Читать книгу Inkvisiitor - Gayle Wilson - Страница 6

Lahtipaiskuva ukse heli sundis Jennat silmi tõstma. Sekretär, keda ta jagas kolme teise terapeudiga, oli teadlik, et Jenna kasutas tavaliselt viimast kümmet minutit igast tunnist selleks, et teha märkmeid lõppenud sessioonist. Miks ta peaks segama, …

Ainult et see polnud Sheila. Mitte ainult Sheila, parandas ta. Sekretär vaatas Jenna poole üle laiade õlgade, mis kuulusid mehele, kes näis täitvat kogu ukseava.

„Ma vabandan, doktor Kincaid,” ütles sekretär. „Ma püüdsin talle öelda…”

„Me peame rääkima.”

Sissetungija ei vabandanud segamise pärast sugugi. Napp lause oli pigem käsk kui palve. Mis ta probleem ka oli – ja Jenna ei kasutanud seda sõnastust selles mõttes, et keegi vajas ravi –, polnud Jennal aega ega ka soovi sellega täna tegelda.

„Mul on kahju. Te peate aja kokku leppima.”

„Kui palju?”

„Kuidas palun?”

„Kui palju läheb maksma, et teiega rääkida? Mu jutt ei võta tundigi, kuid olen nõus maksma ühe tunni eest. Olen valmis maksma ükskõik kui palju, et te oleksite nõus mind kuulama.”

Justkui selleks, et öeldule kaalu juurde anda, õngitses ta teksade tagataskust välja rahakoti. Sheila tegi mehe taga pantomiimi, justkui valides numbrit ja tõstes telefonitoru kõrva juurde, ning kergitas küsivalt kulme.

Jenna raputas pead nii õrna liigutusega, et ta lootis, et parasjagu rahataskut avav mees seda ei märka. Ta ei tahtnud kutsuda politseid enne, kui ta polnud toimuvast täiesti aimu saanud.

Tüüp ei tundunud hull. Tegelikult...

Tegelikult näis ta üsna normaalne, kui pidada normaalseks pikkust veidi üle 185 sentimeetri ja korralikke muskleid pakituna musta seemisnahka ja teksadesse. Mehel polnud midagi käes ning tema kantud teksapüksid liibusid liiga tihkelt vastu kitsaid puusi, et need võinuks varjata relva. Ta oli ka hästi raseeritud, kuigi kõhetutel põskedel oli vaevumärgatav kella viiene vari.

Mustad juuksed olid nii peanaha lähedalt pügatud, et need poleks kuidagi saanud sassi minna ja tema vaimse tervise kohta tunnistust anda. Asjaolu, et need paistsid olevat alles hiljuti lõigatud, näis rääkivat mehe kasuks, sest end täielikult „kaotanud” inimesed ei hoolinud tavaliselt oma välimuse eest hoolitsemisest.

Ent mehe silmad olid kõige kaalukam argument selle poolt, et tema psüühikas polnud midagi tõsiselt rikkis. Nad olid selged, lõikavalt sinised ning see värv oli ehmatamapanev kahvatu naha ja eebenikarva juuste taustal.

Ja just praegu olid need suunatud Jenna näole, samal ajal kui mees rahulikult naise vastust ootas, rahakott avali, pikad tumedad sõrmed valmis õngitsema tengelpungast summat, mida Jenna vaevus ütlema. Ikka veel teda hinnates, nagu ta teeks iga patsiendi puhul, märkas Jenna, et mehe küüned olid korralikult lõigatud, käed ise täiesti mehelikud, sõrmed sirged vaatamata nende pikkusele.

„Sada viiskümmend?” küsis mees. „Kas see ajab asja ära?”

Jenna pilgutas silmi, murdes lummuse, mille mees oli tekitanud. „Mul on kahju. Olen täna pärastlõunal täiesti kinni, olen kindel, et mu sekretär mainis seda juba teile. Kui tegu on hädaolukorraga, püüan ehk teiega tegelda homme varahommikul.”

„Proua, olen siin selleks, et üritada teie elu päästa. Ning olen selle võimaluse eest valmis isegi maksma. Teie öelge lihtsalt summa.”

Ta astus pikkade sammudega üle toa ja peatus, kui oli jõudnud naise lauani. Teda saatis naise hämmastunud pilk ning naise lõug kerkis automaatselt, kuni ta vaatas üles mehe jäiselt sinistesse silmadesse.

Parema silma kohal tõmbus must kulm kortsu. „Sada seitsekümmend viis? Kakssada? Ilmselt ei suuda minu varanduslik seis käia ühte sammu hindade tõusuga... teraapia eest.”

Jenna huuled olid lõpetamata lausest ikka veel avali. Vaatamata külalise ilmselgele sarkasmile, sulges ta need ning heitis väikese pearaputuse saatel uuesti pilgu Sheilale. Ta andis sekretärile märku, et on valmis meest vastu võtma.

Sheila suu avanes, tõenäoliselt otsuse üle protesteerimiseks, kuid vajus siis taas kinni. Sekretär küünitas uksenupu poole, tõmbas ukse enda järel kinni ning läks tagasi oma kontorituppa.

Jenna polnud kindel, kas Sheila ikkagi ei helista politseisse, kuigi sellele oli pandud veto. Ta polnud ka kindel, kas ta ei hingaks mitte kergendunult, kui Sheila seda siiski teeks.

Jenna vaatas uuesti otsa mehele, kes oli vallutanud ta töötoa ning näis seda nüüd täitvat. Ka mees oli jälginud sekretäri lahkumist. Külaline pööras end ümber samal ajal, kui Jenna pilgu mehe näole suunas. Mehe pilgus oli midagi, mis näis olevat heakskiit.

Kas see oli sellepärast, et Jenna oli olnud piisavalt hull, et lubada tal jääda?

Või oli ta rahul sellepärast, et oli nii lihtsalt oma tahtmise saanud. Midagi, mida tal tavaliselt liigagi lihtsalt õnnestub saavutada.

„Te võite oma raha ära panna, härra...?”

„Murphy. Sean Murphy.”

Kuigi naine ootas, ei asunud mees öeldut selgitama, nii et Jenna pöördus tagasi kõige meeldejäävama osa juurde sellest, mida mees oli lausunud. „Te ütlesite, et olete siin, sest püüate „mu elu päästa”. Ma ei ole kindel, mida see tähendab, kuid kuna see kõlab üsna tõsiselt, siis olen valmis kuulama. Teil on...,” Jenna heitis pilgu käekellale, et anda öeldule kaalu, „täpselt kümme minutit minu järgmise kohtumiseni.”

Mees ei pööranud silmi eemale, püüdes võib-olla hinnata, kui tõsiselt mõtles naine juttu ajalistest piiridest. Pärast paari sekundit sulges ta rahakoti. Ta nägi vaeva, et seda taskusse tagasi toppida, kinnitades naise esialgset arvamust mehe teksapükste kitsusest.

Oleks ta vaid sama õigel teel ka mehe vaimse tervise hindamisel...

„Nägin eile teie intervjuud.”

Miski liigutas Jenna kõhuõõnes: külm ja kõva ning pisut hirmutav. Ta neelatas, otsustades samal ajal mitte välja näidata märke ootamatust ärevustundest.

„Intervjuud puhkuseaja stressi kohta?”

„Seda osa vist ei näinud. Ma nägin teid andmas professionaalset hinnangut mehe kohta, kes tappis siin kolm naist.”

„Püüdsin teha reporterile selgeks, et sarimõrvarid ei kuulu minu valdkonda,” alustas Jenna hoolikalt sõnu valides.

„Te tegite selgeks, doktor Kincaid, et see vaene, halvasti koheldud litapoeg lihtsalt ei suuda enesega toime tulla.”

Kartus, mida Jenna oli tundnud, muutus järsku vihaks, millest suurem osa oli suunatud ta enda vastu. Ta teadis, et oleks pidanud reporteri paika panema, kui too hakkas neid küsimusi esitama. Selle asemel mõtles ta liiga palju selle peale, kuidas intervjuu avalikele suhetele mõjub. Kui ta poleks püüdnud olla nii koostööaldis, olekski televiisoris näidatud vaid seda osa intervjuust, milles ta rääkis puhkusestressist.

Ja mis siis?

Loomulikult oli lihtne istuda siin toas, ilma näole suunatud kaamerate prožektorvalguseta, ning seletada, kuidas ta oleks pidanud käituma. Jenna oli teinud vea, kuid ta ei olnud ära teeninud seda, et keegi, kellel on ilmselt oma eesmärgid, tuleb ja hakkab talle niisama etteheiteid tegema.

„Ma pole kunagi seda öelnud. Ma pole kunagi midagi sellist öelnud.”

„Siiski. Ja psühholoogina teadsite kindlasti, et ta toitub sellistest kommentaaridest.”

Jenna oli eile mõelnud samas suunas. Mitte, et tapja „toitub” tema kommentaarist, et sotsiopaadid on ärakasutamise tulemus, vaid et tapjal oleks hea meel kuulda ükskõik keda rääkimas mõrvadest. Nagu ta naudib ka suurenevat hirmu, mida taoline intervjuu ühiskonnas tekitab.

„Ta juba toitub meedia hullusest,” ütles Jenna, lubamata sellel tobul ennast heidutada. „Ma kahtlen, kas minu eilsetes sõnades leidus midagi, mis tema naudingutele lisa annab.”

Hetkest, kui politsei teatas seosest mõrvade vahel, ei käsitlenud tapmislugu pidevalt mitte ainult kohalik meedia, seda kandsid üle ka kahekümne nelja tunnised uudistekanalid. Nüüd näis, et roimarit seostati mitmete mõrvadega riigi teisteski osades.

Jennal ei olnud rohkem aega, kui vaid heita pilk hommikuse ajalehe juhtkirjale. Sellest piisas mõistmaks, et antud juhtum tõenäoliselt jääbki esiküljelooks mõrvari tabamiseni. Või kuni tapja olukord muutub siin nii täbaraks, et ta on sunnitud liikuma mõnda teise kohta.

Mis oli põhimõtteliselt kõik, mida ta oli eile öelnud, korrutas naine mõttes. Tegelikult ei olnud tema jutus mitte ühtki ebatäpsust.

Jenna oli kohe tööle jõudes jutustanud intervjuust Paul Carlisle’ile, haigla asutajale. Just siis sai ta teada, et telejaam oli korranud tema intervjuujuppi mõrvari kohta nii hilisõhtustes uudistes kui ka täna hommikul, kuigi nad ei vaevunud ülejäänud intervjuud uuesti näitama.

Võib-olla oli Sean Murphy näinud ühte neist saadetest. Igal juhul polnud seal midagi, mille pärast Jenna peaks vabandust paluma. Nii oli naine otsustanud. Ükskõik, mida mees arvab.

„Te ikkagi ei saa aru või?”

„Vabandust?” Naise hääl tõusis viimasel silbil.

„Te räägite, et keegi, kellele meeldib naiste piinamine, on lihtsalt üks vaene halvasti koheldud laps, kes ei vastuta selle eest, mida ta on teinud.”

„Midagi sellist pole ma öelnud. Ma ei öelnud midagi sinnapoolegi.”

„Tõesti? Igatahes võite mürki võtta, et just seda kuulis mõrvar.”

„Ja mis tegi teist eksperdi selles suhtes, mida mõrvar kuulis?”

„Pikk ja intiimne tutvus.”

Naise analüütiline mõtteviis hakkas tööle ja ta mõtles mehe avaldusele. „Kas te tahate öelda, et... te tunnete teda? Te teate, kes ta on?”

„Ma tean, milline ta on. Ja ma tean, mida ta teeb. Mis ilmselt on palju parem meetod teda „tunda” kui mis iganes jura, mida teie pritsisite.”

Jenna tõusis püsti nii järsku, et tool ta taga paiskus vastu seina. „Nüüd aitab.”

Jenna küünitas üle laua, et virutada sisetelefoni nupule. Kui Murphy ei lahku, palub naine sekretäril teha seda, mida ta oli soovinud siis, kui mees sisse tormas.

„Te olete täpipealt tema tüüp, kas teate.”

Ehmatades hääletooni muutuse peale, vaatas Jenna üles, sõrm poolel teel nupu poole. Mehe silmades polnud enam jälgegi heasoovlikkusest. Need olid külmad. Ja väga vihased.

„Mida kuradit see peaks tähendama?”

„Te võite ise järele vaadata, kui kohalikud lõpuks oma toimiku valmis saavad. Mustad juuksed. Mustad silmad. Pikk. Peenike. Ning nende hulgas pole ühtegi prostituuti või ettekandjat.”

Ärevus, mida Jenna tundis mehe lause peale, et ta tuli tema elu päästma, pööritas jälle ta kõhuõõnes. Tänase ajalehe esikülg oli avaldanud fotosid kohalikest ohvritest. Ning kirjeldus, mille mees oli äsja andnud, sobis neile kõigile.

„Ma ei tea, et ta oleks seda kunagi teinud psühholoogiga,” jätkas Sean Murphy, nautides nähtavasti mõju, mida ta sõnad avaldasid, „kuid mul on tunne, et ta oleks huvitatud.”

„Minust? Kas te tahate öelda, et tapja võib olla huvitatud minust?”

„Kuna te räägite tervele ilmale, milline vaene, valesti mõistetud värdjas ta on.”

Jenna ei vaevunud enam süüdistust ümber lükkama. Mees oli otsustanud, et just nii oli naine öelnud. Ilmselt ei saanud Jenna teha midagi, mis mõjutaks meest teisiti arvama.

Ja mis siis, kui tal on õigus? Mis siis, kui ka tapja sai asjast nii aru?

See oleks muidugi üsna julge oletus. Esiteks, et tapja oli üldse intervjuud kuulnud. Ja teiseks, et ta oli tõlgendanud Jenna sõnu täpselt samamoodi kui see ülbe litapoeg.

„Tänan muret tundmast,” ütles naine, nähes vaeva, et mitte väljendada oma tundeid ebatsensuursel moel. Oli selge, et Sean Murphy oli tulnud siia teda hirmutama. Jennal polnud kavaski valmistada mehele heameelt, nagu oleks see õnnestunud.

Niipea, kui mees on läinud, helistab ta politseisse ja räägib ära, mida Murphy oli öelnud. Jutt sellest, et mehel olevat pikk ja lähedane suhe tapjaga, pakuks neile kindlasti huvi.

„Uskuge mind, doktor Kincaid, mure teie pärast polnud põhjus, miks siia tulin. Kuna teil ei näinud aga olevat aimugi sellest, mida tegite, tundsin ma siiski teatud moraalset kohustust teid hoiatada.”

„Siis arvestage, et olete oma „moraalse kohustuse” nagu kord ja kohus täitnud. Kinnitan teile, et tunnen end korralikult hoiatatuna.”

Naine nõjatus taas sisetelefoni nupu poole, lootes, et mees võtab seda kui vihjet kohtumise lõppemisest. Ent ümber pööramise ja ukse poole suundumise asemel – mida naine lootis saavutada – seisis mees ikka veel otse tema laua ees, silmad hindavalt naist silmitsemas.

„Ta on nutikas,” lausus ta, justkui Jenna poleks vahepeal midagi öelnud. „Ning tal ei ole kiiret. Tal pole kunagi kiire. Mõni kuu. Võib-olla rohkemgi. Tegelikult võib see juhtuda igal ajal. Igal hetkel, mille tema välja valib.”

„Aitäh.” Jenna vaatas mehele ainiti otsa, varjates, milline mõju ähvardusel talle oli. Tal polnud nüüd mingit kahtlust, et tegu on tõelise ohuga. „Ma pean seda kindlasti meeles.”

Esimest korda rikkus muie suunurkades mehe huulte peenikest joont. Naeratus näis pehmendavat tema näo karme jooni, kuigi neis polnud täpikesti lõbususest.

„On üks asi, mida ta ei tea,” lisas mees. „Miski, mis võib teie kasuks töötada.”

Võib-olla ta oli siiski peast segane. Võib-olla need märgid normaalsusest, mida naine oli märganud, ei tähendanud kõige vähematki.

„Ja mis see veel on, härra Murphy?”

„Et mina olen täpselt niisama kannatlik kui tema. Kui teda näete, ehk ütlete minu poolt edasi.”

Pisut külma õhku oli meeldiv pärast büroohoone üleköetud ruumides veedetud hetki. Sean seisis silmapilgu kahekordsete klaasidega ukse ees ning vaatas tühja pilguga parkla poole, kuhu oli parkinud oma üüritud maasturi. Süütunne oli temas tõstnud ebameeldivalt pead veel enne, kui ta oli kannalt ümber pööranud ja Jenna Kincaidi kontorist välja marssinud. See ei leevenenud ka lühikesel allasõidul liftiga.

Sean oli teinud seda, mida oli tulnud tegema. Ta oli Jennat hirmutanud, nii et järgmine kord, kui mõni reporter naisele mikrofoni nina alla pistab, mõtleb ta järele, enne kui mõrvari tegutsemisele vabandusi otsib. Mees ei suutnud siiski päriselt aru saada, miks tundis ta end säärase tõprana.

Võib-olla sellepärast, mida nägid naise silmades, kui rääkisid talle, et mingi sadistlik koletis teda piinab ja seejärel tapab. Kuidas, põrgu päralt, pidi ta sinu arvates reageerima?

Tegelikult oli ta üllatanud, kui vapralt võttis naine vastu kõike, mida mees talle välja paiskas. Sean oli olnud nii maruvihane jama pärast, mida naine intervjuus suust välja ajas, et ta polnud kordagi võtnud vaevaks mõelda, kuidas Jenna võiks reageerida.

Ta oli olnud julmalt – andestamatult – otsekohene võimaluse suhtes, et kui ka tapja kuulis Jenna kaasatundvat seletust ta käitumisele, tõmbab naine enesele selle mehe tähelepanu, kellelt ta seda viimasena sooviks.

Vaatamata ähvardusele säilitas Jenna Kincaid tasakaalu.

Ainult naise silmadest võis välja lugeda hirmu, mida mees oli tahtlikult soovinud tekitada. Ning tuletades meelde, mida ta neis silmades nägi, tundis Sean end veel suurema seana.

Ta pigistas rusikad nahkjaki taskutesse ning hakkas trepist alla minema. Olles aastaid harjunud tegutsema vaenulikus keskkonnas, uuris mees automaatselt parkimisplatsi ning püüdis tabada midagi ebatavalist.

Näiteks kedagi, kes otsib naise töökohta?

See küsimus oli mõeldud pilkavana. Ent mõeldes edasi, sai Sean aru, et kui Inkvisiitor intervjuud nägi, peaks ta praeguseks juba kindlasti naise töökohta teadma.

Seda klippi oli mängitud vähemalt kolm korda. Ning pärast eilset ametlikku politseiteadaannet on see koletis kindlasti naelutatud iga uudistesaate külge, lootes näha oma tegevuse kõiki avalikke käsitlusi.

Ta nägi kindlasti dr Kincaidi temale kaasa tundmas. Ning praegu, kakskümmend neli tundi hiljem, teab ta kahtlemata naisest kõike.

Veendes ennast, et see pole tema probleem, lähenes Sean oma maasturile ning vajutas uksepuldile. Kuigi kell oli õige pisut pärast nelja, olid parkimisplatsi halogeenlambid juba põlema pandud ning need helkisid sõiduki mustalt pinnalt vastu.

Selleks ajaks on tõenäoliselt juba pime, kui Jenna Kincaid oma büroost välja tuleb. Kindlasti on täiesti pime siis, kui ta jõuab oma korterisse.

Isegi kui tapja huvitub nüüd naisest selle pärast, mida Jenna oli öelnud, oli tõenäoliselt siiski liiga vara naise jälitamise pärast muret tunda. Inkvisiitor teeb enne seda kindlasti põhjaliku elek­t­-roonilise uurimistöö. Võib-olla käib raamatukogus ning heidab pilgu kohalike ajalehtede mikrofilmidele.

Võib võtta nädalaid, enne kui ta hakkab naist ka tegelikult jahtima.

Või ükskõik keda teist, parandas Sean, katsudes kindlust tagasi saada. Pärast kõike olnut ei muuda tapja tavalist tegevusmustrit. Ainult ehk siis, kui juhtub midagi harukordset, mis tavalise tsükli murrab.

Nagu vajadus leida naine, kes väljendas tema suhtes kaastunnet? Keegi, kes lisaks rahuldab ka kõiki tema haiglase jahipidamise kriteeriume?

Sean tabas end seisvat maasturi kõrval, pult ikka veel ukseluku poole suunatuna käes. Ta avas ukse ja libistas end külma nahksesse istmesse. Mees pistis võtme süütelukku, kuid millegipärast ta sõrmed ebalesid, enne kui süüdet keerasid.

Ta silmad tõusid tahavaatepeeglile. Sealt paistsid kahekordsed uksed, kust ta oli just väljunud.

Sean ei teadnud, kas Jenna Kincaid tuleb tavaliselt välja seda kaudu. Tal polnud aimugi, kas töötajatele olid ette nähtud eraldi parkimiskohad. Murphy polnud selle pealegi tulnud, et ta peaks sellistele küsimustele vastuseid otsima.

Nüüd mees teadis, et ta eksis.

Murphyle ei meeldinud tegelda tunnetega. Ta tundis end palju kindlamini faktidega. Asjadega, mida ta võis näha ja kuulda. Tõestada või ümber lükata. Ta praegune tunne ei kuulunud kumbagi kategooriasse.

Ta kuklakarvad olid püsti tõusnud – säärast nähtust oli ta karjääri jooksul kogenud rohkem kui üks kord. Somaalia tänavatel. Enne varitsust Afganistanis. Kui ta üksus otsis Iraagis maa-alust punkrit, mille kohta nad teadsid, et sinna oli tõenäoliselt üles seatud lõhkeseadeldis.

Tunne, et midagi ohtlikku on lähenemas, osutus iga kord täpseks. Ja ta polnud mitte kunagi mitte kellelegi neist eelaimustest rääkinud.

Nüüd oli eelaimuse tunne ta kõhuõõnes täpselt sama kindel. Seletamatu. Ent siiski raudselge.

See tõbras on siin. Nii ligidal, et kui Sean teaks, kuhu vaadata, näeks ta teda. Piisavalt lähedal, et Sean võis tunda tapja kurjuse jõudu sügaval oma aju kõige algelisemates soppides.

Siiski ei leevendanud arusaam, et tal oli õigus Jennat ähvardava ohu suhtes, Murphy süütunnet. Ta sulges silmad, nähes Makeala nägu sellisena, nagu see oli siis, kui nad tõmbasid Detroidi surnukuuris välja roostevabast terasest riiuli. Silmapilgu pärast surus ta selle õudusunenäo episoodi eemale ning asendas näoga, mis kuulus naisele, kelle ta oli jätnud tema selja taha jäävasse hoonesse.

Naine, kelle kohta Sean oli surmkindel, et tema abil on võimalik jõuda meheni, kes nülgis ta õe elusalt.