Читать книгу Ohver - Gayle Wilson - Страница 9

Naine, kelle Mac maha paiskas, lamas nii vaikselt, et mees arvas alguses, et ta on teadvuse kaotanud. Mac kergitas ennast, et naise nägu näha.

Ta ripsmed lebasid sulgedena värvitutel põskedel. Nende alt immitses pidevalt vett.

„Saite viga?” Mees toetus küünarnukkidele, et kergitada naise pealt osa oma raskusest.

Naine avas silmad ja vaatas siis mehele otsa. Tumedates hallikasrohelistes iiristes oli pruune träpse. Isegi läbi pisaratehägu oli näha silmades vahutav raev. „Värdjas!”

Patterson. See nimi, mis näoga kaasas käis, ujus ootamatult Maci meeltes pinnale. Danny Patterson. Tate’i teine kohalik ohver.

„Te ei saa õigusemõistmist enda hoolde võtta, proua Patterson.” Nende sõnade silmakirjalikkus ajas tal endalgi südame pahaks.

Võmmid, eriti selles linnas, võtsid iga päev õigusemõistmist enda hoolde… pealegi, kes oli tema, et öelda sellele naisele, mida ta teha võib. See lihunik ei olnud ju Maci poega tapnud.

„Ta mõrvas mu poja ja teie lasete tal minna. Ta lasti vabadusse, et ta saaks veel lapsi tappa.”

Selle loogika vastu oli raske vaielda. Nad olid tal tõesti minna lasknud. Nii lihtsalt läks. Macile ega sellele naisele ei pruukinud see meeldida, aga seadus on seadus.

„Teda jälitatakse. Kohe kui ta teeb midagi, mille eest ta vahele võtta saame…”

Naine naeris närviliselt. Siis pööras ta pea sinna suunda, kuhu Tate oli kadunud. Ta hingas katkendlikult.

„Roni mu pealt maha,” nõudis naine mehele otsagi vaatamata. „Lihtsalt… roni maha.”

„Kui te oleksite ta tapnud, proua Patterson, oleksite mõrvasüüdistuse saanud.”

Naine vaatas talle uuesti otsa. Pisarad olid kadunud, aga raev püsis. Tumedad pupillid laienesid vihast. „Arvate, et see läheb mulle korda? Ta piinas mu poja surnuks. Arvate tõesti, et mulle läheb korda, mida minuga tehakse?”

Vastuseta küsimusele järgnenud vaikuses jõudis Macile kohale aina kasvav sagin kohtumaja trepil. Ajakirjanikud, kes olid Tate’i väljumist oodanud, tunglesid nüüd nende ümber.

Neist kahest oli saanud põhiline vaatamisväärsus. Mitte enam Tate. Tate oli läinud. Ta oli juba unustatud.

Mac tõstis pilgu otse musta kaamerasilma. Ilmselt oli see, kes kaamerat hoidis, lindistanud tema ja Danny Pattersoni ema vestlust. Järelikult olid nad filminud ka eelnevaid sündmusi. Kui see lint eetrisse läheb…

End kohmakalt jalule ajades ja püüdes vältida suuremat kontakti Sarah Pattersoni kehaga, kattis Mac peoga kaamera ja lükkas selle eemale. Operaator ei lõpetanud filmimist.

Mac ulatas oma rünnakuohvrile käe, kuid naine ajas end juba jalule ja ignoreeris mehe abipakkumist. Mac mõistis, et naine oli kõvasti väiksem ja hapram, kui püstoliga sihtides paistis.

Kohtumajale lähenevad sireenid tuletasid Macile meelde, et Sarah Pattersoni tegu loetakse kriminaalkuriteoks. Mõrvakatseks, kui keegi sellest huvitatud on.

„Ma tahan teie kassetti,” ütles ta, lükates käe, mille naine oli ära põlanud, kaameramehe poole.

Nõue oli piisavalt ootamatu, et panna meest oma pilku kaamerasilmalt kergitama. „Nalja teete või?”

„Võite anda mulle kasseti või kaamera. Mul kama!”

„Kuule, mees. Sa ei arva ju, et selle lihtsalt sulle annan…”

Maci käsi sulgus kaamera ümber ning tegi nii kiire liigutuse, et oleks peaaegu aparaadi teise mehe käest välja väänanud. Reporter, kes oli mikrofoni Tate’ile näkku surunud, hakkas midagi põhiseadusest seletama. Selja taga muutusid sireenid aina tugevamaks, tõmmates uudisterühma tähelepanu endale.

Haarates võimalusest, tõmbas Mac veel korra. Nüüd libises kaamera mehe käte vahelt välja. Mac lasi aparaadist lahti ja see põrkas vastu mitut graniitastet, enne kui kõnniteel seisma jäi.

Kaameramees vaatas oma masina teekonda justkui uimastatult. Kui see lõpuks pidama jäi, pöördus mees Maci poole ja maigutas šokeeritult suud.

„Ma tahan seda kassetti,” kordas Mac rahuliku häälega. Et teade paremini kohale jõuaks, avas Mac oma nahkkoti ja hoidis seda kaameramehe nina all. „Kui see kassett siia ei ilmu, siis tuleb teil teha kõvasti selgitustööd teemal, miks te ei andnud politseiametnikule üle tõendusmaterjali.”

Tundus, et hääletoon, mida Mac tavaliselt tõrksate kahtlusaluste puhul tarvitas, töötas ka ajakirjanike peal. Paariminutise kõkluse järel vaatasid uudisterühma liikmed üksteisele hetkeks otsa. Sõnatu mõttevahetuse jooksul jõuti ilmselt järeldusele, et politseinik on nõrgamõistuslik ja seega ohtlik või leiti, et nad pole antud olukorras oma õiguslikus positsioonis päris kindlad. Macil oli ükskõik, mida nad mõtlesid, peaasi, et ta kasseti enda kätte saaks.

Vastumeelselt kõndis operaator paarist viimasest astmest alla ja võttis kõnniteelt oma kaamera. Ta eemaldas kasseti ja sirutas selle ette. „Te veel kahetsete seda.”

Mac surus naerupurske alla ja võttis kasseti vastu. Ta oli palju ähvardusi kuulnud, aga see oli üsna hale. „Annan teile teada, kui selle tagasi võite saada.”

Mac pööras ümber, otsides pilguga Danny Pattersoni ema, aga too oli kadunud. Ta uuris rahvahulka, mille suurus oli alates Tate’i lahkumisest mitmekordistunud.

Ikka veel vihaselt tema ees seisvat reporterit käega kõrvale lükates astus Mac paar sammu edasi. Ta otsis relva, mille naine oli maha pillanud, aga seegi oli kadunud.

Tundub, et ta pääses, mõtles Mac rahulolevalt.

Ei saanud oodata, et ta naise arreteeriks, kui too kadunud oli. Tal oli võimalus seda lugu oma vaatenurgast esitada vähemalt seni, kuni keegi selle kahtluse alla seab.

Mees heitis pilgu üles trepimademele, kus seisis ta paarimees. Sonny noogutas tänava suunas. Mac pööras pilgu näidatud suunda, kuid kui naine oligi sinna läinud, siis nüüd teda enam ei paistnud.

Mac hakkas trepist üles ronima, tundes paari valusat ja marraskil kohta, mis olid ilmselt tekkinud trepist alla veeremisel. Homme annavad muljutud kohad rohkem tunda. Naisel kindlasti ka, sest just tema oli nende mõlema maandumise põhiraskuse enda kanda saanud.

Võib-olla oli see olnud ta pisarate põhjus. See ja mitte fakt, et teda oli Tate’i tulistamisel takistatud. Mac teadis, et see polnud tõsi, aga mõte oli lohutav.

„Mida sa ometi mõtlesid?” küsis Sonny, kui Mac talle lähenes. Paarimees oli häält piisavalt tasandanud, et küsimust kuuleks ainult Mac ja mitte reporterid, kes talle järgnesid. „Oleksid pidanud laskma naisel ta maha kõmmutada. Oleksid säästnud meie vaeva ja maksumaksja raha. Pealegi, kui kellelgi on õigus…”

Samuel Tate vääris marutaudis koera kombel maha laskmist ja just nagu Sonny ütles, polnud mitte kellelgi selleks rohkem õigust kui ühe ohvri emal. Seadus aga ei lubanud Tate’i hukata ühelgi eraisikul. Kui ta oleks mehe tapnud, oleks proua Pattersonist saanud mõrvar.

„Tundus sel hetkel õige mõte olevat.” Mac kiirustas paarimehest mööda ja lükkas kohtumaja ukse lahti.

„Mis sa kassetiga teed?” Sonny järgnes talle hoonesse.

„Mida sina teeksid?”

„Peidaksin ära. Kuhugi, kust keegi seda kunagi ei leia.”

„Sul välgumihklit on?” Mac avas kassetikarbi.

Sonny oli pidevalt suitsetamist maha jätmas. Sell nädalal oli käsil faas „ma sain sellega lõpuks hakkama”.

„Ilmselt kuskil üks ikka on,” vastas Sonny ja vaatas, kuidas sõber linti kassetist välja tirib. „Aga me võiksime ka teel jaoskonda mõnest poest läbi astuda. Välgukas, natuke põlevat vedelikku, tühi prügikast ja probleem on lahendatud.”

Probleem on lahendatud. Need sõnad kerkisid Maci mõtetes aina uuesti pinnale.

Nad saavad kassetist lahti ja hoiavad Tate’il silma peal. Nüüd, kui nad teadsid, kes ta on, ei ole see kuigi raske.

Probleem on lahendatud. Ainult et siis ei tunneks Mac kuklas sellist närivat rahutust, mis kinnitas, et miski pole nii lihtne kui näib.

„Uudisteagentuur on kahjustatud kaamera pärast üsna endast väljas.” Maci ülemus nägi välja veel hapum kui tavaliselt.

Uudistetiim polnud oma ähvarduse täideviimisega viivitanud. „Nad peaksid selle oma kaameramehega ära klaarima,” ütles Mac. „Tema selle kaadervärgi maha pillas.”

„Tema ütleb, et sina viskasid selle trepist alla.”

„Mul polnud põhjust seda teha. Ma ütlesin, et tahan kassetti, aga nemad keeldusid koostööst.”

„Ja siis sa otsustasid nende kaamera ära lõhkuda?”

„Ma näitasin oma märki ja ütlesin, et kassett võib olla tõendusmaterjal.”

„Tõendusmaterjal, mida sa üle ei saa anda.”

„Ütlesin juba, et vabanesin sellest pärast läbivaatamist. Seal polnud midagi peal. Võib-olla operaator kahjustas seda kuidagi, kui kaamerast välja võttis.” Mac kehitas oma sõnade kinnituseks õlgu.

„Aga võib-olla,” ütles kapten Morel, „peaksid sa hästi järele mõtlema, mida ütled, Mac. Kui sa asitõenditega midagi tegid…”

„Lindil polnud midagi, kapten, ma vannun.”

„Kõik inimesed, kes eile kohtumaja trepil seisid, nägid juhtunut.”

„Härra?” Mac otsustas, et väike pugemine tuleks kasuks.

Ta polnud seda politseis veedetud aastate jooksul kuigi palju teinud, aga jaoskonnapoliitika polnud ka kunagi tema prioriteetide hulka kuulunud. Just sellepärast oli Morel, kes liitus politseijõududega samal aastal kui Mac, praegu kapten, aga Mac ise ikka alles uurija.

Ehkki ta ei tahtnudki kellegi teisena töötada, kinnitas ta endale. Ta tavaline kindlus selles küsimuses asendus sel hommikul kõhklusega.

„Sarah Patterson püüdis Samuel Tate’i tulistada ja sina takistasid teda.”

Sarah. Macil polnud naise nimi eelmisel päeval meelde tulnud ning tal polnud aega seda välja uurida, sest jälitusmeeskond oli Tate’i silmist kaotanud, mis oli jaoskonnas paanikat külvanud. Takso oli mehe turul maha pannud ja viimane oli seal osavalt rahvamassi sulandunud.

Tate polnud oma korterise naasnud ning kuigi see oli igaks juhuks valve all, hakkas üha enam paistma, et mehel oli juba varem olnud valmis kadumisplaan juhuks, kui ta kunagi arreteeritakse.

Kõik see oli jaoskonna üsna pingelisse seisu seadnud. Nad olid Tate’i puhul juba kaks korda ämbrisse astunud ja avalikkus oli väga rahulolematu.

Õigusega, tunnistas Mac.

„Minagi arvasin, et tal on relv,” ütles mees valjusti,” vähemalt alguses.”

„Sa arvasid?”

„Tuleb välja, et ta tahtis lihtsalt Tate’ile oma poja kohta midagi öelda. Me kõik kartsime, et keegi püüab Tate’ini jõuda. Kui nägin proua Pattersoni talle lähenemas, siis reageerisin ilmselt üle.”

„Nii et sa väidad, et tal polnudki relva?”

„Just nii.”

Moreli silmad peatusid pikalt Maci näol. Kui ta püüdis sellega mingit süütunnet välja võluda, siis asjata, Sarah Patterson oli piisavalt kannatanud.

„Miks sa siis kasseti enda kätte saamisest nii huvitatud olid?” küsis kapten.

„Ma teadsin, et naise nägu täidab tervet õhtust uudistesaadet.”

„Nii oligi,” ütles Morel.

Maci nägu oli seal muidugi sama palju esinenud. Tate’i kaotamise ja Moreli ähvarduste kiuste oli Macil seegi rahuldus, et keegi polnud saanud filmilindile seda, mis tegelikult juhtus. Tänu sellele ei esitatud Danny Pattersoni emale süüdistust mõrvakatses.

„Meedia tahab su pead,” ütles Morel. „Ilmselt tahaksid nad tervet kollektsiooni päid, aga hetkel oled sina nende nimekirja tipus.”

„Nad saavad sellest üle.”

Tal oli olulisemaid asju ajada, kui muretseda mõne vihase telejaama arvamuse pärast. Kui selle kuradi kaameraga tõesti midagi juhtus, siis jätkub neil raha küll, et lasta see korda teha, eriti kui arvestada kogu tööd, mida annab neile politsei uus ämbrisseastumine.

„Kaks nädalat,” ütles Morel.

Mac püüdis neid sõnu vestluse konteksti paigutada. Kaks nädalat Tate’i kinni püüdmiseks?

„Ilma palgata,” lisas kapten. „See peaks kaamerale minevad kulutused korvama.”

„Sa kõrvaldad mu töölt?”

„Nimeta seda administratiivseks pausiks, mida läheb vaja sinu tegude uurimiseks ja analüüsimiseks. Arvestades kogu tööd, mis jaoskonnal praegu kaelas on, võib selleks mitugi nädalat kuluda.”

„Kapten,” protesteeris Mac, kuid teda katkestati.

„Mulle ei meeldi, kui minu peale karjutakse. Eriti kui seda teeb meedia, aga ka kui seda teeb politseiülem. Mitte kellelegi ei meeldi see. Eriti aga ei meeldi mulle, kui mu oma alluvad valetavad. Kahest nädalast peaks piisama, et sa saaksid juhtunu üle järele mõelda. Sarah Patterson püüdis eile üht meest tappa ja kuna sina hävitasid asitõendid, on ta vaba.”

„Nagu ka Tate.” Mac ei püüdnudki varjata sarkasmi oma hääles. „Süüdimõistmisteprotsent on null.”

Moreli huuled tõmbusid vihaseks kriipsuks, aga ta säilitas enesekontrolli. „Me ei saa jätta inimestele muljet, nagu soosiksime omakohut. Muidu tuleb iga mõrvatu perekond kohtusaali laetud relvadega, et ise õiglus jalule seada.”

„Kas sa mäletad, mida Tate ta pojaga tegi?”

Morel mäletas küll, kuid see ei muutnud midagi.

„Tate on süütu mees, kuni kohtu vastupidist otsustab. Nii need asjad käivad. Sa tead seda, Mac.”

„Ma tean ainult seda, et olen pidanud Tate’i kohta unustama rohkem, kui keegi teine siin jaoskonnas temast teab,” vaidles Mac.

Ta oli olnud New Yorgi politseiprefektuuri esindaja jaoskondadevahelises operatsioonis, mis oli käivitunud, kui avastati, et neil on tegu sarimõrtsukaga. Sellest viimasest arusaamiseks oli neil Maci arvates läinud liiga palju aega.

„Ma peaksin praegu olema väljas ja selle juhtumiga tegelema,” jätkas ta. „Sul on mind selle juhtumi juurde vaja! Minu kõrvaldamine praegu oleks lollus ja sa tead seda,” ta kordas kapteni viimaseid sõnu.

„Kolm nädalat.” Puna, mis oli Moreli kaelale tekkima hakanud, levis nüüd üle ta näo. „See annab komisjonile piisavalt aega otsustada, kas peaksime süüdistusele „võõra vara lõhkumine” lisama „asitõendite kõrvaldamise”.

„Kuule…”

„Naudi vaba aega, Mac. Ma kujutan ette, et me saame Tate’i kätte ka ilma sinu ekspertabita.” Viimane lause oli kõige isiklikum torge, mida Morel endale lubada sai.

„Ma maksan selle kuradi kaamera eest.” Seda öeldes püüdis Mac mõistatada, kui kulukaks see võib osutuda.

„Jah, seda sa teed ja maksad ka mulle valetamise eest. Alates praegusest.”

„Kas sa tõesti tahaksid saata naise vangi selle eest, et ta püüdis tappa maniakki, kes ta lapse surnuks piinas?”

„Ma tahan tee pealt eest koristada tema ja kõik teised, kes Tate’i elu kallale kipuvad, et jaoskond saaks selle mehega ise tegelda. Ma tõesti sooviksin, et sa oleksid siin, et meid aidata.”

„Ära muretse. Küll näed, et ma olen õige varsti tagasi.”

„Neli nädalat,” ütles Morel. „Ei ole sa midagi.”