Читать книгу Ohver - Gayle Wilson - Страница 10

„Tahad, ma jalutan temaga sinu eest?”

Sarah pööras end küsimuse peale, aga soovis siis, et poleks seda teinud. Muidugi polnud ka tema ignoreerimisest mingit kasu. See laps oli uskumatult järjekindel

„Ma nägin, et sa lonkasid,” lisas poiss. „Kas su jalg sai viga?” Sinised murelikud silmad kerkisid naise tossult ta näoni.

Sarah võitles sooviga poisile naeratada. Ta oli seda vältinud alates hetkest, kui ta kolme kuu eest sellesse majja kolis.

„Vanadus. Aitäh pakkumast, aga jalutuskäik kulub mulle ära.”

„Sa pole vana.”

Poiss tuli ta kõrvale ja astus iga naise sammu kohta mitu, et kompenseerida oma jalgade lühidust. Sarah püüdis mitte toetuda jalale, mis oli saanud eilses kukkumises kannatada, aga ikkagi läbistas iga sammuga vasakut puusa valusööst. See oli terve eelmise öö põrgulikult valutanud, vaatamata ibuprofeenile, mida Sarah lõpuks iga nelja tunni järel neelas.

Marrastused sellel kehapoolel olid tähelepanuväärsed, kui ta neid hommikul tööleminekuks riidesse pannes peeglist vaatas. Ta teadis kogemusest, et enne kadumist muudavad sinikad veel värvi, kuid ta teadis ka, et juba homme teevad nad vähem valu. Praegu tuli lihtsalt hambaid krigistada ja ära kannatada, vähemalt pärast Toby õhtust jalutuskäiku.

„Vanem kui sina,” ütles naine ja vaatas poisi poole.

Miks ta ometi ei suutnud seda poissi sinnapaika jätta? Kui teda ignoreerida, tüdineks ta kindlasti lõpuks naisel sabas sörkimast. Lõppude lõpuks, kui koer kõrvale jätta, ei tundunud loogiline, et Sarah’ seltskond poisile kuigi palju lõbu võiks pakkuda. Naine ei käitunud kuigi sõbralikult.

Ühel pärastlõunal, natuke aega pärast Sarah’ saabumist, oli poiss olnud fuajees, kui naine koeraga trepist ala tuli. Koer, kes vaimustus kõigest, mis oli väike ja meessoost, oli uut sõpra nagu kadunud venda tervitanud.

Või nagu oma peremeest, meenutas Sarah ja torkas valusalt läbi oma teeseldud küünilisuse mulli.

„Kui vana sa siis oled?”

Poiss sörkis juba, sest Toby tiris Sarah’t võimukalt kaasa. Pärast tervet päeva korteris kinni olemist ei jõudnud koer parki jõudmist ära oodata.

„Kolmkümmend neli.” Ta pidi seda meelde tuletama. Võib-olla seetõttu, et tundis end saja-aastasena. Vähemalt täna.

Vahel tundus raske uskuda, et ta on peaaegu kolmekümne viie aastane. Ta oli olnud üheksateist, kui nad Daniga abiellusid. Kakskümmend üks, kui Danny sündis.

Iga samm tema elust oli läinud just nii nagu peab. Kõik suured sündmused korralikult planeeritud. Ja siis ühel päeval…

„Sa peaksid nüüd minu vanust küsima,” õhutas laps.

Naise silmad uurisid tema kõrval hüplevat peakest. Just nagu tal oli tulnud võidelda tungiga lapsele naeratada, tundis ta nüüd, kuidas emainstinkt õhutab poisi värskelt kammitud juukseid silitama.

Naeruväärne. Ta ei teadnud ju poisi nimegi.

Ja ei tahagi teada.

Võib-olla veetis poiss nii palju aega tema seltsis, sest tal polnud sõpru. Sarah polnud teda kunagi kellegi teise seltsis näinud, kuigi lapsi oli ümbruskonnas piisavalt. Ta polnud kunagi selles kambas, kelle palli- ja peitusemänge Sarah oma kardina varjust jälgis.

„Olgu,” ütles naine. „Kui vana sa oled?”

„Üheksa, peaaegu kümme.”

Sõnad paiskusid poisi suust nii tormakalt, et neil oli raske vahet teha. Ilmselt oli ta neid sadu kordi täpselt samamoodi öelnud. Või, naine meenutas lapse üksildast olekut, on see fraas alati olemas olnud, valmis välja paiskuma, kui keegi peaks küsima.

Üheksa, peaaegu kümme.

Kolmas klass? Korrutustabel ja jagamistehted. Kirjatehnika. Puslede ja värviraamatute east ilmselt juba väljas. Aga mitte veel piisavalt vana, et…

Ta tõrjus kujutluspildi eemale. Just sellepärast ta seda last vältis. Just seda konkreetset last.

„Ma käin Davidsonis,” lisas poiss abivalmilt.

Hetkeks tekkis Sarah’ peas tühjus, aga siis meenus talle, et Davidson oli piirkonna algkooli nimi. Kulunud telliskivihoone, mida ümbritsesid mudane mänguväljak ja roostes ronimispuud. Talvises halluses, mis oli ainus seis, milles Sarah oli kooli näinud, tundus see sama eemaletõukav nagu ümbritsevad väsinud elumajad.

„Proua Sharpton on mu õpetaja.”

Vähemalt ei pidanud ta ise rääkima, mõtles Sarah ja hakkas puusavalu tõttu uuesti lonkama. Kuulamine ei saanud haiget teha. Poiss tundus soovivat täita kogu vaba aja informatsiooniga, mis ei saanud Sarah’t kuidagi huvitada. Ja mis teda huvitas…

„Mis su nimi on?”

„Dwight David Ingersoll.”

Jällegi ei jätnud poiss sõnade vahele mingit pausi. Seekord rääkis ta mingi laulva intonatsiooniga, mis pani Sarah tahtmatult naeratama.

Kui ta oli väike tüdruk, oli ta vanaisa laulnud mingit veidrat laulu mehest nimega John Jacob Jingleheimer Smith. Lapse vastus kõlas piisavalt sarnaselt, et äratada naises nostalgiat.

„See on päris võimas nimi…” Ta oleks peaaegu öelnud „sellise väikese poisi jaoks”, aga enne lause lõppu sai ta aru, et poiss seda vaevalt hindaks.

Olen unustanud rohkem, kui arvasin.

„Lapse jaoks,” lõpetas ta lause.

„Mulle pandi presidendi järgi nimi. Mis su koera nimi on?”

See oli arusaadavalt olulisem küsimus, kui uurida välja ta enda nimi.

„Ta nimi on Toby. Talle ei pandud presidendi järgi nime.”

Tegelikult ei teadnud ta üldse, kelle järgi krants oma nime sai. Danny oli valinud nii koera kui ka nime ja Sarah polnud küsimusi esitanud.

Talle meenus äkitselt pilt oma pojast, kes kõndis suurte silmadega haudvaikselt loomade varjupaiga puuridest mööda. Poiss oli oma valiku nii hoolikalt teinud, et Sarah oli sel hetkel lootnud, et ta ei mõtle neile loomadele, keda ta ei valinud.

Valge-pruunikirjule krantsile nime andmine oli toimunud samal päeval. Tegelikult juba autos teel koju. Polnud mingit arutlust. Ei mingit „mis sa arvad, mis me talle nimeks paneme?”.

Ta lihtsalt hakkas koera uue nimega hüüdma. Ja Toby oli vastanud, justkui teadnuks ta seda nime juba ammu.

„Ilus nimi.” Poiss asetas väikese käe Toby suurele peale.

„Aitäh.”

Polnudki nii raske. Ta oli meenutanud kogu koeravalimist ilma nutma purskamata.

Tal oli selleks kulunud terve aasta pärast Danny surma. Järgmise kahe aasta iga päev oli olnud järjest parem, kuni ta oli lõpuks jõudnud seisu, kus ta suutis vahelduseks ka häid aegu meenutada. Ja siis oli Samuel Tate arreteeritud ning kogu meediakära oli Sarah’ tagasi alguspunkti viinud.

„Ma ei saa kaugemale tulla.” Poiss jäi kõnnitee servale seisma, kõikudes dramaatiliselt päkkadel ja vehkides tasakaaluks kätega. „Võin tulla kõnnitee lõpuni, aga parki enam mitte. Mu ema ei luba, ta muretseb mu pärast.”

Sarah noogutas ja tundis lähenevat pisaratetulva, millest pääsemise eest ta end just õnnitlenud oli. Poiss seda ei märganud, sest ta kummardus Tobyt kallistama. Koer naaldus vastu lapse kõhna keha ja vaatas üles Sarah’ poole.

„Dwight või David või Dwight David?”

„Dwight,” ütles poiss ja vaatas samuti üles naise poole.

Ilmselt, mõtles Sarah, tundes kibedussööstu selle ema vastu, kes eeldatavasti oma poja pärast muretses. Tobe vanaaegne nimi sobis kokku vana liiga lühikeste käistega jaki, kulunud ketside ja hoolitsemata juustega.

„Jookse siis parem tagasi koju.”

„Jääd kauaks välja?”

„Ilmselt mitte. Siin on üsna külm.”

Hetkel oli temperatuur just nii madal, kui New Orleansis üldse võimalik oli. Tuul kandis jõepoolt niisket jahedust, mis hiilis riiete vahele.

„Kui sul pall oleks, siis võiksid seda talle loopida.”

Veel üks mälestuspilt. Selle pagendas Sarah’ oma mõtetest juba enne, kui see täielikult tekkida jõudis. „Ma olen vist pallimängimiseks liiga vana.”