Читать книгу Printsess ja mäekoll - George MacDonald - Страница 5

Ütlesin, et printsess Irene oli umbes kaheksa aastane, kui mu lugu algab.

Ja see algab nii.

Ühel väga vihmasel päeval, kui mägi oli kaetud uduga, mis kogunes pidevalt vihmapiiskadeks ja voolas mööda suure vana maja katust, langedes terve maja ümber vesiste narmastena räästaist alla, ei saanud printsess loomulikult välja minna. Ta tüdines sellest nii väga, et isegi tema mänguasjad ei lõbustanud teda enam. Sa imestaksid selle üle, kui mul oleks aega kirjeldada pooligi mänguasju, mis tal oli. Kuid sina ei saa neid mänguasju endale, seepärast sa ei mõista teda: asjast saab tüdineda alles siis, kui see on sul olemas. Siiski oli see alles vaatepilt - printsess istumas lastetoas suure mänguasjadega kaetud laua taga, tähine lagi pea kohal. Kui kunstnik tahaks seda joonistada, siis soovitaksin tal mitte kujutada mänguasju. Ma arvan, et isegi kui see kunstnik oskaks teha paljusid asju, mida mina ei suuda, jääks ta mänguasjade kujutamisel hätta. Kuid printsessi joonistaks ta kindlasti väga hästi - too toetus küürutades tooli seljatoele, pea longus ja käed süles, olles väga õnnetu, nagu ta ise endale ütles, teadmata isegi, mis talle meeldiks, välja arvatud vaid väljaminek ja täiesti märjaks saamine, mille järel võiks ta iseäranis kenasti külmetuda, nii et ta peaks voodisse heitma ja körti jooma.

Järgmisel hetkel pärast seda, kui sa teda seal istumas nägid, lahkus printsessi hoidja toast.

Isegi see oli vaheldus ning printsess ärkas veidi ning vaatas ringi. Siis hüppas ta toolilt maha ja jooksis uksest välja, mitte samast uksest, kust hoidja oli läinud, vaid sellest, mis avanes ühe vana veidra ussidest söödud tammepuust trepi jalamile, mis nägi välja, nagu poleks keegi sinna iialgi oma jalga tõstnud. Ta oli ükskord kuus astet üles kõndinud ning see oli taolisel päeval piisav põhjus, et püüda teada saada, mis oli trepi lõpus.

Kõrgemale ja kõrgemale jooksis ta - nii pikk tundus talle see tee! - kuni jõudis kolmanda trepi lõppu. Seal leidis ta, et trepimade lõpetas ühe pika käigu. Sinna ta jooksiski. Mõlemal pool olid uksed. Neid oli nii palju, et ta ei hoolinud ühegi avamisest, vaid jooksis koridori lõppu, kust ta pööras ühte teise käiku, mis oli samuti uksi täis. Kui ta oli keeranud veel kaks korda ja nägi ikka veel enda ümber vaid uksi, hakkas tal hirm. Seal oli nii vaikne! Ja kõik need uksed peitsid enda taga ruume, kus polnud mitte kedagi! See oli kohutav. Pealegi tegi vihm katusel trampivat häält. Ta pööras ringi ning hakkas jooksma, nagu suutis, väikesed sammud kajamas läbi vihma häälte - tagasi treppide ning oma turvalise lastetoa poole. Nii ta arvas, kuid ta oli end juba ammu kaotanud. See ei tähenda, et ta oleks eksinud, kuid ometi oli ta kaotanud iseenda.

Ta jooksis veidi maad, keeras mitu korda, ja siis hakkas ta kartma. Peagi oli ta kindel, et ta on kaotanud tagasitee. Igal pool toad ja ei mingit treppi! Tema väike süda peksles sama kiiresti, kui jooksid tema väikesed jalad, ja nutuklomp kasvas tema kurgus. Kuid mõnda aega oli ta liiga innukas ja võib-olla liiga hirmunud, et nutta. Viimaks jättis lootus ta maha. Mitte midagi peale käikude ja uste igal pool! Ta heitis end põrandale ja puhkes halisedes nutma, vahel sekka nuuksudes. Kuid ta ei nutnud kaua, sest ta oli nii vapper, nagu oodati temavanuselt printsessilt. Pärast korralikku nuttu tõusis ta püsti ja pühkis oma kleidilt tolmu. Oh, missugune vana tolm see oli! Siis pühkis ta silmad kätega puhtaks, sest printsessidel pole alati taskutes taskurätte, mitte rohkem kui mõnel teisel väikesel tüdrukul, keda ma tunnen. Järgmiseks, nagu tõeline printsess, otsustas ta targalt teed otsima hakata: ta kõnnib läbi käikude ja otsib igalt poolt treppi. Seda ta tegigi, kuid edutult. Ta kõndis ühes kohas ringi seda teadmata, sest käigud ja uksed olid kõik sarnased. Viimaks leidis ta nurgast poollahtise ukse tagant trepi. Kuid oh häda! See läks vales suunas: selle asemel, et minna alla, läks see üles. Kuigi tüdruk oli ehmunud, soovis ta siiski näha, kuhu see trepp viib. See oli väga kitsas ja nii järsk, nii et ta läks üles nagu neljajalgne olend, käpuli.