta arutles – väikse viivu –, kas mitte politseinikud ei valinud teda intervjuuks meelega välja. Korranud oma kujutluses teleklippi – mida ta oskas teha peaaegu täieliku täpsusega, nagu vaataks kordust –, otsustas mees, et ta polnud näinud näitemängu.

Naise pisike kõhklemine ja hoolikus, millega ta sõnu valis, jätsid mulje, et ta oli tõepoolest kõnelnud improviseeritult. Tema näoilme, kuigi ta püüdis seda valitseda, ei jätnud kahtlust, et reporteri küsimused mõrvade kohta olid tabanud teda ootamatult.

See on tasu meedia usaldamise eest, mu armas.

Ta naeratas, enne kui pooleldi toosti öeldes tõstis huultele klaasi veiniga, mille oli koduteel ostnud. Mees krimpsutas maitse peale pisut nägu ning asetas siis klaasi tagasi kohvilauale.

Ta oli arvanud, et Merlot muudab õhtu pisut õdusamaks ning leevendab ta pettumust selle üle, et kohalikud olid kolm ohvrit nii kiiresti üksteisega seostanud. Nüüd, kui neil see oli õnnestunud, suudavad nad vaid mõne tunni jooksul luua seose ka ülejäänud ohvritega.

Ta eesmärk oli alati murda mustrit nõnda, et seda ei juhtuks. Ent kui tal läheb korda seda teha, siis mis mõte oleks kogu ettevõtmisel? Vanad harjumused surevad aeglaselt, tunnistas ta naeratusega.

Nagu ka mõned neist naistest, kes võitlesid viimse hetkeni, trotsides piinadest päästvat surma.

Selle mõtte juures tungis kusagilt kehasügavusest esile seksuaalse naudingu lainetus, nii terav, nii puhas, et see võttis täiesti hingetuks. Mees sulges silmad ja nautis nii tunnet kui mälestusi, mis olid selle tunde põhjustanud.

Naiste nägude asemel, kelle piin ta käte vahel oli need mälestused esile kutsunud, tungis ta meeltesse nüüd kujutlus Jenna Kincaidist, kes end külma vastu kaitstes kramplikult mantlist kinni hoidis ning kannatanud lapse pärast kurvastas. Sellest lapsest oli saanud tapja.

Nad on võimetud ära hoidma seda, mida nendega tehakse, kusjuures tihti inimeste poolt, kes peaksid olema nende kaitsjad.

Oli harukordne, et keegi suutis väljendada nii selgelt, nii täpselt ebaõiglust, mille all ta oli pidanud kannatama. Ja ta oli nii öelnud ilma, et oleks temast midagigi teadnud.

Ilmselt oli naine midagi väärt. Ta peaks teda tundma õppima. Peaks ennast talle avama.

Loomulikult mitte sellisel viisil nagu teistele. Naine oli sellest kõigest kõrgemal. Täpselt nagu oleks ka tema, kui ta naisega koos oleks.

See naine, erinevalt teistest, mõistis, mis teda kannustas. Suhelda kellegagi, kes saab sellest aru intellektuaalselt, oli luksus, mida ta polnud endale juba väga ammu võimaldanud.

Võib-olla on see lihtsalt üks järgmist liiki nauding, mille tulekuks aeg on küps.