Читать книгу Printsess ja mäekoll - George MacDonald - Страница 7

„Oh, kus sa olid, printsess?“ küsis hoidja teda oma käte vahele võttes. „Sinust oli väga ebaviisakas nii kauaks peitu pugeda. Ma hakkasin kartma…” siinkohal ta peatus.

„Mida sa kartsid, hoidja?“ küsis printsess.

„Pole tähtis!“ vastas ta. „Ehk räägin sellest mõnel teisel päeval. Nüüd aga ütle mulle, kus sa olid.“

„Ma olin kaugel üleval oma väga vana vana-vana-vanaema vaatamas,“ vastas printsess.

„Mis sa sellega mõtled?“ küsis hoidja, kes arvas, et ta teeb nalja.

„Ma mõtlen seda, et ma olin kaugel üleval, üleval oma VANA-vana-vanaema vaatamas. Ah, hoidja, sa ei tea kui ilus vanaemade ema mul üleval on. Ta on selline vana naine nii ilusate valgete juustega - nagu mu hõbedast tass. Kui nüüd mõtlema hakata, siis ma arvan, et ta juuksed ongi vist hõbedast.“

„Mis rumalusi sa nüüd räägid, printsess!“ ütles hoidja.

„Ma ei räägi rumalusi,“ vastas Irene küllaltki solvunult. „Ma räägin sulle temast. Ta on palju pikem kui sina ja palju ilusam.“

„Oh, küllap vist!“ märkis hoidja.

„Ja ta elab tuvimunadest.”

„Väga tõenäoliselt,” ütles hoidja.

„Ja ta istub tühjas toas, kogu päeva kedrates.”

„Kahtlemata,” vastas hoidja.

„Ja ta hoiab oma krooni oma magamistoas.”

„Muidugi - täiesti õige paik, kus seda hoida. Kindlasti kannab ta seda voodis.”

„Seda ta ei öelnud. Ja ma ei usu, et ta seda teeb. See poleks mugav, on ju? Ma ei usu, et minu papa kannaks oma krooni öömütsi asemel. Kas kannab?”

„Pole temalt kunagi küsinud. Arvan, et kannab.”

„Ja see naine on olnud seal sellest ajast saadik, kui ma siia tulin - nii palju aastaid.”

„Igaüks võiks seda öelda,” ütles hoidja, kes polnud uskunud ainsatki sõna, mida Irene oli öelnud.

„Miks sa mulle siis ei rääkinud?“

„Seda polnud vaja. Sa mõtlesid selle kõik ise välja.“

„Sa ei usu siis mind!“ hüüatas printsess jahmunult ja vihaselt, milleks tal ka õigus oli.

„Kas sa ootasid, et ma usuksin, printsess?” küsis hoidja külmalt. „Ma tean, et printsessidel on kombeks lugusid jutustada, kuid sina oled esimene, kes soovib, et neid ka usutaks,” lisas ta, nähes, et laps oli kummaliselt siiras.

Printsess puhkes pisaraisse.

„Noh, ma pean ütlema,“ märkis hoidja, nüüd juba täiesti pahaselt, et printsess nutab, „et printsessil ei sobi üldse rääkida lugusid ja arvata, et teda usutakse vaid sellepärast, et ta on printsess.“

„Kuid see oli täiesti tõsi, ma ütlesin sulle.”

„Sa nägid seda unes, laps.”

„Ei, ma ei näinud seda unes. Ma läksin üles ja ma kaotasin end ja kui ma poleks kohanud seda kaunist naist, ei oleks ma end kunagi üles leidnud.“

„Oh, muidugi!“

„Tule minuga üles ja näed, et ma räägin tõtt.“

„Mul on tõesti teisi töid teha. On sinu lõunasöögi aeg ja ma ei taha enam selliseid rumalusi kuulda.“

Printsess pühkis silmad puhtaks ja tema nägu õhetas nii, et pisarad olid peagi kuivanud. Ta istus lõunasöögilauda, kuid ei söönud peaaegu mitte midagi. See, et teda ei usutud, ei meeldinud printsessile üldse, sest tõelised printsessid ei valeta kunagi. Nii et kogu pärastlõuna ei lausunud ta sõnagi. Ainult siis, kui hoidja temaga rääkis, vastas ta talle, sest tõeline printsess pole kunagi ebaviisakas, isegi kui teda on solvatud.

Muidugi ei tundnud hoidja end hästi - mitte et ta oleks leidnud Irene’i loos kübetki tõtt olevat, vaid ta armastas teda kogu südamest ja oli enda peale pahane, et oli temaga kuri olnud. Ta arvas, et tema turtsakus oli printsessi kurvastanud, ja tal polnud aimugi, et too oli väga sügavalt solvunud sellepärast, et teda ei usutud. Aga kui õhtu jooksul sai järjest selgemaks igast tema liigutusest ja pilgust, et kuigi ta püüdis end oma mänguasjadega lõbustada, oli mure ja kurbus tema südames liiga suur, et neist rõõmu tunda, hakkas tema hoidja järjest rahutumaks muutuma. Kui saabus uneaeg, võttis ta printsessi riidest lahti ja pani voodisse, kuid laps ei tahtnud teda suudelda, vaid pööras pea kõrvale ja lamas vaikselt. Siis andis hoidja süda järele ja ta puhkes nutma. Esimese nuukse peale pööras printsess uuesti ja hoidis oma suud, et teda suudeldaks, nagu ta tavaliselt tegi. Kuid hoidjal oli taskurätik silme ees ja ta ei näinud seda liigutust.

„Hoidja,“ ütles printsess, „miks sa mind ei usu?“

„Sest ma ei saa sind uskuda,“ ütles hoidja, muutudes jälle pahaseks.

„Ah! Siis ei saa sa midagi parata,“ ütles Irene, „ja ma pole enam su peale pahane. Ma suudlen sind ja lähen magama.“

„Sa väike inglike!“ hüüdis hoidja ja võttis ta voodist välja ning kõndis temaga toas ringi teda suudeldes ja kallistades.

„Kas tuled koos minuga mu kallist vana-vana-vanaema vaatama?“ ütles printsess, kui hoidja ta uuesti voodisse pani.

„Ja sina ei ütle enam, et ma olen kole, eks ole?“

„Hoidja, ma pole öelnud, et sa oled kole. Mida sa ometi mõtled?“

„Noh, kui sa seda ei öelnud, siis sa mõtlesid seda.“

„Seda ma tõesti ei teinud.“

„Sa ütlesid, et ma pole nii kena kui see…”

„Nagu minu kaunis vana-vana-vanaema - jah, seda ütlesin ma küll; ja ma ütlen seda veel, sest see on tõsi.”

„Siis ma arvan küll, et sa oled julm!“ ütles hoidja ja pani taskurätiku jällegi oma silmade juurde.

„Hoidja, kallis, kõik ei saa olla nii ilusad kui mõned teised. Sa oled väga kena välimusega, aga kui sa oleksid nii ilus nagu mu vanaema...“

„Räägi seda oma vanaemale!“ ütles hoidja.

„Hoidja, see on väga ebaviisakas. Sinuga ei saa enne rääkida, kui sa paremini käituma hakkad.“ Printsess pööras pea ära ja jälle oli hoidjal piinlik.

„Ma olen kindel, et sa andestad mulle, printsess,“ ütles ta, kuigi veel solvunud häälel. Kuid printsess ei pannud häält tähele ja võttis kuulda vaid sõnu.

„Ma olen kindel, et sa enam nii ei ütle,“ vastas ta, uuesti hoidja poole pöördudes.

„Ma tahtsin ainult öelda, et kui sa oleksid kaks korda nii kena, kui sa oled, oleks mõni kuningas või keegi muu sinuga abiellunud ja mis siis minust oleks saanud?“

„Sa oled ingel!“ vastas hoidja teda uuesti emmates.

„Nüüd,“ rõhutas Irene, „tuled sa minu vanaema vaatama, eks ole?“

„Ma tulen sinuga, kuhu sa iganes soovid, mu inglike,“ vastas ta, ja kahe minuti jooksul oli väsinud printsess sügavas unes.