Читать книгу Ohver - Gayle Wilson - Страница 8

„Kahjuks, härra Evans, on ebaseadusliku läbiotsimise tulemused kehtetud. Samuti ei näe ma probleemi kordnik Gateau tähelepanekus, et kostja tundus minibussi kahjustusest liigselt närvis olevat. See on vägagi normaalne reaktsioon liiklusõnnetusele, mis sellest, et väiksele. Ma ei saa aru, kuidas see andis põhjust härra Tate’i sõiduki läbiotsimiseks.”

Kohtunik Marlene Wexler hääldas otsuse iga sõna täpse ja peaaegu pedantse maneeriga, mille ta oli omandanud, et varjata päritolu Mississippi-äärsest maakohast.

Wexler oli Orleansi maakohtu ainus must naiskohtunik ning kujutas endast iga advokaadi õudusunenägu.

Tema otsused olid alati korralikult seadustel tuginevad, kuid see kohtumaja koletis oli ammu võtnud positsiooni süüdistatava kasuks ja politsei vastu. Teda polnud veel kunagi kõigutatud ning oli näha, et ta ei kavatsenudki lasta sel sündida.

„Proua Siddons tunnistas, et kuulis selgesti, kuidas härra Tate keelas politseinikul oma minibussi tagaust avada. Samuti polevat ta andnud luba otsida läbi kohvrit, mis sõidukist avastati. Mõlemal juhul ignoreeris kordnik Gateau kostja vastuväiteid.”

„Teie ausus…”

„Ta ei jäta mulle mingit muud võimalust,” jätkas Wexler, summutades prokuröri katse katkestada seda, mille saabumises enam kahtlust polnud. „Mitte mingit muud võimalust,” kordas ta rõhutatult, „kui kõrvaldada kõik selle läbiotsimise käigus avastatud tõendid.” Ta jätkas häälega, mis hoiatas kõiki vahelesegamise eest. „Nagu ka kõik tõendid, mis leiti järgnevalt härra Tate’i kodu läbiotsimise käigus.”

Kas loo poliitilise suuna pärast või mingitel inimlikematel põhjustel, tundis advokaat Carl Evans kohustust võtta väljakutse vastu, vaatamata vastumeelsusele, mida tekitas temas positsioon, kuhu see ta kohtuniku suhtes asetas. „Läbiotsimisluba, teie ausus…”

„Saadi kohtunik Fischerilt, kes andis selle, tuginedes sõiduki läbiotsimise käigus leitud tõenditele. Mürgise puu viljad, härra Evans. See ei tule vaatlusele, mitte midagi sellest.”

Viimane lause oli pehme, iga sõna täpselt välja hääldatud. Ja alles siis, kui viimase sõna kaja oli kadunud ning kohtusaalis venis piinav paus, hakkas kohtunik Wexler uuesti rääkima.

„Kas teil on mingeid muid tõendeid, mis õigustaksid süüdistatava kinnipidamist, härra Evans?”

Prokuröri suu oli kinni, ta avas pingutusega huuled, justkui oleksid need kinni kleepunud, kuid lõpmatuseni ei saanud vastust edasi lükata.

„Ei, teie ausus,” ütles ta lõpuks.

Wexleri pilk peatus korraks politseinikul, kes oli teostanud läbiotsimise, mis pidi sarimõrtsuka tagasi tänavatele saatma. Meedia oli terve päeva selle kaasusega tegelnud. Arvestades protsessi asjaolusid, läheb olukord ilmselt hullemaks.

„Sel juhul, härra Tate,” ütles kohtunik Marlene Wexler, „võite minna.”

„Ta on vaba,” teatas hääl kuularites.

Mac Donovan vandus.

Nördimuspurse polnud kuigi tugev. Mac oli ammu mõistnud, et ei saa muuta süsteemi veidrusi, mida ta teenis. Ta oli vandunud, et toetab seda ka eksimuste korral ning tänagi pidi ta seda tegema.

„Viivad ta tagant välja?” küsis ta.

„Nii nad ütlevad.”

„Kõik on oma kohtadel?”

„Ta ei pruugi olla koostööaldis. Tead küll teda,” ütles Sonny Cochran sarkastiliselt.

„Tore,” vastas Donovan teravalt. „Võib-olla keegi tulistab seda värdjat.”

Ta kuularist kõlas nõrk naer. „Siis meil veaks.”

Nad olid kõik teadnud, kuidas see lõpeb. Mees, kes oli väljakutsele vastanud, oli kõik tuksi keeranud. Tõendid, mis ta Samuel Tate’i minibussist leidis, niinimetatud mõrvakomplekti, mis seostaks teda rohkem kui kaheteistkümne teismelise poisi mõrvaga, ei tule arvesse.

Hommikune istung oli olnud puhas formaalsus. Võib-olla olnuks natuke mänguruumi, kui politsei jutu vastu oleksid olnud ainult Tate’i sõnad, aga kordnik Gateau oli suutnud tegutseda otse selle proua nina all, kelle auto oli Tate’i minibussile tagant sisse sõitnud. Kohe kui Tate’i kallis advokaat proua tunnistajapinki sai, teadsid kõik, et Tate lahkub kohtusaalist vaba mehena.

„Olgu,” ütles Mac. „Eeldame, et ta ei tee koostööd. Peame kõik jõud mängu panema.”

Arvestades Tate’i kuritegude tõsidust, hoiab politsei tal silma peal. Äsjase kohtuotsuse tõttu ei saa seda ametlikult teha, nii et saba tuleb mehele panna nii, et see üldsusele silma ei hakkaks. Samuti ei tohi see anda põhjust Tate’il neid ahistamises süüdistada.

Kuid see värdjas ei saa enam kustagi nii, et keegi selle värvi ei analüüsiks. Keegi jälgib iga Samuel Tate’i sammu ja hingetõmmet.

See on kuradi väike rahuldus, tunnistas Mac Donovan endale, aga muud tal praegu polnud.

Kauge sihtida, mõtles Sarah Patterson ja asetas käed rinnal risti. Ta toppis kinnastatud sõrmed küünarvarte vahele, et sooja saada.

Ta teadis, et siin ootamine võib olla mahavisatud vaev, aga kaotada polnud midagi. Ta huuled tõmbusid selle lause planeerimata melodramaatilisuse pärast kriipsuks. Ta oli viimase kolme aasta vältel püüdnud sellist enesehaletsust hoolega vältida.

Ta pööras pea kohtuhoone ukse poole. Inimesed olid terve hommiku treppidest üles-alla liikunud. Pead maas, portfellid käe otsas, teel oma igapäevaseid asju ajama.

Kogu ärevus koondus hoone sisse ja tagaukse juurde. Ajakirjanikud ootasid kohtumaja taga, nendega koos mõned lapsevanemad ja politseinikud.

Tähendab, just sealt kavatsesid nad ta välja toimetada, nagu hommikustes uudistes oletati. Meedial oli õiguskaitsesüsteemi kohta paremaid allikaid kui temal. Ajakirjanikud tundusid alati kõike teadvat.

Tema peas oli ainult Tate. Mees oli saanud ta kinnisideeks.

Kui mees vahistati, oli naine ammutanud infot igast võimalikust allikast. Igast artiklist. Igast psühholoogilisest hinnangust. Igast arvamusest ja spekulatsioonist. Ja neid oli leidunud hulgaliselt.

Ta teadis kõike, mida Samuel A. Tate’ist teada oli. Just sellepärast ootas ta siin, mitte tagaukse juures koos teistega.

Tate ei tee seda, mida politsei käsib. Ta oli süsteemist jagu saanud ning selle üle uhke. Ta kavatses näidata avalikult näpuga idiootidele, kes teda isegi õigesti arreteerida ei osanud.

Isegi kui tõendid oleksid kohtusse lubatud, oleks ta ikka leidnud mingi viisi, kuidas puhtalt välja tulla, mõtles Sarah kibedalt. Mõne südametu advokaadi ja idioodist kohtuniku.

Kui naine märkas kõhna kogu suurte uste vahele ilmumas, vabanes kogu frustratsioon adrenaliinisööstus. Ta pilgutas silmi, et olla täiesti kindel.

Kui ta veendumusele jõudis, tõmbus rind kokku, pigistades õhu kopsudest välja. Ta ei pannud seda tähele, sest ei hinganud enam ammu. Ta jälgis Tate’i, kes liikus uste vahelt trepi poole.

Paar välklampi sähvatas, ta polnud enam ainus, kes oli märganud Tate’i ilmumist valest uksest. Mehele topiti mikrofon näkku, kuid ta lükkas selle ühe käega eemale. Ta ütles reporterile midagi, aga Sarah oli liiga kaugel, et kuulda.

Või ei kuulnud ta sellepärast, et hetkest, kui vaatevälja oli ilmunud tema poja mõrtsukas, oli tekkinud vaikus, mis blokeeris kõik kõrvalise. Kogu tema tähelepanu kinnitus mehele, kes seisis trepi otsas.

Naine ei liigutanud enne, kui mees esimesele astmele astus. Siis, hoolimata pealtnägijatest, libistas ta parema käe õlakotti.

Kui sõrmed kotis püstolipära ümber sulgusid, hakkas Sarah trepist üles laskuva Tate’i poole sammuma. Mees tuli, pea püsti, otse trepist alla, lükates ülbelt eest reportereid, kes teda ootasid.

Ajakirjanikud järgnesid talle, pommitades meest küsimustega. Tate ignoreeris neid ning sammus otsusekindlalt trepist alla.

Sarah saatis teda pilguga. Trepi all ootas takso. Kui ta ei kiirusta, mõistis Sarah paanikaga, jõuab mees enne sinna, kui naine piisavalt lähedale pääseb…

Ta hakkas jooksma, võttes mitu astet korraga. Ta tunnetas häguselt teiste inimeste kohalolekut, kelle kõigi meeli köitis tema eesmärk. Nende juuresviibimine ei heidutanud teda sugugi.

Ta ei kuulnud ikka veel ühtegi heli. Kõik toimus nagu tummfilmis. Ning nüüd oli ainus teine oluline tegelaskuju vaid umbes kümne meetri kaugusel, naisest veidi kõrgemal ja vasakul.

Sarah peatus ja sirutas parema, püstolit hoidva käe ette. Vasak käsi toetas teist. Ta osutas relvaga nagu süüdistava sõrmega trepist alla tuleva mehe poole, just nagu talle oli õpetatud. Täiesti rahulik, nüüd, mil see hetk käes oli, sihtis ta ohvrit.

Ära räägi. Lihtsalt tulista.

Sõnad voolasid läbi ta pea, kui käed ja silmad kinnitusid saagile. Dan oli neid sõnu pimedates kinosaalides ilmselt sadu kordi öelnud. Ekraanil toimuvale keskendunult oli ta hoiatanud sadu värisevaid kangelannasid, kes kurikaela püstolitoru ees hoidsid.

Tulista teda. Ära räägi temaga. Lihtsalt tulista teda, sa loll eit.

Just seda oli Sarah plaaninud teha. Ta oli korranud Dani sõnu aina uuesti, valmistudes selleks hetkeks.

Nüüd, vaatamata selle, mida ütles mõistus – mida see oli öelnud alates hetkest, kui ta plaani välja oli mõelnud –, teadis ta, et tahab, et mees teaks. Talle oli vaja, et Tate teaks, millise eest neist ta sureb. Mingis mõttes tegi ta seda muidugi nende kõigi eest, aga ta teadis, et tema jaoks muutub midagi ainult siis, kui mees kuuleb ta poja nime.

„Daniel,” karjus ta.

Tume, hoolikalt pöetud pea pöördus, kõik toimus aegluubis. Naisel oli aega kohtuda mehe pilguga, enne kui see relvale langes. Kui silmad uuesti kerkisid, olid need endisest veidi suuremad, kuid neis polnud paanikat. Need olid täpselt samasugust hallikat värvi nagu Sarah’ pojal.

„Ta nimi oli Daniel Patterson,” ütles naine. Ta ei karjunud enam, sest mees oli piisavalt lähedal ning kuulas tähelepanelikult.

Mehe pea liikus üles-alla. Oli see nõusolek? Kas see tähendas, et ta oli Danieli nime teadnud? Või et ta sai aru, kelle eest peab surema?

Tate’i liikumine oli aeglustunud, ta pilk ikka veel kinnitunud naise omale. Tulista, ära räägi! Nüüd on võimalus. Nüüd võib ta mehe tappa, sest oli Danny nime välja öelnud.

Ta sõrmed sulgusid päästiku ümber, hakates seda aeglaselt suruma. Keskendudes mehele, kes seisis ta ees, ei märganud ta sugugi teist, kes lähenes talle külje pealt.

Too mees jõudis aga Sarah’ni enne, kui naise sõrm päästiku alla jõudis vajutada. Mees haaras käega naise ümbert kinni, tõmmates nad mõlemad trepile pikali.

Relv lendas Sarah’ käest, kui nad kukkusid. Naise vasak õlg ja puus said kõva hoobi. Nende põimunud kehad veeresid paarist viimasest astmest alla.

Sarah oli kukkumisest nii šokis, et ei taibanud alguses, mis oli juhtunud. Ühel hetkel oli ta seisnud kohtumaja trepil ja sihtinud Dani revolvriga meest, kes oli tapnud nende poja. Järgmisel hetkel lebas ta sillutisel, suutmata hingata. Suutmata pääseda mehe raskuse alt, kes oli ta kukkumise põhjustanud.

Naine pööras pead ja nägi, kuidas Samuel Tate ootavasse taksosse istub. Ta oli masinale piisavalt lähedal, et tunda heitgaaside lõhna, kui auto kohalt võttis ja nurga taha kadus.

Alles siis, kui auto oli vaateväljalt kadunud, jõudis Sarah’ni möll, mis ta ümber lahti oli läinud. Keegi karjus. Keegi – ja see hääl tuli väga lähedalt – vandus rämedalt.

Lärm voolas naisest üle nagu tulvavesi üle kivide. Tähenduseta vadin.

Ta vaatas talvisesse taevasse ning jälgis raskeid halle pilvi, kuni need pisaratest häguseks muutusid. Vaatamata lärmile kumisesid ta peas Dani sõnad.

Tulista, ära räägi. Lihtsalt tulista teda, sa loll eit.