Читать книгу Inkvisiitor - Gayle Wilson - Страница 7

Jenna võttis kliendi vastu kell neli, olles sisse lülitanud autopiloodi. Naine ei suutnud sugugi patsiendi jutule keskenduda, sest tema peas kajasid mitmekordselt sõnad, mida teda nii-öelda hoiatama tulnud mees oli öelnud.

„Ma ei tea, et ta oleks seda kunagi teinud psühholoogiga, kuid mul on tunne, et ta oleks huvitatud.”

See oli nii läbinähtav katse teda hirmutada, et Jenna oli enese peale vihane, et oli lubanud mehel selles õnnestuda. Ta polnud intervjuus öelnud mitte midagi, mis oleks tapjat toetanud. Mitte keegi ei saanud olla mõistev selles suhtes, mida mõrvar oli teinud. Ükskõik millised olid teda külastanud mehe eesmärgid…

Pikk ja intiimne tutvus...

Hoolimata mehe hooplemisest ei helistanud Jenna külalise lahkudes politseisse. Naine ei suutnud leida loogilist põhjendust, miks ta seda ei teinud. Lihtsalt mehes oli olnud midagi, mis pani Jenna uskuma, et too tüüp polnud mõrvadega seotud.

Just nagu ükski naine ei uskunud Albert DiSalvole ust avades, et tegu on kägistajaga.

Jenna sulges kaustiku, kuhu oli püüdnud märkmeid lisada. See oli niisama mõttetu, kui püüd saada oma peast välja tund aega tagasi juhtunut. Ent ta võis püüda asetada toimunu õigesse perspektiivi. Sajad inimesed olid vahepeal nii teles kui ka ajalehtedes teinud avalikult juttu neist kolmest roimast. Kas tapja kavatseb neile kõigile järele tulla?

Või ainult neile, kes sobivad ohvri profiiliga?

Jenna pani tähele, et ta käed värisevad. Täpselt samamoodi värisesid need siis, kui Murphy büroost välja marssis.

Siis oli see peamiselt viha tagajärg. Kui miski võis Jennat ta enda käitumise juures lohutada, siis vahest see, et ta polnud nutma hakanud, kuigi pisarad olid vägagi lähedal. Lapsepõlves kaldus ta alati nutma, kui miski teda tõsiselt endast välja viis, kuid ta arvas, et ta oli selle probleemiga juba ammu toime tulnud. Kui ta tahab sellele lapsikule veidrusele järele anda, peab ta ootama, kuni jõuab oma kodu kindlate seinte vahele. Milleni on veel küllalt palju aega, otsustas ta.

Jenna haaras telefonitoru ning vajutas Sheilat märkivale kiirklahvile. „Ma lõpetan tänaseks. Kas homses päevakavas on mingeid muutusi, millest ma peaksin teadlik olema?”

„Mitte midagi erilist. Töötajate ühiskoosolek kell üheksa. Pärast seda on sul terve päev vastuvõttude päralt. Käes on ju see aastaaeg,” ütles sekretär kaasatundva häälega.

Sellest räägivad nad kindlasti hommikusel koosolekul. Kõik tundsid kahekordset pinget pühade ja mõrvade pärast. Jenna kuulis pealt, kui paar ta kolleegi-terapeuti rääkisid vastuvõtule tahtjate arvu märgatavast kasvust, isegi pidevate klientide hulgas.

„Katsu neid, kes vähem meeleheitel, eemale tõrjuda,” ütles Jenna valjult.

Sheila naeris. „Püüan. Head õhtut.”

Jah, muidugi. „Aitäh, Sheila.”

Jenna pani toru ära ja vaatas toimikute pakki laua vasakul serval. Kuna hommikul on koosolek, ei jõua ta ilmselt siis üle vaadata täna vastu võetud patsientide andmeid. Ent ta ei tahtnud jääda nende lugemiseks kauemaks tööle. Kui ta ka püüaks, ei suudaks ta ilmselt olla mõtetega lugemismaterjali juures.

Ta läheb hoopis koju ning teeb lahti Jack Daniel’si pudeli, mis oli küll mõeldud kastme jaoks saiapudingule, mille Jenna pidi jõuludeks emale viima. Võib-olla aitab see tal magada. Kui mitte, siis on see vähemalt heaks kaaslaseks nii kaua, kui und ei tule.

Töötajate parkimisplats oli hilise tunni kohta suhteliselt täis, mis peegeldas samuti hooaja eripära. Jenna oli sõitnud alla liftiga, milles oli veel paar tema firma töötajat. Nende autod seisid hoonele lähemal, nii et ta kõndis nüüd parkimiskorruse kaugema serva poole üksinda.

Ta sammud kajasid täna betoonpõrandalt vastu valjemini kui tavaliselt. Jõudes kohta, kuhu oli hommikul auto jätnud, märkas ta, et seda ala valgustav lamp oli kustunud ning ümbrusele langes pimeduse vari.

Jenna kõhkles viivu, enne kui suutis end kokku võtta ja Accordi suunas edasi liikuda. Ta vajutas pulti ning järgnev piiks ja tulede vilkumine olid kindlust tagasi andvalt igapäevased.

Kõik on nii, nagu peab olema, veenis ta end. Parkla, kuhu ta parkis iga jumala päev. Jenna kordas mõttes seda fraasi, nagu pomisetakse rahustavat ühispalvet.

Ta ei rahunenud siiski enne, kui oli avanud ukse ja rooli taha libisenud. Niipea kui naine oli alla löönud ukseluku, alanes pinge, mis oli parklat ületades järjest kasvanud, ja ta tundis end täiesti kurnatuna.

Jenna silmad vilksatasid tahavaatepeeglisse ja seejärel ta pöördus ning vaatas tagumisele istmele. Seda polnud ta oma elus mitte kunagi teinud. Loomulikult oli see tühi.

Ja mida kuradit arvasid sa seal üldse olevat?

Jälestades mõtet, et ta oli paranoiale järele andnud, torkas Jenna võtme süütelukku ning keeras süüdet. Töökindel mootor möiratas elule, garaaži madal lagi mitmekordistas müra.

Vaadates üle parema õla, lipsas ta mööda Paul Carlisle’i Porschest, mis oli keeratud parkimistaskusse väikese nurga all Jenna auto kõrvale. Ta möödus selle tagumisest poritiivast nõnda lähedalt, et soovis enesele manöövri lõpetamise puhul õnne. Seejärel seadis ta auto sirgeks, nii et see vaatas otse väljapääsu suunas.

Jenna heitis pilgu alla, lükkamaks sisse esimest käiku, kuid koputus aknale sundis naist nii kiiresti pead pöörama, et ta tundis kaelas valu. Jenna süda hakkas rinnus kiiresti vasardama, aga siis tundis ta auto kõrval seisjas ära firma asutaja. Jenna vajutas aknanuppu, olles otsustanud mitte reeta oma reaktsiooni hääle või näoilmega.

„Mis on?”

„Lihtsalt tahtsin kontrollida, kas sul on kõik korras,” ütles Paul. „Tahtsin täna pärastlõunal tulla alla sinu kontorisse, kuid tead ju küll, mis heade kavatsustega vahel juhtub.”

Jenna noogutas, teadmata päris täpselt, milles asi.

„On sinuga kõik korras?” küsis Paul, kulm pisut kortsus, kallutas end ettepoole ja piilus autosse.

„Lihtsalt väsinud ja stressis. Nagu kõik teisedki sel aastaajal.”

„Mõte, et pean ette võtma iga-aastase pühade palverännaku ja minema külla Douglasville’i rahvale, sunnib mind tõsiselt mõtlema tujutõstvate ravimite peale.”

Kuigi Paul ise naeratas oma pisut nihestatud nalja peale, teadis Jenna, et mehe lauses oli teataval määral tõtt. Paul oli korduvalt naljatlenud, et ta hakkas psühhiaatriks tänu kogemustele, mida oli hankinud oma äärmiselt veidra perekonnaga suheldes.

„Usun, et sa ei soovi kellegagi oma peiduurgast jagada?” küsis Jenna, vastates mehe irvele.

„Ega sa ometi selle intervjuu pärast ikka veel mures ei ole?”

See oli ideaalne võimalus jutustada mehest, kes oli Jenna büroosse tunginud. Miskipärast naine ei rääkinud; võib-olla oli põhjus samas ebaselguses, mis oli takistanud tal politseid kutsuda.

„Kuni sina ei arva, et ütlesin midagi, mida ei oleks pidanud lausuma…”

„Ütlesid vaid tõtt. See muudab mõne naise ettevaatlikumaks või mõne võmmi usinamaks, mis on ju päris hea.”

Jenna noogutas taas, lootes endamisi, et need on tõepoolest intervjuu ainukesed tagajärjed. Jällegi läbis ta pead mõte rääkida Paulile kõik südame pealt ära. Enne kui ta jõudis alustada, Paul naeratas.

„Me räägime kõigest sellest homme hommikul.”

„Kõigest sellest?”

Kas ta kavatses manitseda kõiki olema valvel, et mitte langeda intervjuud andes lõksu? Või et hoitaks keel hammaste taga, kui küsitakse nende arvamust mõrvade kohta? Mõlemal juhul tunneks Jenna end halvasti. See jätaks mulje, et Paul soovitab õppida Jenna vigadest.

„Kui sellised mõrvad jätkuvad veel pikka aega,” jätkas Paul, „on meil varsti tegu tõsise katastroofiga. Inimesed on loomulikult närvilised juba paljast teadmisest, et nende piirkonnas tegutseb sarimõrvar, ent pinge kasvab iga järgmise tapmisega.”

„Kas sa tead...” Jenna takerdus, kaheldes, kas ta tahtiski oma küsimusele vastust saada. Ent ilmselt oli siiski parem teada, kui olla sunnitud tegutsema edasi teadmatuses. „Kas sa tead, kui kaua see võib aega võtta? Ma mõtlen, kas politsei on andnud ajalises mõttes mingeidki ennustusi...?”

Küsimus kõlas õõnsalt. Samal ajal, kui kolm naist olid juba koletul kombel tapetud, näis sobimatu arutleda, millal võiksid nad arvestada järgmise ohvri väljailmumisega.

„Üks telejaam väitis, et ta peab mõrva järel mitu kuud vahet. Nähtavasti on tegu piinlikult täpse planeerijaga. See on üks põhjusi, mis on teinud tema tabamise võimudele väga raskeks.”

Pauli külmalt fakti nentiv vastus ei lohutanud Jennat. Loomulikult ei võinud Paul teada, et Jenna vajas lohutamist. Kui ta just ei räägiks mehele...

„Igatahes on mul hea meel, et tunned end paremini,” ütles Paul. „Ära lase end kohalikel TV-jobudel jalge alla tallata. Kui neis oleks mingit sisu, ei oleks nad jäänud siinsele turule pidama.”

Jenna naeris. „Ei, ei lase. Ma lihtsalt ei tahtnud öelda midagi, mis meie firma piinlikku olukorda paneks.”

„Ma ei arva, Jenna, et sa suudaksid kunagi midagi sellist teha. Sa rääkisid väga hästi, eriti kui silmas pidada, et sa ei saanud küsimuste suunda kuidagi ennustada.”

Jenna oli juba Paulile selgitanud, et ta polnud enne intervjuud kuulnud politsei teadaannet. Kui ta oleks kuulnud, oleks ta olnud paremini valmistunud.

„Aitäh. Ma tõesti hindan seda kõrgelt.”

„Ainult tõtt. Just täpselt see, mida sa ütlesid.” Paul astus sammu tagasi, kuid hoidis jätkuvalt sõrmi pilu kohal, millesse aknaklaas sukeldub. „Olgu siis, kohtume homme hommikul.”

Paul toksas mõlema käe sõrmenukkidega vastu aknaraami, enne kui pöördus, et sammuda oma auto poole. Porsche ust avades heitis ta veel kord pilgu Jennale. Kuigi oli juba liiga pime, et näha mehe nägu, nägi Jenna vaimusilmas Pauli kulmu kipra tõmbumas, kui ta imestab, miks Jenna ikka veel seisvas autos istub.

Jenna tõstis vasaku käe, peopesa Pauli poole pööratud. Mees vastas heakskiitva lehvitusega.

Jenna langetas käe nupule, mis keris akna tagasi üles. Akna sulgumise ajal lükkas ta käigu sisse ning vajutas gaasipedaalile. Honda reageeris ja liikus rambi suunas.

Ta väljus parkimiskorruselt ja pööras paremale, sõites mööda hoone esiuksest. Paar klienti kiirustasid üle ülekäiguraja, mis viis peasissekäigu juurest avalikule parkimisplatsile, ja see sundis Jennat käiku aeglustama.

Oodates, mil nad teelt eest ära lähevad, langesid Jenna silmad autodele, mille suunas kliendid kõndisid. Peaaegu keset neid sõidukeid, täpselt ülekäiguraja vastas seisis must maastur, mille juhikohal istus keegi.

Kuigi oli liiga pime, et kindlaks teha mehe nahavärvi, oli miski tema pea kujus veidral kombel tuttav. Miski, mis ajas naise parasjagu ärevusse.

Jenna pingutas, et näha läbi videvikuhägu. Kui tänava ületanud inimesed maasturist möödusid, pööras autos olev mees ennast, et neid uurida. Tema pea profiil paistis nüüd peatänava halogeenlambi taustal.

Jenna sai aru, et tuttav ei olnud mitte ainult lühikeseks pügatud juustega pea, vaid ka ninajoon. Naine märkas seda, kui mees oli büroos. Peaaegu kullinina, mida rikkuv väike vagu viitas, et kunagi minevikus oli murtud ninaluu.

Jenna selja tagant kostus üks lühike signaalitörts. Ta vaatas tahavaatepeeglisse ja tundis ära Porschele ainuomased tuled. Olles hirmunud mõttest, et maja ette oli parkinud sama mees, kes teda tapja sihtmärgiks olemise eest hoiatas, polnud naine märganud tagant lähenevat Pauli autot.

Heites viimase pilgu maasturile, andis naine gaasi ning sõitis üle jalakäijate raja kiirtee suunas. Edasi sõites kaalus ta, kas uus informatsioon kallutab vaekausi politseisse helistamise kasuks.

Et öelda neile mida? Et mees, kes uskus, et Jenna võib olla mõrvari märklauaks, oli tulnud teda hoiatama? Et ta oli parkinud tema kontori ees rohkem kui tund aega pärast hoiatuse esitamist?

Kumbki asjaolu ei teinud Murphyt veel tapjaks. Arvestades, kui palju vihjeid ja valehäireid ummistab politsei üles seatud kuuma liini, jätaks Jenna informatsioon temast kindlasti mulje kui järjekordsest hullust.

Jenna heitis uuesti pilgu peeglisse ja püüdis kindlaks teha, kas maastur oli talle järele sõitnud. Üks sõiduk oli kindlasti Pauli auto taga, kuid Porsche tuled olid liiga eredad, et oleks olnud võimalik näha selle masina suurust, veel vähem tüüpi. Võib-olla siis, kui ta pöörab büroo parklast välja, õnnestub tal näha auto kuju selgemini.

Selle mõtte juures vaatas ta üles fooritule suunas, mis oli juba muutunud roheliseks. Vältimaks Pauli järjekordset signaalitamist tema sõidustiili peale, kiirendas Jenna järsult ning suunas Honda parklast välja maanteele 280.

Õhtusesse tihedasse liiklusesse sulandumine nõudis mõneks sekundiks täielikku keskendumist. Sel ajal, kui ta suutis uuesti peeglit kontrollida, olid Porsche tuled täpselt tema taga. Peegeldusest paistev autoderivi näis lihtsalt tulede ja autode merena. Oli võimatu näha, kas auto, mis oli järgnenud Pauli omale büroo juures, oli juba teinud parempöörde.